Fjodor Lukjanov: käes on vana maailmakorra lagunemise lõppfaas

Millises suunas liigub maailm: kas me libiseme kõigi sõtta kõigi vastu või ehk on peagi saabumas hoopis igavene rahu? Kas seisame tsivilisatsioonide kokkupõrke ja kaose lävel või ootab meid hoopis ees jõudude tasakaalu muutumine?

Esiteks on igavene rahu võimatu, see on vaid ilus utoopia. Kõigi sõda kõigi vastu pole samuti reaalne – seda tänu tuumarelvale, mis on kainestanud paljusid eliite ja muutnud sõja suurriikide vahel põhimõtteliselt võimatuks. Piirkondlikud konfliktid ent võivad rohkeneda, eriti sellised, mis on seotud ebastabiilsete riikide sisemiste vapustustega.

Minu meelest on suure destabiliseerumise oht seotud asjaoluga, et suurriigid peavad võimalikuks ja vajalikuks sekkuda sisekonfliktidesse, püüdmaks neid lahendada. Sealjuures ei pea nad esiteks vajalikuks piisavalt selgitada, mis toimub tegelikult, vaid võtavad oma arsenali demokratiseerimise stambid, ning teiseks, mis on veelgi hullem, ei ole nad suutelised enda tahet peale suruma. Niisiis sekkumine õhutab konflikte, aga pärast seda püüab Lääs võimalikult ruttu konfliktipiirkonnast lahkuda ega soovi toimuva eest vastutust võtta. See süvendab kaost ja aitab kaasa “teiste” võõrandumisele Läänest.

On usutav, et kujuneb uus jõudude tasakaal, aga seni on selgusetu, millal, ja mis veel tähtsam, millisel alusel see kujuneb: tänapäeva maailma jõutegurid on ääretult mitmepalgelised ja keerulised.

Kas uue maailmakorra palgejooned hakkavad paistma siis, kui Hiina kerkib majanduslikult maailmas esikohale ning vajuvad unustusse Hiina reformide isa soovitused “mitte nina püsti ajada” ja “varjata oma võimalused udulooriga”?

Ma ei ole kindel, et just Hiina on see tegur, mis määrab kindlaks uue maailmakorra. Hiinal on hulk siseprobleeme, ta sõltub väga tugevasti globaalsest süsteemist, sest tema kasv tugineb ekspordile ja lähemal ajal ei õnnestu seda muuta. Ja mis peamine – Hiinal pole vähegi tõsisemat ekspansionistlikku traditsiooni ega ideoloogilist baasi, mis lubaks tal taotleda hegemooniat. Kui maailm areneb regionaliseerumise suunas, muutub Hiina kahtlemata üheks mõjukaimaks keskuseks, aga mitte kogu maailma keskmeks.

Kui ühes Hiina esilekerkimisega kandub maailma keskpunkt Aasia – Vaikse ookeani piirkonda, siis milline on teie arvates Lääne ja Euroopa Liidu (EL) osa uues maailmas? Näiteks Oswald Spengleri menu Venemaal tundub olevat seda suurem, mida rohkem ilmub lugusid ELi kriisist?

Ma ei ütleks, et huvi Spengleri vastu on seotud ELi sees toimuvaga. Venemaal on ammugi tavaks arutada Euroopa tuleviku üle, mis näitab lahutamatut sidet Euroopa kultuuri ja traditsiooniga, tõsi küll, üpris spetsiifilisel moel.

Tänane Euroopa Liit ei paista kuigi veenva maailmakorra komponendina ning on usutav, et 20. sajandi lõpus tekkinud lootused ELi ülemaailmsele rollile ei täitu kunagi ja Euroopast ei saa tulevase maailma iseseisvat raskuskeset.

sajandi lõpus tekkinud lootused ELi ülemaailmsele rollile ei täitu kunagi ja Euroopast ei saa tulevase maailma iseseisvat raskuskeset.

Küll võib temast aga saada osa – seejuures mitte juhtiv osa – mingist uuest läänemaailma ühendusest juhul, kui Ühendriigid saavad jagu oma praegustest probleemidest ja suudavad koondada enda ümber uue ühistel väärtustel ja poliitilisel ühtekuuluvustundel baseeruva tsooni. See tähendab, et võimalik on mingil kujul 20. sajandi teise poole olukorra taasteke, mil Euroopa oli NSV Liidule vastuseisva Lääne nõrgem pool. Tõsi, pole kaugeltki selge, kas tekib samasuguse mastaabi ja veenvusega ohte, kas selleks suudab saada näiteks Hiina. Praegu on igatahes tunne, et hirm Hiina hegemoonia ees kajastab rohkem Lääne nõrkust kui Hiina tugevust.

Kas Lissabonist Vladivostokini ulatuva vabakaubandustsooni loomine kui omaette eesmärk võib anda ELi ja Venemaa tandemile uue hingamise ning süvendada nende koostööd? Või suudab sellise uue impulsi anda ainult Euroopa taassünd tugeva ja föderatiivse ühenduse vormis?

Tugeva Euroopa föderatiivset taassündi ei tule, see on juba ilmselge. Tuleb Euroopa, kus rahvusriigid leiavad teatava uue tasakaalu, ambitsioonid on varasemast palju tagasihoidlikumad ning suurriigid muutuvad teistest “võrdsemaks”, võib-olla isegi formaalselt ja institutsionaalselt.

Vabakaubandustsoon Lissabonist Vladivostokini on kaunis idee, mis teostumise korral muudaks kogu Euraasiat – Venemaast ja EList kujuneks äärmiselt võimas konglomeraat. Praegu aga ma ei näe võimalust selle idee teostumiseks, kuigi mõte suurtest vabakaubandustsoonidest paistab olevat üks tulevast maailma kujundavaid põhimõtteid. Näiteks ameeriklaste idee Atlandi ja Vaikse ookeani piirkonda ühendavast vabakaubandustsoonist pretendeerib Lääne kui maailma juhtiva jõu taassünnile muutunud tingimustes.

Mida head või halba tõotab uus maailmakord Venemaale, kus läänlaste ja slavofiilide igavese vaidluse saatel algab või ehk on juba alanudki uue rahvusliku identiteedi aluste otsing?

Mida uus maailmakord kaasa toob, ei ole võimalik öelda, sest seda ju veel pole. Praegu käib vana korra lagunemine, võimalik, et käes on selle lõppfaas. Aga vaatamata maailmas toimuvale saab Venemaa uue identiteedi väljakujunemine teoks. Milline see saab olema, ei ole küll seni selge. Nõukogude traditsioon on end ammendanud (see oligi anomaalne periood), Nõukogude-eelne aga hävitatud ja taastamatu, parimal juhul saab seda matkida, mida praegu tehaksegi. See on aga konjunktuurne lähenemine ega püsi kaua.

Praegu on igatahes tunne, et hirm Hiina hegemoonia ees kajastab rohkem Lääne nõrkust kui Hiina tugevust.

Kas viimased kakskümmend aastat on teie meelest Venemaa ajaloos olnud impeeriumijärgne (või ka Nõukogude-järgne, kui soovite) periood või on see periood alles alanud?

Impeeriumijärgne ja Nõukogude-järgne ei ole üks ja sama. Impeerium oli ka enne NSV Liitu. Seepärast sõnastaksin ma selle umbes nii. Nõukogude-järgne periood (see tähendab aeg, mille lähtekoht oli Nõukogude Liidu lagunemine) on lõppenud, aga impeeriumijärgne periood, see tähendab enda samastamine mingi muu ühtse alusega, on alles alanud.

Kui palju mõjutavad uue Venemaa sisemised muutused välispoliitikat või on see endise üliriigi viimne pantvang, isegi kui Venemaal pole praegu välisvaenlasi?

Ei, kunagisest üliriigist pole enam peaaegu jälgegi. Sisemised muutused mõjutavad, mõjutavad lausa tugevalt ja ka edaspidi, sest sisemine ümbermõtestamine on alles alanud. Välisvaenlased on hägused, siin pole tegu konkreetse vaenuliku riigi või sõjalise ohuga, see on pigem üldine väliskeskkonna ennustamatus ning oht, et areng jääb paigal tammuma ja stagneerub. Kuid niisuguste ohtude vastu on tavapärased meetodid võimetud.

Kuidas te hindate Venemaa uut välispoliitilist kontseptsiooni (mille kinnitas Vladimir Putin 12. veebruaril 2013) ja milles seisab selle peamine erinevus varasematest?

See dokument on üpris bürokraatlik, eriti kui võrrelda eelmise kontseptsiooniga. Mulle tundub, et praeguse maailma kirjeldus on päris täpne.

Uus element on identiteedi kinnistamise tähtsuse rõhutamine, mis osaliselt kajastab käimasolevat diskussiooni. Samuti on uus Venemaa diplomaatilisse arsenali pehme jõu lisamine: see mõiste on Läänes ammugi levinud, aga meil võeti see kasutusele alles nüüd. Tõsi, selle tõlgendamine on ahas, koosnedes peamiselt vastupropagandast. Mainitakse küberjulgeolekut – seegi on uus.

Tegusa Euraasia Liidu saab ilma Ukrainata luua, kuigi loomulikult on selle osatähtsus maailmas teistsugune, kui sellesse kuulub ka Ukraina.

Ülejäänus on aga isegi üllatavalt vähe muutusi. Näiteks muidu aktiivse arutelu taustal Aasiast ja pöördest itta: prioriteetide süsteemis on Aasia ja Vaikse ookeani piirkond päris tagaotsas, Hiina kohta pole peaaegu midagi. See on imelik, annab tunnistust, et kontseptuaalseid muudatusi ei ole Venemaa välispoliitilises mõtlemises toimunud.

Kas Euraasia Liidu loomine on Venemaa katse kindlustada oma nurgakest maailma jõujoonte jagamisel või, kui soovite, oma nõndanimetatud privilegeeritud huvisfääri Euraasias – või on see pigem katse eraldada end puhvertsooni abilhobbeslikust maailmast, kus Venemaad lääne poolt survestab EL ning lõunast ja kagust araabia kevad ja tõusev Hiina?

Üks ei välista teist. Üldiselt on see katse kindlustada oma positsioone terava konkurentsiga maailmas, eelkõige majanduslikus plaanis, aga ka mõeldes julgeolekule, kui õnnestub. Hobbeslikust maailmast end ära lõigata ei ole võimalik, küll võib üritada säilitada selles enda püsivust, laiendada kandepinda.

Kas Ukrainat peetakse Kremlis “südamaa” osaks, ilma milleta a priori pole võimalik rajada tegusat Euraasia Liitu, rääkimata juba kontrollitavast Euraasiast? Või miks ikkagi on Venemaale vaja Ukrainat tolliliidus, kui see etendab seal pigem samasugust osa nagu Usbekistan Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsioonis?

Tegusa Euraasia Liidu saab ilma Ukrainata luua, kuigi loomulikult on selle osatähtsus maailmas teistsugune, kui sellesse kuulub ka Ukraina. Muide, küsimus kontrollist Euraasia üle ei puutu siin üldse asjasse. Esiteks, mulle tundub, et sellisel kujul küsimust üldse ei esitata, vana laadi imperialistik poliitika pole aktuaalne, maksimaalne on võime avaldada mõju majanduslike huvide tagamiseks pluss üksikud sõjalise kohaloleku elemendid olukorra ebasoodsa arengu puhuks. Teiseks ei ole kontrollis Euraasia üle praegu otsustav roll mitte Ukrainal, palju rohkem on see seotud Kesk-Aasia probleemidega, suhetega Hiinaga jms. Paraku pole neiski suundades kindlat strateegiat, päevakorras pole isegi küsimust, kui tugevasti õieti peaks Venemaa olema selle piirkonnaga seotud. Lõppeks on ju Kesk-Aasia ehedal kujul imperialistlik pärand ja sedamööda, kuidas kaugenetakse imperialistlikust mõtteviisist, mis juhtub nagunii, võib ka kohalolek seal kahaneda.

Venemaa loomulikult mõistab maineprobleemi.

Kas see tähendab, et paradoksaalsel moel vähendab Ukraina geopoliitiline tähtsus ja asend tema iseseisva arengu võimalusi vähemalt samal palju kui kõik sisepoliitilised probleemid kokku?

Ukraina iseseisva arengu võimalus on eelkõige seotud sealse poliitilise klassi küpsuse ja tegususega, ent kumbagi pole selle juures juba pikka aega täheldada. Seepärast on kasulik rõhuda geopoliitilisele asendile ja kanda sellele üle tegelikult enda suutmatus leida tõhusaid poliitilisi vorme.

Seisku meil ees pinged tsivilisatsioonide vahel või kestku edasi katsed aina taaskehtestada reaalpoliitikat, millist rolli etendavad tulevikus puhver- ja väikeriigid? Kas väikeriikide osa ongi olla sõnatud statistid võitluses maailma ja piirkondliku hegemoonia pärast või on neil 21. sajandil siiski võimalus ja lausa kohustuski taotleda iseseisvama toimija rolli?

Puhverriigid ja väikeriigid on eri asjad. Puhverriike, nagu neid seni on mõistetud, jääb vähemaks, paljud endised puhverriigid saavad suuremate ühenduste osaks, nii-ütelda poevad vihmavarju alla peitu. See puudutab eelkõige Kesk- ja Ida-Euroopat, mis kuulub nüüd ELi ja NATOsse. Ja kuigi kummalgi organisatsioonil pole just parimad ajad, peaks nende mõjust ja autoriteedist piisama, et kindlustada oma liikmesriikide rahulik elu. Mis puudutab aga väikeriike, siis nende roll võib olla ka päris nähtav, aga siiski pigem asjaolude kokkulangemisel või mõne erilise ressursi olemasolul. Kõige eredam näide on Katar, mis tänu gaasile ja võimsale informatsioonikompaniile etendab piirkondlikus poliitikas sellist osa, mida tema suurus kuidagi ette ei näe.

Kui väita, et rahvuslik julgeolek kujutab endast väliste ohtude ja sisemiste probleemide kombinatsiooni, siis on Venemaa naaberriigid tavapäraselt keskendunud selle kombinatsiooni esimesele poolele, võib-olla isegi teise poole arvel. “Pehme jõud” ilmus president Putini sõnavarra alles 2012. aastal. Kui tõsiseks peab Moskva oma maineprobleemi ja mil määral suudab senist asjade seisu muuta Rossotrudnitšestvo?

Venemaa loomulikult mõistab maineprobleemi. Asi ei ole isegi ainult Venemaas endas, mis astub kvaliteedi poolest täiesti uude etappi ning üleminekuajal puruneb paratamatult senine kuvand, mille tõttu välisvaatlejate arusaamine sellest, mis maal toimub, nõrgeneb. On veel üks aspekt: tänapäeva maailmas, kus varem rahvusvahelisi suhteid iseloomustanud ranged käitumisreeglid haihtuvad ja hääbuvad, hakkavad subjektiivsed tunded, taju, etendama otsustavat osa.

Kusjuures taju on peen asi ja üsna manipuleeritav, igatahes mõjutavad seda liigagi paljud tegurid. Mistõttu pehme jõud muutub täiesti käegakatsutavaks. Tõsi, Venemaal mõistetakse seni pehmet jõudu lihtsustatult, eelkõige kui vastupropagandat. See on selle lahutamatu osis, sellega tegelevad kõik, aga see on siiski ainult üks osa.

Peamine komponent ehk enda arengumudeli külgetõmme aga Venemaal puudub. Isegi kui õgvendada maailmas levivaid, mõnikord tegelikkusele mittevastavaid negatiivseid stereotüüpe Venemaa kohta, jääb ikkagi alles rahvusvaheliste suhete mitte just kõige külgetõmbavam subjekt.

Taju on peen asi ja üsna manipuleeritav, igatahes mõjutavad seda liigagi paljud tegurid. Mistõttu pehme jõud muutub täiesti käegakatsutavaks.

Kuni Venemaa pole kindlaks määranud omaenda arengu alust ja ei asu kõigile mõistetavale edenemisteele (ükspuha millisele: siin on oluline järjekindlus ja põhjalikkus, mitte sisu), seni on probleeme ka pehme jõuga. Rossotrudnitšestvot juhib praegu üks Venemaa võimekamaid, energilisemaid ja professionaalsemaid ametnikke, kes võib paljugi parandada, aga ka Konstantin Kossatšov ei ole võlur.

Palun öelge Eesti lugejale, millisena teie näete organisatsiooni tulevikku, mille juhtimise võtsite detsembris üle Sergei Karaganovilt ja mille kuldaeg jäi paljude arvates üheksakümnendate lõppu, mil välis- ja kaitsepoliitikanõukogu oli endise peaministri Primakovi ajukeskus 1999. aasta valimisteks valmistumisel?

Ma ei arva, et VKPNi kuldne aeg oleks möödas, kuigi too aeg oli loomulikult tormiline ja põnev. Ülesanded, mille VKPN seadis enda ette kahekümne aasta eest, asutamise ajal, on jätkuvalt aktuaalsed, pigem isegi veel teravamad. Venemaa kõige erinevamat laadi mõtlevate ja valgustatud patriootide koondamine, et üheskoos töötada välja ettepanekud maa arendamiseks, on täna sama tähtis kui eile. Venemaa ühiskond tervikuna ja selle intellektuaalne osa on jagunenud, ma ütleks isegi, et atomiseerunud. Koondumine on hädavajalik, samuti noore vere juurdetoomine, uute põlvkondade kaasamine ekspert- ja ühiskondlikku tegevusse.

Kas siin pole mitte vastuolu: ühelt poolt määrab Venemaa välispoliitika kindlaks president Putin isiklikult, aga teiselt poolt kasvab nõudlus Venemaa välispoliitika olemuse, ülesannete ja meetodite alternatiivsete käsitluste järele? Kas selline nõudlus on seotud Venemaa imperialistliku välispoliitika tõelise ümbermõtestamisega 21. sajandil või on alternatiivsed seisukohad ja “ametlik liin” jätkuvalt mõistetud eksisteerima paralleelmaailmas?

Vastuolu pole. Ühelgi maal ei lange võimu ja ühiskonna seisukohad täielikult kokku või kui olla täpsem, siis võimul on oma spetsiifilised huvid. Küsimus seisab alati selles, kas ühiskonnal on mehhanisme, millega mõjutada võimu ja korrigeerida selle tegevust. Sellega on, muide, probleeme ka tänapäeva kindlalt demokraatlikes riikides, kus poliitikud peavad mõnikord juhinduma motiividest, mis ei leia ühiskonnas laialdast vastukaja. Mis puudutab Venemaad, siis on see praegu oma arengus üleminekuetapis, lisaks aga muutub välismaailm kiiresti ja mis peamine, ennustamatult. Pole siis ime, et välispoliitilises sfääris valitseb teatav peataolek, tekivad uued meetodid ja ideed, samal ajal kui vanade inerts on võimas ning lõpuks ei teagi keegi, kuidas õieti käituda, kõik toimub, nagu ütlevad venelased, lükka-tõmba ehk katse-eksituse meetodil. Muide, totaalse välise määramatuse tingimuses on reaktiivne käitumine vahest isegi ainsana ratsionaalne. Mis mõtet on kirja panna strateegiaid, kui sündmuste käik nad nagunii kõrvale lükkab?

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.