Globaliseerumise lõpp – kollaps või galaktikavallutus?

“Inimvihkajalik rändur /…/ on sunnitud küsima, kas maakeral ei oleks meieta parem,” tõdes kirjanik Ian McEwan 2005. aastal. “Meie arvukuse ilmne surve, meie leiutiste rohkus, meie ihade ja vajaduste pimedad jõud näivad olevat peatamatud ja toodavad kuumust – tsivilisatsiooni kuuma hingeõhku,” hoiatab ta. “Kuidas suudame kunagi end piirama hakata? Kõrgelt näeme välja nagu domineeriv samblik, rüüstav veeõitseng, hallitus puuvilja peal.”

McEwani kaalukad sõnad peegeldavad maailma ja inimkonna pärast muretsemise uut hoogu. Kliimamuutused ja keskkonna hävimine, mis seekord fookuses, valmistavad muret aina suuremale hulgale inimestest, arenenud maades rohkem üldinimliku nurga alt ja arengumaades ellujäämise küsimusena.

Inimkonnale tumeda tuleviku kuulutamine käib asja juurde, seda on agaralt tehtud ka varasemate murelainete ajal, näiteks võidutuumarelvastumise perioodil. Praegu pole siiski esimene kord, kui apokalüpsiseprohvetluse aluseks on stsenaarium, kus inimene ületab keskkonna taluvuspiiri ja saabub ühiskonna kollaps.

Praegu elab maakeral umbes 6,5 miljardit inimest, prognooside kohaselt on meid 2050. aastaks juba üheksa miljardit. Miljardi piiri ületasime seejuures alles kuus-seitse inimpõlve tagasi, 19. sajandi esimestel aastatel. 1798. aastal, veidi aega enne seda, ilmutas Inglise majandusteadlane Thomas Robert Malthus oma kuulsa kirjatöö “An Essay on the Principle of Population”, kus väitis, et põllumajandustoodang ei kasva sama kiiresti kui elanikkond ning ülerahvastatus toob paratamatult kaasa nälja ja viletsuse.

“Rahvastik võib [kasvada] määramatult kiiremini kui Maa suutlikkus elatada inimest. Rahvaarv, kui seda kontrolli all ei hoita, kasvab geomeetriliselt. Elatusvõimalused kasvavad ainult aritmeetiliselt,” kirjutas Malthus.

Sellest tekib vältimatult lõhe: ühel hetkel on inimesi rohkem, kui Maa neid toita jõuab, ning haigused, näljahädad ja sõjad hakkavad rahvaarvu jõudsalt kahandama. “Ma ei näe mingit võimalust, kuidas inimene saaks pääseda selle hingestatud looduses kehtiva seaduspära eest,” arvas Malthus ja ennustas kollapsit 19. sajandi keskpaigaks. Seda ei tulnud.

Malthuse mantlipärijaks nii ennustuse kui selle paikapidavuse osas osutus Ameerika liblikauurija Paul Ehrlich, kes avaldas 1967. aastal artikli ja aasta hiljem raamatu “The Population Bomb” selle kohta, kuidas ressursside ammendumine toob maailma suure näljahäda.

“Lahing kogu inimkonna toitmise nimel on läbi. 1970. ja 80. aastatel sureb nälga sadu miljoneid inimesi, hoolimata mis tahes hädaabiprogrammidest,” teatas Ehrlich siis enesekindlusega, mida ta korduvalt kahetsema on pidanud.

1972. aastal ilmus ka Rooma Klubi tellitud raport pealkirjaga “Limits to Growth”, arvutimudeleid kasutades saadud prognoosi alusel väideti, et kui seni maailmas valitsenud majanduslikus ja sotsiaalses korras midagi ei muudeta, lõpevad tööstusühiskonda käigus hoidvad taastumatud ressursid lähema sajandi jooksul. Järgneks maailma majandussüsteemi kollaps.

Et need sünged ennustused pole veel, vähemalt mitte globaalses mastaabis, täide läinud, on oma osa nimetatud prognooside juures kasutatud andmete ja mudelite puudulikkusel. Aga rohkemgi veel inimkonna suutlikkusel laiendada jätkuvalt tootmist (praegu näiteks võidetakse rohkelt põllumaad vihmametsadelt) ning oskusel tulla tõhusamalt toime meie käsutuses olevate ressurssidega. Need on globaliseerumise magusad viljad.

“Rahvaarv, kui seda kontrolli all ei hoita, kasvab geomeetriliselt. Elatusallikad kasvavad ainult aritmeetiliselt,” kirjutas Robert Malthus 1798. aastal.

Seepärast on hetkel küll unustusse vajunud ehk kaugemasse tulevikku lükatud mure loodusvarade lõppemise pärast, ent asemele on kerkinud teistsugune surve – teiste oluliste ressursside kahanemise oht on inimkonna heaolule vähemalt samaväärselt tõsine. Siia hulka käivad ökosüsteemid: kliima, muld, õhk, vesi, looduslik mitmekesisus jne.

Nii on teisenenud ka kollapsikuulutamised. James Lovelock, kes pakkus 1979. aastal välja Gaia hüpoteesi, mille kohaselt toimib Maa kui terviklik elav organism, ilmutas tänavu veebruaris uue raamatu “The Revenge of Gaia”. Sealt leiab juba Malthuselt tuttava apokalüpsisekirjelduse, selle käimalükkajaks on aga liig suure rahvaarvu asemel kliimamuutused. Tormid, üleujutused ja põuad rikuvad meie põllud, toitu jääb liiga väheks – ja edasi tuleb juba tuttav allakäigurada.

“Meie andsime Gaiale palaviku ja peagi halveneb tema seisukord koomalaadseks,” kirjutas Lovelock ajalehes Independent. “Juhtub kõige hullem ja peame kohanema põrguliku kliimaga.”

Midagi oluliselt muuta on juba hilja, märgib Lovelock ja soovitab hakata juba välja vaatama kinnisvara Arktikas, mis olevat tema sõnul tulevikus üks väheseid elamiskõlbulikke paiku maamunal.

Tunnustatud ökoloog Jared Diamond avaldas 2005. aastal raamatu “Collapse”, kus vaatleb mitmete minevikuühiskondade kokkuvarisemise põhjusi ning annab nende valguses hinnangu inimkonna tulevikule.

Diamond toob välja viis tegurit, mis mängivad eraldi või kombinatsioonis ühiskondade hääbumisel rolli: inimese keskkonnale tekitatud kahju, kliimamuutused, vaenulike naabrite rünnakud, sõbralike kaubanduspartnerite kadumine ning ühiskonna reaktsioon keskkonnaprobleemidele. Kui neli esimest tegurit võivad, kuid ei pruugi Diamondi arvates olulist rolli mängida, siis viies, probleemide tajumise ja lahendamise viis, on ühiskonna saatuse otsustamisel määrav.

Ilmselt tuntuim ajalooline näide on Lihavõttesaar, kus kunagine kujulembene ühiskond sattus nende püstitamisega sellisesse hoogu, et võttis kivikujude transportimise palkide pärast maha kogu saare metsa. See tõi kaasa pinnase erosiooni, muldade kvaliteedi kiire allakäigu, saagikuse languse ja toodangu vähenemise. Merele kala püüdma ka minna ei saanud, sest polnud enam millestki paate teha. Saar ei jaksanud enam oma elanikke ära toita, rahvaarv langes kiiresti ja ühiskond lagunes nii äkitselt, et saare kaevandustesse jäi veel mitmeid poolikuid kivikujusid, tööriistad kõrval vedelemas.

Olukord, kus maa ei toitnud halbadel aastatel enam heade aastatega paisunud rahvastikku ära, kliimamuutus (põua näol) ja sisesõjad viisid kollapsini ka maiade riigi Yucatani poolsaarel, jättes džunglisse imposantsed püramiidid ja templid.

Uuemast ajaloost toob Diamond näitena Rwanda, kus näeb 1990. aastate genotsiidi ühe põhjusena samuti kliimamuutusest tingitud toidunappuse tõttu teravnenud rahvussuhteid. Kui ta oleks oma raamatu kirjutanud paar aastat hiljem, olnuks seal ilmselt peatükk ka Darfurist.

Kui proovida selles viiepunktilises raamistikus vaadelda kogu inimkonna püsimajäämise küsimust, näeme toimimas neist kolme. Kliima muutub, keskkond hävib, aga oma kombeid muutma inimkond ei rutta. Meie kasuks räägib kaks punkti: tänu globaliseerumisele toimub maailmas üldjoontes sõbralik ressursside jagamine ning välisvaenlasi silmapiiril pole.

Kliimamuutus on viimastel aastatel avalikkuse huviorbiidis püsinud pea pidevalt ning viimati pälvis see suuri pealkirju veebruari alguses, kui ÜRO egiidi all tegutsev sõltumatu ja sadu teadlasi kaasav Intergovernmental Panel of Climate Change (Valitsustevaheline Kliimamuutuse Paneel, IPCC) avaldas üle kuue aasta globaalsete kliimamuutuste kohta värske raporti.

Kliima muutub, keskkond hävib, aga kombeid muutma inimkond ei rutta.

Õigupoolest oli tegu kolmest esimese raportiga, kus on käsitletud kliimamuutusi tõestavaid teaduslikke andmeid. Ja need kinnitavad seni kindlalt, et kliima muutub ja süü lasub suure tõenäosusega inimesel. Looduslike kõikumistega, millele viitavad kriitikud, kliimamuutusi raporti kohaselt põhjendada ei saa.

Meie tegevuse tõttu on maakera keskmine temperatuur viimase 250 aastaga kerkinud 1,6°C võrra ning sõltuvalt sellest, kui palju me piirame kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, soojeneb selle sajandi jooksul veel 1,8° kuni 4°C. 20. sajandil kerkis maailmamere tase 17 sentimeetri jagu ja selle sajandi lõpuks veel kuni 60 sentimeetrit.

Mida need esmapilgul pisikesed numbrid endaga tegelikult kaasa toovad, selgitab aprillis avaldatav teine raport ning kolmas, kus on arutuse all nende mõjude leevendamine, ilmub mais ning saab loodetavasti poliitika kujundamise aluseks kõikjal maailmas.

Midagi rabavalt uut neis ilmselt siiski pole, enam-vähem kõik teemad on maailma meediast läbi käinud. Mitmed uuringud ja väiksemad kliimaraportid on näidanud, et maailmamere taseme tõus seab surve alla mitmed praegu tihedasti asustatud rannaalad, Eestis näiteks Läänemaa ja Pärnu. Samuti toob globaalne soojenemine endaga kaasa vähem lund, kahanevad liustikud ja sulab pooluste jääkatte. Poolused soojenevad rohkem kui ekvaator, talved rohkem kui suved, ööd rohkem kui päevad. Alanud on Gröönimaa jääkilbi sulamine ja kuigi see kestab vähemalt tuhat aastat, võib see maailmamere taset lõpuks kergitada seitsme meetri võrra.

Väga tõenäoline, ütleb IPCC raport, on ka ekstreemsete ilmanähtuste nagu kuumalainete ja tormide sagenemine. Kõik see tähendab kodu ja elatusvõimaluse kaotust miljonitele.

Oluliselt ei päästaks ka see, kui lõpetaksime kas või päevapealt õhu saastamise. “Nii möödanikus kui tulevikus inimese õhku paisatud süsihappegaasi tõttu soojeneb kliima ja tõuseb maailmamere tase veel rohkem kui millenniumi selle gaasi atmosfäärist kõrvaldamise aegluse tõttu,” võtab aruanne kokku.

Eelmise aasta lõpus lisandus kollapsihoiatuste nimekirja kliimasoojenemise majanduslike mõjude raport, mille Suurbritannia rahandusministeerium tellis Maailmapanga endiselt asepresidendilt ning tunnustatud majandusteadlaselt sir Nicholas Sternilt.

“Asitõendid näitavad, et kliimamuutuse ignoreerimine kahjustab lõpuks majanduskasvu. Meie teod tulevatel aastakümnetel loovad selle sajandi lõpuks ja järgmiseks sajandiks suurte majanduslike ja sotsiaalsete segaduste ohu, samas suurusjärgus nagu 20. sajandi esimese poole suured sõjad ja majanduslangus,” väidab nn Sterni raport, kannustades kohe investeerima kliimamuutuste leevendamisse.

Kui kliimamuutused on kõigi nende analüüside ja ägeda meediakajastuse abil jõudnud küllalt edukalt maailma teadvusse, siis teised keskkonnakahjud on jäänud veidi tagaplaanile. Neil pole üht ja ainust tulipunkti, millele keskenduda, ning nende globaalsed tagajärjed pole nii ilmsed kui kliimamuutuse puhul. Samuti puudus kaua IPCC analüüsiga võrreldava haarde ja mainega ülevaade, millele toetuda.

2005. aastal see lõpuks ilmus, kogudes nagu IPCC raportid ÜRO egiidi all kokku sadade maailma teadlaste töö. “Millennium Ecosystem Assessment’i” nime all avaldatud raport ütleb, et inimesed õõnestavad ökosüsteemidega pillavalt ümber käies omaenda heaolu.

Kiire rahvastiku kasv viimastel aastakümnetel on kasvatanud suuresti nõudlust toidu, puhta vee, puidu ja kütte järele. Ajavahemikul 1960–2000, mil maailma rahvaarv kahekordistus kolmelt miljardilt kuuele, kasvas toidutoodang kaks ja pool korda, veekasutus kaks korda, paberipuud langetati kolm korda rohkem ja hüdroelektrijaamade võimsus tõusis samuti kahekordseks. Selle tulemusel on inimene viimase poole sajandiga muutnud ökosüsteeme kiiremini ja suuremas ulatuses kui mis tahes muul ajal inimkonna ajaloos.

Pole kahtlust, et need muutused on tublisti aidanud kaasa meie heaolu paranemisele ning maailma majanduse kasvule. Ent ekspluateerides üht ökosüsteemi, võime kahjustada teisi. Metsamaa muutmine põldudeks suurendab küll toidutoodangut ja võib päästa piirkonna elanikud näljast, kuid põllud nõuavad niisutust, mis jätab vähem vett muuks otstarbeks, väetised võivad rikkuda vee kvaliteedi. Metsa mahavõtmine vähendab elu mitmekesisust ning võib märkimisväärselt mõjutada üleujutuste toimumist ja ulatust.

Praegu elab maakeral umbes 6,5 miljardit inimest, prognooside kohaselt on meid 2050. aastaks juba üheksa miljardit.

Raport räägibki meile teenustest, mida ökosüsteem inimestele pakub (ecosystem services). Metsa pakutav “teenus” sisaldab lisaks sealt saadavale puidule näiteks tuuletõket, kaitset pinnase erosiooni ja üleujutuste eest, bioloogilise mitmekesisuse säilimist, kasvuhoonegaaside vähendamist, võimalust teha väljasõite “grüünesse” jne. Teinekord on sellised “teenused” lõppkokkuvõttes majanduslikult tulusamad kui metsa raadamine palkideks ja põldudeks.

Kahest tosinast analüüsis sõnastatud ökosüsteemide teenusest on halvas seisukorras 15 ehk 60 protsenti, eriti hull on kalavarude ja magevee seis. Ei jäta ka see raport hoiatamata, et ökosüsteemide mandumine annab ühel hetkel valusa tagasilöögi.

“Ökosüsteemides tehtud muudatused on tõhusalt panustanud inimeste heaolu suurenemisse ja majandusarengusse, kuid nende saavutuste hinnaks on paljude ökosüsteemi teenuste degradeerumine, kasvanud on mittelineaarsete muutuste oht ja süvenenud vaesus teatud grupi inimeste seas,” sedastatakse “Millennium Ecosystem Assessment’is”.

Huvipakkuv määratlus selles tsitaadis on “mittelineaarsed muutused”. Tihti ka kliimamuutuste kirjeldamisel kasutatud sõnapaar on teaduslik viis öelda, et asjad võivad muutuda üleöö. Kui valdavalt muutuvad ökosüsteemid tasapisi, siis teinekord, kui ületatakse teatud lävi, võib süsteem kiiresti üle minna hoopis teistsugusesse seisundisse. Need muutused võivad olla väga ulatuslikud ja endist olukorda taastada on raske, kui mitte võimatu.

Kliima ajaloost on sellekohase näitena tuua Euroopas jääaja põhjustanud Golfi hoovuse peatumine. Inimese käsi on aga mängus olnud veekogude kiirel eutrofeerumisel ja hüpoksial ehk hapnikuvaegusel, mille tulemusena tekib veekogu põhja eluta tsoon. Üks suuremaid selliseid maailmas on Läänemeres.

1990. aastate alguses kadusid Newfoundlandi rannikult ülepüüdmise tagajärjel järsku tursad, jättes töö ja elatuseta tuhandeid inimesi. Pöördumatult suudavad ökosüsteeme muuta ka inimese introdutseeritud võõrliigid. Eriti kahaneb kultuurtaimede geneetiline mitmekesisus, tehes nad vastuvõtlikumaks haigustele või keskkonnamuutustele.

Üks mittelineaarse muutuse vorm on ka epideemiliste tõbede levik. Mida rohkem inimene loodusesse sekkub, mida sügavamale seni puutumata Maa soppidesse tungib, seda rohkem puutub ta ka kokku patogeenidega, mil on potentsiaali hüpata oma senistelt kandjatele üle ka meile. 20. sajandi katku HIVi saime šimpanse süües. Mõne aasta eest maailmas paanikat tekitanud ja üle 800 ohvri nõudnud SARS oli algselt nahkhiirte haigus, mis jõudis inimeseni tsiibetkasside vahendusel, samuti kulinaarsel teel.

Asitõendid näitavad, et kliimamuutuste ignoreerimine kahjustab ka majanduskasvu.

Ja nüüd kütab kirgi linnugripp H5N1, mis õnneks pole veel omandanud mutatsiooni, mis nakkaks ühelt inimeselt teisele. Seepärast ongi ohvrid seni olnud peamiselt vaesed Aasia ja Aafrika talupered, kes peavad linde koduhoovis.

Globaliseerumine, maailma külastumine, on viirusi tublisti aidanud. Meenutame, et Hiinast alguse saanud SARS jõudis lennureisijate abil otsaga välja Montreali, linnugripp liikus Kagu-Aasiast ja Hiinast üle Venemaa Euroopasse ja Musta Aafrikasse. Linnugripi levikut on seejuures saatnud äge debatt, kuidas H5N1 ikkagi mööda maailma liigub. Ornitoloogid vaidlevad ägedalt vastu vihjele, et seda levitavad rändlinnud, väites, et samavõrd hästi on see seletatav linnukaubandusega. Ilmselt on omajagu tõtt kummaski väites, ent linnukaubanduse teooria tõsiseltvõetavus näitab maailma globaliseerumise ulatust.

Seega on tugevad teaduslikud tõendid olemas nii kliima muutumise kui keskkonnakahjude kohta. Kuidas on Diamondi otsustava punktiga, inimese reaktsiooniga neile ohtudele?

Kliimamuutused on suutnud end tugevasti maailma poliitilisse agendasse läbi murda. Kaks järjestikust G 8 eesistujat Suurbritannia ja Saksamaa on võitluse kliima soojenemisega tunnistanud oma prioriteediks. Saksamaa liidukantsler Angela Merkel nimetas kliimamuutusi julgeolekuriskina ka tänavu Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes. Euroopa Komisjon on end tugevalt positsioneerinud eesrindlikuks kliimamuutuste vastu võitlejaks, püüdes läbi suruda rangemaid piiranguid autode heitgaasidele, edendada energiasäästu meetmeid jne.

Globaalse üksmeele puudumist on näidanud ilmekalt aga kõnelused, mille eesmärgiks järglaslepe 2012. aastal ammenduvale Kyōto lepingule. Nii mitmedki tööstusmaad, eriti aga hoogsalt kasvava majandusega arengumaad, keelduvad allumast mis tahes leppele, mis sunniks neid vähendama kasvuhoonegaaside emissiooni, sest selles nähakse kindlat viisi pidurdada majandust, seda poliitikute püha lehma (küllap mäletate USA presidendi Bill Clintoni kuulsat slogan’it: “It’s the economy, stupid!” – “See on majandus, rumal!”).

Majanduskasvu ja keskkonnahoidu teineteist välistavana nägevad riigid tunduvadki siis endamisi mõtlevat, et las mõned pühendavad end keskkonna päästmisele, kui nad on nii rikkad, et seda endale lubada.

Kahjuks tundub ka Eesti selle seltskonna poole kippuvat. Meie poliitilisest agendast ja avalikkuse teadvusest puudub kliimamuutuste temaatika ja selle mõju Eestile peaaegu täielikult ega ole sinna kerkinud ka pärast jaanuaritorme. Põlevkivienergeetikast loobumisel on meil argumendiks pigem energiajulgeolek kui õhureostus, mure keskkonna pärast osutub kasulikuks siis, kui sellega saab loopida kaikaid kodaratesse Vene – Saksa gaasijuhtme rajamisele. Ei ole valitsusest kuulda olnud, et pühendutaks kogu hingest saavutamaks ELis kokku lepitud eesmärke näiteks taastuvenergia või biokütuste osakaalu osas. Tarbimist õhutava palgatõusu lubamise asemel võiks ju ka manitseda kodanikke energiat säästma, kokkuhoidlikult ja keskkonnasõbralikult tarbima, soetama hübriidautosid või biokütusel liikuvaid sõidukeid vms. Ehk on põhjus naiivses usus, et globaalse soojenemise tagajärjed polegi globaalsed ja lähevad meist mööda, sest mudelid ei näita Eestile erilisi kataklüsme: üldiselt läheb kliima meil veidi pehmemaks ning sademeid tuleb rohkem.

Nagu tõdeb Diamond oma raamatus, ei luba ähvardavatele ohtudele adekvaatselt reageerida tihtilugu just klammerdumine uutes oludes sobimatute väärtuste külge.

Teine inimkonnale iseloomulik joon on keskendumine üheleainsale probleemile (praegusel juhul kliimamuutused), mille lahendamisega loodetakse kõik taas heaks pöörata. Ei, Diamond toob välja tosina suurt probleemi, kalavarude kollapsiohust ja pinnase erosioonist mürgiste kemikaalide keskkonda pääsemise ja rahvastiku jätkuva kasvuni. Need kõik on omavahel seotud, pommid, mille süütenöör susiseb alla 50 aasta. Lahendada tuleb kõik 12 muret. Kõik need mured lahenevadki. Valida, ütleb Diamond, on see, kas see juhtub meile sobival viisil või ebameeldival moel sõja, näljahädade, genotsiidi, taudide ja ühiskondade kokkukukkumisega.

Tavaliselt ei täitu kunagi kõige pessimistlikumad (Malthus, Ehrlich) või kõige optimistlikumad (2000. aastaks kasvavad Marsil õunapuud) ennustused. Pinnale jäävad realistlikud prognoosid. Esimesed ohumärgid näitavad, et IPCC, Sterni raport, “Millennium Ecosystem Assessment” on oleva ja tuleva realistlik hinnang.

Ajavahemikul 1960–2000 kahekordistus maailma rahvaarv kolmelt miljardilt kuuele, toidutoodang kasvas kaks ja pool korda, veekasutus kaks korda, paberipuud langetati kolm korda rohkem.

Praegu üle võimete elavat globaliseerunud Maad võib veidi avitada tehnoloogia, millest alati loodetakse imerohtu. Märkis ju hiljuti ka ilmselt praegu tuntuim teadlane Stephen Hawking, et inimese kui liigi ellujäämise ainus võimalus on laiendada oma eluala kosmosesse.

Kui lubada endale kõrvalepõiget ulmesse, võib eeldada, et enne kui suudetakse kusagil kosmoses luua inimestele sobiv elukeskkond, kasutatakse ilmaruumi esmajärjekorras meie globaliseerumise jätkamiseks: hangitakse teistelt taevakehadelt maavarasid ja saadetakse oma prügi Maalt ära. Mis tähendab lihtsalt oma probleemi äralükkamist Maa õlgadelt, tegelikku lahendust otsimata. Kui inimlik. Tuleks tõesti McEwani kombel tõdeda, et maakeral oleks meieta parem.

Populaarteaduslik ajakiri New Scientist, muu maailma Horisont, pühendas hiljuti esiküljeloo just sellisele mõttemängule: mis juhtuks, kui kõik inimesed järsku, üleöö maailmast ära kaoksid. Nagu “Peetrikese unenäos”, ainult et saabunud inimtühjust poleks tunnistamas isegi Peetrikest.

Muutused oleks kiired: maailm mattuks mõne päevaga pimedusse, sest kütteta jäänud elektrijaamad lõpetaksid töö, loodus vallutaks varsti tagasi meie linnad, ainult atmosfääri paisatud kasvuhoonegaasid jätkaksid Maa soojendamist veel mitu sajandit. Mõne tuhande aasta pärast annaksid vaid betoonikuhilad aimu, et kunagi asustasid Maad kuus ja pool miljardit Homo sapiens’i. 100 000 aastaga kaoksid maapinnalt needki jäljed ning taastunud oleks ürgne olek, Maa toimimine isereguleeruva süsteemi, Gaiana. Inimeste kunagist hiilgust paljastaksid vaid fossiilid.