Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest

Artikkel on valminud Eesti Vabariigi välisministeeriumi poolt rahastatud projekti ”Kodanikuühiskonna ja riigivõimu suhted tänapäeva Venemaal” (N 6.2-7/838) raames.

President Alar Karise ja välisminister Margus Tsahkna hiljutine kokkupõrge teemal, kuidas Venemaaga edasi suhelda, pole juhuslik. Laiemad arutelud sellel teemal on kestnud Ukraina sõja algusest peale ning arvamused on olnud erinevad. Näiteks võib tuua Soome president Alexander Stubbi, kes pooldab dialoogi Venemaaga ja tõdes intervjuus ERR-ga, et läbirääkimised Venemaaga Ukraina sõja lõpetamise asjus on reaalne võimalus ja miski, millesse ta oleks isiklikult valmis panustama, kui selleks avaneb võimalus.

Ka Euroopa Ülemkogu president Antonio Costa ettepanek avada Venemaaga dialoog ja tema nõuniku kõne Vene ametnikule tekitasid vastakaid arvamusi. Ettepanekut toetasid Friedrich Merz ja Emmanuel Macron, samas kui Põhja- ja Baltimaad väljendasid skeptitsismi. „Diplomaatilised kanalid Venemaaga ei oma tähtsust, kui Venemaa ei taha kasutada diplomaatilisi suhtlusviise“, väljendas Läti peaminister Andris Kulbergs.

On oluline pöörata tähelepanu mitte ainult Moskva ametlikele avaldustele, vaid ka Venemaa ekspertide kogukonna sisearuteludele.

On ilmselge, et koostöö jääb veel kaugele. Ei saa täheldada selle eeltingimust ehk Venemaa välispoliitika muutumist. Sellegipoolest on oluline pöörata tähelepanu mitte ainult Moskva ametlikele avaldustele, vaid ka Venemaa ekspertide kogukonna sisearuteludele. Just sel põhjusel soovime siin esitada lühikese ülevaate akadeemilises ringkonnas levinud huvitavamatest teemadest ja lähenemistest Venemaa-Euroopa Liidu koostöö kohta.

Selle analüütilise ülevaate allikateks on publikatsioonid Venemaa juhtivatest akadeemilistest ajakirjadest Sovremennaya Evropa (Современная Европа), Mezhdunarodnye Protsessy (Международные процессы) ja Polis (Полис) aastatest 2022–2026. Vajadusel pöördume ka varasemalt avaldatud artiklite juurde. Samuti kasutame töös intervjuusid Vene teadlaste-politoloogidega, ajaloolaste ja sotsioloogidega, mida tegime 2022. ja 2023. aasta alguses.

Siinkohal on oluline märkida, et meie eesmärk ei ole teha kaugeleulatuvaid järeldusi või anda soovitusi poliitikutele. Meie sihiks on anda ülevaade Vene professionaalide arvamusest jooksvate probleemide kohta. Need võivad olla kasulikud Venemaa–Euroopa Liidu suhete uute strateegiate koostamisel ning pakkuda huvi nii teadlastele kui ka poliitikast huvituvatele tavakodanikele. Venemaa sõja ja propaganda teemasid selles artiklis ei käsitleta.

Lootus Lääne suhtes

Esimesed publikatsioonid juhtivates ajakirjades peale täiemahulise sõja algust näitavad järgnevaid suundumusi. Esiteks nähakse 2022. aasta väljaannetes koostööd veel võimalikuna mõnes kindlas valdkonnas, näiteks rohelise tegevuskava raames. Siiski on selge, et need artiklid on avaldatud pigem inertsist ning toimetustsükli ettemääratusest.

Samal ajal aga eksisteerib akadeemilises kogukonnas teatud segadus, mida demonstreerib näiteks Aleksei Arbatovi Polises ilmunud artikli „Ukraina kriis ja strateegiline stabiilsus“ mõte: „Siiani on jäänud selgitusteta Venemaa initsiatiivide ootamatus, nende initsiatiivide hetke ja kuju valik ning nende Genfis alanud strateegilise stabiilsuse dialoogiga nähtava seose puudumine. Lisaks on suur mõistatus: millal võttis Kreml vastu põhimõttelise otsuse erioperatsiooni alustamise kohta“ (lk 12).

Arbatov, kes on tuumadesarmeerimise spetsialist, ei väljenda avalikult kriitikat, kuid kirjutab veel, et „Venemaal on selle (tuumasõja) tõenäosus arutlusel üsna vähe, sest juhul, kui seda peetakse erioperatsiooni vastutegevuseks, võib see diskussioon endaga kaasa tuua kriminaalsed tagajärjed“ (lk 18). Sel teemal paneb ta rohkem lootusi läänele, tuues välja, et „Venemaa poliitilistes ja ekspertringkondades ning ühiskonnas on vaikimisi laialt levinud arvamus, et lääs kardab tuumasõda rohkem kui Venemaa ning see kajastub kohati ka ametlikul tasandil. Tõepoolest, läänes on materiaalne elatustase oluliselt kõrgem kui Venemaal ja tolerantsus inimohvrite vastu on palju madalam“ (lk 22).

Ilmselgelt on lääs autori jaoks normatiivne võim. Järgnevatel aastatel avaldas Arbatov samas ajakirjas artikleid, milles ta väljendas muret tuumakonflikti võimalikkuse pärast, kuid avameelne kriitika oli juba suunatud ainult Venemaa teadlastele ja sõjapropagandistidele, nagu näiteks politoloogi ja majandusteadlase Sergei Karaganovile.

Põlvkondade vahetus

Üldiselt tuleb märkida, et kahel esimesel aastal peale täiemahulise sõja puhkemist vähenes oluliselt EL-ile ja eriti Euroopa Liidu–Venemaa suhetele pühendatud publikatsioonide arv. Eriajakirjades nagu Sovremennaya Evropa (Современная Европа) näeme enamasti klassikalisi uurimusi EL-i liikmesriikide poliitikast, mis keskenduvad maksupoliitikale, kaubandusele või liikmesriikide sisepoliitiliste probleemide ja valimiste analüüsile. Nii räägivad autorid näiteks rändepoliitikast Iirimaal, Euroopa Parlamendi valimistest ning EL-i ja Brasiilia vahelisest kaubavahetusest.

Tundub, et sellel oli kaks põhjust. Esiteks oli ilmne, et sellise uurimistöö läbiviimine on suhteliselt ohutu; teiseks valitses teatav segadus. Selle segaduse põhjustasid lisaks Venemaa tegevusele ka EL-i reaktsioon. Nagu 2022. aasta lõpus ja 2023. aasta alguses läbi viidud intervjuud näitasid, ei olnud paljud Venemaa teadlased, kes ei toeta Kremli poliitikat, EL-i reaktsiooniks valmis. Toetus ja solidaarsus Ukrainaga ning sellele sõjalise ja humanitaarabi andmine olid intervjueeritavate seas pigem teretulnud. Siiski ei olnud nad valmis akadeemiliste kontaktide täielikuks katkestamiseks ega sanktsioonideks vene tavakodanike vastu.

On näha ka erisusi vanuserühmade seas. Kõige kriitilisemaks grupiks osutusid üle 45-aastased teadlased. Need inimesed olid esimene põlvkond, kes puutus perestroika ajal kokku Euroopa ja selle väärtustega ning olid nende väärtuste peamised kuulutajad Venemaal. Nüüd arutlesid nad: „See, mida ma Euroopas hindasin – iga inimese individuaalne väärtus on kadunud. Nagu ka eraomandi institutsioon. Minu jaoks on see kõige olulisem näitaja. Need ei ole need väärtused, mis mind kujundasid. Euroopa ise hülgab selle, mille pärast ma seda armastasin ja väärtustasin ning käitub täpselt nagu Venemaa. Võtta ja ära jagada? Tuttav bolševike retoorika.“

Vene teadlased ei olnud valmis akadeemiliste kontaktide täielikuks katkestamiseks ega sanktsioonideks vene tavakodanike vastu.

Samas alla 45-aastased teadlased suhtusid EL-i poliitikasse palju rahulikumalt. „Suhtusin neisse alati roosade prillideta. Mõnedes (teistes teadlastes) näen pettumust – viisarežiim, teaduslik võrgustik, aga minu jaoks oli piiride sulgemine oluline, sest see hävitas sõja alguses kehtinud suhtumise – „midagi ei juhtu“ ja „kõik on normaalne“. Jah, ma olen nüüd läänemeelsem, kuna enne olin seda vähem. Ja ma saan suurepäraselt aru, mis on sellega kaasnev kahju.“ Vastajad rõhutasid, et EL on võtnud palju „emotsioonidel ja populismil põhinevaid meetmeid“, kuid „Suure ja Targa Lääne ideaali pole meil kunagi olnud“.

Mida nooremad olid vastajad, seda vaoshoitumalt suhtusid nad sanktsioonirežiimi. Nad rõhutasid, et „lääne reaktsioon on loomulik. Panused tõusevad ja lääne jaoks on see põhimõtteline võitlus.“ Samal ajal oli nende usk EL-i kui normatiivsesse liidrisse üsna madal. „Mul pole kunagi olnud Euroopa suhtes illusioone. On selge, et paljude asjadega läheb seal paremini, näiteks õigustega….Aga nad hoolivad oma sisemisest olukorrast ja valivad alati selle, mis on neile parim. Pettumusi pole, sest ma ei oodanudki neilt midagi.“

Seega ilmneb diskussioonis huvitav läbilõige. Kõige läänemeelsemad ringkonnad on pettunud, kuigi EL-i saavutused on endiselt oluline tugipunkt iga ühiskonna õige suuna jaoks. Kuid Euroopa Liit kui moraalne ja normatiivne liider on kadumas. Nüüd näeme vaid kuvandit rahvusülesest struktuurist, mille jaoks on oma kodanike heaolu ja õitseng esmatähtis. See kuvand leiab vastukaja ja mõistmist Venemaa akadeemilistes aruteludes.

Eeskujuliku Euroopa kuvandi taandumine

Analüüsides Venemaa–Euroopa Liidu suhteid aastani 2022, räägib politoloogia doktor Yulia Nikitina Venemaa eliidi pettumusest EL-i vastumeelsuses tunnistada Venemaad lääne tsivilisatsiooni osana, lisades, et pärast sanktsioonide kehtestamist ja vastusanktsioonide algust on “Venemaa motivatsioon oma käitumist muuta peaaegu null“ (lk 23).

Tuleb rõhutada, et Euroopa Liidu tajumine mitte enam normatiivse, vaid pelgalt majandusliku jõuna ning sellest tulenev suhete pragmaatilisemaks muutumine ei saanud algust 2022. aastal. Seda arutati juba ammu enne 2022. aasta veebruari, märkides lisaks Venemaa tekitatud probleemidele ka teistsugust arusaama EL-ist endast. „Kuulates täna kodumaiseid ja välismaiseid „läänlasi“, jõutakse paratamatult järeldusele, et Venemaal palutakse naasta 15, 20 või isegi 30 aastat tagasi eksisteerinud Euroopasse… Aga kaks või kolm aastakümmet tagasi eksisteerinud Euroopa-maailma enam ei ole,“ kirjutas tuntud Venemaa ekspert Andrei Kortunov 2018. aastal.

Vaatamata kogu skeptitsismile EL-i normatiivse komponendi suhtes on tänastes väljaannetes siiski mitu huvitavat detaili, eelkõige need, mis puudutavad EL-i sanktsioone. Ühelt poolt esitletakse sanktsioone rahvusvahelise õiguse rikkumisena. Nii ütleb näiteks akadeemik ja MGIMO (Moskva Riiklik Rahvusvaheliste Suhete Ülikool) õppejõud Vadim Voinikov, et EL-i sanktsioonid on ebaseaduslikud, kuna liidul puudub volitus tunnistada teiste riikide tegevust rahvusvahelise õiguse rikkumisena (lk 11). Sel viisil esitab autor seisukoha, et EL-i sanktsioonid Venemaa vastu on pigem karistus kui ennetav mehhanism, mis iseenesest on sanktsioonide ebaseaduslik kasutamine.

Hulgas Euroopat kritiseerivates artiklites on esitatud idee, et justnimelt rahvusvahelist õigust võib saada kasutada EL-i vastu.

Kuid esineb ka teine vaade. Nimelt on hulgas Euroopat kritiseerivates artiklites esitatud idee, et justnimelt rahvusvahelist õigust võib saada kasutada EL-i vastu. Näiteks artiklis „Mida peaksid Venemaa kodanikud teadma oma õiguste kohta kriminaalvastutusele võtmise korral EL-is“ ei paku autorid mitte ainult praktilisi nõuandeid, vaid rõhutavad ka, et „kuigi Venemaa astus Euroopa Nõukogust välja ja denonsseeris Euroopa inimõiguste konventsiooni, saavad EL-is elavad Venemaa kodanikud tugineda konventsiooni sätetele“. Teisisõnu, Venemaa kodanikele kodus kättesaamatut mehhanismi soovitatakse julgelt välismaal kasutamiseks.

Või artiklis „Nord Stream: kuidas sundida EL-i liikmesriike kahjude eest aru andma“ räägivad autorid „Lääne õiguslikust agressioonist“, kuid soovitavad kasutada ka 1994. aasta energiaharta lepingut, mis kaitseb tõhusalt investorite õigustatud huve. Selle lepingu põhjal mõistis rahvusvaheline arbitraažikohus 2014. aastal endistele JUKOSe aktsionäridele välja 50,02 miljardit dollarit, kuigi Venemaa oli Euroopa Nõukogust lahkunud. Võimalust Läänele JUKOSe juhtumi eest oma relvadega kätte maksta näevad artikli autorid bumerangina (lk 88).

Sanktsioonide loogikast saab ka lähtepunkt Euroopa Liidu enda olemuse üle mõtisklemiseks. Eelkõige on need tööd, mis mõtestavad ümber EL-i käitumise pragmaatilisust. Loomulikult kritiseerib enamik väljaandeid sanktsioonirežiimi kui Euroopale endale ebasoodsat ja selle põhimõtetega vastuolus olevat. Kuid isegi siin rõhutavad autorid EL-i liikmesriikide endi valikulist lähenemist. Näiteks artiklis „Pudelikael EL-i ja Venemaa kaubandussuhetes“ keskendub autor teatud sanktsioonide piiramise taga olevale turuloogikale. Lugejatele võib olla huvitav teada, et autor rõhutab eriliselt asjaolu, et Eesti on kõrgel kohal riikide seas, kes nõudsid teatud kaupade väljajätmist sanktsioonide nimekirjadest.

Sanktsioonide mõistuspärasus

On oluline, et tänaseks on Vene teadlaste pilt sanktsioonidest muutunud ning nende käsitlus üritab mõista EL-i sanktsioonipoliitika ratsionaalsust. Oma diskussioonides Euroopa sanktsioonipoliitika kriitikutega pakub MGIMO õppejõud ja ajaloolane Yurii Borovskiy kaks selgitust Euroopa Liidu sanktsioonide otstarbekusele. Esiteks julgeolekuprobleemid, mis hõlmavad lisaks energiaekspordist elatuva Venemaa nõrgenemisele ka „turvalist ja keskkonnasäästlikku energiavarustust, mille keskmes on majandusmudeli põhjalik ümberkujundamine“. Teiseks dilemma: „kas säilitada vastastikku kasulikku energiakoostööd Venemaaga ja ohverdada seeläbi oma deklareeritud liberaalsed väärtused või katkestada sidemed Moskvaga ja jääda formaalselt truuks omaenda väärtusideaalidele“ (lk 48).

Viimastes artiklites räägitakse aga juba sanktsioonidest kui Euroopa integratsioonipoliitika loogilisest jätkust. Nii kirjutab Peterburi Riikliku Ülikooli õppejõud ja politoloog Tatiana Romanova, jätkates oma aastaid kestnud uurimistööd EL-i normatiivse mõju kohta, et sõda Ukrainas ja vastuseis Venemaale loob EL-is ühtsustunde ja väärtuste universalismi, luues seega ontoloogilise turvatunde. “Praegune arutelu alahindab kahte EL-i sanktsioonirežiimi jätkusuutlikkuse tegurit: piiravate meetmete tähtsust EL-i identiteedi säilitamisel ja nende seost kodanike julgeolekuga. Nende tegurite koosmõju muudab integratsiooniliidu praeguse sanktsioonirežiimi eksistentsiaalseks, mitte tehinguliseks, ning seetõttu äärmiselt jätkusuutlikuks“ (lk 19).

Sanktsioonide loogikast saab lähtepunkt Euroopa Liidu enda olemuse üle mõtisklemiseks.

Üldiselt rõhutavad mitmed autorid sanktsioone kui vahendit EL-i integratsiooniks ja solidaarsuse loomiseks. Nad väljendavad, et Venemaa-vastased sanktsioonid loovad ruumi kolmandate riikide eristatud integratsiooniks (differentiated integration), andes neile võimalusi majanduskoostööks, kuid hoidudes täisliikmelisuse andmisest. Lisaks loovad ja tugevdavad sanktsioonid Liidu olemasolevate liikmete vahel Venemaa kui ühise vaenlase kujundit (lk 28).

Sellest on näha, et teine ja võib-olla kõige olulisem sanktsioonide käsitlus on vaade, mille järgi sanktsioone kasutatakse riikide integreerimiseks EL-i. Riigid loovad sidemeid vastastikusel arusaamal tõest. Näiteks akadeemik ja ajakirjanik Roman Lunkin väidab, et Ukraina sõda lõhestas ideoloogiliselt osapooli ja rõhutas Venemaa-vastast kultuurilist lõhet, luues niiviisi EL-is ja laiemalt Läänes ühtsustunnet, mis toetus ühisele arusaamale kurjast. Romanova lisab, et see ühtsustunne ja väärtuste universalism loob EL-is ontoloogilise turvalisuse ja identiteedi tunde: „See piiravate meetmete sõnastamine näitab, et sanktsioonid ei ole niivõrd vahend praegustele sündmustele reageerimiseks või Venemaa karistamiseks, kuivõrd EL-i soov kaitsta integratsiooniühenduse identiteedi aluseks olevat põhimüüti (EL kui rahu edendav projekt)“ (lk 21–22).

Kokkuvõtte asemel

Niisiis on EL-i kuvand Venemaa ekspertide silmis viimastel aastatel oluliselt muutunud. Meie arvates tuleb seda arvesse võtta edasiste Venemaaga suhtlemise plaanide väljatöötamisel. Oma osa mängis ka sõda Ukraina vastu, kuid on oluline, et muutus pole tingitud mitte ainult EL-i praegusest tegevuskavast, vaid ka viimase kümne aasta jooksul tekkinud Venemaa noore teadlaste põlvkonna kalduvusest näha EL-i pigem pragmaatilise mängijana. Selle arusaama tagajärjel püüavad autorid täna mõista Brüsseli loogikat, lähtudes Euroopa integratsiooni ratsionaalsuse analüüsist. Täna ei ole Euroopa enam Venemaa intelligentsi jaoks normatiivne liider, mis ta oli aastal 2000.

Tulemuseks on  mõnevõrra paradoksaalne pilt. Osa artikleid sisaldavad praktilisi ja küünilisi soovitusi sanktsioonide vältimiseks, kinnitades niiviisi kaudselt usku õigusriigi põhimõtetesse EL-is. Samal ajal oleme tunnistajaks uuele lainele, kus sanktsioone ja poliitilist vastasseisu Venemaaga mõtestatakse ümber kui vahendit Euroopa integratsiooni süvendamiseks. Oluline on asjaolu, et just sellist lähenemist pooldavad teadlased rõhutavad niisuguse poliitika olulisust EL-i julgeoleku tagatisena.