Gruusia valu ja võlu

Viimasel kuul on maailmast raske olnud leida ajakirjandusväljaannet, kus poleks tehtud juttu Gruusiast. Luuramisega haledalt vahele jäänud Vene luureohvitseride kinnivõtmise järel on Venemaa süüdistanud Gruusiat riiklikus terrorismis; väitnud, et Gruusia on valinud rahu asemel sõja; hoiatanud “kolmandaid riike” Gruusia-Vene suhetesse sekkumise eest; lubanud katkestada vägede väljaviimise Gruusiast, viinud oma üksused Gruusias kõrgendatud lahinguvalmidusse, evakueerinud diplomaadid, kehtestanud majandussanktsioonid ning täieliku blokaadi, katkestades isegi postiühenduse Gruusiaga. Moskvas ei lasta Gruusia nimega lapsi kooli, suletakse grusiinide ärisid, mõned päevad tagasi suri lennujaamas kodumaale deporteerimist oodanud vanem grusiin. Järgmine samm edasi oleks avalik sõjaline rünnak või katse kukutada jõuga Gruusia seaduslik valitsus.

Ühelt poolt ei saa sedalaadi uudiseid ühelegi maale positiivseks pidada. Gruusia on juba niigi maailma kriisikoldeid kujutavatel kaartidel ohtu märgistavalt punaseks värvitud, nüüd süveneb ohuhinnang veelgi. Investorid ning turistid hoiavad sellistest maadest tavaliselt eemale – mõlemaid on Gruusial majanduse jaluleseadmiseks aga hädasti vaja.

Gruusia edulugu

Ent igal mündil on ka teine pool. Enne Rooside revolutsiooni, kolme aasta eest, oli Gruusia unustatud riik. Tegemist oli postsovetlikule ruumile tüüpilise maaga, kus demokraatlikust riigikorraldusest ei paistnud midagi välja tulevat ja sellest võis vaid unistada. Valitses aga korruptsioon ning ringkäendus, majandus oli täielikult kokku kukkunud ning suurem osa elanikest töötud ja vaesunud, tulusaimaks majandusharuks näis olevat inimrööv. Lisaks oli riik kaotanud kolm piirkonda väidetavalt iseseisvuse eest seisvatele, tegelikult aga Venemaa toetusel tegutsevatele separatistidele. Väikeste rahvaste vabaduspüüded on eestlastele püha asi ning pole kahtlust, et Gruusia võimud tegid nende mahasurumisel kümmekonna aasta eest saatuslikke vigu. On aga suur vahe vabaduspüüdlustel ja mõne Gruusia piirkonna Venemaa külge liitmisel. See on aga just see, mille poole Moskva püüdleb.

Kõige selle taustal on arusaadav, et Rooside revolutsioon tekitas nii maailmas kui Gruusias suuri lootusi. Nüüd on Gruusia kolme aastaga tundmatuseni muutunud: esimest korda viieteistkümne aasta jooksul saab Gruusia talvel kütet ja elektrit ning vahepeal lootusetult lagunenud teedel on taas võimalik enam-vähem normaalselt liigelda. Gruusia on kiirelt liberaliseerinud oma majanduse ning kindlamale alusele seadnud rahanduse, mille märgiks on kas või see, et Gruusial on taas – koguni ülelaekuv – riigieelarve. Majandus kasvab kiires tempos, suurenenud on ka investeeringute maht. Tõusnud on inimeste elatustase. Maailmapanga hiljuti avaldatud analüüsi kohaselt oli Gruusia eelmisel aastal kõige kiirem ja edukam uuenev riik maailmas, sealne ärikeskkond on juba praegu parem kui mitmest Euroopa Liidu uuest ja isegi mõnest vanast liikmesriigist. Mis aga eriti oluline: hämmastavalt lühikese ajaga on Gruusia uued võimud suutnud anda valusa hoobi korruptsioonile ja kuritegevusele. Kuigi sellel alal on Gruusiat süüdistatud liig karmide meetodite kasutamises, pole Maailmapanga ekspertide hinnangul veel üheski teises riigis õnnestunud korruptsiooni sedavõrd otsustavalt vähendada. Gruusia on suutnud endale maailmast häid sõpru hankida, edukalt taasühendati Adžaaria, üks “lahkulöönud” provintsidest, ning avati seega taas väljapääs merele. Adžaariale on Gruusiaga taasliitumine kaasa toonud ülikiire majandusliku arengu.

Esimest korda viieteistkümne aasta jooksul saab Gruusia kütet ja elektrit.

Loomulikult jätkub ka probleeme. Demokraatia on Gruusias alles arenemisjärgus, erilist tähelepanu vajab sõltumatu ja efektiivse kohtuvõimu ülesehitamine. Gruusia on endiselt väga vaene, töötus on suur, kusjuures enamik töötutest on tööta olnud juba üle kümne aasta. Majanduse ümberorienteerimine idast läände on keeruline protsess, mis nõuab suuri investeeringuid. Neid Gruusial paraku napib. Gruusia majandus on endiselt vägagi kõikuvas seisus, seda pole raske uuesti kriisi paisata. Olukorda ei tee paremaks Gruusia poliitikute juures aeg-ajalt ilmnev mägede poegi läbi aegade iseloomustanud keevaline temperament, mis teeb rahuliku ja süsteemse tegutsemise vahel keerukaks.

Kõigile probleemidele vaatamata võib tõdeda, et üldiselt on Gruusia suutnud hämmastava kiirusega olematusest välja rabeleda. Selle tunnustuseks on süvendatud koostöö NATOga ning hiljuti alla kirjutatud koostöölepe Euroopa Liiduga. Gruusia on teinud selge otsuse pöörata end idast läände ning tegutseb selles sihis täie kindlusega.

See aga ongi paraku põhjuseks, miks Gruusia maailma uudistesse on sattunud. Venemaa ei saa kohe kuidagi sellega leppida, et üks demokraatia rakendamisel ebaõnnestunud, jalaga lükata-tõugata maa otsustab korraga jalule tõusta ja tagatipuks oma teed sammuda. Venemaa ja Gruusia suhete madalseis ei tulene ühest või teisest avaldusest või mingist väiksemast piirikonfliktist, selle taga on Venemaa põhimõtteline leppimatus Gruusia valitud suunaga.

Kui algul usuti Venemaal, et ilmselt lõpevad reformid Gruusias samasuguse läbikukkumisega nagu varem, siis peagi sai selgeks, et nii lihtsalt sel korral asjad ei lähe. Siis üritati Gruusia majandust rivist välja lüüa majandussõjaga, keelustati Venemaal Gruusia juur- ja puuviljad, veinid ja isegi mineraalvesi. Kui Gruusia selle peale rivist välja ei langenud, võeti kasutusele karmimad meetmed.

Käivad meie jälgedes

See kõik peaks Eestile äärmiselt tuttav olema. Me oleme seda kõike näinud. Piisas Eestil vaid 1992. aastal võtta selge suund läände, kui Venemaa kujundas Eesti suhtes äärmiselt jäiga hoiaku. Eesti vastu alustati kaubandussõda: Eesti kaupadele kehtestati topelttollid. Süüdistades Eestit “inimõiguste rikkumises”, käivitati rahvusvahelisel areenil Eesti vastu ulatuslik propagandakampaania. Korduvalt katkestati Vene vägede väljaviimine, kord keerati kinni gaasikraanid ning ähvardati Eestit sõjaga. Olukord rahunes alles siis, kui Eesti pöördumine läände oli sedavõrd ilmne, et Venemaal polnud enam võimalust seda takistada.

Loomulikult ei saa Eesti ja Gruusia olukorda üks ühele võrrelda. Eestiga samal ajal ehk 1918. aastal välja kuulutatud Gruusia iseseisvus jäi lühikeseks ning likvideeriti juba 1921. aastal. Seetõttu puudub Gruusial iseseisvuskogemus ning sellest tulenev eristaatus Lääne silmis. Eesti on ka geograafiliselt Euroopaga rohkem seotud kui Gruusia, samuti on meie sidemed Läänega olnud Gruusia omadest tihedamad.

Samas ei kuulunud Eesti ja teised Balti riigid aastail 1992-1993 veel sugugi sedavõrd loomulikult Lääne mõjusfääri, nagu see meile tagantjärele tundub. Venemaa nimetas meid “lähivälismaaks”, Lääs aga “endisteks nõukogude liiduvabariikideks”, kellel lääne struktuuridesse veel niipea asja pole. Eesti integratsioon Läänega oleks kergelt võinud läbi kukkuda. Selle muutis unistusest reaalsuseks vaid eestlaste enda töö edukate poliitiliste ning majandusreformide teostamisel ning aktiivne välispoliitika, mis tagas meile Lääne toetuse kriitilistel hetkedel.

Seetõttu on mõnevõrra hämmastav kuulda arvamusi, mille kohaselt puudub Gruusia ümber tekkinud olukorral igasugune paralleel omal ajal Eesti ja Vene suhetes valitsenud olukorraga. Kui Eesti oleks tollal Vene survele järele andnud või kaotanud Lääne toetuse, oleks meie praegune olukord sootuks teine. Ning seda sugugi mitte paremuse suunas.

Enne Rooside revolutsiooni oli Gruusia maailma jaoks unustatud riik.

Nii peamegi praegu toetama geograafiliselt kauget maad, mis on valinud Lääne tee ning jõudnud seetõttu oma suure naabriga tõsiste vastuoludeni. Võib lõputult vaielda selle üle, kas Gruusia käitumine on olnud suhetes Venemaaga alati kõige otstarbekohasem, kuid sedalaadi diskussioon ei vii meid edasi. Praegu on vaja teha selgeks, et Venemaa reageerimine Gruusia integreerimisele NATOga on ebaadekvaatne ning et sõjaga ähvardamine ei vii kuhugi. Venemaa propagandast jääb mulje, nagu oleks Gruusia tige agressiivne hambuni relvastatud riik, kes kavatseb iga hetk Venemaale kallale tungida ning selle küljest suuri tükke kiskuda. Selline pilt on absurdne. Selle levitamine näitab vaid seda, et Venemaad ähvardab iseenda retoorika pantvangiks sattumine.

Sest lõpuks ometi on ka Euroopa ärkamas. Paljuski tänu Carl Bildti tõusule Rootsi välisministriks ja tagasi Euroopa poliitikasse sai teoks Euroopa Liidu viimaste aegade üks teravamaid ja selgemaid välispoliitilisi sõnavõtte, kus Venemaa tegevus ühemõtteliselt hukka mõisteti. See on konflikti lahendamisel samm edasi, iseküsimus on loomulikult see, kas Euroopa võetud liini ka üksmeeles järgida suudab.

Igal juhul väärib Gruusia Eesti toetust ning abi. President Toomas Hendrik Ilvesele on Gruusia kriis esimene tõeline välispoliitiline väljakutse, mille lahendamisele kaasaaitamine laseks tal end juba ametiaja alguses Euroopas maksma panna.

Gruusiat aidata saab tegelikult igaüks: kui tuleb himu veini järele, jalutage poodi ning ostke ehtsat ja head Gruusia veini – lõpuks ometi on need Eestissegi müügile jõudnud.