Hans Kundnani: Sõda Ukrainas, demokraatia ja maailma lõunapoolsed riigid – meil on probleem

Suurema osa esimesest sõja-aastast oli tunda kergendust ja isegi võidurõõmu, sest lääs vastas Venemaa sissetungile ühtselt. Euroopas ja USAs paistsid paljud olevat – või tahtsid olla – veendunud, et Venemaa on jäänud isolatsiooni. Ja et see, mida arvatakse kusagil mujal kui lääneriikides, ei loegi suurt midagi. Nüüd saadakse aga järjest enam aru, et maailma lõunapoolsed riigid ei ole läänele tuge pakkunud. Ja et see kujutab endast probleemi.

Venemaa sissetungi esimese aastapäeva eel 2023. aasta veebruaris selgus arvamusuuringute ja analüüside laviinist, et arengumaad, kes ei kuulu strateegilises mõttes lääneriikide (USA ja tema liitlaste) hulka, hoiduvad konfliktis poolt valimast. Seda, miks need riigid, kellest paljud on Euroopa maade endised kolooniad, eelistasid niimoodi käituda, ei püütud isegi mõista. Selle asemel pakuti ainult välja narratiive, millega muuta nende seisukohti, tuua nad läänega ühte leeri ja viia nad vastasseisu Venemaaga.

Kui lääs tahab leida lõunapoolsete riikidega ühist keelt, tuleb tal võib-olla isegi muuta oma lähenemist Ukraina sõjale.

Säärane suhtumine, mille järgi kasutame lõunapoolseid riike vahendina oma eesmärkide saavutamiseks, ei tööta. Kui soovime tõsimeeli kaasata Aafrikat, Aasiat ja Lõuna-Ameerikat, ei saa me eeldada, et nad toetavad masinlikult meie otsuseid. Samuti ei aita meid veel veenvamate narratiivide väljanuputamine. Pigem peab lääs arvestama muudes piirkondades asuvate demokraatlike riikidega, keda on laiema koalitsiooni loomiseks hädasti vaja, ja nende riiklike huvidega. Kui tahame leida nendega ühist keelt, tuleb meil võib-olla isegi muuta oma lähenemist Ukraina sõjale.

Ennatlik võidurõõm

Enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris arvati laialdaselt, et lääs on kriisis või käib lausa alla. Sellises olukorras tervitati NATO ühtset vastust Venemaa rünnakule võidurõõmsalt. Arvutu hulk poliitikavaatlejaid kiitis Euroopat ja USAd suurema ühtsuse eest, kui paljud – eriti just Vladimir Putin – olid üldse oodanud. Mõned ennustasid koguni lääne uuestisündi. Strateegilise heidutuse kontekstis ei olnud siin aga tegu edasiminekuga, vaid pigem läbikukkumise vaikiva tunnistamisega.

Keenia suursaadik ÜRO juures Martin Kimani võrdles Venemaa sõjategevust Aafrika riigipiiride muutmisega Euroopa koloniaalriikide poolt. Säärane sõnavõtt pani paljud läänes mõtlema, et maailma lõunapoolsed riigid võivad Ukrainat toetada, ja veidi küüniliselt arvama, et imperialistlikud võtted võivad osutada veenvaks taktikaks. Siiski ei tekkinud lõunapoolsetes riikides mitte mingit Ukraina-meelset koalitsiooni, mida läänes toona oodati.

Veendunud oma arvamuse õigsuses, oleme pidanud keeldumist meiega ühineda pelgalt küünilisuseks või isekuseks.

Maailma lõunapoolsed riigid on enamjaolt Venemaa sissetungi hukka mõistnud. Sissetungi aastapäeval 2023. aasta veebruaris ÜROs hiljuti korraldatud hääletusel kutsus Venemaad Ukrainast vägesid välja viima 193 riigist 141. Hääletamata jätnud 32 riigi rahvastik moodustab siiski maailma kogurahvastikust ligi poole. Euroopat ja USAd jahmatas ja frustreeris tõsiasi, et isegi need demokraatlikud riigid, mis ei asu läänes – Brasiilia, India, Indoneesia ja Lõuna-Aafrika –, keeldusid ühinemast Venemaa-vastaste sanktsioonidega. Pealegi keeldus Brasiilia tarnimast Ukrainale Saksamaal valmistatud laskemoona, samal ajal kui India suurendas Venemaalt imporditava nafta kogust.

Lääs on sellele reageerinud lõunapoolsete riikide manitsemisega. Veendunud oma arvamuse õigsuses, oleme pidanud keeldumist meiega ühineda pelgalt küünilisuseks või isekuseks. Me nõuame, et nad valiksid endale poole, ja kordame kajana president George W. Bushi sõnu 11. septembri terrorirünnakute järgsest ajast: „Te olete kas meie poolt või terroristide poolt!“. Peamine põhjus, miks suur hulk arengumaid tahab sõja lõppu, seisneb kaupade ja toiduainete katastroofilistes tarnehäiretes ja hinnatõusus. Meie oleme aga heitnud need pakilised mured lihtsalt kõrvale ja öelnud, et neis pole süüdi meie, vaid Putin, ja et siin on kaalul midagi palju tähtsamat.

Lõpuks on mõned asjasse süvenenumad poliitikavaatlejad hakanud kahtlema lääneriikide lähenemises. Nad soovitavad läänel lõpetada manitsemine ja asuda arengumaid kohtlema partneritena. Isegi need vaatlejad keskenduvad aga eelkõige sellele, kuidas saaksime veenda arengumaid käsitlema nende endi huvisid teistmoodi – nagu mõistaksime meie läänes nende huvisid paremini kui nemad ise –, selle asemel et otsida kompromissi. Lõunapoolsetele riikidele avaldatava mõju tõttu ei ole tehtud ühtegi suurt järeleandmist ega soovitud muuta meie lähenemist Ukraina sõjale.

Aeg loobuda vanadest mõttemallidest

Lääs paistab viimase kaheteistkümne kuu jooksul mõtlevat ainult iseendale. Jääb mulje, et me ei suhtu lõunapoolsete riikide huvidesse palju tõsisemalt kui enne, vaid hoopis ükskõiksemalt. Tegelikult väljendavad poliitikavaatlejad praegu lõunapooleste riikide vastu otsesõnu vaenulikku suhtumist, mida oleks ligi aasta eest olnud raske ette kujutadagi.

Näiteks Leedu loobus koroonavaktsiinide annetamisest Bangladeshile, mis on üks maailma vaeseimaid riike, sest too oli jäänud erapooletuks ÜRO hääletusel Venemaa sissetungi üle. Lõunapoolsete riikide vaenamine tuleneb paljuski kunstlikust vastandusest universaalseid väärtusi, demokraatiat ja õigusriiki kaitsva lääne ning mujal asuvate riikide vahel, kes ajavad taga ainult oma huve.

India suhtumine Venemaasse sarnaneb hämmastavalt Saksamaa suhtumisega Hiinasse.

Päriselus ajavad ka lääneriigid muidugi taga enda huve, nagu seda teevad ülejäänud riigid. Näiteks India suhtumine Venemaasse sarnaneb hämmastavalt Saksamaa suhtumisega Hiinasse. Mõlema arvates kujutab teine riik endast julgeolekuohtu, mis asub Euraasia mandri teises otsas ega mõjuta neid otseselt. Samas on mõlemal nii majanduse kui ka energia vallas omad huvid, mida nad üritavad võimalikult palju kaitsta. Seda võiski India välisminister Subrahmanyam Jaishankar silmas pidada, kui ta ütles: „Euroopa peab loobuma mõttemallist, mille järgi Euroopa probleemid on kogu maailma probleemid, aga kogu maailma probleemid ei ole Euroopa probleemid.“

Selle aasta veebruaris tsiteeris kantsler Olaf Scholz Müncheni julgeolekukonverentsil oma India kolleegi ja tunnistas, et tolle „jutus oli iva“. Saksamaa juht ütles aga pärast seda, et „see ei oleks ainult Euroopa probleem, kui rahvusvahelistes suhetes hakkakski kehtima tugevama õigus“. Teisisõnu ei pakkunud ta toetust India julgeolekule ja teistele prioriteetidele, vaid leidis, et India huvides on hoopiski aidata lahendada Saksamaa julgeolekumuresid. Tegu on tüüpilise näitega sellest, kuidas lääne poliitikud on kohelnud maailma lõunapoolseid riike ja seda eriti pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse.

Lääne ja teiste demokraatlike riikide vastandamine

Lääne suhtumise lõunapoolsetesse riikidesse muudab veelgi üllatavamaks ja kahjulikumaks laiem kontekst, milles rahvusvahelisi suhteid käsitletakse kui võitlust demokraatia ja autoritarismi vahel. Selle narratiivi usaldusväärsuse suurendamiseks on hädasti vaja teiste piirkondade demokraatlike riikide toetust. Ainult nii saab näidata, et lääneriikide juhid ei kasuta ainult tühja retoorikat demokraatiast rääkides, vaid et tegelikult ka on olemas üleilmne demokraatlike riikide koalitsioon.

Maailma demokraatlike riikide ühendamise asemel on Ukraina sõda neid killustanud. Enesekeskne suhtumine on vähendanud lääne mõju mujal asuvatele demokraatlikele riikidele ja seda ajal, kui läänel on neid rohkem vaja kui kunagi varem.

Kui Joe Biden valiti 2020. aastal presidendiks, räägiti palju uuest liidust – demokraatlike riikide koalitsioonist või kogukonnast. Seda tehes lähtuti osalt arusaamast, et kogu maailmas seisavad demokraatlikud riigid – mitte ainult USA – silmitsi sarnaste ohtudega ja seetõttu on neil vaja ühiselt astuda vastu autoritaarsetele maadele.

Maailma demokraatlike riikide ühendamise asemel on Ukraina sõda neid killustanud.

Konkreetsemalt võttes sõnastas Bideni administratsioon üha tugevneva Hiinaga seotud väljakutse ideoloogilise küsimusena, see tähendab autoritarismi ja demokraatia üleilmse konfliktina. Seda agendat silmas pidades korraldas president Biden kaks demokraatia tippkohtumist, ühe 2021. aasta detsembris ja teise 2022. aasta märtsis. Pärast seda on aga Ukrainas peetav sõda – või pigem lääneriikide reaktsioon Venemaa sissetungile – viinud ummikusse maailma demokraatlike riikide kokkutoomiseks mõeldud projekti.

Iroonia peitub siin asjaolus, et kõige karmimate arvamuste avaldajad läänes, see tähendab Ameerika neokonservatiivid, kuuluvad nende hulka, kes käsitlevad maailma ülimalt ideoloogilises võtmes. Demokraatlike riikide liidu mõte kui selline pärines neokonservatiividelt. Samas on just Venemaa-vastane sõda, mida kõik need karmide seisukohtade väljendajad toetavad, vähendanud võimalust luua säärane liit, sõltumata sellest, kas seda tehtaks riigisiseste probleemide lahendamiseks või enda kaitsmiseks autoritaarsete vaenlaste vastu.

Ekslik eurotsentrism

Peale selle jääb mulje, et sõda on tekitanud „uue eurotsentrismi“. Kui Venemaa sõda Euroopas asuva naaberriigi vastu polnud veel jõudnud uude faasi, oli järjest suurenemas teadlikkus – eriti USAs – rahvusvahelise poliitika raskuskeskme nihkumisest Aasiasse. Säärases kontekstis jäi Euroopa teisejärguliseks piirkonnaks.

Viimase aasta jooksul tundume aga pidavat Euroopat jälle rahvusvahelise poliitika keskmeks. Me eeldame jälle, et ülejäänud maailm allutab oma vajadused Euroopa omadele. Paljud paistavad arvavat, et kogu planeedi tulevik sõltub Ukrainas toimuvast.

Ajal, mil lääs vajab võimalikke partnereid rohkem kui kunagi varem, on ta mõelnud ainult iseendale ja tõuganud teised eemale. Samal ajal kestab tagaplaanil juba pikemat aega üleilmse võimustruktuuri keskme nihkumine läänest itta ja lõunasse.

Kui me suhtuksime demokraatlike riikide koalitsiooni mõttesse tõsiselt, peaksime kõigepealt üheskoos välja uurima, millised on meie ühised huvid. See oleks juba iseenesest tõesti meeliköitev eksperiment. Selle asemel otsustasime aga läänes ühepoolselt ära, millised need huvid on. Ja siis eeldasime, et teiste piirkondade demokraatlikud riigid, kaasa arvatud maailma suurim demokraatlik riik India, lihtsalt joonduvad meie järgi.

Teiste piirkondade demokraatlike riikide ebamäärane suhtumine sõtta sundis vaevalt kedagi läänes lõpetama sama mantra korrutamist, justnagu oleks ainult lääs volitatud rääkima kõigi nimel.