Euroopa, presidendid ja julgeolek
Eesti kaitsevägi kaotas 28. veebruaril Iraagis nooremseersandi Andres Nuiamäe. See on rohkem kui ühe elu kaotamine. Eesti sõjamehed osalevad rahutagamismissioonidel eesmärgiga suurendada julgeolekut. NATOsse astumise eelõhtul tasub meenutada, kui mitu aastat on Eesti poliitiline eliit rõhutanud oma Lääne partneritele, et “Eesti mitte ainult ei tarbi, vaid ka toodab julgeolekut”. Mõistagi on kahetsusväärne, kui julgeoleku eest tuleb maksta elu hinnaga, ent sõjalistele operatsioonidele lähevad mehed täie teadmisega, et naastakse kas kilbiga või kilbil.
Märtsis arutab riigikogu, kas pikendada Eesti kaitseväe üksuse Iraagi missiooni või mitte. Mõistuse hääl ütleb jah. Kaitsekolledži teadur Margus Kolga läheb veel kaugemale. Ta kirjutab, kui vajalik on Eesti sõjameestele juba täna viia end stabiliseerimis- ja ülesehitusjõudude (SÜF) tasemele. “Tuleviku sõdur ei pea oskama mitte ainult hästi ja efektiivselt relvi käsitseda ja tundma sõjakunsti, vaid olema võimeline suunama kriisist väljunud ühiskonda rahumeelse arengu suunas ning looma selleks eeltingimused, kuni piirkonna üldine keskkond on niivõrd stabiilne, et võimu saab üle anda tsiviilametkondadele.” Tema kirjutis on kantud mõttest: sõda võidetud, tuleb võita rahu.
Maikuust alates on Eesti Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Eesti võtab osa otsuste langetamisest nii Euroopa Liidu Nõukogus, Euroopa Komisjonis, Euroopa Parlamendis kui ka Euroopa Kohtus. Diplomaatias kirjutab Euroopa Komisjoni Eesti volinik Siim Kallas, mis on tema meelest Euroopa arengus peatähtis, tuues ühe peamise märksõnana välja “konkurentsivõime”.
Prantsuse välispoliitika suurnimi Dominique Moisi lubas lahkesti Diplomaatial tõlkida tema artikli “Lääs tuleb uuesti välja mõelda”. Mingis mõttes on tegemist vastusega Robert Kaganile. Selle asemel, et arutada, kui erinevad on Ameerika Ühendriigid ja Euroopa riigid, kirjutab Moisi, mida ühiselt ette võtta maailma julgeoleku tugevdamiseks.
Et maailma kahes suurriigis on tulemas presidendivalimised, saab kuukirja veergudel lugeda riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni sulest artiklit “Venemaa Eesti poliitika pankrott” ja Tartu ülikooli politoloogia üliõpilase Jonatan Vseviovi kirjutist “USA presidendivalimiste maratoni algus”.
Üsna samas võtmes eksvälisministri Toomas Hendrik Ilvesega (vt Diplomaatia, nr 4) käsitleb Euroopa Liidu naabruspoliitikat Rootsi suursaadik Dag Hartelius: “…uued liikmesriigid on vahetult huvitatud stabiilsest ja positiivsest poliitilisest ja majanduslikust arengust oma idapiiri taga. Nende riikide sammud lükkavad ümber ka Ukrainas, Venemaal ja mujal Ida-Euroopas kõlanud väited, et laienemine muudab ELi Vene-vaenulikumaks või Ukraina-vaenulikumaks. See ei oleks lihtsalt loogiline. Võib-olla aitavad uued liikmed kallutada ELi idapoliitikat hoopis praktilisema orientatsiooni suunas.” Harteliuse analüüs on tähelepanuväärne, seda eriti olukorras, kus Euroopa Liidu ja Venemaa partnerlus- ja koostöölepingust on saamas tüliõun.
Raamatusoovitus on Eesti Välispoliitika Instituudi teadurilt Lauri Lepikult, kes retsenseerib Stephen C. Schlesingeri raamatut “The Act of Creation: The Founding of the United Nations”, nii et jutt on Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist ja tema rollist maailmas.