Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna võlu ja valu

Sahharovi sõnavabaduse auhind, lühidalt Sahharovi auhind, asutati 1988. aastal Euroopa Parlamendi poolt  ning seda antakse üksikisikutele või rühmale, kes on silma paistnud inimõiguste ja sõnavabaduse eest võitlemisel. Auhinnaga käib kaasas kopsakas rahasumma, mis on praegu 50 000 eurot. Nime on auhind saanud tuntud Nõukogude dissidendi ja humanisti akadeemik Andrei Sahharovi järgi ning selle auhinna on saanud mitmed tuntud inimesed, nagu Nelson Mandela ja Auung San Suu Kyi, organisatsioonidest aga Argentina Asociación Madres de Plaza de Mayo.

Kurb tõsiasi on, et mitmed auhinnad on antud tagaselja, kuna laureaadid on istunud vangis või olnud suisa teadmata kadunud. Möödunud aasta auhind läks Krimmi juurtega ukraina filmirežissöörile Oleg Sentsovile, kes istus auhinna väljakuulutamise ajal Venemaal vangis, sai aga hiljem vabaks ja võis auhinna isiklikult novembrikuus vastu võtta. Nominentide nimetamiseks on vaja 40 eurosaadiku või ühe fraktsiooni toetust, kusjuures üks saadik võib hääletada vaid ühe kandidaadi eest. Auhinna saaja valivad parlamendigrupid. Auhinna üks eesmärke on näidata, et inimõigused ja demokraatlikud väärtused on Euroopa Parlamendile olulised.

2019. aasta 18. detsembril anti Strasbourgis Sahharovi auhind Hiina majandusprofessorile ja uiguuri aktivistile llham Tohtile, kelle nimel võttis auhinna vastu tema tütar Jewher Ilham. Finalistid olid peale Ilham Tohti erinevad Brasiilia inimõiguste eest võitlejad ning looduskaitsjad ja The Restorers nimeline rühm tudengeid Keeniast, kes arendasid välja mobiiliäpi, mille abil tüdrukud saavad otsida abi pealesunnitud ümberlõikamise vastu.

Möödunud aasta auhind läks Krimmi juurtega ukraina filmirežissöörile Oleg Sentsovile, kes istus auhinna väljakuulutamise ajal Venemaal vangis, sai aga hiljem vabaks ja võis auhinna isiklikult novembrikuus vastu võtta.

Kui vaadata Sahharovi preemia saanute nimekirja,  on seal muude riikide seas mitmekordselt esindatud Hiina, Kuuba ja Venemaa / Nõukogude Liit. Ühekordselt on esindatud Iraak, Iraan, Türgi, Venezuela, Alžeeria, Ghana, Nigeeria ja muud riigid, kus inimõigustega pole asjad kõige paremad. Väikese erandi teeb Hispaania, kus terrorismivastane organisatsioon Basta  Ya! sai Sahharovi auhinna 2000. aastal. Kui arvestada, et ukraina filmirežissöör Oleg Sentsov oli Venemaa poliitvang (istus ta vangis ju Venemaal!), siis võib märkida, et viimaste aastate Sahharovi auhinnad on korralikult astunud nende riikide varvastele, kes just viimasel ajal on paistnud silma inimõiguste ja ka rahvusvahelise õiguse rikkumiste poolest. Nagu Jewher Ilham on oma intervjuudes (sealhulgas ka Postimehele) märkinud,  üritasid Hiina võimud mõjutada eurosaadikuid lham Tohti poolt mitte hääletama, kasutades erinevate Euroopa riikide poliitikute ümberveenmisel ka Hiina suursaadikute abi.

2019. aasta auhinna laureaadi juures on eriti groteskne see, et Pekingis asuva vähemusrahvastele mõeldud Minzu Ülikooli majandusprofessor Ilham Tohdi polnud ekstremist või separatist. Olles ise ka sündinud Hiina loodeosas asuvas Xinjangi Uiguuri autonoomses piirkonnas, tundis ta Hiina keskvõimude uiguuride assimilatsioonipoliitika olemust väga hästi. Ehkki ta kirjutas sellest kriitiliselt, oli professori missiooniks han-hiinlaste ja uiguuride lepitamine läbi dialoogi. Ilham Tohdi distantseeris ennast kindlalt uiguuri radikaalsete separatistide gruppidest ning kritiseeris etnilist ekstremismi. Kuid isegi selline lähenemine oli Hiina võimudele liig. Ilham Tohdi vahistati 2013. aastal ja teda nähti viimast korda 2014. aastal. Sellest ajast saati puudub informatsioon professori asukoha kohta, ehkki tema tütar arvab, et professor viidi Pekingist Xinjangi. Juba mõnda aega USAs elava Jewher Ilhami jutu järgi on terve tema Hiinas asuv perekond jälgimise all ning juba seetõttu ei julge temaga avameelselt suhelda, mistõttu tütrel on raske isa kohta informatsiooni saada.

Ei saa väita, et Euroopa Parlamendi jagatav Sahharovi auhind oleks liiga tuntud. Kuid see on piisavalt esinduslik, et anda asjaomastele riikidele märku Euroopa Liidu positsioonist, ja vähemalt Venemaa ning Hiina on auhinna andmistele valulikult reageerinud. Enam kui kümne miljoni Hiina uiguuri kallal juba pikemat aega rakendatavad repressioonid on üldteada, ent riiklikul tasandil pole nendele mujal maailmas eriti otsustavalt keegi reageerinud.

Nii llham Tohti kui ka Oleg Sentsovi auhinnaga ei kaasnenud põhjalikku ja karmimat hukkamõistu Hiina ning Venemaa mitmekülgse ja sihikindla rahvusvaheliselt fikseeritud õigusnormide rikkumise suhtes.

Sahharovi auhinna tseremoonial kõlas Euroopa Parlamendi saadikute suust nõue rakendada Hiina vastu sanktsioone seoses riikliku vägivallaga uiguuride vastu. Enam kui kümne miljoni Hiinas elava uiguuri suhtes on rakendatud väga põhjalikke mõjutusvahendeid ja repressioone, mille eesmärk on sisuliselt hävitada uiguuri kultuur ja eriti selle alus – religioossus. Tegelikult on samu repressioone Hiinas rakendatud ka kasahhide, kirgiiside, usbekkide ja teiste selles riigis elavate muslimirahvaste suhtes. Võib vast kindlalt väita, et Hiina võimud on otsustanud oma riigis islami välja juurida. Huvitaval kombel vaikivad siiani nii Kasahstan kui ka Usbekistan, ehkki ka Hiina usbekke ja kasahhe on massiliselt saadetud n-ö ümberkasvatuslaagritesse ning vähemalt Kasahstanis on hiina kultuuriline genotsiid kohaliku meedia kajastusel ja Hiinast põgenenud kasahhide teadete järgi avalikkusele suurepäraselt teada. Ent kuna nii Usbekistan kui ka Kasahstan osalevad Hiina uue Siiditee projektis, eelistavad nende riikide valitsused muslimite represseerimise teemal seisukohta mitte võtta.

Siit tulebki välja hoopis teine Sahharovi auhinna dimensioon – lihtsustatud sümbolism. Nii nagu uiguuridevastane Hiina riiklik poliitika on suunatud kodumaise islami vastu laiemalt,  on ka Oleg Sentsov tegelikult üks killuke mosaiigis, mis praktikas väljendub Vene Föderatsiooni imperiaalsetes ambitsioonides, kramplikus soovis hoida kinni poliitilistest mõjutsoonidest, sekkumises teiste riikide siseasjadesse ning nende territoriaalse ühtsuse rikkumises. Kahe viimase aasta auhinnad on head näited sellest, et inimõiguste ja sõnavabaduse rikkumine mingis riigis on palju mitmekülgsem ja mitmekihilisem protsess, kui seda tavaliselt paari lausega sõnastatakse.

Auung San Suu Kyi, kes sai Sahharovi auhinna 1990. aastal oma opositsioonilise ja demokraatlikke väärtusi propageeriva tegevuse eest, sai auhinna vastu võtta alles 2012. aastal. Ent hiljem Myanmari peaministrina sai ta otseselt vastutavaks sõjaväe poolt läbiviidud genotsiidi eest kohaliku muslimi vähemuse vastu oma kodumaal, mistõttu mitmed hääled nõuavad temalt nii Sahharovi auhinna kui ka Nobeli rahupreemia äravõtmist.

Kui analüüsida Sahharovi auhinda kõrvaltvaatest, siis – kantuna kahtlemata headest kavatsustest ja üllastest ideedest –osutab auhind vaid osale suuremast probleemist, mis on tegelikult vaid üks aspekt komplekssest inimõiguste ja üldtunnustatud rahvusvaheliste kaanonite rikkumisest. Nagu näitab Auung San Suu Kyi juhtum, võib idealistlikust lähenemisest kantud mõte osutada inimõiguste ja sõnavabaduse kurvale olukorrale mingis riigis omada teatud reservatsiooni isegi nomineeritud aktivisti puhul, mis hiljem laseb kahelda tema põhimõttekindluses või demokraatlike arusaamade universaalsuses. Kui nüüd võtta Hiina või Venemaa juhtumid, siis siin on pigem tegemist probleemipuntra väliskülje kratsimisega. Raske öelda, kas tegemist on eurosaadikute mugavustsooniga ehk tahtmatusega mainitud probleemipundart sügavuti tundma õppida ja radikaalselt kritiseerida või siis kompromissiga, ent nii llham Tohti kui ka Oleg Sentsovi auhinnaga ei kaasnenud põhjalikku ja karmimat hukkamõistu Hiina ning Venemaa mitmekülgse ja sihikindla rahvusvaheliselt fikseeritud õigusnormide rikkumise suhtes.