Flemming Splidsboel Hansen: Vene luure ja Lääne vastuluure

Saksamaa Liitvabariigi välisluureteenistuse (Bundesnachristendienst, BND) juht Bruno Kahl hinnang on selge: „See on katastroof.“ Kahli pani nördima hiljutine juhtum, kus väga usaldusväärseks peetud BND ohvitseri süüdistati venelastele teabe edastamises.

Venemaa ja Lääne konflikt, mis teravnes pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu 2014. aastal ja veel enam pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aastal, on ainult kasvatanud Venemaa nõudlust kõikvõimaliku luureinfo järele. Moskva soov saada ülevaadet Lääne poliitilisest mõtlemisest ja otsustusprotsessist, näiteks sellest, mis puudutab Venemaa-vastaseid sanktsioone ja sõjalist toetust Ukrainale, on praegu palju suurem kui enne 2014. aastat. Sama kehtib vajaduse kohta mobiliseerida ja värvata erinevaid informaatoreid. Ning see käib ka vajaduse kohta loovalt ja küüniliselt mõelda, kuidas saavutada soovitud mõjude kiire kasv.

Tähelepanu ei nõua mitte niivõrd teabe hankimine, kuivõrd Venemaa luureorganisatsiooni iseloom ja selle tegevus laiemas mõttes.

Luure mõistet käsitletakse traditsiooniliselt kui teatud tüüpi teavet, organisatsiooni ja tegevusi. Peamiselt kogub Vene luure teavet riigiasutuste sidesüsteemidele suunatud küberspionaaži kaudu või värbab inimesi, kes edastavad salastatud infot sõjaasjanduse või kõrgtehnoloogiate kohta. Eesmärk on vähendada tulevikuga seotud ebakindlust, aidates sellega otsuste langetajaid paremini ette valmistada, kuidas erinevates olukordades reageerida. Samuti võimaldab luureinfo Venemaa tööstusel saavutada läbimurdeid teiste tööd seadusvastaselt kopeerides.

Meie tähelepanu ei nõua aga enamasti mitte niivõrd teabe hankimine, kuivõrd Venemaa luureorganisatsiooni iseloom ja selle tegevus laiemas mõttes. Selle vastu töötamiseks peame mõistma mõlema ebatraditsioonilist olemust, mis paratamatult toob kaasa meie huvide ning vaba ja avatud ühiskonna ülesehitusega seotud dilemmadega silmitsi seismise.

Hästitoimiv luurevõrk

Vene luurekogukonda seostatakse tavaliselt selle peamiste organisatsioonidega, nagu föderaalne julgeolekuteenistus (FSB), sõjaväeluureteenistus (GU, varem GRU) ja välisluureteenistus (SVR), mis on siin loetletud tähtsuse järjekorras. Vene luure lähenemine on aga väga laiahaardeline: see on palju laiem, kui institutsionaalsed tähised ja organisatsiooni struktuur muidu eeldaksid. Lähenemine võib tegelikult olla nii kõikehõlmav ja Venemaa luureorganisatsioonide kontuurid seetõttu nii hägused, et liiga ühekülgne põhiorganisatsioonidele keskendumine on vägagi problemaatiline.

Laiemas luurekogukonnas eksisteerivad raskuskeskmed, mis vaid vähese nõupidamise ja välise kaasamisega – või siis üldse ilma nendeta – nii formaalselt kui ka tegelikult juhivad ja annavad suuniseid. Õpetlik on vaadelda seda kui hästitoimivat osalejate võrku. Need osalejad, keda leidub nii organisatsioonide kui ka üksikisikute tasandil, on kõik rakendatud toetama Kremli määratletud üldisi eesmärke.

Vene luure lähenemine on väga laiahaardeline: see on palju laiem, kui institutsionaalsed tähised ja organisatsiooni struktuur muidu eeldaksid.

Sellise organisatsioonilise tasandi hea näide on Rossotrudnitšestvo. Enesemääratluse järgi on see agentuur, mille missiooniks on „tugevdada Venemaa humanitaarmõju maailmas“. Organisatsiooni välismaale lähetatud töötajad tegutsevad ühtaegu nii kirjanduse ettelugemise ja klaverikontsertide korraldajatena kui ka värbajate ja mõjuagentidena.

„Ära lase kunagi heal luurevõimalusel raisku minna” näib olevat deklareerimata põhimõte laiahaardelise mõtlemise taga, mis on juhtinud Rossotrudnitšestvo töötajad, et nad jõuaksid kohalikus Vene Majas üritusi korraldades kohalviibijateni ja ülikoole külastades üliõpilasteni. Euroopa Liit paigutas 2022. aastal Rossotrudnitšestvo sanktsioonide nimekirja just luuretöö läbiviimise eest kultuuri edendamise palju kahjutuma kattevarju all. Agentuur tegutseb kohalike Venemaa saatkondade diplomaatiliste töötajatena esinevate luureohvitseride juhendamisel ja nendega tihedas koostöös.

Üksikisikute tasandit esindavad Läänes elavad praegused või endised Venemaa kodanikud. Üüratult vastuolulisena on probleem väga reaalne ja vajab käsitlemist. Tuleb mõista, kui problemaatiline on nii suure ja mitmekesise rühma ühtsena kujutamine. Valdav osa neist Venemaa kodanikest ei esinda mitte mingil moel hästitoimiva luurevõrgu sõlmpunkte. Siiski on paljudel lääneriikidel hiljuti olnud kogemusi spionaažiga, mida viivad läbi läänes (pool)alaliselt elavad Venemaa kodanikud peamiste Venemaa luureorganisatsioonide heaks.

Läänes elavate Venemaa kodanike kogukonna tähelepanuväärsemaid külgi on see, et nende seas peaaegu puudub vastuseis Ukraina sõjale.

Üksikisikud põhjendavad säärases illegaalses tegevuses osalemist mitmeti. Selgitused jäävad vahemikku, mis ulatub puhtalt ideoloogilisest kuni puhtmateriaalseni. Enamik teadaolevaid juhtumeid on mõnevõrra varjutatud salapäraga, mistõttu on raske hinnata, mis tegelikult juhtus. Näiteks 2020. aastal vahistas Taani julgeolekuteenistus (Politiets Efterretningstjeneste, PET) Taanis elava ja töötava Venemaa kodaniku Aleksei Nikiforovi. Hiljem mõisteti ta süüdi spionaažis, talle mõisteti vanglakaristus ja saadeti riigist välja. Nikiforov tegutses Venemaa Kopenhaageni saatkonna luureohvitseri ja agendijuhi juhendamisel. Just sellele isikule andis Nikiforov üle tundlikku teavet ettevõtte Green Tech kohta, mis oli pakkunud talle töökohta pärast doktorantuuri Taani tehnikaülikoolis. Tehtud jõupingutuste eest maksis agendijuht Nikiforovile sularahas. Kuid too tegutses ka Vene Majas, mängides koos teiste venelastega väikses orkestris balalaikat ja suheldes avalikult Kremli-meelsete isikutega Taani vene emigrantide kogukonnas. Pole teada, mil määral teda ajendas ideoloogia ja/või materiaalsed huvid.

Materiaalne huvi hõlmab ka enda või lähedaste kahjustamise vältimist. Läänes elavate Venemaa kodanike kogukonna tähelepanuväärsemaid külgi on see, et nende seas peaaegu puudub vastuseis Ukraina sõjale. See vaikus on teravas kontrastis genotsiidse julmustest tulvil agressioonisõja valju hukkamõistuga, mida sageli väljendavad ümbritsev ühiskond tervikuna ja teised selle ühiskonna alasegmendid. Läänes elavad Venemaa kodanikud on üldiselt jäänud passiivseks.

Asjaolu seletab kahtlemata osalt sõja (sealhulgas selle olemuse) heakskiit, osalt hirm sõjale vastuseisu väljendamise tagajärgede ees (kas endale või lähedastele Venemaal). Mõlemad põhjused teevad vastuluure vaatenurgast muret. Need võivad suhteliselt kergesti kaasa tuua suurenenud värbamise, nii vabatahtlikkuse alusel kui ka ähvarduste kasutamise teel. Putini režiimi jätkuv radikaliseerumine osutab, et võimud on valmis minema veel kaugemale, et sundida Läänes elavaid Vene kodanikke Venemaa luurehuve toetama.

Kolm valdkonda

Laiem Vene luurekogukond tegutseb kolmes valdkonnas: füüsiline, küber- ja kognitiivne. Viimasest alustades on Lääne ühiskondade vastased (väär-)infooperatsioonid muutunud rutiinseks. Neid korraldatakse mastaapselt iga päev. Sellega tegelevad kõik kolm peamist agentuuri, aga ka väidetavalt „sõltumatud“ organisatsioonid ja üksikisikud. See on agressiivne manipuleerimise vorm, mis on suunatud eri sihtrühmadele. Toimuvas pole midagi uut: Nõukogude luure püüdis samuti Lääne avalikku arvamust manipuleerida. Siiski on ulatus, kiirus ja potentsiaalse läbitungimise ja mõju tase kõvasti muutunud. Venemaa ametiisikud kuulutavad nüüd jultunult, et Venemaa sekkub lääneriikide valimistesse.

Järgmine on kübervaldkond, kus jällegi on aktiivsed kõik kolm peamist agentuuri. Nende tegevus ulatub küberspionaažist kuni ülimalt hävitavate küberoperatsioonideni, mille eesmärk on tekitada andmekadu ja süsteemirikkeid. Lääne võimud panevad Vene kübertegijad rutiinselt proovile ning üksikisikud kantakse sanktsiooninimekirja ja neile esitatakse süüdistus, kuid küberoperatsioonid jätkuvad lakkamatult. Lääs ei ole kuigivõrd suutnud heidutada Venemaa agentuure, kes kasutavad täielikult ära omistamisprobleemi, mille tõttu on rünnaku toimepanijat raske tuvastada või avalikult süüdistust esitada. Nad tellivad toimingud allhanke korras, nii et väidetavalt pole nad Vene riigiga seotud.

Venemaa ametiisikud kuulutavad nüüd jultunult, et Venemaa sekkub lääneriikide valimistesse.

Lõpuks füüsiline valdkond. Oht on üldtuntud – see seletab, miks oleme aastakümneid teatud rajatiste piire valvanud –, kuid senisest teravam, nõudes viivitamatut tegutsemist. Alates raudteekaablitest kuni antennide ja merepõhja paigaldatud torustikeni – elutähtsa taristu nimekiri on peaaegu lõputu, pidades silmas pingete kasvu Venemaa ja Lääne vahel ning Venemaa huvi kaost tekitada.

Uus kiireloomulisus tuleneb asjaolust, et kübervaldkonnal, mis on suhteliselt uus ja kasvab kiiresti, on ka füüsiline komponent. Aprillis 2024 vahistasid Saksamaa võimud kaks vene-saksa meest, kes olid väidetavalt koostöös Vene luureohvitseriga sabotaaži eesmärgil tuvastanud sõjalisi ja tööstuslikke sihtmärke. Lääneriikide keskendumine kognitiivsele ja kübervaldkonnale on meid tõenäoliselt viinud selleni, et oleme mõneti jätnud tähelepanuta füüsilise valdkonna, kus tõrkeid on võimalik tekitada suhteliselt väikese kuluga ja Vene luure sihtmärkide nimistut on lihtne koostada.

Dilemmad

Sündmuste areng on täis dilemmasid, mis ähvardavad teravamaks muutuda. Mainin vaid kolme. Esimene, väga vahetu dilemma on seotud diplomaatiliseks personaliks maskeerunud Vene spioonide väljasaatmisega. Konservatiivse hinnangu kohaselt kuulub kaks kolmandikku lääneriikides resideeruvatest Venemaa saatkondade töötajatest Vene luurekogukonda. Arvestades Venemaa süsteemi kõikehõlmavat mõtlemist, võivad kõik väljaspool saatkonna väravaid tegutsevad diplomaatilised töötajad tegelikult olla seotud luuretegevusega.

Ent luureohvitseride väljasaatmise kulud annavad kohe tunda Lääne diplomaatilistes esindustes Venemaal, kus lääneriigid soovivad siiski oma kohalolekut säilitada – vähemalt selleks, et oma kodanikke toetada. Venemaa luuretöötajate suhteliselt kompromissitu väljasaatmine Läänest pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse aastal 2022 on pannud paljud Lääne saatkonnad Moskvas vähendama oma tööd miinimumini, kuna töötajad on olnud sunnitud lahkuma. Ilmselgelt kahjustab see nende huve.

Konservatiivse hinnangu kohaselt kuulub kaks kolmandikku lääneriikides resideeruvatest Venemaa saatkondade töötajatest Vene luurekogukonda.

Teine dilemma on seotud lääneriikides elavate Venemaa kodanikega. Hiina 2017. aasta kurikuulus luureseadus nõudis kodanikelt oma riigi luuretegevuse toetamist. See säte tekitas muret Hiina kodanike nii Hiinas kui ka välismaal teostatava „igapäevase spionaaži“ pärast. Venemaa võimud pole (veel) taolist seadust vastu võtnud, kuid on põhjust arvata, et nad on sellele üsna lähedale jõudnud. Režiimi jätkuv radikaliseerumine – millega käib kaasas agressiivne jutt „patriootidest“ ja „reeturitest“ – viib kergesti olukorrani, kus Venemaa kodanikud Läänes satuvad võimude surve alla toetada riigi luuretegevust. Tõenäoliselt julgustab see lääneriikide valitsusi Venemaa kodanikke põhjalikumalt kontrollima enne nende lubamist olulistesse sektoritesse, näiteks akadeemilisel alal või tööstuses.

Viimane dilemma puudutab tähtsusjärjekorra seadmist. Mida eelistada, arvestades Venemaa luuretegevuse ulatust ja olemust kolmes valdkonnas? Kui meil on tegu laiema Venemaa luureringkonnaga, oleme luurest kui traditsioonilisest spioonide kogutud teabest kaugele eemale jõudnud. Väga mitmekülgse luuretegevuse märksõnaks on „hävitamine“ – nii kognitiivses, küber- kui ka füüsilises valdkonnas. Seda viivad läbi väga mitmekesised tegutsejad ladusas võrgus. Tegu on tohutu väljakutsega, mis nõuab Lääne vastuluure pühendunud tööd ja hoolikat prioriteetide seadmist seni, kuni praegune konflikt Venemaa ja Lääne vahel kestab.