Euroopa ja islam

Vahetevahel kiputakse unustama, et ajaloo sisu, see ajaloolaste leib, on minevik, mitte tulevik. Mäletan üht rahvusvahelist ajaloolaste kohtumist Roomas, kus arutasime, kas ajaloolased peaksid tulevikku ennustama. See oli äge vaidlus. Tollal oli Nõukogude Liit veel täiesti alles ja tugev. Lõpuks sekkus üks meie Nõukogude kolleeg ja sõnas: “Nõukogude Liidus on ajaloolase raskeim ülesanne ennustada minevikku.”

Ma ei kavatse teha mingeid ennustusi Euroopa või Lähis-Ida tuleviku kohta, küll aga öelda seda, mida ajaloolaselt võib ja tulebki oodata, nimelt selgitada välja suundumused ja protsessid, uurida arengusuundi minevikus ja nende jätkumist tänapäeval ning mõista seeläbi valikuvõimalusi, mis ootavad meid ees tulevikus.

Nagu te kindlasti teate, on ajaloolaste lemmiktegevus periodiseerimine ehk ajaloo jaotamine perioodideks. Periodiseerimine on ajaloolasele peamiselt mugav abivahend kirjutamisel või õpetamisel. Siiski esineb inimkonna pikas ajaloos hetki, kui meil on tegemist tõelise murdepunktiga, olulise muudatusega, mil lõpeb üks ja algab teine ajastu. Ma olen üha rohkem veendunud, et elame praegu just sellisel ajal, mil toimuvad Rooma langemise, Ameerika avastamise ja muude tähtsündmustega võrreldavad murrangulised muutused. Ma üritan seda nüüd põhjendada.

Tavapäraselt alustatakse Lähis-Ida moodsat ajalugu 18. sajandi lõpust, kui väikestel Prantsuse ekspeditsioonijõududel eesotsas noore kindrali Napoléon Bonaparte’iga läks korda vallutada Egiptus ja kehtestada seal oma võim. Sissetung ühele islami tuumikalale, selle okupeerimine ja valitsemine sisuliselt vastupanu kohtamata kujutas endast moslemitele kohutavat šokki.

Teine šokk saabus mõni aasta hiljem seoses prantslaste lahkumisega, milleks ei sundinud neid mitte egiptlased või nende süseräänid türklased, vaid kuningliku mereväe väike eskaader noore admirali Horatio Nelsoni juhtimisel, kes surus prantslased Egiptusest tagasi Prantsusmaale.

See oli sümboolse tähendusega sündmus. Nagu ma ütlesin, juhtus see 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul. Sealtpeale ei olnud islami tuumikalad enam täielikult islami valitsejate kontrolli all. Need olid otseselt või kaudselt välismaise mõju või kontrolli all.

Islamimaailmas domineerisid nüüd välised jõud, sealset elu hakkas kujundama lääne mõju. Islamimaade valiku määras lääneriikide omavaheline konkurents. Ainsad poliitilised mängud, mida nad veel said mängida, kujutasid endast katseid lõigata kasu väliste jõudude omavahelisest konkurentsist, üritada neid üksteise vastu mängida. Me näeme sama 19. ja 20. sajandil ning isegi veel 21. sajandi algul korduvalt. Me näeme, et näiteks Esimese maailmasõja, Teise maailmasõja ja külma sõja ajal on üritanud Lähis-Ida valitsused vahelduva eduga mängida just seda mängu.

Nüüd on see mäng läbi. Ajastu, mille juhatasid sisse Napoleon ja Nelson, juhatasid välja Ronald Reagan ja Mihhail Gorbatšov. Enam ei valitse Lähis-Ida ega domineeri seal välised jõud. Sealsetel riikidel on olnud teatud raskusi kohanemisel uue olukorraga, mis on toonud kaasa vajaduse oma tegevuse ja selle tagajärgede eest ise vastutada. Kuid nad on hakanud kohanema ning just Osama bin Laden on väljendanud seda talle omase selguse ja sõnaosavusega.

Välise domineerimise ajastu lõppemisel näeme, kuidas tõstavad taas pead mõningad Lähis-Ida ajaloo ammused suundumused ja sügavad hoovused, mis Lääne domineerimise sajandeil olid alla surutud või vähemalt varjul. Nüüd on need tagasi. Üht neist nimetan ma Lähis-Ida jõudude sisevõitluseks, etniliseks, sektantlikuks, piirkondlikuks võitluseks. Imperialismi perioodil kestsid need mõistagi edasi, aga ei olnud kuigi tähtsad. Nüüd on need aga taas jõudu kogumas, nagu võime näha viimase aja sunniitide ja šiiitide kokkupõrgete põhjal, milletaolisi pole enam sajandeid esinenud.

Elame ajal, mil toimuvad Rooma langemise, Ameerika avastamise ja muude tähtsündmustega võrreldavad murrangulised muutused.

Teine asi, mis minu ettekande teemaga vahetumalt haakub, on märgid selle kohta, et moslemite seas tõstab taas pead kosmilise võitluse idee, mille panuseks on maailmavalitsemine ja mis käib kahe peamise usu, kristluse ja islami vahel. Maailmas on palju religioone, aga niipalju kui mina tean, väidetakse ainult neis, et nende tõde pole mitte ainult universaalne – seda väidavad kõik religioonid –, vaid ka eksklusiivne. See tähendab, et neile (ühel juhul siis kristlastele, teisel juhul moslemitele) on langenud osaks õnn olla Jumala lõpliku ja täieliku inimkonnale saadetud sõnumi vastuvõtjad. Seda ei saa nad nagu juudid või hindud isekalt endale hoida, vaid peavad edasi toimetama ka kogu ülejäänud inimkonnale, kõrvaldades seejuures kõik nende ülesannet takistavad tõkked.

Selline enesekaemus, mis on iseloomulik nii kristlusele kui ka islamile, on kaasa toonud pika võitluse, mis on kestnud üle 1400 aasta ning jõudnud tänaseks uude faasi. Kristlikus maailmas, mis on astunud 21. sajandisse, ei ole selline suhtumine enam valitsev ja on jäänud üksikute vähemuste pärusmaaks. Islami maailmas, mis on jõudnud 15. sajandisse, on triumfalism endiselt märkimisväärselt tugev ning leidnud väljenduse uutes sõjakates liikumistes.

Huvitav on märkida, et mõlemad pooled keeldusid kaua aega võitlust tunnistamast. Nii kasutasid näiteks mõlemad teineteise kohta mittereligioosseid termineid. Kristlik maailm nimetas moslemeid maurideks, saratseenideks, tatarlasteks ja türklasteks. Isegi usuvahetajaid nimetati usku vahetanud türklasteks. Moslemid omakorda nimetasid kristlasi roomlasteks, frankideks, slaavlasteks ja nii edasi. Ainult väga aeglaselt ja tõrksalt hakati teineteise kohta kasutama religiooniga seotud mõisteid ning ka siis olid need suurel määral alandavad ja eksitavad. Läänes on üsna tavaline kutsuda moslemeid muhameedlasteks, kuigi nad pole ennast ise kunagi nii nimetanud – selle eelduseks on igati väär arvamus, nagu kummardaksid moslemid Muhamedi samamoodi kui kristlased Kristust. Moslemid kasutavad aga kristlaste kohta väljendit naatsaretlased (nasara), mis jätab mulje, et tegemist on Naatsareti kohaliku kultusega.

Sõjakuulutus seisab juba islami alguses. Väidetavalt olevat prohvet Muhamed kirjutanud Bütsantsi kristlikule keisrile, Pärsia ja veel mitme maa valitsejale kirja, kus teatas: “Minu kaudu on Jumal läkitanud oma viimase sõnumi. Teie aeg on läbi. Teie usk on iganenud. Tunnistage minu missiooni ja minu usku ning astuge tagasi või alistuge – teie aeg on läbi.” Prohveti kirjade tõesus on kaheldav, kuid nende mõte on selge ja autentne vähemalt selles osas, et see kajastab islamimaailmas pikka aega domineerunud arusaama.

Veidi hilisemast ajast on selle kohta juba kindlaid tõendeid ja need on sõna otseses mõttes kindlad – kivisse raiutud. Ma usun, et enamik teist on käinud Jeruusalemmas. Arvatavasti olete külastanud ka väga silmapaistvat hoonet, nimelt Kaljukirikut. See on väga silmapaistev hoone. See on juudikristlikus traditsioonis püha koht. Selle arhitektuur on varaseimate kristlike kirikute ajale iseloomulik, ehitatud 7. sajandi lõpul ning ehitajaks oli üks esimesi kaliife, misläbi on tegemist ühe vanema islami sakraalhoonega väljaspool Araabiat. Oluline on aga sõnum, mis on raiutud kiriku sees seinale: “Tema on Jumal, Tema on Üks, Temal ei ole kaaslast, Tema ei sünnita, Teda ei ole sünnitatud” (vrd koraan, IX, 31–33 ja CXII, 1–3). See vastandub otseselt mõningatele kristliku usu kesksetele printsiipidele.

Huvitaval kombel kirjutasid nad sama uutele kuldmüntidele. Seni oli kuldmüntide vermimine olnud vaid roomlaste privileeg. Islami kaliif hakkas kulda müntima, rikkudes sellega hallidest aegadest roomlastele kuulunud eesõigust, kusjuures oli nende peale kirjutanud mainitud sõnad. Mis, nagu ma ütlesin, oli otsene väljakutse.

Islami rünnak kristluse vastu ja sellega kaasnenud konflikt, mis sai alguse pigem nende sarnasuse kui erinevuse tõttu, on läbinud kolm faasi.

Esimene ulatub päris islami algusse, kui uus usk levis oma sünnipaigast Araabia poolsaarel Lähis-Itta ja kaugemalegi. Toona hõivasid nad Süüria, Palestiina, Egiptuse ja Põhja-Aafrika, mis kõik kuulusid sellal kristlikku maailma, ning tungisid Euroopasse, vallutades märkimisväärse osa Edela-Euroopast, sealhulgas Hispaania, Portugali ja Lõuna-Itaalia, millest sai islamimaailma osa, ületasid isegi Püreneed ja jõudsid Prantsusmaale, mille teatud osad nad mõneks ajaks okupeerisid.

Islamimaailmas domineerisid 18. sajandi lõpust ja 19. sajandi algusest välised jõud – elu hakkas kujundama lääne mõju.

Pika ja ägeda võitlusega vallutasid kristlased tagasi osa, aga mitte kogu kaotatud territooriumi. Euroopas saatis neid edu ning mõnes mõttes ongi Euroopa piirid määratud just selle eduga. Nad ei suutnud tagasi võtta Põhja-Aafrikat ega Lähis-Ida, mis läksid kristlusele kaotsi. Märkimist väärib, et Püha Maad ei suudetud tagasi vallutada ka rea ristisõdadeks nimetatud sõjakäikudega.

Sellega asi ei lõppenud. Esimesel korral ebaõnnestumist kogenud islamimaailm võttis hoogu teiseks rünnakuks, mida sedakorda ei juhtinud mitte araablased ja maurid, vaid türklased ja tatarlased. 14. sajandi keskel võtsid Venemaa vallutanud mongolid vastu islami. Anatoolia vallutanud türklased tungisid edasi Euroopasse ja hõivasid 1453. aastal iidse kristluse kantsi Konstantinoopoli. Nad vallutasid suure osa Balkanist ning valitsesid mõnda aega poolt Ungarit. Kahel korral jõudsid nad lausa Viini alla, mida nad piirasid 1529. ja 1683. aastal. Põhja-Aafrika berberi korsaarid, kes on Ühendriikide ajaloolastele hästi tuntud, korraldasid rüüsteretki Lääne-Euroopasse. Nad jõudsid välja isegi Islandile, samuti mitmele poole Lääne-Euroopas, korraldades muu hulgas 1631. aastal märkimisväärse rünnaku Baltimore’ile (sellele algupärasele Iirimaal). Kaasaegses dokumendis leiame nimekirja 107 vangi kohta, kes viidi Baltimore’ist Alžiiri, sealhulgas keegi Cheney (praeguse USA asepresidendi nimi on Dick Cheney – toim).

Euroopa läks taas vasturünnakule, sedakorda edukamalt ja kiiremini. Neil õnnestus tagasi võtta Venemaa ja Balkani poolsaar ning tungida edasi islamimaadesse, tõrjudes sealsed valitsejad tagasi oma esialgsetele aladele. Selle Euroopa vasturünnaku faasi ajal leiutati üks uus mõiste, nimelt imperialism. Kui Aasia ja Aafrika rahvad tungisid Euroopasse, siis see ei olnud imperialism. Kui Euroopa ründas Aasiat ja Aafrikat, siis aga oli.

Euroopa vasturünnakuga algas uus faas, mis viis eurooplased välja Lähis-Ida südamesse. Praegusel ajal näeme seeläbi tekkinud domineerimise lõppu.

Osama bin Laden on mõnes väga huvitavas proklamatsioonis ja deklaratsioonis väljendanud seda mõtet seoses Afganistani sõjaga, mis, nagu te mäletate, tõi kaasa Nõukogude Armee lüüasaamise ja taandumise ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemise. Me kipume seda pidama Lääne ja konkreetsemalt Ameerika võiduks külmas sõjas Nõukogude Liidu vastu. Osama bin Laden näeb seda sootuks teisiti: see on moslemite võit džihaadis. Kui vaadata, mis juhtus Afganistanis ja mis edasi toimus, siis, ma arvan, tuleb nõustuda, et see on täiesti mõistetav tõlgendus.

Osama bin Ladeni silmis jõudis islam oma võitluses alanduse madalaimasse punkti pärast Esimest maailmasõda, kui lagunes viimane suur moslemite impeerium, Osmanite impeerium, ning selle territoorium jagati valdavalt ära võidukate liitlaste vahel, kalifaat likvideeriti ja viimane kaliif sunniti pagulusse minema. See tundub olevat moslemite ajaloo madalpunkt. Edaspidi on läinud asjad ülesmäge.

Tema arusaamist mööda on aastatuhandeid väldanud võitlus tõeliste usklike ja uskmatute vahel läbinud mitu faasi, kus viimaseid on juhtinud mitmed Euroopa imperialistlikud jõud, kes võtsid uskmatute maailma juhtimise teatepulga üle roomlastelt: kristlik Bütsantsi impeerium, Püha Rooma riik, Briti, Prantsuse ja Venemaa impeerium. Viimases faasis oli tema kinnitusel uskmatute maailm lõhenenud ja omavahel tülli sattunud: vastasteks siis kaks üliriiki, Ühendriigid ja Nõukogude Liit. Tema arvates astusid moslemid kahest uskmatust üliriigist ohtlikuma ja kahjulikuma vastu, lõid seda ja purustasid. Jagusaamine pehmemast, hellitatumast ja naiselikumast Ameerikast peaks olema palju hõlpsam.

Seda arvamust kinnitasid 1990. aastad, kui nägime, kuidas üks rünnak järgneb teisele, sihiks ikka Ameerika baasid ja muud eelpostid, ilma et neile oleks vähegi tõhusalt vastatud, kui selleks mitte pidada vihaseid avaldusi ning kalleid rakette, mis läkitati kaugetesse asustamata piirkondadesse. Vietnami ja Beiruti kogemust tugevdas Muqdisho kogemus: “Lööge neid ja nad põgenevad.” See viis lõpuks välja 11. septembrini. Viimati mainitud rünnak pidi ilmselgelt lõpetama esimese rünnakulaine ja juhatama sisse uue, mis viib sõja otse vaenlase leeri südamesse.

Moslemite fanaatilise ja otsusekindla vähemuse silmis on kolmas rünnakulaine Euroopale ilmselgelt juba alanud. Me ei tohiks ennast petta selles osas, mida see endast kujutab ja mida see tähendab. Sel korral on see võtnud mitmeid vorme, millest tuleb rõhutada kaht: terror ja migratsioon. Terrorit on viimasel ajal palju ja põhjalikult käsitletud, mistõttu ma ei pruugi sel teemal pikemalt peatuda. Küll tahan ma kõnelda teisest aspektist, millel on eriline tähendus just Euroopale, nimelt migratsioonist.

Varem oli mõeldamatu, et moslem asub vabatahtlikult mittemoslemite riiki elama. Õigusteadlased on seda teemat pikalt käsitlenud šariaadi käsiraamatutes ja õpikutes, küll teise vaatenurga alt: kas moslemil on lubatud elada või isegi külastada mittemoslemite riiki? Ja kui on, siis kuidas ta peaks seal käituma? Kõige üldisemalt on selles nähtud mitut teemaringi. Vangil või sõjavangil ei ole muidugi erilist valikut, kuid ta peab alal hoidma usu ja nii ruttu koju tagasi pöörduma kui võimalik. Teine võimalus on uskmatu uskmatute maal: ta näeb valgust ja võtab omaks tõelise usu, see tähendab, hakkab moslemiks. Ta peab lahkuma võimalikult kiiresti ja asuma moslemite maale. Kolmas võimalus on külaline. Pikka aega peeti külastuse ainsaks legitiimseks eesmärgiks vangide väljalunastamist. Hiljem lisandusid diplomaatilised ja kaubanduslikud missioonid. Euroopa vasturünnaku edenedes tekkis uus teema. Milline peab olema moslemi positsioon, kui uskmatud vallutavad tema maa? Kas ta peab kohale jääma või lahkuma?

Meie käsutuses on mõned huvitavad dokumendid 15. sajandi lõpust, kui Hispaania rekonkista oli lõppenud ja Maroko õigusteadlased arutasid just seda küsimust. Nad esitasid küsimuse, kas moslemid võivad kohale jääda. Vastus kõlas: ei, ei või, see ei ole lubatud. Siis küsiti: kas nad võivad kohale jääda, kui kristlik valitsus on salliv? See oli loomulikult puhtalt hüpoteetiline küsimus. Aga vastus oli endiselt eitav: nad ei või isegi sel juhul kohale jääda, sest ususalgamise peibutus oleks sel juhul veelgi suurem. Nad peavad lahkuma ja lootma, et Jumala abiga vallutavad kord oma kodumaa tagasi ning seavad õige usu taas jalule.

Selline oli enamiku islami õigusteadlaste seisukoht. Oli küll ka algul väike, hiljem üha mõjukam rühm õigusteadlasi, kes arvasid, et moslemid võivad kohale jääda, kui on täidetud teatud tingimused, mille seast peamine oli see, et neil oleks võimalus oma usku järgida. See tekitab uue küsimuse, mille juurde ma peagi jõuan – mida õieti tähendab usku järgida? Siinkohal tahan teile meelde tuletada, et meil ei ole tegemist mitte ainult erinevate religioonidega vaid ka erineva arusaamaga, mis üldse on religioon – eriti puudutab see seda, mida moslemid nimetavad šariaadiks ehk islami pühaks õiguseks, mis hõlmab väga paljusid selliseid asju, mida kristlikus maailmas on peetud ilmalikuks isegi keskajal ja mis on kahtlemata puhtilmalikud maailmas ja ajal, mida mõned nimetavad Lääne postkristlikuks ajastuks.

Nüüd on see mäng läbi. Ajastu, mille juhatasid sisse Napoleon ja Nelson, juhatasid välja Reagan ja Gorbatšov

Tänapäeval on ilmselt rida asju, mis peibutavad moslemeid Euroopasse, sealhulgas arvukad arenguvõimalused, mis on eriti olulised enamiku islamimaailma majanduslikku viletsust silmas pidades, Euroopa sotsiaalhoolduse hüved ja töövõimalused. Samuti valitseb Euroopas sõnavabadus ning pakutakse haridust, mida kodumaal pole võimalik saada. See on migreeruvatele terroristidele suur ahvatlus. Terroristidel on Euroopas ja teatud määral ka Ameerikas märksa suuremad võimalused oma tegusid ette valmistada ja täide viia kui enamikus islamimaades.

Ma tahan juhtida teie tähelepanu veel mõnele praegu olulisele tegurile. Üks neist on islamimaailma uus radikalism, mis esineb mitmel kujul: sunniitide radikalism, eriti vahhabismi kujul, ja Iraani šiiitide radikalism, mis ulatub islamirevolutsiooni aegadesse. Mõlemast on saanud äärmiselt tähtis tegur. Me seisame silmitsi veidra paradoksiga: islami radikalismi või radikaalse terrorismi oht on palju suurem Euroopas ja Ameerikas kui Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, kus äärmuslasi hoitakse palju paremini kontrolli all kui meil.

Sunniitide radikalism avaldub peamiselt vahhabismi kujul ning selle mainet on tõstnud Saudi kuningakoja roll islami pühapaikade hoidmisel ja iga-aastase palverännu võimaldamisel ning hiiglaslike naftavarude omaniku prestiiž, mõju ja võim. Iraani revolutsioon on teist laadi asi. Revolutsiooni mõistet kasutatakse Lähis-Idas päris palju. See on sisuliselt ainuke üldiselt omaks võetud nimetus legitiimsuse kohta. Kuid Iraani revolutsioon oli tõeline revolutsioon – samas mõttes, nagu olid revolutsioonid Prantsuse või Venemaa revolutsioon. Nagu neil revolutsioonidel omal ajal on ka Iraani revolutsioonil tohutu mõju kogu piirkonnas, mille mõttemaailma iraanlased jagavad – see tähendab, islamimaailmas.

Lubage nüüd tagasi pöörduda assimileerumise juurde, mille üle praegu käivad nii suured arutelud. Kas ja mil määral on võimalik, et moslemitest migrandid Euroopas, Põhja-Ameerikas ja mujalgi saavad enda valitud asukohamaa osaks sel moel, nagu on saanud arvukad varasemad migrantide lained? Ma arvan, et siinkohal tuleb rõhutada mitut asja.

Üks neist on põhimõtteline erinevus selles osas, mida täpselt mõista assimileerumise ja omaksvõtmise all. Otsekohe torkab silma Euroopa ja Ameerika ilmselge erinevus. Et immigrandist saaks ameeriklane, peab ta olema poliitiliselt lojaalne. Et immigrandist saaks prantslane või sakslane, peab muutuma tema etniline identiteet. Poliitilise lojaalsuse muutmine on kahtlemata palju hõlpsam ja praktilisem kui etnilise identiteedi muutmine nii üksikisiku tundeid kui ka omaksvõtmise määra arvestades. Inglismaa on üritanud mõlemast oma võtta. Naturaliseerimise korral saab sinust britt, aga mitte inglane.

Märkisin varem, et religiooni mõistetakse vägagi isemoodi. Moslemitele tähendab see tervet rida asju, mille seas abielu, lahutus ja pärimine on vahest kõige ilmsemad näited. Lääne kristlikus maailmas on need antiikajast saadik olnud ilmalikud küsimused. Kiriku ja riigi, ajatu ja ajaliku, ilmaliku ja kirikliku eraldamine on kristlik eripära, millel pole kohta islami ajaloos ja mida on seepärast isegi tänapäeval moslemitele väga raske selgeks teha. Viimase ajani polnud neil isegi vastavat sõnavara. Nüüd on neil see olemas.

Kuidas eurooplased sellele reageerivad? Nii Euroopas kui ka Ühendriikides reageeritakse olukorrale sageli nn multikultuursuse või poliitilise korrektsuse kontseptsiooniga. Moslemite maailmas sellist tõket ei ole. Nad on oma identiteedist väga teadlikud. Nad teavad, kes nad on, mis nad on ja mida nad tahavad – see on midagi, mille meie paistame olevat suurel määral kaotanud. See on ühel juhul jõu, teisel juhul nõrkuse allikas.

Vahetevahel räägitakse konstruktiivsest hõlmamisest. Räägime nendega, saame kokku ja vaatame, mida saab ära teha. Konstruktiivsel hõlmamisel on pikk traditsioon. Kui Saladin vallutas tagasi Jeruusalemma ja ülejäänud Püha Maa, lubas ta Euroopa kristlikel kaupmeestel sadamalinnadesse tegutsema jääda. Nähtavasti ta tundis, et peab oma sammu õigustama, ning kirjutas Bagdadi kaliifile selgituskirja. Tahan seda siinkohal teile tsiteerida. Kaupmehed olid kasulikud, sest “nende seas ei ole ühtegi, kes ei too ega müü meile sõjarelvi – nende enda kahjuks ja meie õnneks”. Nii kestis see olukord kogu ristisõdade aja. Ja kauemgi. Nii oli see ka Osmanite pealetungi ajal Euroopas, kui leiti alati Euroopa kaupmehi, kes olid valmis neile relvi müüma, ja Euroopa pankureid, kes olid valmis neid rahastama. Konstruktiivsel hõlmamisel on pikk ajalugu.

Sellest võib leida ka üsna üllatava moodsa versiooni. Me oleme tänapäeval näinud erakorralist vaatemängu, kuidas paavst vabandab moslemite ees ristisõdade pärast. Ma ei taha hakata kaitsma ristisõdijate käitumist, mis oli mitmes mõttes võigas. Mingi mõõdutunne peaks siiski ikka olema. Nüüd tahetakse, et me arvaksime, nagu olnuksid ristisõjad täiesti põhjuseta agressioon rahumeelse islamimaailma vastu. Vaevalt küll.

Esimest korda kutsus paavst ristisõjale üles 846. aastal, kui Sitsiiliast teele asunud araablased seilasid Tiberi suudmesse ja rüüstasid Roomas Püha Peetruse kirikut. Prantsuse sinod pöördus kristlike valitsejate poole üleskutsega asuda võitlema “Kristuse vaenlaste” vastu ning paavst Leo IV pakkus taevast autasu kõigile, kes surevad võitluses moslemitega. Kaks ja pool sajandit ning palju lahinguid hiljem, 1096. aastal, jõudsid ristisõdijad ka tegelikult Lähis-Itta. Ristisõjad olid džihaadi hilinenud, piiratud ja ebaõnnestunud matkimiskatse, katse võita pühas sõjas tagasi see, mis oli kaotatud pühas sõjas. See ebaõnnestus ja seda pole enam korratud.

Väidetavalt olevat prohvet Muhamed kirjutanud Bütsantsi keisrile: “Minu kaudu on Jumal läkitanud oma viimase sõnumi. Teie aeg on läbi. Teie usk on iganenud.”

Multikultuursuse kohta on veel üks hiljutine näide. 8. oktoobril 2002. aastal – rõhutan kuupäeva, sest teil võib tekkida tahtmine seda kontrollida – pidas Prantsusmaa toonane peaminister Jean-Pierre Raffarin, kes, nagu mulle on öeldud, on veendunud katoliiklane, Prantsusmaa rahvuskogu ees kõne Iraagi olukorrast. Saddam Husseinist rääkides mainis ta, et üks Saddam Husseini kangelasi on tema kaasmaalane Saladin, kes oli samuti pärit Tikriti linnast nüüdses Iraagis. Oletades, et rahvuskogu liikmed ei pruugi teada, kes on Saladin, selgitas härra Raffarin neile, et tegemist oli mehega, kes suutis “lüüa ristisõdijaid ja vabastada Jeruusalemma”. Jah, just nii. Kui Prantsusmaa peaminister nimetab Jeruusalemma vallutamist Saladini poolt peamiselt prantsuse ristisõdijate käest vabastamiseks, siis tundub see osutavat küll päris äärmuslikult muutunud lojaalsusele.

Kui mulle seda räägiti, ei tahtnud ma asja uskuda. Võtsin siis ise parlamendiistungi protokolli ette. Kui Raffarin kasutas sõna “vabastama”, hüüdis üks parlamendiliige, kelle nime pole antud: “Libérer?” Peaminister läks oma jutuga segamatult edasi. See oli ainuke vahelehõige ja niipalju kui ma tean, ei kommenteerinud seda ka hiljem keegi.

Islamiradikaalid on suutnud endale Euroopas leida isegi mõningaid liitlasi. Neist kõnelemisel pean ma kasutama vasak- ja parempoolse mõistet, ehkki nende sisu on läinud aina segasemaks. Prantsusmaa esimese revolutsioonijärgse parlamendi istekohtade jagunemine ei ole loodusseadus, aga me oleme harjunud neid kasutama. Tänapäeva läänest kõneldes on see küll raske. Täielik mõttetus on see aga siis, kui neid määratlusi kasutatakse islami mitmesuguste harude kohta. Aga, nagu ma ütlesin, inimesed on harjunud neid kasutama ja nii kasutan siis neid minagi.

Nende islamiradikaalide päralt on Euroopa vasakpoolsete USA-vastaste elementide sümpaatia – nood asendavad nii-ütelda Nõukogude Liitu. Nende päralt on Euroopa parempoolsete juudivastaste elementide sümpaatia – nood asendavad nii-ütelda teljeriike. Märkimisväärne toetus on suudetud võita mõlemal suunal. Nähtavasti leidub Euroopas neid, kelle jaoks vihkamine kaalub üles lojaalsuse.

Üks huvitav erand on Saksamaa, kus moslemid on peamiselt türklased. Seal armastavad nad ennast sageli võrdsustada juutidega, pidada ennast juutide järglaseks saksa rassismi ja tagakiusamise ohvritena. Ma mäletan üht kokkusaamist Berliinis, kus arutati uute moslemi vähemuste probleeme Euroopas. Õhtul palus üks türklastest moslemite rühm mind endaga kaasa, et ma kuulaksin, mida neil on öelda – ja see oli väga huvitav. Kõige selgemalt on mulle mällu sööbinud üks lause: “Tuhande aastaga ei ole nad (sakslased) omaks võtnud 400 000 juuti. Mis lootust on siis, et nad võtavad omaks kaks miljonit türklast?” Nad kasutavad seda paralleeli väga oskuslikult ära, mängides sakslaste süütundel, et tõkestada sakslaste mis tahes tõhusamaid meetmeid saksa identiteedi kaitsmisel, mis minu, nagu ka paljude eurooplaste meelest, on ohustatud.

Ma tahan öelda mõned sõnad sallivuse kohta. Võib-olla mäletate, et kristliku rekonkista esimese faasi lõpul, pärast Hispaania, Portugali ja Sitsiilia tagasivallutamist, pandi moslemid, keda toona oli tagasivallutatud maadel väga arvukalt, valiku ette: ristimine, pagendus või surm. Kagu-Euroopas, endistel Osmanite impeeriumi aladel, olid “rekonkista” juhid mõnevõrra sallivamad, aga mitte just väga palju. Mõnes Balkani riigis on moslemi vähemus püsinud ja see on põhjustanud tänini probleeme. Piisab, kui mainida Kosovot või Bosniat, et aru saaksite, mida ma mõtlen.

Siiski märkisin ma seda sellepärast, et rõhutada väga teravat kontrasti sellega, kuidas koheldi toona kristlasi ja teisi mittemoslemeid islamimaadel. Kui moslemid tulid Euroopasse, eeldasid nad teatud määral sallivust, eeldasid, et neile langeb osaks vähemalt teatud määral samasugune sallivus, mida osutasid mineviku suured moslemite impeeriumid mittemoslemitele. Kogemused ei vastanud sugugi nende ootustele.

Euroopa riikidesse saabumisel said nad oodatust korraga rohkem ja vähem. Rohkem selles mõttes, et nad said teoorias ja sageli ka praktikas võrdsed poliitilised õigused, võrdse elukutsevabaduse, heaoluriigi hüved, sõnavabaduse ja nii edasi.

Kuid mõnes mõttes said nad märksa vähem, kui oli antud mittemoslemitele traditsioonilistes islamiriikides. Osmanite riigis ja selle eelkäijate ajal – mainin siin Osmanite riiki kui kõige uuemat – oli mittemoslemitel omaette kogukonnaorganisatsioon, kus nad said oma asju ise korraldada. Nad kogusid ise oma makse ja jälgisid oma seadustest kinnipidamist. Riik tunnustas mitut kristlikku kogukonda, kellel kõigil olid oma juhid. Kogukonnad pidasid ülal oma koole, tervet haridussüsteemi, kehtestasid oma seadusi ja jälgisid nendest kinnipidamist sellistes küsimustes nagu abielu, lahutus, pärimine ja nii edasi. Sama käis juutide kohta.

Nii võis tekkida olukord, et kui surid ühel ja samal tänaval elanud kolm meest, jagati nende vara kolme õigussüsteemi kohaselt: üks juudi kommete kohaselt, teine kristlaste ja kolmas moslemite tava mööda. Juut võis sattuda rabi õigusemõistmise alla ja minna vangi sabati rikkumise või Jom Kippuri ajal söömise eest. Kristlast võidi vahistada ja vangistada teise naisega abiellumise eest. Kahenaisepidamine oli süütegu kristlastele, mitte aga islami ega Osmanite riigi silmis.

Modernse riigi ühiskondlikus elus ja õigussüsteemis ei ole neil nii suurt sõltumatust. Arvestades modernse riigi loomust, oleks seda päris ebarealistlik lootagi, aga nii nad seda praegu näevad. Nad tunnevad, et neil peaks olema õigus saada samasuguse kohtlemise osaliseks, mille nad ise on varem teistele taganud. Üks minu Euroopa moslemist sõber sõnas: “Meie lubasime teile monogaamia, miks teie ei luba meile polügaamiat?”

Sellised küsimused ja eriti polügaamiasse puutuvad küsimused tõstatavad väga olulisi praktilisi probleeme. Peaks ju olema immigrandil, kes on lubatud Saksamaale või Prantsusmaale, võimalik kaasa võtta ka oma perekond? Aga mis see perekond siis on? Nad nõuavad üha enam, et nad võiksid kaasa võtta oma mitu naist – ja saavad ka loa. Sama käib üha rohkem ka sotsiaaltoetuste ja kõige muu kohta. Teiselt poolt on šariaadi kehtestamine tublisti keerulisem. Sellest on kujunenud väga õrn teema.

Veel üks väga keeruline teema, mis on sellega tihedalt seotud, on naiste positsioon, mis erineb mõistagi kristluses ja islamis vägagi. Õigupoolest on see olnud kahe ühiskonna üks suuremaid erinevusi.

Kus me siis praegu seisame? Kas kolmas kord on õnnelikum? See ei ole võimatu. Neil on mõningad ilmsed eelised. Neil on kirge ja veendumust, mis enamikus lääneriikides on nõrk või puudub sootuks. Nad on enesekindlad ja usuvad oma ürituse õigsusse, meie aga kulutame suurema osa oma ajast enesepõlgamisele ja enesepiitsutamisele. Nad on lojaalsed ja distsiplineeritud ja, mis vahest kõige tähtsam, nende poolt on demograafia, loomuliku iibe ja migratsiooni kombinatsioon. See toob kaasa tõsiseid rahvastikumuudatusi, mistõttu võib neist juba lähemas tulevikus saada mitmes Euroopa linnas või isegi riigis märkimisväärne enamus.

Meie kipume Afganistani sõda pidama Lääne võiduks Nõukogude Liidu üle külmas sõjas. Osama bin Laden näeb seda sootuks teisiti: see on moslemite võit džihaadis

Kuid ka meil on teatud eeliseid, millest tähtsaimad on teadmised ja vabadus. Janunemine tõelise modernse teadmise järele on ühiskonnas, mis kaugemas minevikus paistis silma teaduslike saavutustega, silmapaistvalt suur. Nad tunnetavad selgelt ja valulikult oma suhtelist mahajäämust ning on rõõmuga valmis kasutama võimalust seda vähendada.

Veidi vähem torkab silma vabaduse külgetõmme, mis on aga samuti võimas. Varem ei kasutatud islamimaailmas sõna “vabadus” poliitilises tähenduses. Vabadus oli õiguslik mõiste. Vaba oli see, kes polnud ori; oli olemas orjus. Nad ei kasutanud “vabadust” ja “orjust” hea ja halva valitsemise metafoorina, nagu meie läänes oleme juba ammusest ajast teinud. Hea ja halva valitsemise tähistamiseks kasutasid nad õigluse ja ebaõigluse mõistet. Hea valitsus on õiglane valitsus, selline, kus kehtib rangelt püha õigus, kaasa arvatud selles osas, mis puudutab suverääni võimu piiranguid. Islami traditsioon astub teoorias ja astus vähemalt moderniseerumise alguseni suurel määral ka praktikas rõhutatult vastu despootlikule, omavolilisele valitsusele. Õiglase valitsuse all elamine seisab üsna lähedal sellele, mida meie nimetame vabaduseks.

Kuid vabaduse mõiste selle läänelikus tähenduses on levimas. Seda on hakatud üha paremini mõistma, üha enam hindama ja üha rohkem soovima. Kaugemale vaadates on see vahest meie tõenäolisim lootus, võib-olla isegi meie ainuke lootus jääda kestvas võitluses ellu.

Bernard Lewis pälvis 2007. aastal AEI Irving Kristoli auhinna.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane