juuli 29, 2008

Euroopa viimsed diktaatorid

See polnud ju väga ammu, kui Eestiski valitses võõrvõimu autoritaarne diktatuur ning lastel lasti laulda sellest, kuidas Lenin elab igavesti meie südames. Neis sõnades oli kahjuks vist rohkem tõtt, kui skeptilisel ja võõrandunud stagnatsiooniajal keegi uskus.

See polnud ju väga ammu, kui Eestiski valitses võõrvõimu autoritaarne diktatuur ning lastel lasti laulda sellest, kuidas Lenin elab igavesti meie südames. Neis sõnades oli kahjuks vist rohkem tõtt, kui skeptilisel ja võõrandunud stagnatsiooniajal keegi uskus.

Euroopa viimsed diktaatorid

See polnud ju väga ammu, kui Eestiski valitses võõrvõimu autoritaarne diktatuur ning lastel lasti laulda sellest, kuidas Lenin elab igavesti meie südames. Neis sõnades oli kahjuks vist rohkem tõtt, kui skeptilisel ja võõrandunud stagnatsiooniajal keegi uskus. Isegi Eestis, mis on olnud kommunismi pärandi kõrvalelükkamises üks kõige edukamaid riike, käivad praegu jätkuvalt debatid tolle aja tegijate, tegude ja nende tähenduse üle. Selline arutelu on õige ja vajalik ning aitab diktatuuri pärandist usutavasti lõpuks vabaneda. Asi on aga halvem, kui diktaator on lavalt lahkunud ja maha on jäänud rahvas, kelle ilmavaade ja suhted maailmaga on täiesti pea peale pööratud – nii, nagu on juhtunud näiteks Miloševi?i-järgses Serbias, kus liigagi paljud inimesed ei adu, et Miloševi? ei olnud mitte serblaste kaitsja, vaid nende hädade põhjus.
Miloševi?i õnnetu näite varal saab läänemaailm õppida nii mõndagi selle kohta, kuidas diktaatoriga tuleks suhelda ja mida ei tohiks mingil juhul teha, kui eesmärgiks on hoida inimeste elu ning vältida aastateks kestma jäävat taaka. “Vägivalda on võimalik peatada ainult päris alguses,” sõnastab endine USA suursaadik William Montgomery oma artiklis ühe printsiibi, mida tasub silmas pidada.
Paraku näib kehtivat ka vastupidine tees, et vabadust saab peatada ainult päris alguses. Just sellest tõdemusest lähtub oma tegevuses praeguse Euroopa ainus tõeline diktaator Aljaksandar Lukašenka, kui ta kannab piinlikku hoolt, et kõik võimuinstitutsioonid ning meedia oleksid täielikult tema kontrolli all: on ju nii Gruusia, Ukraina kui ka NSV Liidu saatus näidanud, kui kergesti pisikesed vabadused tingimuste tekkides võivad paisuda laviiniks, mis matab diktatuuri.
Veelgi ohtlikum aga on, et Valgevene kogemust on tõsiselt asunud uurima Moskva, nagu kirjeldab oma artiklis Andrei Rjabov. Kreml kardab värvilist revolutsiooni kui katku ning teeb kõik, et luua Venemaalgi see, mida Kremli politoloogid kutsuvad “suveräänseks demokraatiaks” – ühiskonnakord, millel demokraatiaga vähe ühist, mille “suveräänsus” aga väljendub igasugustele värviliste ja välismaiste mõjude immuunsuses.
Euroopa diktaatorite kunagi nii pikal pingil laiutab praegu Aljaksandar Lukašenka üksinda. Sõltub aga suuresti Venemaast ja tema arenguteest, kas pink jääb peatselt täiesti tühjaks või, vastupidi, lisandub sinna uusi ja kaalukamaid tegijaid kui Moskva dotatsioonil elav Lukašenka. Raske pähkel Läänele”¦

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar