Euroopa (energia)julgeolek ja Venemaa maagaas

Euroopa riikide, peamiselt Saksamaa, samuti Austria, Itaalia ja Prantsusmaa energiafirmade juhtide ning nende mõjutusel ka sealsete poliitikute¹ peamisteks argumentideks Venemaa maagaasi impordi suurendamise õigustamisel on olnud väited, et kallim alternatiiv, näiteks veeldatud maagaas tarnituna Lähis-Idast või USAst, kahjustaks Euroopa tööstuse konkurentsivõimet², et Euroopas maagaasi tootmise vähenemist korvava impordi kasv saab toimuda ainult Venemaalt pärit toodanguga³ jne.

Fossiilsete kütuste ekspordist tugevalt sõltuva Venemaa seisukohalt on selline lähenemine tervitatav, sest see võimaldab jätkata nafta järel teise olulisema kauba väljavedu vähemalt samas mahus kui enne agressiooni Ukraina vastu 2014. aasta kevadel.

Kuigi maagaasi importi Venemaalt üritatakse näidata pelgalt majandusliku toiminguna, ei ole tegu isoleeritud protsessiga. Arvestades Venemaa riigieelarve sõltuvust nafta ja maagaasi ekspordituludest ning Kremli sõjalisi avantüüre Gruusia ja Ukraina vastu, on Euroopa liidrite õigustused Venemaa maagaasist sõltuvuse paisutamisel pehmelt öeldes kummastavad. Võrreldes Euroopa riikidega on Venemaa kulutused relvastusele oluliselt suuremad. ⁴ Näiteks 2018. aastal oli see 3,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT)⁵ ehk ca 2,6 korda suurem Euroopa Liidu liikmesmaade keskmisest. Kuigi Ukraina agressiooni tõttu on lääneriigid kehtestanud Venemaa vastu sanktsioonid, ei ole need puudutanud nafta ja maagaasi eksporti.

Venemaa rahandusministeeriumi andmetel⁶ oli 2018. aastal ekspordi osakaal SKTst 30,7 protsenti. Ekspordist omakorda 63,7 protsenti moodustasid fossiilsed kütused. Maagaasi osakaal ekspordis oli 12,1 protsenti. Fossiilsed kütused andsid 2018. aastal kaevandustasude ja ekspordimaksu kaudu 46,9 protsenti riigieelarve tuludest.⁷ Toornafta osakaal riigieelarves oli 34,9 protsenti. Järelikult moodustas maagaasi eksport 2018. aastal ligikaudu 7,4 protsenti riigieelarve tuludest ja 3,7 protsenti Venemaa SKTst. Viimane suhtarv on ligilähedane kaitsekulutuste osakaaluga SKTst.

Järgnevalt üritan hinnata, kuivõrd koormav oleks Euroopa Liidu riikidele Venemaalt pärit maagaasi asendamine mujalt imporditavaga, ning võrrelda selle protsessi kulukust majandusele kaitsekulutuste osakaaluga SKTs.

1. Euroopa ettevõtted ja maagaas

Eurostati andmeil tarbisid Euroopa Liidu liikmesriigid 2018. aastal 471,7 miljardit kuupmeetrit maagaasi. Venemaa tolliteenistuse andmetel⁸ tarniti mullu Euroopa Liidu riikidesse 149,7 mld m³ maagaasi.

Eurostati andmebaasis on toodud maagaasi hinnad kolme grupi kodumajapidamiste ja viie grupi ettevõtete osas, vastavalt aastasele tarbitud maagaasi kogusele. Eurostati andmebaasis ei ole kõikide hinnagruppide osakaale, kuid esitatud on kummagi tarbijaliigi keskmise grupi – majapidamiste – puhul vastavalt D2 ja ettevõtete puhul I3 osakaal. Järgnevas analüüsis on ettevõtete keskmisele grupile I3 (aastane maagaasi tarbimine jääb vahemikku 10 000 kuni 100 000 GJ) müüdud maagaasi maksude eelne hind laiendatud kõikidele ettevõtetele.

Arvestades ettevõtete suurt osakaalu maagaasi tarbimisel Euroopa Liidus (vähemalt 65 protsenti ja keskmiselt 81 protsenti kogutarbimisest) on järgnevas analüüsis piirdutud ainult ettevõtetega, et hinnata maagaasi tarneallika vahetamise mõju majanduse konkurentsivõimele.

Esimesel joonisel on Euroopa Liidu liikmesmaad jaotatud vastavalt sellele, kui suur on sealsete ettevõtete osakaal maagaasi tarbimises ja kui kallilt nad maagaasi kätte saavad.

Eraldiseisva grupi moodustavad Rootsi ja Soome, kus ettevõtteile müüdava maagaasi hind on oluliselt kõrgem, võrreldes teiste liikmesriikidega. Erinevalt Rootsist impordib Soome maagaasi Venemaalt. Rootsi ettevõtteile müüdud ja konkurentsitult kõrgeim maagaasi hind Euroopa Liidus 2018. aastal on võetud edasiste arvutuste ja analüüsi aluseks, lähtudes eeldusest, et see hind peegeldab kõige väiksema veaga Venemaad asendavast alternatiivsest tarneallikast saadud maagaasi hinda.

2. Venemaalt imporditud maagaas vs. kaitsekulutused

Järgnevalt võrdlen Euroopa Liidu liikmesmaade kaitsekulutuste ja Venemaalt imporditud maagaasi osakaalu suhtarvu SKTsse.

Venemaalt imporditud maagaasi suhtarvu saamiseks korrutasin (a) Eurostati andmebaasist saadud liikmesriigis tarbitud maagaasi koguse (b) Venemaalt imporditud maagaasi osakaaluga, (c) ettevõtete osakaaluga tarbimises ja (d) maagaasi hinnaga keskmisele ettevõtete grupile I3 selles riigis.

Venemaalt imporditud maagaasi osakaalu aluseks olev maagaasi kogus pärineb Vene Föderatsiooni tolliteenistuse andmebaasist, kus erinevalt nt Gazpromi või Gazprom Expordi aastaaruannetest on näidatud ainult Venemaal toodetud maagaasi väljavedu.

Teisel joonisel ongi Euroopa Liidu liikmesriigid jaotatud vastavalt kaitsekulutuste ja Venemaalt imporditud maagaasi osakaalule SKTst.

Bulgaaria asukoht joonisel on seletatav selle riigi suhteliselt tagasihoidliku SKTga.

Tähelepanu vääriva grupi moodustavad Läti ja Leedu. Mõlema riigi suhteliselt kõrgete kaitsekulude puhul (ca 2 protsenti SKTst) tekitab kummastust Venemaalt imporditava maagaasi suur osakaal SKTs.

Joonis 2. Euroopa Liidu riikide kulud riigikaitsele (y-telg) võrreldes kuludega Venemaalt imporditud maagaasile (x-telg) 2018. a, suhtarvuna SKTst.

Siit saab sõnastada ka järgmise küsimuse: kui suure osa SKTst on riik valmis loovutama mujalt imporditud maagaasile, et mitte nuumata vaenuliku hoiakuga naaberriiki Venemaad, mis ei hooli rahvusvahelistest kokkulepetest ning on algatanud viimase tosina aasta jooksul vähemalt kaks sõjalist kallaletungi naabrite vastu?

3. Mis oleks kui …

Leidmaks lisakulu, kui Venemaalt imporditud maagaasi asemel oleks tarbitud eeldatavalt kallimat maagaasi mõnest teisest tarneallikast, asendasin teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtteile müüdud maagaasi hinna kalleima ehk Rootsi ettevõtteile müüdud maagaasi hinnaga. Arvutades tekkinud muutuse osakaaluna SKTst, sain oletatavad kulud vaadeldava riigi majandusele Venemaalt sisse ostetud maagaasi asendamisel.

Kolmandal joonisel on Euroopa Liidu liikmesriigid jaotatud vastavalt sellele, kui palju kaotaks nende majandused Venemaalt pärit maagaasi asendamisel eeldatavalt kallima maagaasiga ning kui suured on nende riikide kaitsekulud. Mõlemad näitajad on esitatud osakaaluna SKTst.

Joonis 3. Euroopa riikide ettevõtete lisakulu osakaal SKTst kallima maagaasi ostmisel.

Taas on Bulgaaria asukoht joonisel seletatav suhteliselt tagasihoidliku SKTga. Tegemist on suurima kaotajaga Euroopa Liidus – Bulgaaria peaks loovutama 0,7 protsenti SKTst, kui ta ei impordiks maagaasi Venemaalt, ning sealsed ettevõtted peaksid ostma maagaasi sama hinnaga nagu Rootsi ettevõtted.

Suhteliselt suured kaotajad oleksid ka Ungari ja Läti, mis peaksid leppima SKT ligikaudu 0,4- protsendilise vähenemisega, kui nad impordiksid maagaasi mujalt kui Venemaalt.

Mõned järeldused

Euroopa riikide kasvav sõltuvus maagaasi impordist Venemaalt on murettekitav, sest energiakandjate kaubandus jätkusuutmatu majandusmudeliga ja samas agressiivse riigiga on julgeolekurisk.

Venemaa maagaasi asendamine mujalt imporditud ja tõenäoliselt kallima maagaasiga mõjutab Euroopa Liidu liikmesmaade majandusi keskmiselt -0,13-protsendilise kaotusega SKTst. Teisisõnu ei ole tegemist nii kardinaalse muutusega, mida ELi liikmesriikide majandused ei suudaks taluda.

Vaesemate Ida- ja Kesk-Euroopa maade jaoks on tarneallika asendamine majandusele koormavam, võrreldes rikkamate Lääne-Euroopa riikidega (erandiks on Austria). Tõenäoliselt ei paneks Saksamaa, Holland ja Itaalia tähelegi, kui nad loobuksid maagaasi ostmisest Venemaalt.

Alternatiivsed allikad on olemas. Iseäranis puudutab see Balti riike, mis saaksid osta kogu tarbitava maagaasi Leedu LNG-terminali kaudu.

Ja asendada võib ka osaliselt… näiteks poole võrra.