Fiona Hill: Ukraina uues maailmakorratuses – ülejäänud riigid Ühendriikidele vastu hakkamas

Enam kui aasta pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale on Vladimir Putini vallapäästetud jõhker sõda teinud end, nagu suured piirkondlikud konfliktid ikka, tuntavaks kogu maailmas. Erinevalt Vladimir Putini ja teiste isikute väidetest pole sellest ometi saanud Ühendriikide või kollektiivse lääne (USA koos oma liitlastega Euroopas ja mujal) varisõda Venemaa vastu. Praeguses geopoliitilises olukorras kätkeb sõda hoopis vastupidist sisu – see on Venemaa ja ülejäänud riikide kaudne vastuhakk Ühendriikidele. Sõda Ukrainas on teinud pax Americana hääbumise arvatavasti kõigile märgatavaks.

Venemaa on osavalt ära kasutanud asjaolu, et Ameerika juhtrollile ülemaailmsetes institutsioonides leidub sügavate juurtega rahvusvahelist tõrksust ning mitmel puhul avalikku vastuseisu. Asi pole üksnes selles, et Venemaa soovib USA-d Euroopast kõrvale tõrjuda ning Hiina tahab USA sõjalist ja majanduslikku kohalolu Aasias tõkestada ja minimeerida, nii et mõlemad ei peaks oma mõjusfääri pärast rahutust tundma. Nii-öelda ülejäänud riigid, kes on teadlikud oma rollist kaalukeelena ja keda ollakse harjunud lugema keskmisteks riikideks, soovivad samuti USA rolli oma ümbruskonnas kitsendada, et ise rahvusvahelist elu tugevamini mõjutada. Nad ei talu etteütlemist, mis on nende huvides, vaid nad tahavad ise otsustada. Niisiis kuuleme 2023. aastal kõlamas valju ei’d USA ülemvõimule ja selget igatsust maailma järele, kus hegemooni poleks.

Neis oludes ei määra planeedi julgeoleku-, poliitilise ja majandussüsteemi kontuure Ühendriigid üksinda. Reaalsus on juba teistsugune. Planeedil pole korda, mis eeldab hierarhia olemasolu, võib-olla isegi mitte korratust. Sellest, et hulk riike taotleb omaenda prioriteete, kujunevadki uued tingimused. Ilmselt vajame meie, Atlandi-ülese kogukonna liikmed, mitte ainult uut terminivara. Peame välispoliitikat ajama teistmoodi, arvestades tekkejärgus horisontaalsete võrgustikega, mille koosseis osaliselt kattub ja mis aeg-ajalt üksteisega konkureerivad. India mõttekoja Observer Research Foundation presidendi Samir Sarani sõnul oleme astunud piiratud vastutusega partnerluste ajajärku. Piirkondlike julgeoleku-, kaubandus- ja poliitiliste liitude kujunemine komplitseerib riiklike julgeolekustrateegiate koostamist ja poliitikate kavandamist, ent need uued liidud võivad meie prioriteetidega tulutoovalt lõikuda, kui oskame olla paindlikud ja loomingulised – mitte ei piirdu käratseva reageerimisega sellele, kui sündmused võtavad meile ebameeldiva pöörde. Briti julgeolekuekspert Neil Melvin on soovitanud omaks võtta minilateralismi idee.

President Meri edendas mõtet, et eurooplaseks olemine või transatlantiliste suhete pooldamine ei nõudnud loobumist eraldi Eesti identiteedist ega regionaalse konteksti unarussejätmist.

Lennart Meri, keda me selle konverentsiga mälestame ja kiidame, näitas sarnasel murranguhetkel külma sõja lõpus üles nii paindlikkust kui ka loomingulisust – nagu oligi oodata andekalt polüglotilt, kirjanikult, režissöörilt ja stsenaristilt, kes poliitikuna pidas nii välisministri kui ka presidendi ametit. Võiks lausa öelda, et Lennart Meri aimas nüüdishetke ette. 1990. aastail edendas president Meri mõtet, et eurooplaseks olemine või transatlantiliste suhete pooldamine ei nõudnud loobumist eraldi Eesti identiteedist ega regionaalse konteksti unarussejätmist. Seda konteksti tunnetas ta tänu ajaloolase hariduseni üdini. President Meri visandas Eestile mitu piirkondlikku ja globaalset perspektiivi. Esikohale seadis ta suhted lähinaabrite ja Euroopaga, Ameerika Ühendriikide ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga. Suhted USA-ga olid Merile ülitähtsad, kuna Teise maailmasõja järel polnud Washington kordagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ning pärast 1991. aastat hõlbustas Eesti taasvabanemist. Eesti välispoliitika väljatöötamisel juhindus Meri visalt baltilikust perspektiivist. Ta ei allutanud Eestit kunagi mõnele suuremale riigile. President Meri taipas hästi, mida ja kuidas väikeriik suudab. Tuntuks on saanud tema märkus Eesti geograafilisest lähedusest Venemaale ja senistest kogemustest suure naabriga: „Eesti on võrreldes Venemaaga nagu inuiti süst. Supertanker vajab 16 meremiili, et ümber pöörata, kuid inuitid võivad teha täispöörde koha peal.”

Arvan, et kui president Meri viibiks praegu meie keskel, siis ta tunnistaks, et sõda Ukrainas muudab planeedil varem kujunenud süsteemi. See sõda on fassaadidelt detailid maha pühkinud, nii et vead ja rikkejooned rahvusvahelises korras on paljastunud. Kõigepealt peame möönma, et see pole XXI sajandi konflikt, vaid tagurlik sõda. Loodetavasti jääb see viimaseks Euroopa krampidest, mis maailma XX sajandil vapustasid tingituna Euroopa kunagisest merkantiilsest ülemvõimust ja imperiaalsetest vallutustest. Putin ja Moskva võitlevad Ukrainas nimelt selleks, et võita tagasi koloniaalterritoorium, mis oli tulnud XX sajandi lõpus loovutada.

Putin peab Venemaa Föderatsiooni mitte üksnes Vene impeeriumi ja Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, vaid tegelikuks jätkajaks. Sellisena me kõik tunnustasimegi Venemaad pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris. See fakt selgitab tänapäeva kohta üpris palju. Venemaa on Euroopas viimane mandriline impeerium. XX sajandi alguses tõi Esimene maailmasõda lõpu Osmanite ja Austria-Ungari impeeriumile; troonist jäid ilma Saksa keiser ja Vene tsaar. Bolševikud taastasid Vene suurriigi Nõukogude Liidu nime all ning hoidsid jõuga kinni paljudest varasematest Moskva valdustest. Teine maailmasõda tähendas Euroopa kolonialismi lõppu, kiirendades muuhulgas brittide ülemereimpeeriumi lagunemist, ent Nõukogude Liit laienes veelgi. Ta võttis Eesti ja teised Balti riigid tagasi ning proovis Soomega sedasama teha. Pärast Teist maailmasõda teostas NSVL Ida-Euroopas ülemvõimu. NSV Liidu laienemistuhin tekitas peaaegu pool sajandit väldanud vastasseisu Ameerika Ühendriikidega, endise Briti asumaaga. Nõukogude Liit, vana-uus Vene impeerium, varises viimaks kokku, lõpetades terve ajajärgu, külma sõja, mida Vladimir Putin ja tema mõttekaaslased ei suutnud küll teadmiseks võtta.

Ikkagi lähtub enamus riike ja kommentaatoreid oma hinnanguis Venemaa tegevusele sellest, mida nad arvavad Ühendriikide kohta.

1991. aastast peale on USA olnud globaalse superjõuna näiliselt võistlejateta. Pärast rahutut kahtekümmet aastat, mil Ameerika sekkus mitmel pool sõjaliselt või lõi piirkondlikes sõdades vahetult kaasa, annab sõda Ukrainas nüüd märku Ühendriikide nõrgenemisest. Kuigi majanduslikul ja sõjalisel tasandil on see nõrgenemine suhteline, on see USA moraalsele autoriteedile ränk. Paraku on USA enda reaktsioonid ja ettevõtmised pärast 2001. aasta 11. septembri laastavaid terrorirünnakuid murendanud tema positsiooni viisil, mida Osama bin Laden pidaski silmas. Kõikjal on maad võtnud tüdimus Ameerikast ja pettumus selles, kuidas ta on globaalse hegemooni rolli täitnud. Neid meeleolusid kohtab isegi Ühendriikides, nagu tihti demonstreeritakse Kongressis, uudisteväljaannetes ja mõttekodade debattides. Mõne silmis on USA rahvusvahelise toimijana läbi kukkunud ja peaks rohkem siseprobleemidele pühenduma. Teistele on USA uut tüüpi imperiaalne riik, kes eirab teiste muresid ja kehtestab end sõjalise jõuga.

Lühikeses perspektiivis kahjustab selline meelestatus iseäranis Ukrainat. Üle maailma paigutatakse sõda Ukrainas pikka drastiliste sündmuste ritta, mida USA on alates 2001. aastast põhjustanud. See, kui kohmakalt Ameerika pidas oma sõda terrori vastu, võõrutas temast tohutu jao moslemimaailmast. Kui peagi pärast Afganistani ründamist tungis USA 2003. aastal Iraaki, värskendas see mälestusi õudustest, mis olid kaasnenud USA külma sõja aegsete sekkumistega Koreas ja Vietnamis. Seevastu USA tegevusetus Jeemeni konfliktis ning valikuline sekkumine Liibüas ja Süürias kriipsutasid alla USA välispoliitika ebajärjekindlust. Finantskriis 2008.–2010. aastal ja sellest johtunud majandussurutis, millele järgnesid rahutused Ameerikas endas ja Donald Trumpi valimine presidendiks 2016. aastal, tuhmistasid Ameerika veenvust demokraatia musternäidisena. Trumpi põlgus rahvusvaheliste lepingute suhtes ja karjuv saamatus globaalse pandeemiaga toimetulemisel ning äsjane Bideni administratsiooni kehvasti teostatud vägede väljaviimine Afganistanist külvasid uusi kahtlusi, kas USA sobib globaalsesse liidrirolli.

See ei tähenda veel, et Venemaa kallaletungi Ukrainale suhtutaks positiivselt. Rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtted on eriti väiksematele riikidele endiselt universaalse ja kordaloova tähtsusega. Riigid terves maailmas on tunnistanud Venemaa tegevuse agressiooniks ja selle hukka mõistnud, sealhulgas mitmetel ÜRO Peaassamblee hääletustel. Rahvusvaheline Kohus (ICJ), Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) ja muud rahvusvahelised institutsioonid on rõhutanud, et selles sõjas on õigus Ukraina poolt mitte üksnes moraalselt, vaid ka juriidiliselt. Moskva jõhker tegutsemine ja massimõrvad koos sõjaliste äparduste ja nurjumistega on Venemaa prestiiži kahandanud. Ikkagi lähtub enamus riike ja kommentaatoreid oma hinnanguis Venemaa tegevusele sellest, mida nad arvavad Ühendriikide kohta.

Kui Ukrainat taunitakse, siis seepärast, et oma territooriumi kaitsmisel ja vabastamisel saab ta toetust otse USA-lt. Mitmel rahvusvahelisel ja Ameerika enda foorumil manduvad väitlused Ukraina teemadel kiiresti nägelusteks USA kunagise käitumise üle. Venemaa tegevuse vaagimisel jäädakse pealiskaudseks. Tüüpvastus kõlab: „Venemaa teeb vaid seda, mida USA ette näitas.” Venemaa tõepoolest rikkus 1945. aasta järel fundamentaalseks saanud põhimõtet, et jõuga ähvardamine ja jõu tarvitamine on keelatud, nagu sätestatud ÜRO põhikirja artiklis 2… Aga USA juba kahjustas seda põhimõtet, kui ta tungis 20 aastat varem Iraagile kallale.

„Aga mida te ise tegite?“ (whataboutism) pole üksnes venelaste juttudes korduv motiiv. Sissetungiga Iraaki uuristas USA oma usaldusväärsust, mis praegugi kannatab. Arvukaile Ühendriikide kriitikuile oli Iraak kõige värskem reast Ameerika pattudest alates Vietnamist ning praeguste sündmuste teerajaja. Ehkki järjestikustel ÜRO Peaassamblee hääletustel on Venemaa poolt hääletanud vaid käputäis riike, siis riigid, kes on hääletamata jätnud, teiste seas Hiina ja India, annavad valjusti märku oma rahulolematusest USA-ga. Mõlemad elutähtsad ülesanded, taastada jõuga ähvardamise ja jõu tarvitamise keeld kui ÜRO ja rahvusvahelise süsteemi nurgakivi ning kaitsta Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, vajuvad USA-d ümbritseva skepsise ja kahtluste mädasohu.

Paljude riikide kodanike arvates kaitstakse selles sõjas eeskätt lääne eeliseid ja hegemooniat, aga mitte Ukrainat.

Nõndanimetatud globaalses lõunas ja maailma riikides, mida ma pean silmas ülejäänute all, ei nähta USA-d kuidagi vooruslikuna. Mitmel pool ei suudeta unustada ameeriklaste upsakust ja silmakirjalikkust. Ammu on kadunud usaldus rahvusvaheliste süsteemide vastu, mille loomisest USA osa võttis ja mida ta on pärast Teist maailmasõda juhtinud. Paljudes neist riikidest usuvad nii eliit kui ka reakodanikud, et see süsteem sunniti neile peale nõrkushetkedel vahetult pärast iseseisvuse saavutamist. Isegi kui nende riikide ladvikule ja tavalistele inimestele on pax Americana üldiselt kasuks tulnud, on nende veendumus, et USA ja samameelsed riigid kollektiivses läänes on kasu saanud märksa enam. Nende arvates kaitstakse selles sõjas eeskätt lääne eeliseid ja hegemooniat, aga mitte Ukrainat.

Venemaa võltsid põhjendused, miks ta Ukrainale kallale tungis, ja väärad narratiivid USA ainetel langevad seepärast viljakale pinnale. Vene desinformatsioon tundub informatsioonina, kuna see sobib „faktidega”, nagu need teistele paistavad. Sarnaselt mitme lääne analüütikuga on mittelääne eliit veendunud, et Ühendriikide tegevus ja NATO laienemine provotseerisid Venemaad või lausa tõukasid ta sõtta. Nad panevad pahaks USA dollari maailmavõimu ja Washingtoni harjumust neid finantssanktsioonidega karistada. Kui USA Venemaale sanktsioone kehtestas, siis mittelääne eliidiga asja ei arutatud. Nad tunnevad, kuidas lääneriikide sanktsioonid piiravad energia ja toiduainete kättesaadavust ning ajavad hindu üles. Kui Venemaa blokeerib laevaliiklust Mustal merel ja tahtlikult häirib teraviljaeksporti terves maailmas, peavad nad süüdlaseks USA-d, mitte Vladimir Putinit. Nad osutavad, et nad olid küll vastu Ühendriikide sekkumisele Afganistanis ja siis Iraagis, aga ei nõudnud USA-le sanktsioone. Miks nüüd midagi ette võetakse?

Riigid globaalses lõunas on kurdid USA ja Euroopa üleskutsetele olla Ukrainaga solidaarsed. Nad mässavad avalikult selle vastu, mis nende pilgule paistab kollektiivse lääne domineerimisena rahvusvahelises arutelus ning oma probleemide pealesurumises kõigile teistele, lükates seejuures kõrvale nende prioriteedid: kliimamuutuste hüvitamise, majandusarengu ja võlgade leevendamise. Ülejäänud riigid tunnetavad enda marginaliseerimist alatasa. Miks neid, keda varem nimetati kolmandaks või arengumaailmaks, kutsutakse nüüd globaalseks lõunaks (nagu mina oma kõnes)? Miks neid isegi muuks maailmaks nimetatakse? Nemad ongi maailm, kuna nad esindavad 6,5 miljardit inimest. Meie sõnapruuk on kolonialismi varjundiga.

Külma sõja aegne mitteühinemisliikumine on taas tärganud, kui ta üldse kunagi vaibus. See pole niivõrd ühtehoidev vool, vaid soov distantseeruda segadikust Ukraina ümber. Samuti on see väga selge negatiivne reaktsioon ameeriklaste kalduvusele defineerida globaalset korda ja sundida teisi riike poolt valima. Alles äsja hüüatas üks indialane vestluses Ukraina üle: „See on teie konflikt! … Meil on teisigi pakilisi asju, oma muresid … Meie oleme omaenda kodus ja iseenda poolt … Kus te siis olete, kui meil midagi viltu läheb?”

Külma sõja aegne mitteühinemisliikumine on taas tärganud soovina distantseeruda segadikust Ukraina ümber.

Enamik riike – isegi mitu Euroopa riiki – ei taha sellest kuuldagi, kuidas USA esitleb uut suurriikide võistlust – geopoliitilist vägikaikavedu Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel. Riike ja nende kõige autoriteetsemaid isikuid ärritavad USA teesid, et demokraatiate kangelaslikus heitluses autokraatiate vastu „te olete kas meie poolt või meie vastu” või „te seisate kas ajaloo õigel või valel poolel”. Väljaspool Euroopat võetakse haruharva omaks seda definitsiooni sõjale Ukrainas või geopoliitilisele rivaalitsemisele. Teised ei taha, et neid paigutataks meelevaldselt defineeritud blokkidesse. Keegi ei taha jalgu jääda kahe titaani, USA ja Hiina kokkupõrkele. Erinevalt USA-st ja veel mõnest riigist, nagu Jaapanist, Lõuna-Koreast ja Indiast, ei pea enamik riike Hiinat otseseks sõjaliseks või julgeolekuohuks. Hiina toores tegutsemine rahvusvahelises majanduses ja poliitikas ning inimõiguste jämedad rikkumised võivad iiveldust tekitada, aga siiski peavad nad Hiinat edaspidigi väärtuslikuks kaubandus- ja investeerimispartneriks. Ühendriigid ja Euroopa Liit ei paku teistele riikidele piisavaid alternatiive, et nad Hiinast eemale pöörduksid, ka julgeolekuvallas mitte. Euroopas endas on riigid eriarvamusel, kui palju neile on kaalul rahvusvahelisel areenil ja suhetes Hiinaga.

Väljaspool Euroopat on huvi uute piirkondlike elukorralduste suhtes märgatavam. BRICS, oma liikmeile G7 ja G20 alternatiiv, ahvatleb nüüd teisigi. Enne organisatsiooni äsjast tippkohtumist 2023. aasta aprillis näitasid ühinemise vastu huvi üles väidetavasti üheksateist riiki, sealhulgas Saudi Araabia ja Iraan. Riigid usuvad, et BRICS (ja sarnased ühendused, nagu Shanghai koostööorganisatsioon ehk SCO) pakuvad diplomaatias paindlikkust, uusi strateegilisi alliansse ja kauplemisvõimalusi mujal peale Ühendriikide ja Euroopa. Siiski on BRICS-i liikmete ja kandidaatide huvid vägagi lahknevad. Peame neid huve arvesse võtma, kui me otsime lahendust sõjale Ukrainas ning analüüsime, milliste struktuuride ja võrgustikega on tulevikus vaja suhelda.

BRICS, oma liikmeile G7 ja G20 alternatiiv, ahvatleb nüüd teisigi.

Loetlen faktoreid, mis on kõige olulisemad Ukraina käsitlemisele BRICS kontekstis.

Mõistagi loodavad Putin ja Venemaa sõjaga modifitseerida senist 1945. aasta järgset maailmavõrrandit. Sõja tulemusena kavatseb Moskva suurendada oma rolli ja prestiiži BRICS-is ja teistes multilateraalsetes organisatsioonides, kuhu ei kuulu USA ega kollektiivne lääs. Tuleb märkida, et just sõja tõttu nähakse BRICS-i grupeeringus, et Venemaa pole globaalse mängijana enam iseseisev, vaid sõltub Hiinast üha tugevamini.

Hiina, kes on BRICS-is selge juhtriik, tahab selle organisatsiooni abil konsolideerida oma piirkondlikku ja globaalset positsiooni. Peking peab USA-d oma püüdlustele vaenulikuks ning Moskvat oluliseks vastukaaluks Washingtonile. Hiina ei toeta Venemaa agressiooni Ukraina vastu, ent USA julgeolekukäsitlus – sealhulgas USA Kongressis sagedased Taiwani mainimised ja fraasid, nagu „Hiina jälgib valvsalt Ukrainat” – tekitavad Pekingis muresid, et Washingtonile on sõda Ukrainas peaproov kokkupõrkeks Hiinaga.

Brasiilia loeb Hiinat väärtuslikuks vastukaaluks Ühendriikidele. Väitlusel ühes mõttekojas kuulsime ühe brasiillase suust: „Brasiilia on sunnitud eksisteerima maailmajaos, kus domineerivad Ühendriigid.” See, kuidas sõda Ukrainas tajutakse Brasiilias, on suuresti määratud ameeriklaste õhinal öeldud sõnadest. Arvukad poliitikud ja ametnikud Brasiilias käsitlevad sõda Ukrainas „esimese varisõjana XXI sajandil Ühendriikide ja Hiina vahel”! Nende arvates on Venemaa juba Hiina alluv ega suuda oma naabrusest väljaspool iseseisvalt toimetada.

India tahab India ookeanil suuremat rolli etendada, kuid erinevalt Brasiiliast käsitleb ta Hiinat ehtsa julgeolekuohuna iseäranis Himaalaja mägedes, kus kahe riigi territoriaalvaidlused on konfliktidena lahvatanud. New Delhile on Washington toetusallikana püsimatu, aga Moskva on tähtis relvade ja laskemoona tarnija. India pelgab Venemaa sõltuvust Hiinast. Kõigist BRICS-i liikmesriikidest on India suurimas kimbatuses. Ta tahab BRICS-is Hiinal ja Venemaal silma peal hoida ja ikkagi USA-ga hästi läbi saada.

See-eest Lõuna-Aafrika Vabariik tahab BRICS-is suhteid arendada nii Hiina kui ka Venemaaga. LAV-le on Hiina investeeringute ja arenguabi allikas, aga Venemaa on jätk NSVL-le, kes oli külmas sõjas Aafrika Rahvuskongressi usinalt abistanud võitluses apartheidiga. Selles kontekstis loeb ANC Ühendriike uueks imperiaalseks jõuks ega lähe sellega kaasa, kui tema arvates Ameerika mustab Venemaa sõjategevust Ukrainas.

BRICS-i kandidaatidest näeb Saudi Araabia, kuidas pärast vägede väljatõmbamist Iraagist, Süüriast ja Afganistanist kahaneb Lähis-Idas USA sõjaline võimsus. Saudi Araabia soovib BRICS-iga ühineda selleks, et saada kasu võimuvahekordade ja kaubandussuhete muudatustest terves maailmas. Hiina, kes on Lähis-Idale naftaimportöörina tähtis ja piirkondliku investorina märkimisväärne, vahendas äsja Saudi Araabia suhete silumist Iraani ja Jeemeniga. Saudidel on Venemaaga vaja arvestada nii Lähis-Ida energiamajanduses kui ka Süürias ning see riik pakub uusi ärivõimalusi, kuna Vene ettevõtted viivad lääne sanktsioonidest hoidumiseks raha ja majandustegevust Pärsia lahe piirkonda.

Teisest küljest otsib Iraan meeleheitlikult oma majandusele kergendust. BRICS-i peab ta pääseteeks piirkondlikust paariastaatusest ning vahendiks, kuidas jätkata hiljuti Hiina vahendusel saavutatud lähenemist Saudi Araabiale. Teheran usub, et sõda Ukrainas on nõrgestanud Euroopa poliitilist sõltumatust ja teda uuesti Washingtonile allutanud. USA ebakindlust 2024. aastal toimuvate presidendivalimiste eel peab Iraan oma võimaluseks mängida rahvusvahelisel areenil teistsugust mängu. Iraan tarnib juba Moskvale relvi Ukrainas kasutamiseks.

Kuna vaid ühele paljudest alternatiivsetest maailmakorraldustest on suunatud nii palju püüdlusi ja terveid tegevuskavasid, siis osutub ülimalt keeruliseks hallata sõda Ukrainas, aga ka muid teravaid probleeme, nagu kliimamuutus, tulevased pandeemiad ja tuumarelvade leviku tõkestamine. Ukraina pikaajalised väljavaated sõltuvad mitte üksnes USA ja Euroopa sõjalisest, poliitilisest ja majanduslikust toetusest, vaid üleilmsest dünaamikast ja muude maade heasoovlikkusest.

Muljed on rahvusvahelistes suhetes tihti faktidest olulisemad.

Suuruse ja paiknemise tõttu kuulub Ukraina mitmesse regiooni. Tema julgeolekut defineerib Neil Melvini multilateralismi idee. Ukrainal tuleb konsolideerida juba loodud suhteid Ühendriikide, Euroopa Liidu ja NATO-ga, aga ka naabritega Kesk- ja Ida-Euroopas, lähedaste partneritega siin, Balti riikides, Skandinaavias, Suurbritannias ja Musta mere regioonis. Arvestada tuleb ka grupeeringutega G7 ja G20. Siin valmistabki Ukraina välispoliitikale komplikatsioone see, kui kangekaelselt USA-d maailmas nähakse negatiivses valguses. Mis juhtub näiteks siis, kui lisaks Iraanile (ja meie kahtlusi mööda Põhja-Koreale) otsustab ka Hiina tarnida Venemaale relvi, lähtudes oma vaenulikkusest Ühendriikide suhtes? Siis on veel NATO. Sõja otsese tagajärjena ning Soome ja Rootsi ühinemise tõttu on alliansist saanud põhiline Ukraina ja Euroopa julgeolekutegur. Vähemasti konflikti ajaks on katkestatud väitlused Euroopa strateegilise autonoomia üle. Euroopa on uuesti lülitunud säärasse sõltuvusse USA sõjalisest võimsusest, nagu ta viibis 1945.–1989. aastal. See on veel üks mure. Väljaspool Euroopat ja Atlandi-ülest areeni on NATO maine kahjustada saanud ja Putin lõikab sellest kasu.

Muljed on rahvusvahelistes suhetes tihti faktidest olulisemad. Külma sõja lõpust peale on Putin visalt kujutanud NATO-t Ameerika Ühendriikide sõjalise laiendusena ja Vene-vastast tüüpi institutsioonina. Erinevalt Gorbatšovist ja Jeltsinist pole Putin kunagi tõsiselt taotlenud teineteisemõistmist NATO-ga. Putinile on USA endiselt külma sõja vastane ja NATO on provokatsioon juba seepärast, et ta pole kadunud. Putin on õhutanud Hiina muresid, et USA kavatseb rajada NATO-ga sarnaseid struktuure Aasiasse, ning kordab mõtet, et Ukrainas puhkenud sõja vahetuks põhjuseks oli NATO laienemine. Putin tahab, et USA ja NATO lahkuksid nii Euroopast kui ka mujalt.

Ameerika Ühendriikidel ja Euroopal tuleb muu maailmaga pidada avameelset vestlust selle üle, mis on sõjas kaalul, ning tähelepanekult kuulata nende vastuseid ja oma muresid.

See kõik tähendab, et Venemaa jõhkra ja mõttetu agressiooni lõpetamiseks vajame lisaks sõjalise tegevussuunale, mis on siiski asendamatu, diplomaatilist hoogtööd, mis oleks läbimõeldud ja kannatlik. Ukraina vajab laiahaardelist toetust kogu maailmast. Peame tõrjuma tagasi Putini desinformatsiooni, USA- ja NATO-vastaseid narratiive. Ameerika Ühendriikidel ja Euroopal tuleb muu maailmaga pidada avameelset vestlust selle üle, mis on sõjas kaalul, ning tähelepanekult kuulata nende vastuseid ja oma muresid. Kuna kõigi riikide seisukohad ja püüdlused on erinevad, siis tuleb vähehaaval ja tehingupõhisemalt tuvastada punkte, kus meil on võimalik leida ühist keelt muude riikide ning rahvusvaheliste ja erasektori toimijatega.

Niinimetatud globaalne lõuna peab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni endiselt tähtsaks usaldusväärseks tegutsejaks, kuid enamik riike tahab Julgeolekunõukogu ainupädevust kahandada ja Peaassamblee tegevust laiendada, et tõeliseks tööks kliimamuutuse ja majandusarenguga loodaks uued mehhanismid. Kuna ÜRO on veel relevantne ja üldiselt tunnustatud, siis tuleb ühtlasi järele mõelda, kuidas meie suudame muude küsimustega tegeleda. Kus me saame ÜRO-ga koostööd teha, et Ukrainale tehnilist abi osutada, vahendada ja kooskõlastada? Kas näiteks ÜRO Peaassamblee võiks Julgeolekunõukogu tasakaalustada ning Vene ja Hiina vetosid kuidagi ohjeldada? Millist suuremat rolli võiksid täita Rahvusvaheline Kohus ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus – eriti kui pidada silmas Lõuna-Aafrika Vabariigi hiljutist otsust jääda ICC-sse ning soovitust Putinile mitte tulla Johannesburgi BRICS-i tippkohtumisele, et teda ei peaks arreteerima vastavalt ICC märtsikuus tehtud arreteerimiskorraldusele? Kuidas me saaksime edasi arendada ÜRO sekkumisi, nagu Rahvusvahelise Aatomienergiagentuuri pingutusi tagada Zaporižžja tuumaelektrijaama ohutust, ja Musta mere teraviljainitsiatiivi, et need oleksid kestvad lahendused partnerluses muude riikidega?

Lõpuks, kui USA on kõigile prisma, mille läbi Ukrainat vaadatakse, ja sõjast on saanud varimäss USA vastu, nagu ma olen skitseerinud, siis millised teised osalejad suudaksid ühistegevuse kaudu rahule teed rajada? Praegu on kõigi pilgud Hiinal, aga India on juba mitmes regioonis kogunud prestiiži, mis hõlbustaks teineteisemõistmise saavutamist. Aasias käib see ka Singapuri ja Aafrikas Keenia kohta. Euroopas on Skandinaaviamaad, kes ei rajanud kunagi Aafrikasse või Aasiasse asumaid. Mõistagi on olemas Eesti ja teised Balti riigid, kes on Euroopa Liidus ja NATO-s täitnud olulist rolli nii ükshaaval kui ka üheskoos, kannustades suuremaid riike tegudele ning nõudes neilt sõnapidamist. See on Lennart Meri hetk. Meil on vaja inuiti süsta manöövrivõimet, mitte vaevarikkaid pöördeid, mida suudab teha supertanker …või rikutud mainega superriik.

Tõlkinud Andreas Ardus.