Euroopa kunstlikud rajajooned

Tundus, nagu oleks ta alles äsja voodist tõusnud. “Välisilma” intervjueerija ette astunud Hollandi välisminister Maxime Verhagen, kes oli unustanud isegi lipsu ette panna, jättis mulje, nagu ei huvitakski teda kohtumine oma Eesti, Läti, Leedu, Belgia ja Luksemburgi ametikaaslasega, mis toimus 2. oktoobril maaliliselt kenas Sagadi mõisas. Verhagen ei ilmunud pressikonverentsile, vaid pöördus kohe tagasi kodumaale “poliitikat ajama”.

Sagadi kohtumise täht oli kahtlemata Luksemburgi välisminister Jean Asselborn. Energiline ja rõõmsameelne poliitik möönis ausalt, et nagu mitmel pool Lääne-Euroopas, on ka tema riigil oma arusaam suhetest Venemaaga. Peamine peab olema konstruktiivne dialoog, mitte terav vastasseis, sõnas ta. Samu sõnu kordas Asselborn 24. oktoobril Moskvas visiidil viibides: Venemaa ja EL sõltuvad teineteisest lahenduste leidmisel “puudustele”, millega seisab silmitsi rahvusvaheline üldsus. Siiski leppisid kuus ministrit Sagadis kokku, et suhetes Venemaaga peab EL olema ühtne. Ehk nagu sõnas kohtumise ajal minister Verhagen: “Hoolimata meie ajaloo erinevusest on väga tähtis, et me kõneleksime Venemaaga ühisel Euroopa häälel.”

Eesti, Läti ja Leedu vaatlejad võivad Asselborni Sagadis ja Moskvas lausutud sõnu kergesti tõlgendada klassikalise näitena “vanale Euroopale” tüüpilisest postmodernsest käitumisest, mis annab Venemaale hea võimaluse ajada ka Euroopa Liidu ridades oma küünilist divide et impera ehk “jaga ja valitse” poliitikat. See ei ole ainuke näide. Praegune Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa, Itaalia ja Euroopa Komisjon on vahepeal andnud mõista, et peagi võivad taas alata kõnelused Moskvaga uue partnerlus- ja koostööleppe (PCA) asjus, mis katkesid augustis seoses Venemaa sissetungiga Gruusiasse. Ehkki käesoleva aasta jaanuaris rõhutas Verhagen Euroopa jõulise ühise energiapoliitika vajadust, on ka Holland kindlasti suhete parandamise poolt: Royal Dutch Shell kavatseb osaleda suure gaasimaardla hõlvamises Põhja-Siberis Jamali poolsaarel, N.V. Nederlandse Gasunie on aga üheksa protsendiga osanik vastuolulises Põhja-Euroopa gaasijuhtme (NGEP) projektis.

Euroopa, nii Põhja-, Lõuna-, Lääne-, Ida- kui ka Kesk-Euroopa, kujutab endast ühtaegu kattuvate ja erinevate rahvuslike huvide lapitekki.

Sestap pole juhus, et president Toomas Hendrik Ilves on sõnaselgelt hoiatanud, et EL ei saa jätkata oma poliitikat Venemaa suhtes, nagu poleks 8. augustit kunagi olnudki. “Mida tähendab pragmaatiline välispoliitika, mida pooldavad mõned liikmesriigid, meie tulevasele poliitikale? Kui me sulgeme pragmaatilisuse nimel silmad ühe suure naabri käitumise ees, kas nad on siis avatud ülejäänud maailma suhtes?” küsis Eesti riigipea retooriliselt 16. oktoobril Londoni Majanduskoolis peetud kõnes. Leedu, kes on käitunud nagu tema vapil olev vapper ja kartmatu sõjamees, astus sammukese kaugemalegi, andes 6. novembril mõista, et paneb veto Euroopa Komisjoni ettepanekule taasalustada PCA kõnelusi.

Kuid (Euroopa) tegelikkus on alati palju keerulisem. Selle taandamine mustvalgeks ning keskendumine kunstlikele stigmadele jätab sihilikult vaateväljast välja ning varjab mitmeid ajaloost ja kultuurist tingitud suundumusi ja protsesse, mis mõjutavad ELi riikide välispoliitikat. Seepärast on ka niisugune jaotamine, nagu vana ja uus Euroopa (või ka ELi vanad ja uued liikmesriigid), pelgalt väljast peale sunnitud konstruktsioon, mida kütavad üles ajakirjanikud ja ajakirjanduslembesed poliitikud, näiteks omaaegne Ameerika kaitseminister Donald Rumsfeld, kes tõigi käibele mainitud Euroopa “jagatuse”. Aga kui me asume riike, mis on sel moel jagatud tehislikesse kategooriatesse, ja nende välissuhteid põhjalikumalt analüüsima, selgub peagi, et jaotus ei vasta kuigi hästi poliitilisele ja majanduslikule tegelikkusele. Euroopa, nii Põhja-, Lõuna-, Lääne-, Ida- kui ka Kesk-Euroopa, kujutab endast ühtaegu kattuvate ja erinevate rahvuslike huvide lapitekki. Võib meelde tuletada juba 19. sajandi legendaarse Briti peaministri lord Palmerstoni sõnu: “Riikidel ei ole püsivaid sõpru, vaid ainult püsivad huvid.” Mõnikord löövad need huvid jõuliselt välja isegi sisemaistes üleriiklikes aruteludes.

Hea näide, mis lükkab ümber nii mugava lääne/vana ja ida/uue vastanduse, on just Venemaa. Kui jätta välja Sloveenia, on kõigil ELi Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikidel meeles Nõukogude totalitaarse riigi okupatsioon, mis summutas nende vabaduse, ruineeris majanduse ning lõikas nad Euroopa tsivilisatsioonist ära peaaegu viiekümneks aastaks. Tundub, et mõningates endistes Nõukogude vasallriikides on see mälu jäänud alla ihale Venemaa energia järele. Veebruaris sõlmis Ungari peaminister Ferenc Gyurcsäny Venemaaga lepingu, mis näeb ette Gazpromi South Streami gaasijuhtme pikenduse Ungarisse, kes sel moel sisuliselt loobus alternatiivist, ELi eestvedamisel kavandatud Nabucco torujuhtmest. Eesti välisminister Urmas Paet pidi juulis, kui teda külastas Ungari ametikaaslane Kinga Göncz, möönma, et Eestil ja Ungaril on “teatud küsimustes erinevad arusaamad”. Bulgaaria ja Rumeenia hakkasid hiljaaegu lausa võistlema, kumb oleks parem South Streami transiidimaa. Ehk teisisõnu. Venemaal on õnnestunud päris edukalt külvata lahkheliseemneid Euroopa idaosa riikide seas, keda tihtipeale on käsitletud ühtse tervikuna, traumaatiliste postkommunistlike maade kogumina.

Sama pilti võib näha “vanas Euroopas”. Vahemere riigid, näiteks Hispaania, Portugal, Itaalia, Malta ja Kreeka (ning teataval määral ka Prantsusmaa), kes asuvad Venemaast geograafiliselt kaugel ning tunnevad muret (Põhja-)Aafrika ebastabiilsuse ja sealt lähtuva immigrantide voo pärast, ei ole kõhelnud pidamast Kremliga ärikõnelusi. Suurbritannia suhteid Venemaaga on samas viimastel aastatel saatnud tugevad pinged, mis süvenesid veelgi pärast sürrealistlikku Litvinenko vahejuhtumit. Rootsi ei ole kõhelnud väljendamast muret Venemaa autoritaarse õhkkonna ja aina suurenevate sõjaliste taotluste tagajärgede pärast. Stockholmi mõjuka mõttekoja, Kaitseuuringute Instituudi (Totalförsvarets forskningsinstitut, FOI) teadur Robert Larsson on arvatavasti üks sõnakamaid NGEP kriitikuid. Saksamaa on selle projektiga aga liitunud. Üldises plaanis püüdleb Saksamaa stabiilsete suhete poole Moskvaga, kuid tegelikult on Ostpolitik sedagi riiki lõhestanud. Sotsiaaldemokraatlik erakond SPD, mida juhib Gerhard Schröderi soosik Frank-Walter Steinmeier, pooldab tihedamaid suhteid Moskvaga, nende koalitsioonipartner, kantsler Angela Merkeli kristlik-demokraatlik CDU aga pole selles osas sugugi nii innukas. Erinevaid hääli kostab isegi Hollandist, kus konservatiiv-liberaalne VVD kritiseeris märkimisväärselt tugevalt Venemaad sissetungi pärast Gruusiasse (.Venemaa tõestab, et ta taotleb endiselt kunagise Nõukogude Liidu alasid.”). Hollandi sotsiaaldemokraatlik erakond PvdA, mis kuulub üheksast erakonnast koosnevasse valitsuskoalitsiooni, on nähtavasti samuti Venemaa küsimuses lõhenenud. Igatahes väljendasid erakonna parlamendifraktsiooni kaks välispoliitika asjatundjat partei teadusnõukogu ajakirjas Socialisme & Democratie selget toetust Gruusia liitumisele NATOga.

Jaotused, nagu vana ja uus Euroopa (või ka ELi vanad ja uued liikmesriigid), on pelgalt väljast peale sunnitud konstruktsioon.

Ka madalamal, piirkondlikul tasandil osutab poliitiline (ja majanduslik) tegelikkus sellele, et kunstlike rajajoonte tõmbamine pole kuigi õigustatud. Võtame näiteks niinimetatud Visegradi grupi. Pärast seda, kui president Vaclav Havel (Tšehhoslovakkia), president Lech Walesa (Poola) ja peaminister Jözsef Antall (Ungari) said 1991. aasta veebruaris, veidi enne sõjalise Varssavi Lepingu Organisatsiooni laialisaatmist kokku Ungaris Visegradi linnas, on grupi liikmete teed kulgenud üsna sarnaselt. Samas valitseb kindlasti erinevus Poola ja Ungari Venemaa-poliitikas. Poola usaldamatus võimsa idanaabri suhtes tugineb sügavalt kollektiivsele mälule (nii Poola jagamine 18. sajandi lõpul kui ka Molotovi-Ribbentropi 1939. aasta pakt), samal ajal kui varem Habsburgide impeeriumisse kuulunud Ungari eelistab suhtlemises Venemaaga rohkem pragmaatilisust.

Vahest kaht kõige äärmuslikumat näidet kujutavad kaks “gruppi”, mida pidanuks esindama eespool mainitud Hollandi, Belgia, Luksemburgi, Eesti, Läti ja Leedu välisministrid – nimelt Benelux ja Balti riigid.

Hollandi, Belgia ja Luksemburgi valitsused, mis olid sunnitud pagema Londonisse, kui Natsi-Saksamaa okupeeris 1940. aastal kõik kolm riiki, leppisid 1943. aasta augustis kokku finantskoostöös ning 1944. aasta septembris tulevase tolliliidu suhtes. Kolm väikest monarhiat lootsid, et suudavad niimoodi pakkuda teatud vastukaalu liitlaste II maailmasõja järgsetele plaanidele ja taas pead tõstvale Saksamaale (ehkki see polnud toona veel kindel). Nende vabatahtlik koostöö leidis head vastuvõttu isegi Washingtonis, Londonis ja Pariisis. Tõepoolest, nad suutsidki 1940. aastate lõpul ja 1950. aastatel oma hääle kuuldavaks teha: nad rõhutasid Euroopa kiire majandusliku taastumise ning Saksamaa kaasamise vajadust Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ECSC) ridadesse ning olid ka Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) alusepanijad. Nad seisid ühiselt vastu Prantsusmaa presidendi Charles de Gaulle’i suuresõnalisele kavale muuta EMÜ poliitiliseks liiduks, mis tegutseks Ühendriikidest sõltumatult.

Pärast niisugust suurt edu langes Benelux aga letargiasse, millest ta pole tänini ärganud. “Belgia ja Hollandi võõrandumine oli nende koostöö [esialgse] edu pahupool. Mida võikski Hollandi ja Belgia tihe koostöö veel pakkuda, kui kõik nende elulised huvid on seotud atlantilise Euroopaga?” sõnastas probleemi omal ajal Belgia välispoliitika tunnustatud asjatundja professor Rik Coolsaet. Pärast Nõukogude ohu – mis omamoodi irooniana õhutas Hollandit, Belgiat ja Luksemburgi pidevalt koostööle ning lükkas tagant ka Euroopa lõimumist tervikuna -kadumist on vastastikustes suhetes aina kasvanud tõukejõud.

Selle taga seisab tõik, et kuigi Hollandis ja Belgias kõneldakse üht keelt, on neil täiesti erinev ajalooline ja majanduslik taust. Kalvinistlik-protestantlik Holland iseseisvus Hispaania võimu alt 1648. aastal pärast kaheksakümneaastast sõda (olles tegelikult olnud juba palju aastaid de facto iseseisev) ning muutus peagi võimsaks ja jõukaks meresõitjate impeeriumiks, millel oli kolooniaid kogu maailmas ja mille vapustavalt rikkaks kaubanduslikuks südameks oli Antwerpen. Roomakatoliku Belgia (toona Lõuna-Madalmaad) pidi veel paarsada aastat taluma välismaist okupatsiooni (Hispaania, Habsburgide impeerium) ja sõdu. Lühiajaline taasühendamine aastail 1815-1830 lõppes täieliku katastroofiga nii poliitilistel, kultuurilis-psühholoogilistel kui ka usulistel põhjustel. Mõneti kärbunud Holland keskendus edaspidi ülemaailmsele kaubandusele ja võttis omaks vabakaubanduse põhimõtted, iseseisev Belgia aga keskendus eriliselt industrialiseerimisele ning kaldus protektsionismi. Suurem osa poliitilisest, diplomaatilisest ja ärieliidist oli selgelt frankofiilne, hollandlastest ülemklass aga jagunes anglo- ja germanofiilide vahel.

Need põhimõttelise tähendusega erinevused ei ole kuhugi kadunud ning mõjutavad veel tänapäevalgi ka välispoliitikat: Belgia suureks nördimuseks peab Holland ennast endiselt “keskmiseks suurriigiks” (väga ränkadel kõnelustel uue ELi lepingu üle 2000. aastal Nice’is taotles Holland isegi Euroopa Liidu Nõukogus üht häält enam kui Belgia) või vähemalt “väikeriikidest suurimaks”. Hollandi välispoliitilise eliidi instinkt sunnib neid automaatselt orienteeruma USA-le ja Suurbritanniale, kui tekib mõni rahvusvaheline kriis (mis ei jäta kõrvale küll ka Hollandi suurimat kaubanduspartnerit Saksamaad). Belgia vaatab sama instinktiivselt lõunasse, Prantsusmaa poole, ning pooldab palju enam ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika (CFSP) arendamist. Luksemburg on selles mõttes Belgiaga ühes paadis: tilluke suurvürstiriik püüab kindlalt püsida kursil täpselt Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ning tunneb eelkõige muret oma positsiooni säilitamise pärast maksuparadiisina.

Kuid (Euroopa) tegelikkus on alati palju keerulisem. Selle taandamine mustvalgeks ning keskendumine stigmadele jätab sihilikult vaateväljast välja ELi riikide välispoliitikat mõjutavad protsessid.

Mõiste Balti riigid ning sellega seotud peamiselt akadeemilised mõisted Baltoskandia, Põhjala ja Jõulumaa on tekitanud palju arutelusid. Kindlasti ei saa eitada, et erinev ajalooline kogemus on jätnud ka selles piirkonnas oma jäljed: Eesti eelistab end nimetada Põhjamaaks, samas on Leedul pikk ühine ajalugu Lenkijaga (nii kõlab leedu keeli Poola). Loogika ütleks, et Eesti, Läti ja Leedu ees seisev vahetu oht, mida kujutab endast nende autokraatlik, “mitte väga sõbralik” (kindralleitnant Ants Laaneots) naaberriik, sunnib neid oma jõude ühendama. Kuid Läti katse lõigata majanduslikku kasu Eesti-Venemaa Pronkssõduri kriisist, Leedu ja Läti häbiväärne tüli planeeritava elektrialase koostöö pärast Rootsiga ning lõputu saaga tulevase “Balti” reaktori ümber Ignalinas osutab sootuks vastupidisele.

Vana ja uut Euroopat ning Visegradi, Beneluxi ja Balti riike ühendab üks asi: neid ei ole olemas. Euroopa Liit on äärmiselt keeruline “lapitekk”, mis koosneb 27 uhkest liikmesriigist, kes kõik hindavad kõrgelt oma sügavate juurtega (välispoliitilisi) traditsioone. Nende arusaamad oma rahvuslikest huvidest võivad vahel tõepoolest kokku langeda teiste liikmesriikidega, aga see ei pruugi juhtuda sugugi mööda väljamõeldud, tehislikke rajajooni.

Paraku ei ole ka veel kakskümmend aastat pärast kommunismi kokkuvarisemist ja Euroopa taasühinemist suutnud keegi anda veenvat vastust küsimusele, mis oleks see suur ühisnimetaja, mis suudaks kokku ühendada kogu aina laieneva Euroopa Liidu. Sellise vastuse leidmine, mis ületaks käesolevas artiklis käsitletud poolintelligentseid fantasme, on aga äärmiselt vajalik.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane