Euroopa õigus 50 aastaga Roomast Tartusse

Järgnev mõttearendus on pühendatud unikaalsete nn Rooma lepingute 50. aastapäevale lähtuvalt eeskätt nende lepingute rollist Euroopa lõimingu juriidilisel kooshoidmisel ja edasiarendamisel. Roomas 1957. aasta 25. märtsil allkirjastatud lepingud panid aluse Euroopa Aatomienergiaühendusele (Euratom) ja Euroopa Majandusühendusele, mis on oluline tahk tänapäeva Euroopa Liidust. Rooma lepingutest alguse saanud Euroopa õigus on 50 aastat hiljem saanud Eesti juriidilise maastiku igapäevaseks osaks ja jõudnud selle Mekasse – Tartusse, kus riigikohus ning Tartu ülikooli õigusteaduskond Euroopa õigusega pidevalt kokku puutuvad kuni selleni, et riigikohtul on tulnud koguni avaldada arvamust Euroopa õiguse ja Eesti põhiseaduse suhte kohta.

Rooma lepingute kujunemislugu: teadlik valik õigusühenduse kasuks

Saksamaa Liitvabariigi poolt koos kantsler Konrad Adenaueriga Rooma lepingutele alla kirjutanud välisminister Walter Hallstein on öelnud, et isegi kui Euroopa ühenduse aluslepingud olid suunatud eeskätt majanduslike küsimuste lahendamisele ja üldpoliitiliste eesmärkide teenimisele, valiti Euroopa ühendustele teadlikult õigusühenduse vorm. “See tähendab rahvusvaheliste lepingute asemel üldkohustuslikke õigusnorme, vahekohtumenetluse asemel Euroopa Kohtu pädevust teha üldsiduvaid otsuseid – need kõik on sellise [erilise] õigusühenduse tunnused,” nentis Hallstein, kellest sai muide ka Euroopa Komisjoni esimene president.

Teadlik valik õigusühenduse suunas on end õigustanud ja osutunud tõepoolest geniaalseks võtteks. Tänapäeva Euroopa ühenduste ja Euroopa Liidu edu üheks pandiks saab kindlasti lugeda tugevat juriidilist raamistikku, mis hoiab ühendusi koos ja aitab klassikalistest rahvusvahelistest organisatsioonidest märksa tõhusamalt ka praktikas ellu viia selliseid olulisi eesmärke nagu rahu tagamine, inimõiguste kaitse ning ühiste väärtuste austamine.

Prantsusmaa omaaegne välisminister Robert Schuman käis Euroopat integreeriva söe- ja teraseühenduse loomise plaani välja juba 9. mail 1950. aastal peetud kõnes. Plaani vaimseks isaks on sageli loetud Jean Monnet’d, Euroopa Söe- ja Teraseühenduse Ülemameti (Euroopa Komisjoni eelkäija) juhti, kelle arvates ei vajanud ühendamist mitte niivõrd riigid kui inimesed. Viimast mõtet aitab teiste hulgas reaalsuseks muuta õigus, mis Euroopa ühenduse määruste näol teeb peale liikmesriikide ka nende kodanikele otsekohalduvaks nii mitmedki õigused (nt põllumajandustoetused), aga ka kohustused (nt ettevõtjatele esitatud nõue pidada kinni ausa konkurentsi reeglitest). Liikmesriikide üksikisikud saavad sageli otse toetuda ka Euroopa ühenduste asutamislepingute sätetele, et neile Euroopa Liidu poolt pakutavaid õigusi, miks mitte, siseriiklikuski kohtus kaitsta või Euroopa ühenduse direktiivile, kui liikmesriik ei ole seda õigeaegselt oma õigusesse üle võtnud või on seda teinud ebapiisavalt. Inimesi ühendavad muidugi ka Euroopa ühenduse nn neli põhivabadust: isikute ja teenuste vaba liikumine, kaupade vaba liikumine ja kapitali ning maksete vaba liikumine Euroopa Liidus.

Kõigele sellele panidki aluse Euroopa ühenduste asutamislepingud, millistest esmalt kirjutati 18. aprillil 1951. aastal Pariisis alla Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (jõustus 23. juulil 1952). Söe- ja Teraseühendus oli Euroopa ühendustest esimene, ühendades tolle aja üht olulisemat majandussektorit, kus võidurelvastumise vältimiseks ja rahu säilitamiseks oli kiiresti vaja koostööd teha. ESTÜ asutamisleping on ainuke Euroopa ühenduste asutamislepingutest, mille originaalkeeleks oli vaid prantsuse keel ja mis sõlmiti tähtajaliselt – 50 aastaks. ESTÜ asutamislepingule järgnenud aluslepingud on tähtajatud ja võivad kesta igavesti, kui neid just kõikide liikmesriikide poolt ühiselt kehtetuks ei tunnistata. Söe ja terasetootmise marginaalistumise tõttu ei peetud ESTÜ asutamislepingut ennast näiteks 2002. aastal enam vajalikuks pikendada.

Tänaseks on Rooma lepingute allkirjastajatest ainukesena veel elavate kirjas toonane Prantsusmaa riigisekretär Maurice Faure, kes oli 25. märtsil 1957 kõigest 35aastane.

Kui majanduslik integratsioon näis kulgevalt edukalt, siis julgeolekupoliitikas koostöö esialgu ei laabunud, sest 27. mail 1952. aastal allkirjastatud Euroopa Kaitseühenduse asutamisleping jäi 1954. aasta augustis Prantsusmaa rahvusassamblee toetuseta ja ratifitseerimata ega saanud seega jõustuda. Tagasilöögist hoolimata avati 1956. aastal Belgias Val Duchesse’i lossis läbirääkimised ühisturu loomiseks ja aatomienergia ühendamiseks, vastavaid töörühmi juhatas Belgia välisminister Paul-Henri Spaak. Sealt siirduti edasi Rooma, kusjuures Itaalia piiril olevat toll Euroopa ühenduste aluslepingute ja dokumentidega vaguni esialgu sootuks konfiskeerinud põhjendusel, et tegemist on illegaalse kauba sisseveoga. Tänapäeval, kui Rooma lepingute tulemusena on Euroopa Liidu liikmesriigid kehtestanud tolliliidu, võib see vahejuhtum tunduda naljakana.

Kuigi lepingud jõudsid lõpuks õnnelikult Rooma, ei olnud need allakirjutamise tseremoonia ajal sugugi täielikult valmis ja pärast pidulikku protseduuri Rooma kapitooliumis istuti uuesti laua taha osaliselt tühje lehti täis kirjutama.

Tänaseks on Rooma lepingute allkirjastajatest ainukesena veel elavate kirjas toonane Prantsusmaa riigisekretär Maurice Faure, kes oli 1957. aasta 25. märtsil kõigest 35aastane. Faure meenutab, et tunnetas juba tol ajal selle sammu tegelikku tähtsust, kui ta Prantsusmaa nimel koos ülejäänud viie riigi Itaalia, Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Luksemburgi esindajatega asetas nurgakivi tõeliselt ühtsele ja ühisele Euroopale.

Just Rooma lepingute väljendatud utoopia ja pragmatismi segu on Faure’i kaasaegsete arvates andnud Euroopa ühendustele kustumatu elujõu. Elujõu, mis aitas Euroopa tagasi tuua maailmakaardile ja luua vabatahtliku, antitotalitaarse, inimõigusi austava ning vabadust väärtustava ühenduse.

Aga Roomas sadas tol päeval vihma ja kuigi kõikide kirikute kellad helisesid, tänavaid kaunistasid kuue asutajariigi värvides seelikuid kandvate tüdrukutega plakatid ning kohale oli tulnud ligemale viissada ajakirjanikku maailma eri paigust, ei leidnud Rooma lepingute allkirjastamine siiski erilist vastukaja. Suessi kriisi ja Budapesti rahutuste veel värsked tagajärjed, aga ka sõda Alžeerias köitsid avalikkuse tähelepanu vaieldamatult rohkem.

Nagu alles tagantjärele oluliseks osutunud sündmuste puhul sageli juhtub, nii jäi ka Euroopa Majandusühenduse ja Euratomi loomine esialgu teenimatult varju.

Näiteks Soome tolleaegse presidendi Urho Kekkoneni kalender oli 1957. aasta 25. märtsi osas tühi ja päevikus kajastas ta hoopis oma suusamatku ning Salpausselkä suusavõistluste kulgemist. Järgmisel päeval avaldati Helsingin Sanomates kõigest tagasihoidlik nupuke pealkirjaga “Ühinenud Euroopa hakkab tõusma”. Ilmselt ei tasu selgitada, kas ja kuidas kommenteerisid 1957. aasta 25. märtsi Rooma sündmusi ENSV päevalehed.

Tänaseks on nii 1995. aastal liitunud Soome kui ka 2004. aastal ühinenud Eesti Euroopa Liidu liikmed ega kujutaks oma elu ilma selleta enam hästi ettegi.

Rooma lepingute edasiarenemine: teel rahvusvahelisest õigusest identifitseerimatu poliitilise objektini

Tegelikult, kui vaadata 1958. aasta 1. jaanuaril jõustunud Rooma lepinguid juristi pilguga, siis formaalselt võttes on tegemist üpris tavaliste välislepingutega, millele kirjutasid alla kõik Euroopa ühendusi loovad asutajariigid ja mis said jõustuda alles pärast nende riikide siseriiklikus õiguskorras ette nähtud ratifitseerimisprotseduuride edukat lõpuleviimist. Ka muuta saab neid lepinguid vaid kõikide liikmesriikide ühisel heakskiidul.

Kuid vormist olulisem on Rooma lepingute sisu, mis pani aluse täiesti unikaalsele nn supranatsionaalsele (riikide ja rahvaste ülesele) õigusühendusele. Lisaks eespool mainitud neljale põhivabadusele ja tolliliidule ning ühisturu loomisele ja kaupade vabale liikumisele on Rooma lepingutest tänaseks päevaks olulisemaks muutunud Euroopa Majandusühenduse asutamislepingus rõhk ühisele põllumajanduspoliitikale ja konkurentsiõigusele.

1962. aastal ütles Euroopa Kohus kuulsaks saanud kohtuotsuses asjas Van Gend en Loos, et ühendus moodustab rahvusvahelises õiguses uue õiguskorra, mille huvides riigid on piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid vaid ka nende kodanikud. Juba aasta hiljem, 1963, leidis seesama Euroopa Kohus otsuses asjas Costa versus ENEL, et erinevalt tavalistest rahvusvahelistest lepingutest on Euroopa Majandusühenduse asutamisleping loonud omaenda õigussüsteemi, millest sai asutamislepingu jõustumisel liikmesriikide õigussüsteemide lahutamatu osa ja mida nende kohtud on kohustatud kohaldama. Samuti, et on loodud piiramata kestusega ühendus, millel on omaenda institutsioonid, juriidilise isiku staatus ja õigusvõime.

Jean Monnet leidis, et ühendada pole vaja mitte niivõrd riike kui inimesi.

Rooma lepingute ning neid tõlgendava Euroopa Kohtu praktikaga juurdunud Euroopa ühenduse omapärastele elementidele on aja jooksul lisandunud Euroopa ühenduse ja Euroopa Liidu unikaalsust rõhutavad hilisemad edasiarendused nagu nt Euroopa Parlamendi otsevalimine alates 1979. aastast, Euroopa Liidu kodakondsuse kontseptsiooni väljaarendamine, otsuste tegemisel ühehäälsuselt järjest rohkem häälteenamusele üleminek jms.

Rooma lepinguid on läbi aegade korduvalt muudetud. Loomulikult on ajad muutunud ja uute väljakutsetega peavad kaasas käima ka aluslepingud. Siiani on need muudatused kulgenud ühise Euroopa ülesehitamise seisukohalt tõusvas joones, s.t liikmesriike ikka rohkem ja rohkem ühtsete põhimõtetega sidudes. Seda kuni Euroopa põhiseaduse lepingu esialgse läbikukkumiseni.

27.-28. veebruaril 1986. aastal alla kirjutatud ja 1. juulil 1987. aastal jõustunud “Ühtse Euroopa aktiga” esitati Euroopa ühenduse siseturu kontseptsioon; loodi Euroopa Kohtu juurde Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus, anti Euroopa struktuuri-, keskkonna-, teadus- ja tehnoloogiapoliitikale lepinguline ja seega õiguslik alus.

Oluliseks läbimurdeks oli 7. veebruaril 1992. aastal Maastrichti lepingu sõlmimine. Leping jõustus 1. novembril 1993 ja sellega loodi kolmele sambale toetuv Euroopa Liit. Nii sai Rooma lepingutega asutatud Euratomist ja Euroopa Majandusühendusest (mis, muide, nimetati ümber lihtsalt Euroopa Ühenduseks) uue liidu esimene sammas. Teise samba moodustas ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning kolmanda õigusalane koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades.

Maastrichti lepinguga anti Euroopa majandus- ja rahaliidule õiguslik alus; loodi uus nõuandva funktsiooniga institutsioon Regioonide Komitee; Euroopa Parlamendi juurde moodustati õigusvahemehe (ombudsman) koht; Euroopa ühendustele anti uusi pädevusi, nt kultuuri, üle-euroopaliste võrkude ja tööstuse vallas; tervishoid ja tarbijakaitse said asutamislepingus omaette peatüki, lisati peatükk arengukoostöö ja ülemeremaa departemangude ja territooriumide assotsieerumise kohta ning loodi Euroopa Liidu kodakondsus.

Järgmised muudatused saabusid 2. oktoobril 1997. aastal alla kirjutatud ja 1. mail 1999. aastal jõustunud Amsterdami lepinguga. Seekord viidi kolmandast sambast esimesse sambasse õigusalast koostööd tsiviilasjades puudutav poliitika; loodi vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – ühesõnaga sätestati Euroopa Liidule senisest suurem pädevus õigus- ja sisejulgeolekupoliitika vallas ning muudeti ka nn Schengeni lepingud Euroopa õiguse osaks. Kuid juba 2001. aasta 26. veebruaril, seega vähem kui kaks aastat pärast Amsterdami lepingu jõustumist, kirjutati alla uuele lepingule. Niinimetatud Nice’i leping jõustus 1. veebruaril 2003. Nice’i lepinguga laiendati kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist Euroopa Liidu Nõukogus; suurendati Euroopa Komisjoni presidendi võimu; lepiti kokku, et edaspidi on Euroopa Komisjoni volinikke igast riigist üks; piduliku deklaratsioonina kiideti heaks õiguslikult siiski mittesiduv Euroopa Liidu põhiõiguste harta jne.

Soome presidendi Urho Kekkoneni kalender oli 1957. aasta 25. märtsi osas tühi ja päevikus kajastas ta hoopis oma suusamatku.

Nice’i leping annabki nii Euroopa Liidu lepingu kui ühenduste asutamislepingute ehk nn Rooma lepingute kehtiva versiooni, millesse viidi viimased muudatused sisse seoses Bulgaaria ja Rumeenia ühinemisega Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007. Endastmõistetavalt on uute riikide juurdetulekuga Euroopa Liitu alati kaasnenud väikesed muudatused lepingute tekstides, kas või juba nt liidu institutsioonides vastava riigi esindajate arvu kindlaksmääramise jms tõttu. Nii on järjest lähemal täitumisele ka teise Prantsusmaa nimel Rooma lepingutele alla kirjutanu, välisminister Christian Pineau’ poolt 25. märtsil 1957 välja öeldud unistus luua suur Euroopa – seda vastukaaluks neile kriitikutele, kes pidasid Rooma lepinguid “väikese isoleeritud Euroopa” sünniks.

Rooma lepingute muudatused, täiendused ja edasiarendused, sh Euroopa Liidu loomine, tõestavad, et 1950. aastate lõpus sätestatud eesmärgid on teisenenud ja ka vahendid nende eesmärkide saavutamiseks on majanduslikest meetmetest arenenud edasi palju mitmekesisemaks, nii et rahvusvahelise õigusega selle harilikus mõttes Euroopa õiguse näol enam tegemist ei ole. Kuigi erinevad õigusteaduse doktriinid püüavad Rooma lepingutest alguse saanud Euroopa ühendusi ja Euroopa Liitu paigutada kuhugi riikide liidu (konföderatsiooni) ja liitriigi (föderatsiooni) vahepeale, on näiteks Euroopa Komisjoni endine president Jacques Delors küllalt tabavalt nimetanud Euroopa Liitu hoopis UPO-ks (unidentified political object – tundmatu poliitiline objekt).

Rooma lepingute umbsõlmed: kaugenemine tavakodanikust ja muutumine “juristide Euroopa” tööriistaks

Kuigi tekst esialgu ei pruugigi tunduda väga raskena, käib Rooma lepingutest arusaamine kodanikule ilma juriidilise abita ilmselt üle jõu – seda võib järeldada ainuüksi Rooma lepingute eelkirjeldatud muudatuste ja täienduste virvarrist ning ümbernimetamistest, samuti Euroopa Liidu segasest kooseksisteerimisest Euroopa ühendustega. Õigusselgust ja demokraatlikkust vähendab seegi, et kompromisside ja kriiside tulemusena saavutatud tekstide paratamatul tõlgendamisel välja kujunenud Euroopa Kohtu praktika on sageli asetanud end Euroopa seadusandja asemele lünkade täitja rolli. Ja nii ei piisa juba ammu ainuüksi Rooma lepingutest ega isegi mitte nende alusel vastu võetud tuhandetest ja tuhandetest Euroopa Liidu õigusaktidest (määrustest, direktiividest, otsustest), et Euroopa õigusega kursis olla. Lisaks peab tundma veel hulgaliselt Euroopa Kohtu lahendeid.

Nii ongi järjest rohkem tõetera ütluses, mille kohaselt Euroopa ühendusi ja liitu on hakatud kutsuma juristide, aga veelgi enam “kohtunike Euroopaks”, sest just nende määrata on sageli uskumatud nüansid. Näiteks kuni selleni välja, millal saab näiteks Belgias prillid ostnud soomlane nõuda Soome haigekassalt selle eest hüvitist või Luksemburgis hambaarsti juures käinud kreeklane kodumaal tagasi hambaravi eest tasutud raha.

Sealjuures on kahjuks Euroopa õigus hakanud kohati kaugenema oma subjektidest, Euroopa Liidu kodanikest ja elanikest, kelle kaitseks ja heaoluks see just paljuski ongi loodud (Rooma lepingud räägivad nt muuhulgas parema elatustaseme saavutamisest). Samal ajal on see ka jätkuvalt poolik nagu Tallinna linn, mis teadupärast ei saa kunagi valmis ja kus on vaja aina juurde ja juurde ehitada. Üleregulatsioon on kahjuks igapäevane asi, kusjuures olemasoleva õiguse korrastamine ning süstematiseerimine on Euroopa Liidus alles lapsekingades. Ei ole siin palju aidanud ka mitmed ettevõtmised bürokraatia vähendamisel ja halduse üle järelevalve kehtestamisel nagu nt Euroopa õigusvahemehe institutsiooni asutamine ja selle tegevus kodanike abistamisel. Tulgu need ettevõtmised siis Euroopa Parlamendilt, Euroopa Komisjonilt või eesistujamaalt; näiteks praegu on Saksamaa kutsunud üles Euroopa Liidu ja tema kodanike vahel dialoogi elavdamisele. Aga kodanikud ei saa kaasa rääkida, kui nad ei saa Euroopa Liidus toimuvast aru. Alles arusaamine võib viia entusiasmini, võib-olla isegi armastuseni ja osalemiseni ühistes Euroopa ettevõtmistes.

Roomas sadas tol päeval vihma, kõikide kirikute kellad helisesid, tänavaid kaunistasid kuue asutajariigi värvides seelikuid kandvate tüdrukutega plakatid.

Euroopa Liidu segaste mõistete, läbipaistmatu ja tehnilistesse üksikasjadesse uppuva õigusloome ning bürokraatliku asjaajamise “paradiis” on võtnud sellised mõõtmed, et detsembris 2006 kirjutas 40 prantsuse õppejõudu president Jacques Chiracile kirja, kus nad väljendasid oma nördimust Euroopa Liidu institutsioonidest tuleneva õigusloome osas, mis pidavat sageli ületama Euroopa ühenduste pädevust ja olema seega vastuolus legitiimsuse põhimõttega. Kõik see muutvat Euroopa õiguse õpetamise alandavaks. Kriitikale reageeris omakorda 80 professorit vastukirjaga, teatades, et nemad ei nõustu oma kolleegide dramaatilise, võiks koguni öelda apokalüptilise tooniga ega tunne end üliõpilastele Euroopa õiguse alaseid teadmisi edastades sugugi halvasti.

Isegi kui olukord õigusloomes pole esialgu tõesti veel katastroofiline, siis on kindlasti kõikuma löönud juba Rooma lepingute algversioonidesse sisse kirjutatud meisterlik ja kaval võimalus siseriiklikel kohtutel teha Euroopa õiguse kehtivust ja tõlgendamist puudutavates probleemküsimustes koostööd Euroopa Kohtuga. See suhe peaks arenema kahe kohtu dialoogiks, kuid tegelikult kujutab endast pigem Euroopa Kohtu siduvat juhist liikmesriigi kohtule.

Kõikuma on see mehhanism löönud aga seepärast, et oma riigis kohtuasja arutamise ja menetlemise peatav liikmesriigi kohus peab sageli Euroopa õiguse küsimustes Euroopa Kohtult eelotsuse näol vastust ootama heal juhul poolteist, kuid mitte harva ka kaks aastat – ja alles siis saab liikmesriigi kohus oma menetlust taas jätkata. See tekitab aga olukorra, kus liikmesriigi kohtud hakkavad Euroopa õigusest kõrvale hiilima või vähemasti Euroopa Kohtule küsimuste esitamist vältima, et hoida ära kohtuasja pooltele pikal ootamisajal tekkida võivaid raskeid majanduslikke, sotsiaalseid jms tagajärgi. Sellele probleemile pöörab näiteks tähelepanu Hollandi riiginõukogu märtsis 2007 oma kirjas Hollandi välisministrile, et see tõstataks mureküsimuse Euroopa Liidu vastaval tasandil.

Rooma lepingute mõju Eesti õigusele – tähelepanu üldpõhimõtete asemel kurgikõverustele. Eesti põhiseadus kui uinuv kaunitar

lles nüüdseks Euroopa Liidu liikmesust maitsnud juba pea kolm aastat, ei ole ka Eesti jäänud puutumata Rooma lepingutega antud võimalustest (põhivabadustest ja valdkondade poliitikast), kuid samas ka eelkirjeldatud probleemküsimustest. Kindlasti ei tohi me ise Euroopa Liidu tasandil tehtud vigu süvendada sellega, et edastame Euroopa õiguse kohta veelgi segasemat ja vasturääkivamat informatsiooni. Nagu näiteks väited, et porgandist on saanud Euroopa Liidus puuvili; ebakorrektne hirmutamine nn euronõuetega jms või sellega, et meie haldusorganid laskuvad Euroopa õiguse kohaldamisel sellistesse peensustesse ja tehnilistesse detailidesse, et unustavad õiguse üldpõhimõtted ja hea haldustava.

Kuigi Rooma lepingud ise jõuavad otse kohtuniku lauale vähestes asjades (enamasti on vaidlusega seotud mõni konkreetsem Euroopa õigusakt), on Euroopa õigust tulnud kasutada eelkõige maksu- ja tollialastes vaidlustes – sh kurikuulsa suhkrutrahvi asjus, kuid kindlasti ka keskkonnaõigusega, aga ka konkurentsiõigusega ja põllumajanduse struktuuritoetustega seotud kohtuasjades. Peamiselt etendab Euroopa õigus rolli avaliku võimu, eeskätt riigi ja kodanike vahelistes suhetes, harvemini ka tsiviil- ja kriminaalasjades. Hoolimata sellest, et riigikohtu üldkogu leidis 19. aprillil 2005. aastal, et tal ei ole võimalik Eesti põhiseaduse ja Euroopa õiguse suhte kohta seisukohta võtta, kuna õiguskantsler ei ole pädev seda seisukohta temalt küsima, tunnistas riigikohus, et kui Eesti õigus on Euroopa õigusega vastuolus, tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata.

2006. aasta 11. mail avanes riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumil võimalus vastata riigikogu küsimusele, kas majandus- ja rahaliidu täieõigusliku liikmesuse tingimustes Eesti Pangalt Eesti raha emiteerimise ainuõiguse võttev seadusemuudatus on vastavuses Eesti põhiseadusega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis, et Eesti Pangal ei ole majandus- ja rahaliidu täieõigusliku liikmesuse tingimustes Eesti raha emiteerimise ainuõigust ega Eesti krooni emiteerimise õigust. Samuti, et Eesti Vabariigi põhiseadust tuleb lugeda koos Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadusega, kohaldades põhiseadusest üksnes seda osa, mida põhiseaduse täiendamise seadus ei muuda – mis ei ole põhiseaduse täiendustega vastuolus. Põhiseaduse nende sätete toime, mis pole Euroopa Liidu õigusega kooskõlas ja mida seepärast kohaldada ei saa, aga peatub.

Jacques Delors on küllalt tabavalt nimetanud Euroopa Liitu hoopis UPO-ks (unidentified political object – tundmatu poliitiline objekt).

Teisisõnu tähendab see seda, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Euroopa Liidu õigust juhul, kui Eesti seadused (sealhulgas põhiseadus) on vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Niisiis jäävad riigikohtu arvates Eesti ja Euroopa õiguse omavahelises kollisioonis peale Rooma lepingud ja põhiseadus lihtsalt vastuolus olevas osas peatub (uinub). Üldiselt on sellised olukorrad aga õnneks väga harvad, sest põhiseaduse täiendamise seadusega tagas Eesti juba nii või teisiti Rooma lepingutest tuleneva õigusega arvestamise. Rooma lepingute kehtivuses ükski kohus, sh Euroopa Kohus aga kahelda ei saa, kuid kindlasti võib neid tõlgendada.

Rooma lepingute tulevikusuund: surra selleks, et Euroopa põhiseaduse lepingus uuesti sündida?

Rooma lepinguid, eriti Euroopa Ühenduse asutamislepingut võib võrrelda konstitutsioonilist aluskorda sätestavate dokumentidega. Kuigi EÜ asutamislepingus endas ega üheski teises lepingus ei kasutata nimetust “konstitutsioon” või “põhiseadus”, on Euroopa Kohus oma arvamustes Euroopa majanduspiirkonna lepingu kohta öelnud, et EÜ asutamislepingu näol on tegemist õigusühenduse aluseid loova konstitutsioonilise hartaga (aktiga).

Esimest korda oli Euroopa Liit ühtse põhiseaduse kehtestamisele kõige lähemal 2004. aasta 29. oktoobril, kui kirjutati alla Euroopa põhiseaduse lepingule. Euroopa põhiseaduse lepinguga asendataks praegu kehtivad aluslepingud (sh Rooma lepingutest Euroopa Ühenduse asutamisleping; Euratomi leping jääks alles), kuid Prantsusmaal ja Hollandis nurjunud rahvahääletuste tõttu ei ole see siiani jõustunud. Paljude õigusteadlaste arvates kujutab põhiseaduse leping oma iseloomult seejuures siiski pigem rahvusvahelist lepingut kui põhiseadust.

Eesti riigikogu ratifitseeris Euroopa põhiseaduse lepingu sümboolse poliitilise žestina Euroopa päeval 9. mail 2006. aastal. See on ühtlasi Eesti-poolseks kinnituseks Roomas alla kirjutatud Euroopa (Majandus)Ühenduse asutamislepingu surmatunnistusele. Niisiis võib naljaga pooleks öelda, et tänu Prantsusmaa ja Hollandi “ei”-le on võimalik Rooma lepingute aastapäeva tähistada veel Rooma lepingute eluajal, sest Euroopa põhiseaduse lepingu jõustumine on hetkel külmutatud.

Tegelikult ei sure aga Euroopa Ühenduse asutamisleping ja sellega loodud väärtus- ning õiguskord nii lihtsalt. Euroopa põhiseaduse lepingu kehtimise korral oleks selles suur osa tähtsaimast Rooma lepingust säilitatud. Just Euroopa Kohtu ja paljuski kogu Euroopa Liidu poolt läbi aegade teatud mõttes fundamentaalseks lepinguks peetu on Euroopa põhiseaduse lepingus paradoksaalsel moel sattunud kolmandasse ossa, mille mahukus ja keerukus hirmutas nii mõndagi, samal ajal kui põhiseaduse lepingu esimesel ja teisel osal oleks eraldi võinud olla suuremad eduväljavaated ka praegu negatiivse tulemusega lõppenud rahvahääletustel.

Juba ammu ei piisa ainuüksi Rooma lepingutest, et Euroopa õigusega kursis olla. Lisaks peab tundma veel hulgaliselt Euroopa Kohtu lahendeid.

Niisiis ei kao ka edaspidi Rooma lepingutega antud aluskord kuhugi, isegi kui Rooma leping/ud enam senisel kujul ei peaks eksisteerima. Kõikidele praktilistele probleemidele vaatamata ja neid trotsides on Rooma lepingud koos Euroopa Kohtu praktikaga loonud unikaalse õiguskorra, millele ei tohi saatuslikuks saada tegeliku eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtete unustamine tehniliste detailide rägastikus.

Ilma Rooma lepinguteta ei oleks meil täna selliseid Euroopa ühendusi ega ka sellist Eestit, kus valitsevad õigusriigi ja demokraatia põhimõtted. Ilma Rooma lepinguteta ei oleks rahumeelset Euroopa elustiili ja “euroopalikku vaimu”. Mõnes mõttes näitab see ju isegi Euroopa Liidu tugevust, et suurest projektist on saanud stabiilselt tiksuv masinavärk. Kuid avardunud Euroopa Liidule sellest siiski ei piisa ning tiksumine võib ühel päeval muutuda ohtlikult eri tempos liikuvateks väiksemateks masinavärkideks suure Euroopa Liidu sees.

Euroopa Liit peab välja tulema kaugemate eesmärkide puudumise kriisist. Sarnaselt Eesti poliitikale, kus pärast pikaajaliste ja oluliste sihtide (ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga) saavutamist tekkis tulevikuvaadetes teatud tühimik, kannatab ka Euroopa Liit ambitsioonikate projektide (kiire laienemine ja samaaegne integratsioon) vähemasti osalise õnnestunud elluviimise järel pingelangusest tulenenud mõõna all.

Kindlasti ei saa aga Euroopa Liidu uus põhiseaduslik alus, olgu see siis milline tahes, ignoreerida tänapäeva Euroopa Liidu ees seisvaid poliitika- ja mureküsimusi nagu nt energiapoliitika. Euroopa on 50 aasta jooksul üle elanud nii mitmeidki kriise, mis on teda nii nõrgendanud kui ka tugevdanud. Loodetavasti tuleb 1957. aastast Rooma lepingute alusel üheskoos ja läbi aegade laienenud ühinenud Euroopa välja ka Euroopa põhiseaduse lepingu kriisist. Kuid selleks ja uute kriiside ärahoidmiseks peavad poliitikud, eksperdid ning meedia kommunikatsioonivigadest õppima ning senisest paremini selgitama (mitte propageerima!) mitmekesisuses ühinenud Euroopa Liidu olemust, sealhulgas võimalikku ühist tulevikuvisiooni.