Globaliseerumine katastroofide maailmas

Õhtul ennast mugavalt televiisori ette diivanile sättinud eestlasele kannavad telekanalid ette kõik maailma kannatused ja viletsuse. Kagu-Aasia tsunami, Pakistani maavärin, humanitaarkriis Sudaanis, vägivald Lähis-Idas… Televaataja on juba vere ja tragöödiaga harjunud. Ta võtabki seda kui osakest õhtusest uudisterutiinist. Tundub, et tihti elab ta seebiooperitele rohkem kaasa kui maailmareaalsusele. Küll tekitavad kohalikud uudised teinekord pahameelt, kui räägitakse Eesti valitsuse otsusest eraldada mingil kaugel maal kannatanute abistamiseks raha või saata kriisikolletesse kas kaitseväelasi või päästjaid ja arste. Koduski kõik veel tegemata! Kas tuleb tuttav ette?

Kuidas mõjutavad globaalsed katastroofid teistel kontinentidel rahulikult tukastavat Eestit? Kas peakski? Oleme ju tänu põhjamaiselt karmile kliimale valinud samas globaalsete loodusõnnetuste eest suhteliselt vaikse maailmanurga. Maavärinad, tsunamid, vulkaanid ja orkaanid meie kanti eksida ei tohiks. Ka suured näljahädad ja sõjad jäävad meist turvalisse kaugusesse.

kõigepealt oleme aga inimesed ja inimkonna mured ei tohi meile võõraks jääda. Mida suuremaks on kujunenud viimase aja katastroofid, seda tugevam on rahvusvaheline koostöö ja abipakkuvate riikide nimekiri. Ja Eestil on selles koostöös oma nägu ja koht. Meid vajatakse.

Pakistan, oktoober 2005. Õnnetu ja ebalev kohalik külamees ootab Eesti Rahvusvahelise Päästemeeskonna operatsioonitelgi juures. Kas tõesti seekord Allah ulatas oma kaitsva käe ja selles maavärinas purunenud maailmas sünnib ta perre laps? Ilma eesti arstide ja keiserlõike abita poleks seda juhtunud. Tänulikkusest saatuse vastu saab ilmavalgust näinud tüdrukuke nimeks Estonia… Kas see on tänu? Jah, ehe ja siiras. Selle nimel tasub elada ja töötada küll.

Naasnud missioonilt, ootab meid pealinnas Islamabadis üllatus. Eesti Vabariigi aukonsul Pakistanis Malik Ghulam Muhammad Arbi Khar korraldab päästemeeskonnale eraldi vastuvõtud Pakistani peaministri Shaukat Azizi ja Pakistani parlamendi juhtpartei liidri Chaudhry Shujat Hussaini juures.

Peaminister edastas Eesti riigile ja rahvale oma siira ning südamliku tänu antud abi eest. Ta lisas, et Eestil on nüüdsest Pakistani rahva jaoks uus mõõde ja tähendus. Eesti on väike ja iseseisev maa, kus inimesed hoolivad üksteisest ja kus ei jääda ükskõikseks ka kauge rahva tragöödia vastu. Mõistsime, et meie tööl on veel üks tähendus. Me oleme Eesti toonud maailmale lähemale.

Eestlaste osalus rahvusvahelises humanitaar- ja katastroofiabi süsteemides on olnud aktiivne juba viimased kümme aastat ning oma rahalise panuse tagasihoidlikkusest hoolimata oleme tänaseks oma professionaalsuse ja kogemusega paljudele hinnatud partneriteks. Eesti päästeeksperdid on ÜRO rahvusvahelise kriiside hindamise ja koordineerimise üksuse (UN Disaster Assessment and Coordination Team – UNDAC) liikmetena osalenud maailma erinevais paigus tänaseks juba 13 missioonil. Eesti päästemeeskond (Estonian Disaster Relief Team – EDRT) on andnud oma panuse looduskatastroofide tagajärgedega võitluses tsunamist räsitud Indoneesias ja maavärinast purustatud Pakistanis.

Aga tagasi globaalsete katastroofide juurde. Kas ja mida on inimkond ajaloost õppinud? Kui võimekad ollakse aitama hättasattunud riike ja rahvaid? Alljärgnevalt tooksin välja kolm põhilist suunda viimasel kümnendil maailma tabanud katastroofidele reageerimises.

Globaalsed katastroofid ja reageeringu muutumine

Maailm on muutunud solidaarsemaks. Niinimetatud ühisrinde moodustumine võitluseks looduskatastroofide laastavate mõjudega sai praktilise alguse tegelikult üpris hiljuti. Tänase rahvusvahelise kriisiabi süsteemi loomise alguseks loetakse 1988. aasta Armeenia maavärinat, kus mitme valusa kogemuse ja koostöö võimetuse analüüsi tulemusel said alguse nii mitmedki protsessid. Algas uus ajajärk, mis kantud ideest, et globaalsetele katastroofidele tuleb reageerida kogu maailmal, sõltumata välispoliitilistest hinnangutest või usutunnistusest. Kõikide riikide panus on vajalik.

Aasta 2005. Pakistani pealinn Islamabad, sõjaväelennuväli, saabuvate rahvusvaheliste abijõudude kogunemiskoht. Eesti päästemeeskond kohtub päästjatega Saksamaalt, Jaapanist, Rootsist, Türgist, Venemaalt, Usbekistanist, Gruusiast ja paljudest teistest riikidest. Me näeme USA ja Pakistani sõjaväekoptereid koos tegutsemas, et täita peamist ülesannet, päästa ning aidata kannatanuid. Valdab seletamatu tunne – tajume, mida tegelikult tähendab maailma kokkukuuluvustunne tõelise häda korral.

Globaalsed katastroofid ja raha

Paraku on iga tegevus seotud rahaga ja raha omakorda riikide otsuste ehk teisisõnu välispoliitikaga. Nagu paljudes muudeski eluvaldkondades on ka siin tegu situatsiooniga, kus vajadus ületab tunduvalt võimalused. Iga uus katastroof sunnib unustuse hõlma eelmise ja seda paraku ka humanitaarabi ja taastustööde rahastamise mõttes. Kuid kõige kriitilisem on siiski aeg. Abi viibimine muudab hapraks piiri elu ja surma vahel, nagu teavad seda liigagi hästi Beiruti elanikud või sajad tuhanded traumeeritud ja kodukohtadest lahkuma sunnitud inimesed Darfuris. Kiire juurdepääs ressurssidele võimaldab kohe reageerida, mistõttu saab päästa paljude elu ning ennetada edaspidiseid kannatusi.

Päevakorda on tõusnud kahe väga erineva filosoofia ja põhimõtetega maailma, humanitaartöötajate ja sõjaväelaste koostöö vajadus

ÜRO uue Hädaabi Keskfondi (Central Emergency Response Fund – CERF) näol on lõpuks loodud uus ja mõjus vahend hõlbustamaks abioperatsioonide kiiremat käivitumist ning toetamaks ka tähelepanu alt kõrvale jäänud nn unustatud kriisipiirkondi. Loodud fondi eesmärk on lihtne: tagada 72 tunni jooksul piisava finantseerimisega humanitaartöötajate saatmine pääste- ja humanitaaroperatsioonidele. Just esimeste ööpäevade ja nädalate jooksul pärast juhtunut on veel võimalik inimeste elu päästa ning ka ressursside vajadus on suurim.

Eesti oli sellesse fondi üks esimestest annetajatest, andes selge signaali meie maailmaväärtuste kohta. Tänaseks on CERFi käivitumine õnnestunud ja paljude riikide aktiivne annetamine on andnud võimaluse pakkuda kiiresti finantstuge paljudele maailma katastroofi- ja kriisipiirkondadele.

Globaalsed katastroofid ja tsiviil-militaarkoostöö

Päevakorda on tõusnud kahe väga erineva filosoofia ja põhimõtetega maailma, humanitaartöötajate ja sõjaväelaste koostöö vajadus. Ühest küljest rahvusvahelised humanitaartöötajate põhiprintsiibid, mis hoiavad neutraalsuse põhimõtet, kus koostöö militaarmaailmaga on välistatud, kuid teisalt reaalne vajadus ressursside, seda eriti sõjaväe kasutuses oleva logistika osas, on viinud kahe põhimõtetelt nii erineva maailma lähenemisele ning koostööle.

Tsiviil-militaarkoostöö levinuimaks väljendiks on CIMIC (Civil Military Cooperation), kuid paraku kasutatakse seda sageli ekslikult. NATO definitsiooni kohaselt on CIMIC koordineerimine ja koostöö NATO komandöri ning tsiviilelanikkonna vahel, kaasa arvatud riiklike ja kohalike võimuorganite ning rahvusvaheliste, riiklike ja valitsusväliste organisatsioonide ning agentuuride vahel missiooni toetamise eesmärgil. Teisisõnu on eesmärk toetada NATO missioonile püstitatud eesmärke.

Katastroofipiirkonnad vajavad aga teistel alustel koostööd. Nii on ÜRO algatusel ja lähtuvalt vajadustest kujunenud viimastel aastatel välja uus mudel CMCoord (Civil Military Coordination), tsiviil-militaarkoostöö koordineerimine. Tegemist on tsiviil- ja militaarkomponentide dialoogi ja koostööga hädaolukorra või kriisisituatsiooni lahendamisel, mis on vajalik humanitaarprintsiipide kaitsmiseks ja edendamiseks ära hoidmaks omavahelist võistlemist, vähendamaks miinimumini konfliktivõimalust ja taotlemaks vajadusel ühiseid eesmärke. Võtmeelementideks on siin infovahetus, ülesannete jagunemine ning planeerimine. Põhistrateegiad ulatuvad kooseksisteerimisest koostööni.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et vanarahva ütlemine “häda ühendab” peab paika. Ja õnneks on siin ilmas valdkondi, kus globaliseerumine toodab kasu ja mitte vastupidi.