Gordon Browni katseaeg

Hädavareste ajastu näib selleks korraks Euroopas möödas olevat. Liidriprobleemi põdenud suurriigid nagu Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia on tänaseks kõik saanud endale uued juhid. Nicolas Sarkozy, Angela Merkeli ja Gordon Browni poliitiline mandaat küll erineb, kuid nende kõigi jõuline esiletõus annab lootust, et Euroopa on globaalpoliitikas edaspidi nähtavam.

Saksamaal on Angela Merkel juba suutnud näidata ennast võimeka liidrina, kelle juhtimisel saavutati märkimisväärne läbimurre Euroopa Liidu reformileppe osas ning suudeti hoida üksmeelt suhetes Venemaaga. Kas see oleks olnud mõeldav Gerhard Schröderi ajal?

Prantsusmaal on Nicolas Sarkozy, kellel kolme nimetatu hulgas on ehk tugevaim poliitiline seljatagune, püüdnud ennast kiiresti distantseerida eelkäija tegudest või tegematajätmistest. Chiraci “ujuv” välispoliitika on asendumas Sarkozy energilise ning läänemeelsema hoiakuga.

Siinse loo peategelane Gordon Brown on küll veel oma tee alguses, kuid vähemalt rahva usaldus parteivangerdusega peaministriks saanud Brownile on julgemate sammude astumiseks piisav.

Kui veel kevadel kaheldi, kas leiboristide liidrivahetus ning Browni peaministriks saamine pole mitte vesi tooride veskile, siis tänaseks on ilmnenud astutud sammu õigsus või õigeaegsus.

Vähemalt Briti avaliku arvamuse augustilõpu küsitlus annab veenva juhtkoha leiboristidele (41 protsenti), kelle kaheksapunktiline edu tooride ees viitab vasakpoolsete võimalusele pikendada oma kümneaastast valitsemisaega veelgi. Liberaaldemokraadid on samas jäänud oma 14protsendilise toetusega selgelt tagaplaanile.

“Blairi ideaalne päev oli helistada läbi kümme riigijuhti. Gordon mängib üks ühe vastu.”

Kuid paljudele analüütikutelegi on kõige hämmastavam tulemus Browni selge personaalne ülekaal tooride noorest liidrist, David Cameronist. Brownile ette heidetud karismanappusele vaatamata on ta vähemalt praeguseks suutnud kinnistada avalikkuses arvamise, et just tema on parim peaminister ja et britid usaldavad teda.

Kui Brown on parim peaminister 44 protsendi küsitletute arvates, siis Cameronis näeks head peaministrit vaid viiendik küsitletutest. Liberaaldemokraatide juhile Menzies Campbellile usaldaks riigijuhtimise vaid kuus protsenti küsitletutest.

Ja kuigi neid tublisid numbreid ja toetust nimetavad kriitikud vaid leiboristide “mesinädalateks”, on siiski ilmne, et Brownil on olemas suurepärane võimalus poliitika enda nägu kujundada ning see ellu viia.

Iseasi, milline ikkagi on see nägu ja tegu? Eriti Browni tegevus rahvusvahelisel areenil, sealhulgas Euroopa Liidu kontekstis. Kui näiteks Browni lõunanaaber Sarkozy on endast nii enne kui pärast kevadisi presidendivalimisi suutnud jätta rahvusvahelistes küsimustes jõuliselt kaasa rääkiva ning ositi suunda näitava poliitiku mulje, siis Browni puhul on tegemist “varjatud suurusega”.

Kümme aastat edukalt Briti rahandusministrina tegutsenud Brown ei tunne ennast välispoliitikas mitte kõige kindlamini, mistõttu ta ei ole tänaseni söandanud välja tulla oma visiooniga Suurbritannia rollist rahvusvahelistes suhetes.

Browni introvertsus ei tule siin muidugi kasuks. Mitmed Browni hästi tundvad inimesed on näinud temas kontrollifriiki, kes püüab oma karismadefitsiiti kompenseerida bürokraatliku askeldamisega. Endine siseminister Charles Clarke on öelnud, et Brownil on teatavaid “psühholoogilisi” probleeme, endine kabinetisekretär Lord Turnbull on aga teda nimetanud koguni stalinistiks.

Browni juhiomadused võivad kujuneda võtmeteguriks eriti just tema rahvusvahelises tegevuses, kuna sisepoliitikas on ta tuntud võimeka strateegi ning osava poliitikuna. “Blairi ideaalne päev oli helistada läbi kümme riigijuhti ning leppida oma sarmi toel kokku mingis ühiskäitumises. Gordon mängib üks ühe vastu. Ta ei tunne ennast mugavalt koalitsioonide ja võrgustike loomises,” on öelnud endine Downing Street 10 ametnik.

Kuid mida siiski võiks Brown välispoliitikas ette võtta? Loomulikult ei maksa arvata, et London teeks ühes või teises küsimuses peadpööritavaid muutusi, kuid liidri aura ning hoiakud määravad siiski mitmedki rõhuasetused.

Kümme aastat edukalt Briti rahandusministrina tegutsenud Brown ei tunne ennast välispoliitikas mitte kõige kindlamini.

Nagu öeldud, teame me suhteliselt vähe Browni eelistustest ning positsioonidest välispoliitikas. Ka tema esimene välisvisiit Ameerika Ühendriikidesse ei avanud kaarte. Camp Davidi kohtumiselt oodati huviga, kuidas Brown saab hakkama nn puudliteemaga, kuid esimesel tutvumiskohtumisel see intriig väga esile ei tõusnud.

Huvitav on teada, et Winston Churchillist peale on just Brown see Briti peaminister, kellel on Washingtonis tuntavalt palju poliitkontakte. Ta on huvitatud USA ajaloost ja poliitikast, käib läbi paljude poliitikutega, mõistetavalt eriti demokraatidega, ning puhkab traditsiooniliselt Cape Codis.

Seepärast on muidugi intrigeeriv, millist mõju avaldaks USA ja Suurbritannia suhetele demokraatide oletatav võimuletulek 2008. aasta presidendivalimiste järel. Kuid see küsimus jääb siiski vastust ootama.

Täna näib ilmsena, et Browni sisemine hoiak president Bushi administratsiooni suhtes on pigem äraootav, erinevalt eelkäija varjamatust ning vankumatust liitlassuhtest. Samas on väga kahtlane, kas Londoni ja Washingtoni traditsiooniliselt väga head suhted kuidagi mõraneda võiksid.

“Ma usun, et meie partnerlus on rajatud rohkem kui ühistele huvidele ja rohkem kui ühisele ajaloole, see partnerlus on rajatud jagatud väärtustele ja toimib sellisena edasi,” kinnitas Brown ise Camp Davidi kohtumise järel.

Browni üheks olulisemaks valdkonnaks nii suhetes USAga tema välispoliitilises tegevuses üldiselt saab vaieldamatult kogu Lähis-Ida teemakäsitlus. Selle küsimuse tähtsusele viitab kas või seegi, et Brown nimetas oma välispoliitika nõunikuks Briti endise Iisraeli saadiku Simon McDonaldi.

Näib, et brittide äsjane regrupeerumine Basras tähendab vähemalt vägede osalise väljatoomise algust Iraagist. Pole välistatud, et sellekohast survet saab Brown tunda ka oma kaitsenõunikelt, kellele teeb muret Briti jõudude ohtlik laialipaisatus.

Browni üheks olulisemaks valdkonnaks nii suhetes USAga kui tema välispoliitilises tegevuses üldiselt saab vaieldamatult kogu Lähis-Ida teemakäsitlus.

Samas oleks enneaegne arvata, et Downing Street keskendub nüüdsest Iraagist jalgalaskmisele. Pigem võib eeldada, et Brown pakub endise rahandusministrina Iraagi valitsusele stabiilsuse saavutamise mehhanismina ka mittesõjalisi vahendeid. Basra Majanduse Arengu Agentuuri loomise idee on üks seesugustest.

Suurim sõjaline väljakutse on Brownile – ja mõistagi mitte ainult temale, – Talibani-vastane sõda Afganistanis. Selle aasta lõpuks peaks Briti vägede arvukus Afganistanis küündima juba 8000 meheni, mida on märkimisväärselt rohkem nende Iraagis asuvast väekontingendist. Brown ise on oma väljaütlemistes korduvalt rõhutanud terrorismivastase sõja tähtsust globaalse julgeoleku tagamisel.

Samas pole näiteks sugugi kindel, et Browni oleks lihtne veenda astuma Iraani tuumaambitsioonide ohjeldamiseks jäigemaid või isegi sõjalisi samme. Siin on Browni hoiakuid iseloomustatud tema suurima poliitilise liitlase, endise välisministri Jack Straw arvamisele toetudes, et London ei peaks sõjalist sekkumist heaks kiitma.

Mis puutub näiteks Venemaasse, siis selles vallas on Browni seni ainsaks tegevusindikaatoriks olnud Litvinenko juhtumi küllaltki sirge seljaga käsitlemine. Mida ta arvab tegelikult suhetest Moskvaga ning president Putiniga, on jäänud küll rohkem tema enda teada.

Brown tunneb kindlasti ennast tunduvalt kodusemalt selliste globaalteemade puhul nagu kliima soojenemine ning arenguabi. Rahandusministrina püüdis ta just selles vallas ka rahvusvaheliselt nähtaval olla. Pole välistatud, et nende teemade kaudu võib Brown suurendada Londoni aktiivsust Briti Ühenduses.

Kuid Browni tõsiseim liidriproov eeloleva poolaasta või pisut enamagi jooksul on Euroopa reformileppe poliitiline käsitlemine Suurbritannias. Eks sellest ilmne, kas ja millisel määral võib Brownist kujuneda liider kogu Euroopa kontekstis.

Mis puutub näiteks Venemaasse, siis siin on Browni seni ainsaks tegevusindikaatoriks olnud Litvinenko juhtumi küllaltki sirge seljaga käsitlemine.

Märtsikuises International Affairsis kirjutatakse, et arvestades tema varasemat skepsist Euroopa Liidu institutsionaalsete debattide suhtes, võib Brownist kujuneda kas “kummaline partner” või “pragmaatiline mängur”, kuid kindlasti mitte Euroopa integratsiooni eestseisja. See viimane on suuresti tingitud Briti omamoodi “eraklikkusest”, mis peegeldub ka rahva madalas toetuses Euroopa Liidule.

Konservatiivid on juba teatanud, et annavad Brownile tõsise lahingu reformileppe osas, nõudes selle viimist referendumile. See aga tähendaks suure tõenäosusega kogu leppe läbikukutamist. Browni on hirmutanud ka leiboristide liitlased – ametiühingud, kellele ei meeldi Blairi teostatud lahtiütlemine Euroopa Liidu põhiõiguste hartast.

Brown mõistab, et temale on olemas vaid üks tee – ratifitseerida lepe parlamendis. Teised variandid tähendaksid talle nii sisepoliitilist kui rahvusvahelist lüüasaamist. Sellest saabki Browni katseaja tegelik mõõdupuu.