Gavin Wilde: Rohkem usku demokraatiasse kui hirmu Vene propaganda ees

Lääne valitsused ja ühiskond on eriti neil aastatel, mis on järgnenud Moskva sekkumisele 2016.–2017. aastal USA ja Prantsusmaa presidendivalimistesse, pidevalt maadelnud välise õõnestamise probleemiga. Eelkõige sellise õõnestamisega, mis on omane Venemaale. Pretsedenditu keskendumine ühele ohule on aidanud paremini mõista selle olemust ja ainult meile iseloomulikku kaitsetust selle suhtes.

Eeskätt puudutab see kahte valdkonda, mis kõige põhilisemalt kehastavad demokraatlikke väärtusi: ausaid valimisi ja sõnavabadust. Neist kahest esimese usaldusväärsuse õõnestamisel on Moskva näidanud nii annet kui ka indu, kasutades selleks ära teise olemasoluks vajalikke mehhanisme.

Ärksus demokraatia kaitseks

Selle tagajärjel on läänes kõik riikliku julgeoleku eest vastutavad bürokraadid, kodanikuühiskond, teadlased, tehnoloogiasektor ja meedia ärksad, et kaitsta demokraatiat. Seda iseäranis ohu eest, et Moskva väärinfokampaaniatega võidakse murendada usaldust liberaalse demokraatliku valitsemissüsteemi vastu ja usku faktipõhisesse tõesse kui sellisesse.

Enamjaolt on selle nimel tehtud pingutused lähtunud õilsatest kavatsustest. Parimatel juhtudel on niimoodi ka korvatud varasema enesega rahulolu ja hooletuse tõttu astumata jäetud samme, mis on vajalikud demokraatia säilitamiseks.

Ülemäärane tähelepanu pööramine Venemaa nn aktiivmeetmetele, väärinfokampaaniatele veebis ja propagandistlikele narratiividele võib anda tagasilöögi.

Siiski on põhjust olla ettevaatlik, et me ei läheks oma üliagaruses liiale, kui võtame tahtmatult omaks sellesama agressori moonutatud maailmavaate, kelle vastu oleme ühinenud. Lühidalt öeldes ei saa me korraga teenida kahte isandat – hirmu Venemaa propaganda ees ja usku demokraatiasse –, sest üks tuleb paratamatult teise arvelt. Meie juhid peavad filosoofilises mõttes vahet tegema, kumma kahe suure eksperimendi edušansid väärivad optimistlikku suhtumist.

Demokraatia põhiolemust määratletakse ju lõppude lõpuks selle järgi, mida see teeb riigi kodanike heaks, ja vähem selle järgi, mida demokraatia kohta kodanikele räägitakse. 20. sajandi kuulus USA filosoof John Dewey on kirjutanud, et sõnavabaduse, ühinemisvabaduse ja kogunemisvabaduse õiguslikest tagatistest „on vähe tolku, kui mõtete, faktide ja kogemuste vahetust lämmatavad vastastikused kahtlustused, kuritarvitused, hirm ja viha“.

Seega võib ülemäärane tähelepanu pööramine Venemaa nn aktiivmeetmetele, väärinfokampaaniatele veebis ja propagandistlikele narratiividele anda tagasilöögi. Kuigi neile võidakse tähelepanu koondada kavatsusega anda inimestele juurde usku demokraatiasse, tuleb seda paremini suunata, et hoida ära olukord, kus kaob demokraatlike riikide endi usk oma kodanikesse.

Tasakaalu otsing

Tasakaalu on tõepoolest raske saavutada, eelkõige selle pärast, et Venemaa üritab meediaga manipuleerida ja vassida niivõrd ulatuslikult ja raugematult. Suur osa Moskva hästi korraldatud pettusest leiab aset veebis, aga petukatsete mõõdikud ja skeemid võivad analüütikutel ja poliitiliste otsuste langetajatel nõnda üle pea kasvada, et nende lõpliku mõju kriitiline analüüs jääbki tegemata. Veelgi hullem on aga see, et ainuüksi petukatsete hulga järgi eeldatakse, et need avaldavad paratamatult mõju – et tänu neile veendumused ja käitumismallid muutuvad kuidagi või süvenevad.

Ent mitmes hiljutises teadusuuringutes väidetakse, et kriitilise suhtumise puudumine võib tekitada ohu, et me teeme Moskva eest tema töö suuresti ise ära. Veelgi murelikumaks teeb aga võimalus, et Vene propagandast saab liiga lihtsustatud patuoinas, keda süüdistatakse kohapealsetes ühiskondlikes ja poliitilistes hädades. Liigne keskendumine Vene propagandale kipub viima selleni, et riigisisene eliit vabaneb kohustusest hoolitseda poliitilise kultuuri hea tervise eest.

On oht, et teeme Moskva eest tema töö suuresti ise ära.

Kõige hullema stsenaariumi korral hakkavad demokraatlikud riigid kahtlustama iga problemaatilise narratiivi taga salanõu, eitama avalikus arvamuses loomulikult aset leidvate muutuste võimalikkust, suhtuma kõigesse kogu aeg skeptiliselt ja kahtlustavalt ning tasapisi nihkuma sinna suunas, et riik surub maha ebameeldivaid ja tema omast lahknevaid seisukohti.

Selliseid kalduvusi saab vaevalt pidada demokraatia hea tervise näitajateks. Pigem peegeldavad need sedasama ülbust ja vandenõulaslikkust, mis on Venemaa juhte ja eliiti juba rohkem kui sada aastat vägagi tugevasti enda kütkes hoidnud.

Kergeusklikkuse ärakasutamine

Väidetavalt on lääneriikide elanikud oma suhteliselt avatud ja pluralistliku meediakeskkonnaga kogu maailmas kõige põhjalikumalt uuritud veebis tegutsev populatsioon. Sellele vaatamata on välisvaenlaste meediamanipulatsioonide ohu tõestamine osutunud problemaatiliseks. Pilt, mille järgi üldsus on valedele alla vandunud, jäänud kallutatud algoritmide lõksu ja selle tagajärjel üha rohkem polariseerunud, ei paista eriti kokku sobivat empiiriliste andmetega.

Kuigi üldtuntud teadmiste hulka kuulub arusaam, et veebis vohab valeinfo, on teadlased tegelikult ikka veel eri arvamusel selle suhtes, kui palju on selle mõju märgata valimistulemustes, poliitilises polariseerumises ja institutsioonide usaldamises. Teised tunnevad samas muret selle pärast, et kõikehõlmav usk inimeste kergeusklikkusse propaganda suhtes on iseenesest eksitav. Sedasi võib vaikimisi omaks võetud eeldusest inimeste lihtsameelsuse kohta saada isetäituv ennustus.

Teadlased on eri arvamusel selle suhtes, kui palju on valeinfo mõju märgata valimistulemustes, poliitilises polariseerumises ja institutsioonide usaldamises.

Teadlased, reklaamijad, ajakirjanikud, sotsioloogid, arvutiteadlased ja poliitikud on ligi sada aastat andnud endale vaba voli, et otsida omamoodi püha graali: seda, kuidas kasutada meediat oma ligimese üle mõjujõu saavutamiseks. Mida paremaks läks tehnoloogia ja mida täpsemaks kättesaadavad andmed, seda visamalt jätkati ristiretke. Kultuurilises mõttes hakkas lääne ühiskond leppima arusaamaga, et andmepõhisest ja automatiseeritud tehnoloogiast lähtuvad edusammud pakuvad nii võimalust välja murda inimliku subjektiivsuse ahelatest kui ka stardiplatvormi inimeste kergeusklikkuse kasutamiseks relvana nende endi vastu.

Üsna teenimatult jäid tähelepanu alt välja pärismaailma mõjurid, millest sõltub usaldus institutsioonide vastu, näiteks võrdsed võimalused poliitilistes protsessides kaasa rääkida, rahvaesindajate valmidus tagasisidega arvestada ja korruptsioonivaba valitsus.

Mõõdetavate ja optimeeritavate lahenduste võluvits

Sotsiaalmeedia koos oma tohutu andmete hulga ja valmislahendustega n-ö mõju mõõtmiseks peibutab teadlasi ja poliitiliste otsuste langetajaid võluvitsaga, millega justkui saab laialivalguvast demokraatiast teha digiajastul korralikult piiritletud probleemi, mille jaoks on olemas mõõdetavad ja optimeeritavad lahendused. Samamoodi hõljub ähvardavalt õhus viirastuslik hirm, et võimsate asjaosaliste (nt Vene luureteenistuste) ühisel pingutusel on võimalik õiges koguses kokku segada tehnoloogiat ja narratiivi, mille tulemusel saab lääneriikides salaja endale allutada või segi paisata suuri rahvamasse. Eriti kardetakse selliseid kampaaniaid riikliku julgeoleku ringkondades.

Need kampaaniad kutsuvad küll esile tundeküllaseid reaktsioone, aga tõenäoliselt on nende ulatus ja mõju palju väiksem, kui üldiselt eeldatakse. Sotsiaalmeedia on teinud samal arvamusel olevate sihtrühmade suhtlemise lihtsamaks ja aidanud eliidil oma sõnumit levitada nende seas, kes juba niigi neid kummardavad. Siinkohal on aga väga oluline, et uuritaks lähemalt neid sotsioloogilisi tingimusi, mis üleüldse teevad problemaatilised meedianarratiivid ligitõmbavaks.

Maailma jagamisel pahalasteks ja juhmivõitu avalikkuseks heidetakse kõrvale avalikkuse enda agentsus, vastutus ja saadud kogemused.

Sarnaselt Esimese maailmasõja järgse ajaga jagatakse praegu meedia nn otsese mõju käsitluse järgi maailm kahte leeri: ühel pool on kõikjal tegutsevad pahalased, teisel pool juhmivõitu ükskõikne avalikkus ja nende kahe vahel ei ole suurt midagi. Sellise jagamise käigus heidetakse kõrvale avalikkuse enda agentsus, vastutus ja saadud kogemused.

Kui need tegurid aga jäetakse tähelepanuta ning samal ajal ülemäära rõhutatakse meedia ja tehnoloogia rolli demokraatia murenemises, siis sarnaneb see „tuule kirumisega, sest see puhus pikali maja, millel olime ise lasknud laguneda“, nagu hiljuti kirjutas New Yorkeris antropoloogiaprofessor Manvir Singh California ülikoolist Davises. Väärinfo uurija Kate Starbirdi ja tema kolleegide sõnul sobib meediakeskne lähenemine „kehvemini selleks, et mõõta poliitilise identiteedi kujunemise keerukaid protsesse ning kultuuriliste ja ühiskondlike normide pikaajalisi muutusi“, mis ei tulene ühtse pahalaste kogumi tegevusest ega mitte mingisugusest intentsionaalsusest.

Tähelepanu suunamine

Pessimismi ja paranoia küüsi langemine mõjub demokraatiale tõenäoliselt sama kahjulikult (või veelgi hullemini), kui täpselt suunatud propagandakampaaniad seda loodavad teha. Kui samal ajal aga ei suudeta oma olemuselt poliitilistele küsimustele vastuste otsimisel näha meediatarbimisest kaugemale, siis tähendab see vaid minimaalseid edusamme mõlemas vallas. See, kui traditsioonilist ja veebimeediat kujutatakse järjekindlalt kõige tähtsama kohana, kus demokraatlike ja autokraatlike režiimide narratiivid võitlevad, võib muuta üldsuse apaatsemaks ja umbusklikumaks igasuguste poliitiliste sõnumite vastu.

Pessimismi ja paranoia küüsi langemine mõjub demokraatiale sama kahjulikult, kui täpselt suunatud propagandakampaaniad seda loodavad teha.

Demokraatlikud riigid ei tohi enam anda Moskvale ja teistele oma vaenlastele mõista, et nende propagandistlikud operatsioonid avaldavad mõju ainuüksi tänu sellele, et need on ette võetud. Selle asemel peaksid demokraatlikud riigid eeldama, et halbade kavatsustega osapooled tegutsevad piirangute poolest samasugustes tingimustes kui reklaamijad ja poliitkampaaniad ning seda kõike tõenäoliselt marginaalse mõjuga. Niivõrd, kuivõrd kokkupuude meediaga üleüldse mõjutab inimeste veendumusi ja käitumist, sünnib see koosmängus hulga teiste struktuursete teguritega, millest enamikku on üsna vähe uuritud.

Kõige selle eesmärk ei ole näidata Vene propaganda mõju vähem tapvana. Siiski tuleb valvsuse säilitamisel olla skeptilisem propaganda edušansside suhtes ning pöörata rohkem tähelepanu riikide endi võimele sellele vastu panna ja seda eriti pärismaailmas, st kohtades, mis ei ole veebis. Sedavõrd, kuivõrd demokraatlike riikide juhtide eesmärk on lõigata ära Vene õõnestajate tegutsemissuunad, peavad nad rohkem vaeva nägema, et ei juhtuks see, mille eest Dewey on hoiatanud: et nad ise „ei katkestaks sidet teadmistega nendest vajadustest, mida nad peaksid täitma“.