Euroopa kaitse ja Prantsusmaa
Kurb küll, aga paljude Euroopa Liidu liikmesriikide lootus jõuda veel enne jõulusid põhiseadusliku leppe vastuvõtmiseni jooksis liiva. Uue aasta algul on raske ütelda, kas valitsustevahelise konverentsi nurjumine oli tegelikult ka tragöödia või lihtsalt uut moodi asjaajamine laienenud Euroopas. Äsja alanud 2004. aasta jääb tähistama Euroopa ajaloos hetke, mil liit kasvab 10 liikmesriigi võrra. Päris selge, et otsuste vastuvõtmine ei lähe enam nii libedalt nagu varem. Kooskõla leidmine suurema koosseisuga orkestris, kus pole teada, missugused on tähtsamad pilligrupid ja kes dirigent, võtab aega.
Kui siiski analüüsida, mida 12.-13. detsembri Euroopa Liidu Ülemkogu suutis otsustada, siis kaitseküsimustes jõuti teatud selgusele. Eks julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ESDP) on olnud Euroopa Liidu liidritele kuum kartul nagu ka ühine välis- ja julgeolekupoliitika. Spetsiaalselt Diplomaatiale kirjutas analüüsi Stockholmi Rahvusvaheliste Rahu-uuringute Instituudi direktor Alyson Bailes. Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kolmel esimesel aastal märkab Bailes paljusid positiivseid aspekte, kus kõik läks täiesti plaanipäraselt. Helsingi Ülemkogul seatud eesmärgid saavutati kiiresti (vähemalt mis puudutas ELi liikmete ja koostöövalmidust näidanud mitte-liikmesriikide pakutavat vägede koguarvu), kuigi endiselt on lahendamata mitmed kvaliteedi ja tegevuse koordineerimisega seotud küsimused. Bailes analüüsib, mis siis on läinud valesti, et 2003. aasta lõpus käivad liikmesriikide liidrite vahel ikka vaidlused ESDP üle.
Sisutihe on Jean-Claude Casanova sulest ilmunud artikkel Prantsusmaa kohast maailmas. Casanova toob paralleele kahe suure prantslase kindral Charles de Gaulle’i ja president Jacques Chiraci välispoliitikast. Ennekõike vaatleb artikli autor Prantsuse-USA suhteid, selgitades põhjusi, miks Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriikide suhted on selles faasis, kuhu need Iraagi sõjaga seoses on välja jõudnud. Pariisis ilmuva välis- ja julgeolekupoliitika ajakirja Commentaire Casanova artikkel on äratanud suurt huvi mitmel pool maailmas. Loodetavasti ka Eestis.
15 liikmelt 25 liikmeni kasvanud Euroopa Liit peab ümber mõtestama oma rahvusvahelised suhted. Endise välisministri Toomas Hendrik Ilvese analüüsi järgi pole küsimus mitte niivõrd transatlantilistes suhetes, kuivõrd suhetes nn uute naabritega. Ehk teisisõnu, uue Euroopa puhul ei pea vana Euroopa kartma Ida-Euroopat mitte niivõrd nende USA-lembuse, kuivõrd Venemaa-kartmatuse pärast. Ilvese meelest muudab nn Plejaadide liitumine eurotähtede nimbusega ennekõike Euroopa Liidu idasuunalist poliitikat.
Iirimaa võttis Itaalialt üle Euroopa Liidu eesistumise. Üsna paljud Maarjamaal peavad iirlasi ja eestlasi sarnaseks, vastavalt siis Iirimaa eesistumist just ajaloolise laienemise ajal sümboolseks. Iirimaa peab oma prioriteediks nn Lissaboni protsessi, mille eesmärk on parandada Euroopa Liidu konkurentsivõimet sedavõrd, et 2010. aastaks oldaks USA võrdväärseks partneriks. Madalate maksudega Iirimaa on Euroopa Liidu arengumootor. Ehk on Eesti kogemused selles vallas huvipakkuvad ka Iirimaale? Nutt püüab vastata küsimusele, kas Iirimaa leiab Eesti, kuna Eesti on Iirimaa juba leidnud?
Sovetoloogia hetkeseisust kirjutab Riina Kionka, kes ka ise hariduse poolest sovetoloog. Tema artikli põhjal saame aru, et suurim möödalaskmine, mille sovetoloogid NSV Liidu arengut jälgides tegid, oli vähene tähelepanu rahvusküsimusele. Raamatusoovitus on Harri Tiidolt, kes valis oma lugemislaualt Max Jakobsoni soomekeelse mälestusteraamatu kolmanda osa.