juuni 18, 2013

Euroopa põhja ja lõuna vaheline eraldusjoon

Selles pole midagi uut, et Euroopa on jagunenud osadeks, seda enam, et ilma eraldusjoonteta kontinent oleks lihtsalt igav ja hall. Samas ei anna see põhjust, et lõhestatusega liialdada või seda üle tähtsustada.

Soov riike lahterdada istub meis tugevalt sees: me vastandame katoliikliku Euroopa protestantlikule või läänekristliku õigeusklikule, me teeme vahet valgustuse või reformatsiooni läbi teinud ja sellest puutumata riikidel. Külma sõja aegse Euroopa jagamine Idaks ja Lääneks oli köitev oma lihtsuses: üks pool oli kapitalistlik ja vaba, teine pool oli kommunistlik ja Kremli lõa otsas. Sellel mõtteviisil on ikka veel kindlaid pooldajaid, eriti nende Lääne inimeste seas, kes ei olegi päris ära harjunud „endiste kommunistlike“ riikide sama suure häälte arvu ja mõjukusega rahvusvahelistel kohtumistel. See eristus aga ei olnud tegelikult õige, sest mõned „läänelikud“ riigid ei olnud demokraatlikud ja kõik „kommunistlikud“ riigid ei kuulanud Kremli sõna ega järginud samasugust majanduslikku ja poliitilist süsteemi.
Ükski neist jaotustest ei olnud nii lihtsakoeline ega kasulik, nagu tundub, ning sama käib ka praegu populaarse arusaama kohta Euroopa lõhenemisest põhjaks ja lõunaks. Ühed selgitavad seda majanduspoliitiliselt: Põhja-Euroopa riigid on kokkuhoidlikud, Lõuna-Euroopa riigid priiskavad; Põhja-Euroopa riigid on poliitiliselt stabiilsed, Lõuna-Euroopa riigid ei ole; Põhja-Euroopa riigid vaatavad teisele poole Atlandi ookeani ja kulutavad kaitsele nii, nagu peab, Lõuna-Euroopa riigid ei tee seda; põhjaeurooplased on tublid kodanikud ja maksavad makse, lõunaeurooplased käituvad teisiti.
Selline lähenemine muutub halvimal juhul peaaegu rassistlikuks, sest „oliivivööndi“ riikide halvustamine võib kergesti sarnaneda eelarvamusliku suhtumisega „oliivikarva“ inimestesse. Aga kõigele lisaks ei ole sellist jaotust tegelikult olemas. On vale väita, et Portugal, Itaalia, Kreeka ja Hispaania (ingl k lühendatult PIGS, eesti k „sead“) koos Iirimaaga (ingl k lühendatult PIIGS) kuuluvad samasse majanduslikku paati. Itaalia majanduskasv on aeglane, aga tema pangad püsivad kindlalt jalul. Hispaania pangad on omadega läbi. Portugali institutsioonid on nõrgad. Kreeka kannatab kõigi teiste ja veel paljude endale eriomaste hädade käes. Kuid need probleemid ulatuvad kaugemale põhja poole. On väidetud, et Belgia valitsemissektori võla suhe SKPsse on 140 protsenti (teiste hinnangute järgi on tegu vaid 90 protsendiga). Ungari päästeti kolossaalsest finantskrahhist, kui rahvusvaheline kogukond 2009. aastal õigel ajal sekkus – ilma selleta oleks ta ka Austria ja Itaalia pangad põhja viinud. Moldova on Euroopa kõige vaesem riik. Ukraina ja Valgevene majandus on kõige ebakindlamad – nende püsimine sõltub Vene rahast.
Arvan, et mõistlik on vahet teha maksujõulisel Euroopal ja ülejäänud kontinendil. Maksejõulisse Euroopasse kuuluvad need riigid, kellel pole suurt võlakoormat. See loob hoopis teistsuguse õhkkonna majanduslike ja poliitiliste otsuste langetamisel. See annab poliitikutele manööverdamisvõime eelarvepoliitika kujundamisel: kui need riigid tahavad majanduslangusele reageerides laenu võtta, saavad nad seda teha, sest nende võla suhe SKPsse on nii madalal tasemel, et turud laenavad neile heal meelel. Isegi kui nad ei taha palju laenata, saavad nad rohkem raha kulutada valijate jaoks olulistele asjadele, sest nad ei pea tagasi maksma ei võla intresse ega põhisummat. Kui neil on seda vaja, võib maksejõuliste Euroopa riikide jooksevkonto olla puudujäägis, mis tähendab, et nad saavad hakkama suure välisinvesteeringute vooga, ilma et see tekitaks ülekuumenemise ohtu. Nende kodumajapidamiste võlad on väiksemad, mis tähendab, et nende tarbijad saavad rohkem kulutada.
Tulles tagasi põhja ja lõuna vahelise lõhe juurde, on tõsi, et enamik Põhja-Euroopa riike on maksejõulised ja enamik lõunapoolsetest riikidest seda ei ole. Kuid siin on olulised erandid. Oma hiiglasliku puudujäägiga ei saa Suurbritannia kuuluda maksejõulisse Euroopasse, kuid kuna ta trükib ise oma valuutat, siis finantsturgude rangeimad piirangud teda ei puuduta. Iirimaa on läbi teinud tohutu finantsšoki, kuid nagu Baltimaad on ta sellest üle saanud viisil, mida teised väikese majandusega riigid (Portugal ja Kreeka) ei ole suutnud, vähemalt veel mitte.
Kuigi nende naabrid on hädas, järgivad ülejäänud lõunapoolsed riigid (eriti Bulgaaria) sellist makromajanduslikku poliitikat, mis liidab nad kindlalt kokku maksujõulise Euroopaga. Bulgaaria valitsemissektori võla suhe SKPsse on pelgalt 18 protsenti.
Kõige lihtsam viis maksujõulise Euroopa käsitlemiseks on kujutleda, et sa oled rahandusminister. Kui sa hommikul ärkad, kas kontrollid kohe esimese asjana võlakirjade hinnavahet (kui palju sinu riigi võlakirjad on kallimad USA või Saksa omadest)? Kui jah, siis oled mures oma riigi krediidivõime pärast. Kui ei, siis kuulud maksujõulisse Euroopasse ja saad oma aega kulutada muudele asjadele. Kuid asi pole ainult võlas, vaid maksujõulises Euroopas on ka paremini juhitud pangad ja kindlamad institutsioonid – just seepärast ongi aastaid kommunismijärgse õitsengu ja mõistlikkuse sünonüümiks olnud Sloveenia nüüd liimist lahti.
Ajal, mil Euroopa tervikuna on hädas, on maksujõulise Euroopa tähtsus ülisuur. Ta kujutab endast omamoodi majanduslikku, poliitilist ja moraalset tasakaalupnkti ülejäänud kontinendi jaoks: ta on märk sellest, et heaolukapitalism toimib ka tänapäeval. See ei ole mitte ainult rõõmustav, vaid lausa eluks vajalik olukorras, kus Lääne läbikukkumise narratiiv leiab pidevat kinnitust. Maksejõuline Euroopa näitab, et demokraatlikud riigid suudavad otsuseid vastu võtta, et poliitikud ei püüa alati rahuldada valijate soove ainult lühima perspektiiviga arvestades, et ettevõtted suudavad omavahel konkureerida ja olla edukad ning et kodumajapidamised võivad langetada mõistlikke otsuseid.
Ülipessimistliku lähenemise järgi on kõik see ajutine. Näiteks võib ette kujutada, et eurotsoonis valitsev segadus hävitab maksejõulise Euroopa. Ühisraha (ja selle tulemusel lõpuks ka ühisturu) lagunemisega kaasnev majanduse tohutu destabiliseerumine mõjuks sama katastroofiliselt nii tugevatele kui ka nõrkadele. Selle stsenaariumi on seni aidanud ära hoida likviidsust piiramatult suurendav Euroopa Keskpank, kuid likviidsus ei saa lõputult korvata maksejõuetust. Teine oht on see, et maksejõulises Euroopas saab säästude kogujatel ja maksumaksjatel lihtsalt kõrini sellest, et nad maksavad konkurentsivõimetute ja pealtnäha pillavate ELi riikide eest kõik kinni.
Parem viis maksejõulise Euroopa käsitlemiseks on mõelda, mida selle mudelist saaks eksportida. Heal tasemel avalikku haldust, toimivat tööturgu, läbipaistvat poliitilist süsteemi, tugevaid institutsioone ja riigi rahanduse usaldusväärsust ei saa lihtsalt aiataimedena ümber istutada. Nende eest tuleb hoolitseda. Olles vastu võtnud suurel hulgal väljastpoolt tulnud nõuandeid, millest kõik anti edasi heade kavatsustega ja millest osa oli ka kasulik, on Eesti ja temasarnased riigid soodsas positsioonis nende aitamiseks, kellel on tungivalt vaja maksejõulisus ja konkurentsivõime taastada. See ei tähenda heategevust: jutt käib enda huvide kaitsest. Maksujõuline Euroopa ei saa jääda kindlusena püsima, kui ülejäänud kontinendi majandus (ja poliitiline või isegi ühiskondlik süsteem) on kokku varisemas.
Kui majanduse vallas rääkida lõhest põhja ja lõuna vahel, on selles kübeke tõtt. Julgeolekumõtlemises on see lõhe aga palju olulisem. Siin on pilt selge. Põhjamaad ja Balti riigid koos Poolaga on Venemaa pärast tõeliselt mures. Nad on näinud Vene ja Valgevene relvajõudude õppusi Balti riikide ründamiseks ja okupeerimiseks (mis hõlmasid ka taktikalise tuumarelva kasutamist). Lisaks teavad nad, et need 2009. aastal korraldatud õppused – Ladoga-2009 ja Zapad-2009 – lõppesid strateegiliste raketivägede etteastega, mille sihtmärk oli Varssavi.
Selle aasta jooksul viivad Venemaa ja Valgevene läbi õppuse Zapad-2013. NATO sügisene õppus Steadfast Jazz, mille eesmärk oli sümboolselt rõhutada alliansi pühendumust oma uutele liikmesriikidele, näib Zapad-2013ga võrreldes piinlikult väikesemastaabiline. Ameerika saadab ainult ühe manööverkompanii ja mõned staabiliikmed. Varem piirkonna julgeolekus mitte mingit erilist rolli mänginud Prantsusmaa saadab 3000 sõdurit, mis on rohkem kui kõigi ülejäänud NATO liikmete panus kokku liidetuna (küünikud väidavad, et selle põhjuseks on Prantsusmaa soov lõigata ärilist kasu Poola tsiviilotstarbelisest tuumaprogrammist).
Turvaline Euroopa haarab enda alla ka Norra, kes ei ole ELis, ning üha kindlamalt Rootsi ja Soome, kes kumbki ei kuulu NATOsse. Äsja tuletati Rootsile ebameeldivalt meelde tema poolpatsifistliku lähenemise kitsaskohti, kui Venemaa korraldas suure reede varajastel tundidel simuleeritud tuumarünnaku Stockholmi ja veel ühe sihtmärgi vastu. Rootsi õhujõudude lennukid ei olnud valmis venelastele reageerima, mistõttu seda tegid Leedus asunud Taani lennukid, kes osalesid Balti õhuturbemissioonil. Soome on lisaks pidanud taluma Venemaa ülespuhutud suusõnalisi rünnakuid.
Teised riigid reageerivad Suurbritanniast Eestini üle Põhja-Euroopa ulatuvatele julgeolekumuredele arusaamatuse või põlgusega. Kui räägime turvalisest Euroopast, on Saksamaa – maksejõulise Euroopa võrdkuju – teisel pool rindejoont. Saksamaa oli kindlalt vastu NATO uute liikmesriikide jaoks kaitseplaanide koostamisele, sest: a) Venemaa ei kujutanud endast ohtu ja b) taolised plaanid võisid Venemaad ainult provotseerida. See seisukoht on võrdväärne sellega, kui Kreeka usuks, et ta suudab laenamise abil jõukaks saada – mis võib näida mõistlik poliitikakujundajate maailmast eraldatud „mulli“ sees, on väljastpoolt vaadates selgelt jabur. Kui kaitseplaanide koostamine (Obama administratsiooni poolt) läbi suruti, jätkas Saksamaa sellega, et üritas blokeerida kõik katsed harjutada plaanide rakendamist. Saksamaa on ka püüdnud saboteerida uutes liikmesriikides aset leidva esimese suure õppuse Steadfast Jazz korraldamist selle igal etapil.
Saksamaa ei tegutse üksi: teda toetavad teiste hulgas Hispaania, Portugal ja Sloveenia. Praegu kulutab Euroopa kaitsele niivõrd vähe ja kulutab seda, mis tal on, niivõrd halvasti, et isegi väikese väekontingendi saatmine õppusele võib näida arusaamatult kulukas. Ja milleks üldse Venemaa pärast pead vaevata? Kontinendist kahe kolmandiku jaoks ei ole tegeliku julgeolekuohu allikas mitte ida, vaid hoopis Aafrika ja Lähis-Ida. Kreeka kaitsekulud on küll suured, kuid vaid seepärast, et ta on mures Türgi pärast (kes samuti teeb kaitsele suuri kulutusi, sest ta asub halvas naabruses). Ja loomulikult soodustab maksejõuetus sellist mõtlemist, et kaitse arvel on mõistlik kokku hoida.
Kumba on enne oodata – turvalisust või maksejõulisust? Arvan, et turvalisust. Venemaa suhtes on kannatus katkemas kõikidel rinnetel. Kõva julgeoleku vallas võib Saksamaa veel nõrgalt tegutseda, kuid inimõiguste rikkumisi Venemaal kritiseerib ta aina jõulisemalt. Ta hoolib üha rohkem oma (suurema mahuga) kaubandusest Poolaga kui kaubandussuhetest Venemaaga. Teda ei huvita enam Gazpromi tuju kõrgel hoidmine – selle asemel toetab ta ELi energeetikavolinikku Günther Oettingeri, kes tegeleb Vene gaasihiiu ärimudeli lammutamisega. Venemaaga seotud mured kasvavad, mitte ei kahane. Kui vaid saaksime sama öelda Euroopa riikide majanduse kohta!

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marju Randlane.