Euroopa piir ja idamaad

Euroopa piir on tüüpiline mõnus konverentsiteema, mille ümber juttu veeretada. Probleem on alati värske ja samas ammendamatu, sest hõlmavat definitsiooni ei saa anda.

Üks võimalus on määratleda Euroopa piir institutsionaalsete tõsiasjade kaudu. Euroopa Liit oma 25 liikmesriigiga on kahtlemata institutsionaalne tõsiasi. See Euroopa on retoorikas väärtuspõhine ning kindlasti on olemas teatud poliitiline, õiguslik, majanduslik ja kultuuriline ühtsus. Euroopa Liidul põhinev määratlemine muutub aga lausa koomiliseks, kui tõstame Norra ja Šveitsi väljapoole Euroopa piire.

Euroopa Liit on kasvav ja kohati valuliselt kasvav organism. Ideaalis on see inimõiguste ja isikuvabaduste mõjuväli, mis levitab positiivseid impulsse ning tõmbab ümberkaudseid maid enda ligi. Proosaliselt võttes on tegu pigem groteskse kehaga, nagu Mihhail Bahtin seda Rabelais’ loomingu näitel on kirjeldanud. See on valmimisjärgus ja vaevlev keha. Seedehäire on väikseim võimalik vaegus. Vana Euroopa ei suuda uusi liikmesriike valutult seedida. Ta ei jaksa ka oma väärtuste mõjuvälja efektiivselt laiendada. Paljas mõte institutsionaalse laienemise jätkust ehmatab ja paneb vana keha valuliselt tõmblema. Ennekõike puudutab see võrdpilt hirmu Türgi ees. Põhiseaduse lepingu rahvahääletuse läbikukkumine Prantsusmaal ja Hollandis on terava kõhuvalu ilming. See Euroopa tahab nüüd mõnda aega oma hädaga üksi ja rahule jäetud olla.

Siinkohal võiks analüüsida tervet ebaadekvaatsete reaktsioonide rida. Lihtsalt öeldes taandub kõik ühele: pelg institutsionaalse laienemise ebapopulaarsuse ees on nii suur, et põhiküsimus – demokraatliku protsessi tõhus toetamine – kaob silmist. Prantsuse või Saksa valijat demokraatlik protsess Türgis või Ukrainas lihtsalt ei huvita.

Teine institutsionaalne tõsiasi, kuid palju lõdvem, on Euroopa Nõukogu. Selle organisatsiooni probleem pole mitte hirm laienemise ees, vaid vastupidi – liiga kiire laienemine. Mõneti on see isegi ohtlikum, sest seedimisraskus ei puuduta poliitikute hirmu kaotada valijate hääled, vaid see puudutab ohtu minetada demokraatia ja isikuvabaduste aluspõhimõtete tõsiseltvõetavus. Nõukogus on liikmesmaid, mis kvalifitseeruvad selgelt mittevabade riikide hulka. Neist mõjuvõimsaim on muidugi Venemaa. On vägagi selge, et Kremlit ei huvita Euroopa väärtuste mõju Venemaa siseasjade korraldamisele, vaid pigem katsetatakse nõukogu allutamist oma kontrollile.

Euroopa Nõukogus on islamimaid: Aserbaidžaan, Albaania, Bosnia ja Türgi. Need kõik on üsna sekulaarsed, kui arvestada islamimaade konteksti. Aserbaidžaan on sealjuures organisatsiooni üks suuremaid valulapsi. Enam-vähem sama võib öelda Albaania kohta. Bosnia on üks üheksast monitooringualusest riigist ja viimasel ajal võib seal täheldada teatud edu. Türgi jälgimine lõpetati hiljuti, kuid suure tõenäosusega rakendatakse siin monitooringujärgset dialoogi. Türgi monitooringu lõpetamist on kuluaarides peetud ka pigem poliitiliseks kui sisuliseks otsuseks. Samas ei ole võimalik vaidlustada Türgi märkimisväärset edenemist demokraatia suunas.

Kui Huntingtoni kultuuripiir aluseks võtta, siis pole Euroopa Liidul ida suunas enam kuhugi laieneda.

Sisuline küsimus on see, kas islam usundina on demokraatlikke reforme takistav nähtus? Kuni keegi pole mulle veenvalt tõestanud, et see seda on, pean raportöörina kahtlemata lähtuma ususallivuse põhimõttest ja mitte laskma end juhtida eelarvamustel. Küll aga osutub islam aeg-ajalt millekski, mille najale riputatakse eelarvamuslikud või publiku eelarvamusi ära kasutavad konstruktsioonid. Seda olen ma Aserbaidžaanis kogenud mitmel vastandlikul moel.

Opositsioon süüdistab Läänt liigses pehmuses demokraatia ja valimiste puhtuse nõudmisel. “Miks te ei nõua Aserbaidžaanilt sama, mida Ukrainalt? Saage aru, me tunneme end kõrvalelükatuna, sest oleme moslemid. Jääb mulje, et just sellepärast ei võta te meid tõsiselt,” ütlevad nad. Ja täiesti vastupidi, kui Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee arutas Aserbaidžaanilt hääleõiguse äravõtmist kui õige leebet sanktsiooni järjekordsete valimisrikkumiste puhul, siis prahvatasid võimuesindajad: “Seda teete te nüüd sellepärast, et oleme moslemid. Meile esitatakse rangemaid nõudmisi kui teistele, te soosite armeenlasi!”

Loomulikult ei tohi usk olla midagi, mis mõjutab poliitilisi hinnanguid või demokraatiastandardite hindamist a priori. On siiski raske kinnitada, et sellist mõju tegelikult ei esine.

Huntingtonist lähtuvad ohud

Siit on paslik minna ei kellegi muu kui Samuel Huntingtoni katse juurde lääne kultuuriruumi piiritleda. Üldtuntuse tõttu pole ilmselt tarvidust ta teoorial pikemalt peatuda. Kultuuripiirid kattuvad Huntingtoni järgi suuresti usupiiridega. Meile on ta tuntud eeskätt sellega, et asetab lääne tsivilisatsiooni ja pisut meelevaldselt öeldes vaimse Euroopa idapiiri Narva jõele. Ta võtab lisaks Balti riikidele kaasa tükikese Valgevenet ja Lääne-Ukrainat, siis teeb Balkanil järsu jõnksu, lükates sealsed õigeusu- ja moslemialad kõrvale. Praegustest Euroopa Liidu riikidest jääksid kõrvale Kreeka ja Küpros. Kui Huntingtoni kultuuripiir aluseks võtta, siis pole Euroopa Liidul ida suunas enam kuhugi laieneda.

Huntingtoni lähenemise kõige kritiseeritum külg on n-ö ennustuste ellukutsumine (self-fulfilling prophecy). Peale tsivilisatsioonipiiride on ta postuleerinud ka tsivilisatsioonide põrkumise. Pärast Al Qaeda esiletõusu ning terrorirünnakuid New Yorgis ja mujal on nii lihtne demoniseerida islamit tervikuna ning kõnelda kokkupõrke vältimatusest. Vladimir Putin Tšetšeenias ja anonüümne vaenukülvaja Delfi kommentaariumis teevad seda ühesuguse tömpusega. Vaevalt on Huntington süüdi ja ega ta nii üheplaaniline mõtleja olegi, aga alati tuleb karta klakööre. Kultuurikonfliktide teoorial on neid paraku ohtrasti.

Meie praeguse teema puhul on Huntingtoni seisukoha ohutegur eeskätt see, et kastistame kultuurid demokraatia võimalikkuse seisukohalt sarnaselt India kastisüsteemiga ja sellest kastistamisest saabki fataalne pöördumatus. Esimese kasti moodustaks niisiis läänekristlus, teise õigeusk ja kolmanda islam.

Ometi võib usulise dominandi esiletoomise kergesti vaidlustada. Näiteks Kaukaasia rahvaste puhul on ühiskonna klanniline struktuur väga silmatorkav ja minu meelest ei ole sellel usundiga erilist seost. Kindlasti takistab just klannisüsteem sellise ühiskonna- ja eetikamudeli ülesehitamist, nagu see on levinud näiteks Põhjamaades. Eetiline imperatiiv ütleb moslemist aserile või tšetšeenile, nagu ka kristlasest georgialasele (grusiinile), et esmajärjekorras tuleb hoolitseda oma pere ja sugulaste eest. Riik kui abstraktsioon on küll retooriliselt tähtis, aga praktilises tegevuses tihti teisejärguline. Haritud kaukaaslased väljendavad ühiskonna klannikesksuse pärast tihti siirast muret ja siis olen ma alati osutanud samasugustele nähtustele Vahemere maade ajaloos.

Pelg institutsionaalse laienemise ebapopulaarsuse ees on nii suur, et põhiküsimus – demokraatliku protsessi tõhus toetamine – kaob silmist.

Usun, et põhjamaalastena on meil teatud usk Max Weberi “protestantismi eetikasse”, selle inimest ja ühiskonda ümberkujundavasse jõusse. Samas pole siit pikemas vaates võrsuv indiviidikesksus alati jäägitult hea ega õilis. Ja samas võib teisteski kultuuripiirkondades leida kasinusele suunatud õpetusi, mis lõpuks leiavad oma väljundi teatud tüüpi majandustegevuses. Nii on džainistid tänapäeva Indiaski tuntud eeskätt kaupmeestena.

Paindlikuma ja mõistlikuma pildi lääneliku/euroopaliku demokraatia võimalikkusest saame kokku panna Fareed Zakaria käsitlust järgides. Zakaria “Vabaduse tulevik” (Varrak, 2005, Jüri Adamsi tõlge) on probleemsetes riikides demokraatia võimalikkuse kõige läbinägelikum analüüs, mida ma kunagi lugenud olen.

Zakaria arvates pole poliitiline pluralism, meediavabadus ja valimiste ausus asi iseeneses. Ta toob sel puhul näiteid etniliselt lõhestatud Aafrika riikidest, kus vabadele valimistele järgnes kaos ja terror, sest võitjatel oli oma äraspidine ettekujutus sellest, kuidas võidetute üle julmalt võimutseda. Zakaria pühendab palju ruumi nii-öelda demokraatia tugistruktuuride kirjeldamisele. Vabad valimised ei ole imerohi, sest võivad vabalt sillutada teed türanniale. Vaja on veel midagi. Kõige tähtsam arengutegur on jõukus, mis toob esile stabiilsusest huvitatud keskklassi ning eeldab ka tõhusat kohtusüsteemi, mis hakkaks kaitsma nii omandiõigust kui ka isikuvabadusi. Näiteks valitsesid Lõuna-Koread, Taiwani ja veel mõnesid Kagu-Aasia riike aastakümneid ainuparteid või sõjaväehuntad, kuni majanduse liberaliseerimise tagajärjel jõuti järk-järgult demokraatia ja vabade valimisteni. Tegelikult on sama mudel jälgitav Euroopa ajaloos: kõigepealt kapitalism ja seaduste ülimuslikkus, alles seejärel demokraatia.

Zakaria: kergelt saadud raha on ohtlik

Kui Huntingtoni lähenemise suur häda on ettemääratus, mida see sisendab, siis Zakaria meelest on olemas õieti üksainus ohtlik ettemääratus – liiga kergelt saadud raha. Mis kergelt tuleb, see ka kergelt läheb – olgu tegu siis tuludega kanalit läbivatelt laevadelt (Egiptus), välisabi (eriti Aafrika riigid) või naftatuluga (Aserbaidžaan). Korruptsioon sööb hõlpsa raha ära, seda ei investeerita ühiskonna arengusse ja nii jäävad riiklikud institutsioonid kaasajastamata ning ametnikkond harimata. Olukorra muutmiseks on vaja poliitilist tahet, aga muidugi teevad oligarhilised süsteemid endast oleneva, et niisugune tahe võimule ei pääseks.

Zakaria analüüs on muu hulgas praktiline riikide arenguväljavaadete hindamiseks. Nii ei tee mind Aserbaidžaani puhul nii palju rahutuks see, et sügisesed valimised polnud ausad, kuivõrd see, mis toimub demokraatia imiteerimise kohmakate katsete taustal. Majanduses on võimalik läbi lüüa vaid võimupositsioonidel oligarhide armust. Ma küll ei tea täpselt, kuidas see arm ära teenitakse, aga tean, et tegemist on kummalise maaga, kus poliitilise ja rahavõimu hierarhia suurel määral kattub. Kõige suurema poliitilise võimuga inimesed on ühtaegu maa kõige rikkamad inimesed. Õigussüsteemis omakorda ei saa sündida ühtegi kaalukat otsust, mida ei juhi kas raha või võimu või mõlema vääramatu tahe.

Samamoodi võib analüüsida Putini valju korra taotlusi Venemaal. Miks on Hodorkovski ja Jukose protsess nii tähtis? Kindlasti mitte sellepärast, et Hodorkovski oleks tiibadega ingel. Eeskätt räägib see sellest, kuidas poliitiline võim kasutab õigussüsteemi oma oponentide mahatampimiseks.

Zakaria lähenemise heuristiline väärtus on vabaduse kvaliteedi hindamises protsessina, mitte geograafilistest, usulistest või institutsionaalsetest piiridest sõltuva etteantusena. Siit edasi minnes jõuame järelduseni, et Euroopa ei pea üldse mitte olema geograafiline, vaid pigem väärtuspõhine või mentaliteediga määratav mõiste. Ja kui me väärtustest räägime, siis räägime kõige väärtuslikumast, mis Euroopas on – inimõigustest ja vabadusest. Kahtlemata on mõlema kultuuriliseks põhjaks humanism, humanism pole aga sugugi Euroopale ainuomane kultuurihoiak.

Demokraatia pole kaup, mida saab eksportida. Kardetavasti ongi probleem selles, et paljude idamaade jaoks on demokraatia väljast peale surutud ja seetõttu a priori kahtlane. Sellel puudub side nende ajaloolise kultuuriga, demokraatia on võõras, sest inimesed pole näinud seda kasvamas kodumaisest pinnasest. Kui selle istutamine käib nii rohmakalt, nagu seda teevad ameeriklased Iraagis, siis on raske häid tulemusi oodata.

Vabad valimised ei ole imerohi, sest võivad vabalt sillutada teed türanniale. Vaja on veel midagi.

Ehkki peamised inimõigusi ja põhivabadusi kaitsvad rahvusvahelised konventsioonid sätestati eelmisel sajandil ning humanismi mõiste võeti laiemalt kasutusele 19. sajandil tähistamaks retrospektiivselt Euroopa renessansiajastut, ulatuvad humanismi juured ka sügavale idamaade kultuurilukku.

Linnart Mäll, Eesti tunnustatuim orientalist, piiritleb oma huvisfääri “humanistlike baastekstide” mõistega. Siia kuuluvad tema tõlgitud budistlikud tekstid, varahinduistlik “Bhagavadgīta”, Konfutsiuse “Vesteid ja vestlusi”. Ajaliselt jääb selliste tekstide loomisaeg valdavalt esimese aastatuhande keskpaigast enne Kristust kuni meie ajaarvamise esimeste sajanditeni. Nikolai Konrad (1891 – 1970) peab humanismi esmasteks sünnialadeks Hiinat, Indiat, Iraani ja Palestiinat. “Inimestele avanes lihtne tõde: ka teine inimene on inimene ja seepärast tuleb temasse suhtuda nagu iseendasse.” (Konrad, “Ajaloo mõttest”, Tallinn 1987, lk 224-225.) Mis tänast islamimaailma puudutab, siis Kesk-Aasia, India ja Iraani tervikpiirkonnas algas humanismi tugev esiletõus Konradi järgi 10.-11. sajandil.

Kui Zakaria kõneleb seaduste ülemuslikkusest ja rikkusest demokraatliku arengu eeldusena, ei unusta ta tsiteerida 13. sajandi keskaasia poeeti Jusufi.

Ei ratsa- ega jalaväeta saa
koos kuningriigid kaua püsida.
Kuid ilma rikka rahvata ei saa
riik sõjaväge ülal pidada.
Ei rahvas omakorda rikkaks saa,
kui seadus jätaks rahva kaitseta.¹

Keskajal pärsia keeles kirjutanud Nizamid peavad aserid tänaseni oma armastatuimaks poeediks. Ka tema rõhutab seost õiguse ja rikkuse vahel. Kui oleks õigus, siis oleks ka tulu, külad õitseksid ning rahvast oleks palju. Just õigusemõistmine tagab selle, et maa on viljadest tulvil, aga kui õigust pole, siis valitseb puudus – leiab ta ajaloolis-filosoofilises “Aleksandri-raamatus” (“Iskander-name”).

Need näited on üsna juhuslikud. Ometi ütlevad need meile, et ida kirjanduse rikkalik varasalv annab pinnase, millele võiksid tugineda praegusedki ideed humanismist ja õigusest, isikuvabadustest ja sotsiaalsest vastutusest. Praegu võivad säärased ideed juuretuks jääda, sest massikultuuril põhinev pilt, mille lääs endast jätab, tekitab paremal juhul umbusku ning halvemal juhul vaenu. Demokraatia ühes sõnavabaduse ja poliitilise pluralismiga on liiga tihti muudetud kõikelubava moraalituse võrdkujuks.

Jyllands-Postenis avaldatud karikatuurid on ilmne märk sellest, kui ohtlikult võivad arusaamad põrkuda. Küsimus pole lihtsalt selles, et ühed näevad pilapiltide avaldamises sõnavabaduse ülimat bastioni, mida tuleb kaitsta, ning teised tunnevad, et sellega on nende usulisi tundeid solvatud. Muret tekitab see, kui lihtsalt viiakse vihkamine plahvatusohtliku piirini. Kurja kujundid juhitakse inimesteni läbi miljonite telepurkide, mispeale ühed jooksevad Taani lippe põletama ja teised tarduvad ehmatusest, kui see pilt nende silme ees avaneb.

Lääne topeltstandardid

Sõnavabaduse austaja olen mina ka. Aga mul on väga raske seletada näiteks Vidadi Mamedovile, kes on laia silmaringiga inimene ning esimese aseri-eesti sõnastiku autor, miks Lääs on ühes kohas sõnavabadust nõudes nii põikpäine, aga teisal kehtestab ise tabusid. Paljude Euroopa riikide seadusandlus ei luba panna kahtluse alla holokausti ja see on moraalselt põhjendatud seisukoht. Aga kui Stéphane Courtois pani kokku “Kommunismi musta raamatu”, mis põhineb vägagi selgetel faktidel, siis võis iga vasakpoolne teda teravalt siunata ja süüdistada. Need süüdistused jätkuvad tänaseni ja neid võib vabalt publitseerida ja levitada. Mägi-Karabahhist pärit Mamedovi jaoks on eriti valus, et mõned Euroopa riigid keelavad kahelda Armeenia genotsiidis, aga kusagil pole selliseid sätteid, mis ütleksid, et meil pole õigust kahelda ka armeenlaste poolt türklaste või aserite vastu sooritatud hirmutegudes.

Euroopa ei pea üldse olema geograafiline, vaid pigem väärtuspõhine või mentaliteediga määratav mõiste.

Karikatuuriskandaali on islamiäärmuslased lausa tülgastavalt enda huvides ära kasutanud, aga kui järele mõelda, siis osutab see juhtum jaburatele pimepunktidele eurooplaste teadvuses. Meie sõnavabaduse nõue pole järjekindel. Kui lepime kokku, et kõikelubatavus pole mõistlik, siis tuleb tabude süsteem teisiti üles ehitada. Ei saa teha nii, et ühed on väljaspool kriitikat, aga teiste rahvuslikke, usulisi jm tundeid võib sõnavabaduse sildi all rahumeeli solvata.

Naaskem lõpetuseks küsimuse juurde, kas islam ja kaasaegne demokraatia ei sobi kokku? Kardetavasti lähtub eelarvamuslik mõtlemine konfliktiteooriast ja on valmis kinnitama, et just nii see ongi. Mulle meeldis ühe eurooplasest islamiuurija järgmine tähelepanek. On palju väga haritud inimesi, kellel on humanistlikud ideaalid ning kes peensusteni tunnevad islamit ja islamimaade kultuuri. Ja on teised, kellel on samuti humanistlikud ideaalid ning kes tunnevad ülihästi lääne demokraatia ja isikuvabaduste põhimõtteid. Kahjuks pole piisavalt palju neid, kes tunneksid mõlemat ja suudaksid neid mõistlikult sobitada.

Järelikult – kõik algab kultuurist, mis on inimestel sügavalt sees. Kui seda pole, ei sünni midagi head.

Artikli aluseks on 11. 03. 2006 Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastakoosolekul peetud ettekanne.