Gruusia valimised: riik jätkab stabiilsel kursil

8. oktoobril peeti Gruusias järjekorras kaheksandad parlamendivalimised taasiseseisvumise järel. Kui möödunud valimistel 2012. aastal toimus esimene rahumeelne võimu üleandmine toonase presidendi Mihheil Saakašvili juhitud Ühtselt Rahvuslikult Liikumiselt (ENM) Bidzina Ivanišvili loodud ja juhitud valimisliidule Gruusia Unistus – Demokraatlik Gruusia (GDDG), siis nüüdsed valimised pidid näitama, kui hästi on Gruusial õnnestunud saavutada stabiilne demokraatia.

Kuigi vaatlejad hindasid regiooni demokraatlikemas riigis peetud valimisi üldiselt vabadeks ja ausateks, siis valimistepäevale eelnenud perioodi pinged kahe mõjukama poliitilise jõu (ENMi ja GDDG) vahel selget lahendust ei saanud ja uues parlamendis saab tõenäoliselt näha rohkem senise vastandumise jätkumist kui suuri kompromisse.

Hoolimata sellest, et poliitikud õhutasid korduvalt rahvast hääletama minema, jäi valimisosalus siiski suhteliselt madalaks – Gruusia keskvalimiskomisjoni andmetel vaid 51,63 protsenti. Oodatult kogusid enamiku häältesaagist kaks suuremat poliitilist jõudu.¹ Võidu saavutas senine võimupartei Gruusia Unistus (48,67 protsenti häältest), kelle esinumbriks oli praegune peaminister Giorgi Kvirikašvili. Ühtne Rahvuslik Liikumine (valimisliidus väikese ning vähetuntud erakonnaga Euroopalik Gruusia), mida valimistel juhtis Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni minister Davit Bakradze, kogus 27,11 protsenti häältest. Kolmandana pääses napilt parlamenti kuuest pisemast erakonnast koosnev ja venemeelseks peetav Patriootide Allianss (5,01 protsenti häältest). Viimase edu põhjendatakse vähemalt osaliselt suure hulga viimasel hetkel valimisotsuse langetanud valijatega.

Hoolimata sellest, et poliitikud õhutasid korduvalt rahvast hääletama minema, jäi valimisosalus siiski suhteliselt madalaks – Gruusia keskvalimiskomisjoni andmetel vaid 51,63 protsenti.

Kuna aga Gruusia valimissüsteem on hübriidne, pole parlamendi lõplikku kooseisu selgumist oodata enne novembri keskpaika. Nimelt valitakse 150-kohalisse parlamenti 77 esindajat proportsionaalselt vastavalt parteinimekirjadele ning 73 esindajat ühemandaadilistest valimisringkondadest. Vastavalt hiljuti sisseviidud seadusemuudatusele pidi majoritaarse ringkonna kandidaat koguma vähemalt 50 protsenti toetust (varem 30 protsenti). Et see 50 ringkonnas ei õnnestunud, korraldatakse seal nüüd kahe kõige rohkem hääli saanud kandidaadi vahel oktoobrikuu jooksul teine voor. On tõenäoline, et kõige rohkem mandaate saab Gruusia Unistus, mis võib sellega saavutada parlamendis konstitutsioonilise enamuse.

Valimiste parteimaastikust

Parteimaastiku jätkuvale fragmenteerumisele Gruusias viitab asjaolu, et kokku kandideeris valimistel 19 erakonda ning kuus valimisliitu, neist enamiku valimistulemus jäi kindlalt alla ühe protsendi. Olukord paistab hästi peegeldavat suure osa grusiinide kimbatust: kannatamatult oodatakse muutusi, kuid mõlemad suured erakonnad on osutunud pettumuseks. Nii ENMi Saakašvili kui ka GDDG Ivanišvili, kes kumbki nüüdsetel valimistel ei kandideerinud ning kel ei ole ka ühtegi formaalset ametikohta riigisektoris, on mõjukate isikutena kindlalt oma parteide kõrval püsinud, kuid oma tegevuse tulemusena pigem oma liikmeid ja valijaskonda lõhestades kui liites. Kui Saakašvilile pannakse pahaks tema valitsemisaja pattusid (kindlakäeline valitsemine, meeleavalduste mahasurumine, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia kaotamine Vene-Gruusia sõjas 2008. aastal), siis miljardärist Ivanišvili puhul tekitab eelkõige rahulolematust tema võimalik mõju valitsuse otsustele. Kuigi Ivanišvili on end ametlikult poliitikast taandanud, pahandab tema sekkumine valitsuse tegevusse GDDG liikmeid ning muudab ettevaatlikuks ka valijaid.

Nagu Gruusias ikka, oli seekordsetel valimistel kandideerimas ka rida uusi parteisid, kellest lähemalt vaatleme siinkohal Patriootide Allianssi ja parteid Riik Rahvale.

Parteimaastiku jätkuvale fragmenteerumisele Gruusias viitab asjaolu, et kokku kandideeris valimistel 19 erakonda ning kuus valimisliitu, neist enamiku valimistulemus jäi kindlalt alla ühe protsendi. Olukord paistab hästi peegeldavat suure osa grusiinide kimbatust: kannatamatult oodatakse muutusi, kuid mõlemad suured erakonnad on osutunud pettumuseks.

Esimese puhul on tegu 2012. aastal loodud venemeelse ja populismile kalduva parteiga, ja kuigi eelnevad küsitlused lubasid neile parlamenti jõudmise perspektiivi, peeti nende edu (kuigi nappi) sellegipoolest ootamatuks. Kuidas seda siis seletada?

Toetus venemeelsetele jõududele on viimastel aastatel Gruusias vähehaaval kasvanud. Põhjust võib otsida selles, et senised selgelt läänemeelsed valitsused ei ole suutnud lahendada erinevaid sotsiaal-majanduslikke probleeme, nagu kõrge töötuse määr, inflatsioon, majanduslangus ning vaesus maapiirkondades. Vähemoluline pole ka frustratsioon Venemaa okupeeritud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirkondade pärast, mille elanikud on pidanud Gruusia sees ümberasustatutena elama kehvades tingimustes. Olukorras, kus Gruusia territoriaalse terviklikkuse taastamine senise poliitika alusel tundub järjest ebatõenäolisem, on hakatud otsima teistsuguseid lahendusi. Patriootide Allianss ei vastandu Läänele, kuid propageerib riigi välispoliitikas neutraalsust ning rõhutab, et suhete parandamine Venemaaga võiks hoogustada nii Gruusia majandust kui ka anda aluse dialoogi pidamiseks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia suunal. Teine seletus Patriootide Alliansi toetusele võiks seisneda nende konservatiivses väärtuspoliitikas (õigeusk, patriotism, Gruusia traditsiooniline kultuur, vastasseis samasooliste kooselule jne), millega on enda poole võidetud viimasel ajal pead tõstnud rahvuslased. Parlamendis on Patriootide Allianss küll vaid kuue saadikukohaga, ent neil on koostöökohti ülejäänud kahe parlamendierakonnaga ning seetõttu on neil võimalus end oma valijatele rohkem näidata.

Ehkki väikeparteisid, kes pooldavad positiivsemat Venemaa-suunalist poliitikat, on Gruusias veelgi ning nende rahalised sissetulekud võivad olla ebaselged, ei ole nad leidnud ühiskonnas kõlapinda. Seetõttu ei ole alust rääkida Venemaa-suunalisest murrangust Gruusia sise- või välispoliitikas.

Kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonide tähelepanu valimiste planeerimise ja läbiviimise protsessi igas etapis annab tõendust sellest, et Gruusias on kodanikuühiskond tõeliselt aktiivne ning edukalt arenemas.

Riik Rahvale on erakond, mis kerkis esile kõigest 2016. aasta kevadel, juhiks tuntud endine ooperilaulja Paata Burtšuladze. Oma vaadete tutvustamise osas jäi ta lõpuni üsna pealiskaudseks ja loosunglikuks, lubades lihtsalt riigis korra majja luua, erinevaid vabadusi garanteerida ning jätkuvat Euro-Atlandi integratsiooni toetada. Erakonda peeti üsna tõenäoliseks parlamenti saajaks, kuni siseheitlused nende usaldusväärsust allapoole tõmbasid ning lõpuks õõnestasid osades ringkondades kandideerimist. Suuri küsimusi erakonna rahastusallikate ja nende taga seisvate isikute kohta tekitas tõik, et eespool mainitud erakondade annetuste edetabelis asus Riik Rahvale teisel kohal, kogudes sisuliselt paari kuuga 2,3 miljonit larit toetust. Burtšuladze on lubanud lähiajal otsustada oma poliitikassejäämise pärast ebaõnnestunud valimisi.

Valimiste-eelsed pinged

Kampaaniaperiood on varemgi olnud Gruusias hektiline aeg, võib meenutada 2012. aastal toimunud vanglaskandaali vahetult enne toonaseid valimisi või rooside revolutsiooni 2003. aastal, mis oli ajendatud valimistulemuste võltsimisest tollaste võimuparteide poolt. Seetõttu oli õhus tunda ärevust ja pingeid ka käesolevate valimiste eel.

Päris vahejuhtumiteta see periood ei möödunudki. Kui OSCE ja teised rahvusvahelised vaatlejad juhtisid valimiste järel toimunud pressikonverentsil tähelepanu „isoleeritud vägivallajuhtumitele“, pidasid nad silmas nii erinevate parteide esindajate televisiooni otsesaates kui ka kampaaniaüritustel rüselemist, ebaseaduslikku pealtkuulamist, inkrimineerivate videosalvestiste ilmumist ning protestidega ähvardamist. Draamatilisim sündmus leidis aset vahetult enne valimispäeva Tbilisis, mil ENMi liikmest parlamendisaadiku Givi Targamadze auto all plahvatas pomm, mis vigastas viit möödakäijat. Kuigi asja uurimiseks on algatatud kriminaalmenetlus, valas intsident õli tulle opositsiooni ja koalitsiooni omavahelisele süüdistustelaviinile valimiste õõnestamise ning hirmuõhkkonna tekitamise kohta.

Äge valimiskampaania tõi kaasa sõnasõja ning silmnähtava polariseerumise GDDG ning opositsioonierakondade, eriti ENMi vahel. Valimiste-eelsel nädalal kulmineerus see mõlema partei viimaste kampaaniaüritustega Tbilisi kesklinnas. ENMi valimisaktsioon rooside revolutsiooni väljakul sarnanes eestlase silmadega vaadatuna pigem laiaulatuslikule massimeeleavaldusele, kuigi atmosfäär oli (ehk liigagi) rahulik, peeti kõnesid valimisvõidust, lehvitati lippe ning jõudemonstratsioonina marsiti piki ühte linna peatänavat. Ürituse üheks tipphetkeks oli Saakašvili videotervitus, milles ta lubas pärast valimisvõitu Gruusiasse tagasi pöörduda.

Gruusial on kindlasti veel poliitilises elus arenguruumi, ent järjekordsete ausate ja rahumeelsete valimiste näol on tegemist saavutusega, mis väärib tunnustust.

Proovides leida nende valimiste põhiteemasid, peab nentima, et kampaaniad ei keskendunud piisavalt erakondade järgmise nelja aasta tegevuskavade tutvustamisele rahvale. Küsitlustulemuste järgi olid grusiinide jaoks kõige olulisemad majandus- ja maksundusküsimused, nagu näiteks elatustaseme tõstmine või majanduse elavdamine. Enamikul erakondadel olid liberaalmajanduslikud tegevuskavad, mis lubasid vähendada makse või bürokraatiat, soodustada ettevõtlust. Sisuliste küsimuste asemel keskendusid erakonnad aga pigem valijate veenmisele rivaalide mahategemise kaudu, mida illustreeris ka see, et meedias puudusid mujal maailmas nii tavalised erakondade esinumbrite või esindajate debatid.

Ei saa öelda, et viited võimupartei GDDG eelistele nendel valimistel täiesti aluseta oleks olnud. Mis näiteks puudutab parteide rahastamist, siis Gruusia seadusandlus soosib selles osas tugevalt võimulolevat erakonda. Lisaks teistest suuremale riiklikule toetusele sai GDDG selle aasta esimese kaheksa kuuga üle 10 miljoni lari (neli mln eurot) annetusi, ületades sellega peaaegu kahekordselt seitsme opositsioonipartei annetusi kokku.² Teiseks muudeti kõigest aasta varem Gruusia valimissüsteemi: esiteks valimisringkondade piiride ümberjoonistamine, mis nii opositsiooni kui ka analüütikute hinnangul võis GDDG valimistulemusele kaasa aidata; teiseks juba eespool nimetatud lävendi tõstmine 50 protsendile majoritaarsetes ringkondades, kus teise vooru jõudes on võimuparteil kohaliku võimubaasi tõttu suurem tõenäosus valituks osutuda.