Euroliidu liikmesus, masu ja Läti sisu*

Kui viimase kahe aasta jooksul kõlasid häirekellad Läti poliitikale ainult poliitiliste vaatlejate ja Läti liberaalselt meelestatud ühiskonnagruppide poolt, siis nüüd tunnevad muret ka poliitiliste ringkondade esindajad Eestis, Skandinaavias, Brüsselis ja Washingtonis. Läti koos Leedu, Bulgaaria, Itaalia ja Rumeeniaga asub Euroopa Liidu liikmesriikide elanike toetuse poolest oma esindusdemokraatia institutsioonidele (parlamendile, valitsusele, kohtusüsteemile ja erakondadele) pingerea lõpus, kusjuures Läti on jätkuvalt viimane. Poolehoiuga erakondadele ei saa kiidelda ka ülejäänud Euroopa Liit ega ka teised majanduslikult arenenud maailma riigid. Läti erakondade liikmete arvukus on Euroopa Liidu madalaim ja see jääb tugevalt alla ka Eesti ja Leedu erakondade liikmesusele. Kuid Läti olukord pole erandlik ei Euroopa Liidu ega ka laiemalt Ida-Euroopa suundumust arvestades. Võrdluses on näha, et Eesti on arenemas n-ö Põhjala arengu teed, samas kui Lätis ja osaliselt ka Leedus on juurdumas lõunaeuroopalik korporatiiv-ne ühiskonna valitsemismudel.

Erinevalt Leedust pole ELi liikmesus Läti elanikkonnas toonud oodatud poolehoidu ega entusiasmi. Läti erinevused on järk-järgult omandamas ilmet, mille eest hoiatas Riia Stockholmi Majanduskooli teadlane Vjatšeslav Dombrovski oma 2009. aastal Riias toimunud konverentsi ettekandes: juhul kui Läti jätkab sama poliitmajandusmudeli kasutamist, siis võib juhtuda nagu Filipiinide ja Lõuna-Koreaga, kes alustasid oma arenguteed üheaegselt, kuid kahekümne aasta pärast olid jõudnud erineva arengutasemeni. Tegelikult on kolme Balti riigi majandusmudelid peaaegu sarnased, kuid suurimad erinevused tulenevad just poliitilise süsteemi erinevustest.

Viimased ei ole andnud Läti elanikele võimalust tunda rõõmu ega uhkust noore riigi hüvede üle ja kui siia lisada veel 2006. aasta ebaseaduslikud valimised, siis on arusaadav, miks toetus Läti esindusdemokraatiale on peaaegu olematu.

Tegelikult on kolme Balti riigi majandusmudelid peaaegu sarnased, kuid suurimad erinevused tulenevad just poliitilise süsteemi erinevustest.

Artikli esimeses osas toon esile tagamaid, mis võimaldasid 2006. aasta ebaseaduslikke parlamendivalimisi ja mis on siiani mürgitamas Läti poliitilist kultuuri. Läti ELi liikmesusest tulenenud rahad ja sellest tingitud näiline majanduskasv soodustasid inimeste loidust ja vähest huvi valimiste seaduslikkuse üle. Seda soodustas ka Lätis juurdunud erakonnasüsteem. Seejärel analüüsin Läti erakondade süsteemi koos valmisseaduse ning osaliselt ka Läti põhiseadusega, mis on otseselt põhjustanud praeguse poliitilise usalduskriisi. Analüüsides probleeme, mis seonduvad ELi liikmesusega, vaatlen 2003. aasta acquis communautaire raporteid, sest probleemide alge oli tegelikult teada juba enne Euroopa Liitu astumist.

Lõpetuseks, vaadeldes 2010. a varakevadel toimunud poliitilisi arengusuundi, üritan lahti seletada 2. oktoobril toimuvate Läänemere regiooni oluliste parlamendivalimiste võtmefiguure.

Vaevaline seadusandlus ja 2006. a valimised

Läti on jäänud ainukeseks ELi liikmesmaaks, kus erakondasid ei rahastata riigieelarvest. Seoses sellega peavad Läti erakonnad võitlema ellujäämise nimel ning seetõttu kasutatakse igasuguseid meetmeid, et võimulolevad erakonnad jääksid ka võimule püsima. Selline süsteem ei paku seni võimust eemal olnud erakondadele võimalusi. Läti erakonnad sõltuvad oma liikmete aastamaksetest ja annetustest. Kuni majandusliku surutiseni võimul olnud erakonnad on eelisseisundis, sest valitsuskoalitsiooni moodustavad erakonnad asetasid oma liikmeid riigi- ja munitsipaalettevõtete nõukogudesse, kes siis vastavalt erakonnasisesele kokkuleppele pidid osa (traditsiooniliselt 10 protsenti) sissetulekust ehk kümnise “annetama” erakonnale. Majanduslangusest tingitud reformi raames tõdes riigikontrolör Inguna Sudraba, et rahaga priiskamise mastaabid väljusid riigi kontrolli alt. Tegelikkuses pidasid erakonnad oma hallatud valdkondi justkui feodaalvaldusi ja omades esindatust parlamendis nn JOKK-stiilis, suutsid jätkata riigi tasemel korruptsiooni (state capture). Seetõttu on erakonnamaastik jäänud jätkuvalt killustatuks ja Lätis on siiani Euroopa Liidu väikseim erakonnaliikmete osakaal.¹ Erinevalt Eestist, kus 1995. aastal suurendati erakonna asutamiseks vajalike liikmete arvu tuhandeni, on see Lätis jätkuvalt kakssada. Kohustusliku tulu- ja varadeklareerimise süsteemi puudumine², mis ei võimalda Läti maksuametil pidada tõhusat kontrollsüsteemi raha kuritarvitajate üle, lubab siiani ähmastel poliitiliste sidemetega majandustegelastel nn vabaturu fassaadi all tegelikkuses viljeleda korporatiivset ja ebaefektiivset riigikapitalismi süsteemi. Läti ülemnõukogu otsus võtta üle 1922. a põhiseadus, muutes vaid 1993. aastal valimisseadust, tõi endaga kaasa hälbeid, mis ei ole sobilikud kaasaegsele ühiskonnale.³ Otsus luua parlamenti pääsemiseks vajalik viie protsendi piirmäär on küll konsolideerinud parlamendisisest poliitilist väitlust, kuid otsus suurendada parlamendi võimuloleku aeg kolmelt aastalt neljale on tekitanud olukorra, kus enamik parlamendisaadikud hoolib tööst vaid aasta enne valimisi.

Läti asub Euroopa Liidu liikmesriikide elanike toetuse poolest oma esindusdemokraatia institutsioonidele pingerea lõpus.

Nii käitusid ka aasta enne 2006. a oktoobrivalimisi võimul olnud Rahvaerakond (RE) ning Läti Tee ja Esimese Erakonna valimisliit (LTEEL). Aasta enne valimisi oli neil valijate toetust umbes paari protsendi jagu. Aga kasutades suhtekorraldajaid ja rikkudes valimisseaduses määratud valimiskampaania kulutuste piirmäärasid, tõusis mõlema erakonna poolehoid kuu enne valimisi märgatavalt. Valimiskampaaniaks kasutasid mõlemad erakonnad ligi 25 miljonit krooni rohkem, kui seadusega lubati. Suuremalt esindatud (23 esindajat) Rahvaerakond jätkas endiselt koos kümme esindajakohta saanud LTEELi ja vanade koalitsioonipartnerite Roheliste ja Põllumeeste Liiduga. Pärast 2006. a valimisi kaebasid erakond Uued Demokraadid ja mitmete Läti ülikoolide õppejõud RE ja LTEELi ülemkohtusse ja nõudsid valimistulemuste kehtetuks kuulutamist. Ülemkohtu halduspalat tegi oma otsuse 2006. a 3. novembril ja leidis, et nn kolmandate isikute kasutamine valimiskampaania ajal, kui Rahvaerakonnast peaministri büroojuht oli üheaegselt loonud MTÜ ja justkui kolmanda isiku abil rahastas Rahvaerakonna valimiskampaaniat, oli ebaseaduslik. Ülemkohus nõudis, et parlament väldiks selletaolist seadusetust valimisseaduses, kuid leidis siiski, et valimisseaduse rikkumisest ei piisa valimistulemuste kehtetuks kuulutamiseks. Rahvaerakond kaebas ülemkohtu otsuse edasi ja Riia ringkonna halduskohus tegi otsuse, et Rahvaerakond peab ligi 20 miljonit krooni kuritarvitatud raha maksma riigikassasse tagasi. Rahvaerakond kaebas ka selle otsuse edasi ja praeguseks on teada, et kohtuotsust ei tule enne 2010. a valimisi. LTEEL, aimates ülemkohtu otsuse tagajärgi, otsustas 2007. a augustikongressil muuta valimisliit erakonnaks. See neil ka õnnestus. Siiski nõudis toonane korruptsioonitõrjebüroo (KNAB) juht Aleksejs Loskutovs, et LTEEL partei eelkäija on kuritarvitanud 10 miljonit ja partei peab selle tagastama riigikassale. KNABi juhi vankumatus ei jäänud valitsuskoalitsiooni erakondadele kahe silma vahele. Peaminister Aigars Kalvītis tagandas Loskutovsi ametist ja nagu hiljem selgus, siis ebaseaduslikult. Loskutovs käis peaministri otsuse üle kohut ja võitis kohtuprotsessi 2009. a talvel. Kuid selleks ajaks oli Läti peaminister vahetunud juba kaks korda ja KNABi juhiks oli parlamendi otsusega määratud võlgades vaevlev Normunds Vilnītis. Sellega lakkas sisuliselt KNABi tõhus töö, kuigi selle viimane raport Läti valmidusest Euroopa Liitu astumiseks oli suuri lootusi andnud.

2003. aasta acquis communautaire ja uinunud kodanikuühiskond

2007. aaasta suvel toimus esimene referendum, mille põhjustas endise presidendi Vaira Vīķe-Freiberga otsus valitsuse julgeolekuseaduse muudatustele veto panna. Valitsus kasutas põhiseaduse 81. artiklit, mille kohaselt valitsuse otsused omavad parlamendi puhkuse ajal seaduslikku jõudu. Presidendi veto oli taasiseseisvunud Lätis pretsedenditu. Põhiseadus sätestab, et veto puhul läheb eelnõu rahvahääletusele.

Rahvahääletuse ettevalmistamise käigus toimus parlamendis hääletus KNABi juhi tagandamise poolt ja Loskutovsi, kes on etniline venelane, kaitseks kogunesid ennenägematul hulgal kodanikegrupid. Enne 2007. aasta mais, enne referendumit, valis Läti parlament varem kokkulepitud erakondadevahelisest kavast kinni pidamata uueks presidendiks Valdis Zatlersi vaatamata sellele, et oli teada tulevase presidendi seotus haiglapatsientidelt ebaseaduslike maksete korjamisega. Poliitilised skandaalid jätkusid üksteise järel. Odavast laenuraharallist uinunud kodanikuühiskonna grupid olid protesti asemel hoopis Iirimaale või Suurbritanniasse tööle suundunud ja kojujäänute umbusaldus esindusdemokraatia vastu aina kasvas.

Kuigi Läti majanduskasv oli Euroopa Liidus kõrgeim ja Riia-äärsetele tühjadele heinamaadele kerkisid uued eramud, jäeti reaalne majandus unarusse.

Umbusaldus oma riigi esindusdemokraatia institutsioonide vastu oli justkui vastupidine Euroopa Liidu toetusele, kuid üleüldine poolehoid Euroopa Liidule seoses korrastamatuse ja pidevate vasturääkivate sõnumitega massimeedias on Lätist teinud ühe kõige skeptilisema riigi Euroopa Liidus. Skeptilisuseks on olnud ka põhjust, sest eespool mainitud tegemata reformid pole ainukesed, mis Lätil tegemata jäid. 2003. aasta acquis communautaire raportis on selgelt välja toodud probleemid, mis Läti peab lahendama pärast liitumist Euroopa Liiduga. 2003. aasta raport räägib väga diplomaatiliselt haldusjõuetusest ja korruptsioonist, nentides küll, et on loodud korruptsioonitõrjebüroo ja valitsus olevat näidanud üles valmidust võidelda korruptsiooniga.⁴ Huvitav on vaadata Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) sama aasta lõpparuannet, kus korruptsioon ja riigilt varastamine (state capture) on ilma diplomaatiliste viisakusteta selgelt esile toodud probleem, mida lahendamata on Läti võimekus maailma vabaturumajanduses hakkama saada vaevaline.⁵ Pärast ELi liikmeks saamist jätsid kõigepealt peaminister Indulis Emsis ja seejärel Aigars Kalvītis võitluse korruptsiooniga unarusse ja alustasid hoopis oma erakonna põhimõtete vastaselt paisutama riigiteenistujate arvu, mis võimaldas riigisektoris töötavate inimeste palkade tõusu 35-50 protsendi võrra. Selle palgakasvuga üritas sammu pidada strukturaalsete raskuste küüsis vaevlev erasektor, mis pani aluse majandusmullile ja mis aastast aastasse kajastus põhilistes makromajanduslikes näitajates.

Kuigi Läti majanduskasv oli Euroopa Liidus kõrgeim ja Riia-äärsetele tühjadele heinamaadele kerkisid uued eramud, jäeti reaalne majandus unarusse ja aastatel 2007-2009 oli Šveits üks kahest peamisest riigist, kuhu paigutati enamik Läti välisinvesteeringuid. Korruptsiooni lokkamine ja selle vastu võitlemiseks loonud asutuse juhi ebaseaduslik tagandamine käisid käsikäes valitsuskoalitsiooni suutmatusega valitsusülesannetega hakkama saada. Parlamendi esimehe, rahandusministri ja riikliku turismiagentuuri esindajate teleesinemised panid Läti elanikke maailma ees aiva punastama. Samas vaheldusid valitsused ja kasvas usaldamatus valitsuse, parlamendi ja erakondade vastu. Viimasel paaril aastal on Läti toetuselt rahvuslikele esindusdemokraatia institutsioonidele kukkunud ELi pingerea lõppu.

Erakonnamaastiku muutused ja edasised arengud

Viimane Latvijas Fakti sotsioloogiline küsitlus näitab, et trend, mida konsolideeruvad erakonnad on alustanud, on kasu toonud. Kui viimaste aastate sotsioloogiliste küsitluste populaarseim Läti erakond on olnud pahempoolne Kooskõla Keskus, siis märtsis asetus esimest korda teisele kohale alles sama kuu alguses loodud valimisliit Ühtsus. Ühtsuse loojad on parempoolne erakond Uus Aeg, erakonnast lahkulöönud konservatiivne Kodanike Ühendus ja sotsiaalliberaalne erakond Teistsuguse Poliitika Eest. Lisaks sellele toetab vastloodud valimisliitu mitu liberaalse maailmavaatega ühiskonnategelast, kelle seas prominentseim on märtsi lõpus loodud “Meierovici selts progressiivsete muutuste eest”, kes on nime saanud ühelt tuntumalt Läti Vabariigi asutajalt ja selle organisatsiooni poliitiline missioon on praeguseks koondada kõigist rahvustest Läti kodanikke. Kõlab küll irooniliselt, kuid nii mitmedki ühiskonnategelased samastavad valimisliitu Ühtsus uue Rahvarinde sündimisega ja tahavad, et valimisliiduga ühineksid kõik rahvuslikud jõud. Nende seas on ka üks erakonna Uus Aeg rahastajaid Venezuelast pärit Vilis Vitols, kes arvab, et paremäärmuslik erakond Kõik Lätile peaks valimisliiduga liituma.⁶

Tegelikult tuleb märkida, et populaarseim Läti “erakond” on juba aastaid olnud n-ö otsuseta valija, kelle osakaal vahepeal küündis üle viiekümne protsendi. Ühtsus kopeeris kahe teise Läti valimisliidu strateegiat, kui enne 2002. a valimisi liitusid konservatiivne Läti Põllumeeste Liit ja Roheline Erakond, ja kes enne 2006. a parlamendivalimisi liitsid endaga oma põhilise rahastaja, erakonna Lätile ja Ventspilsile. Enne 2006. a valimisi liitusid erakonnad Uus Keskus, Läti Sotsialistlik Erakond ja Võrdõigsus, kelle ridadesse oli enne 2006. a valimisi lisandunud veel rida väiksemaid erakondi. Eelmise aasta suvel ühinesid pahempoolsed Võrdõigsuse erakond, Uus Keskus ja Läti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliserakonnast (LSDT) eraldunud Sotsiaaldemokraatlik Erakond ühtseks erakonnaks Sotsiaaldemokraatlik Erakond Võrdõiguslikkus (SV). SV lõi koos Sotsialistliku Erakonnaga ja Daugavpilsi linna parteiga valimisliidu Kooskõla Keskus, mis on valijate silmis olnud sotsioloogiliste küsitlustel põhjal paari viimase aasta soosituim erakond. Nad võitsid oma põhilistel toetusaladel Latgales ja Riias nii 2009. aasta kohalikud kui ka europarlamendi valimised. Europarlamendi valimistel sai Kooskõla Keskus Läti kaheksast saadikumandaadist kaks. 2010. aasta 10. aprillil toimuval erakonna kongressil kavatseb Läti vanim vasakpoolne erakond Läti Sotsiaaldemokraatlik Tööliserakond (LSDT, loodud 1904), kes pole kolme viimasesse parlamendikoosseisu pääsenud, luua ühise valimisliidu Solidaarsus koos endise peaministri Guntars Krastsi poolt loodud konservatiivse erakonnaga libertas.lv, Pensionäride Parteiga ja Läti liikumisega Solidaarsus. Vasakpoolse erakonnamaastiku ümberkujundamise käigus plaanivad vasakradikaalide 13. jaanuari liikumine 2010. aasta kevadel luua valimisliidu Internatsionaal.

Seoses valimisseaduse muutustega ja aina süveneva poliitilise ja majandusliku surutisega on jätkuvalt madalate poolehoiuprotsentidega Läti Tee ja Esimese Erakonna valimisliit ja Rahvaerakond, mis ei küüni juba aasta aega parlamendilävendi lähedale. See on eelmainitud erakondade juhid ja nende suhtekorraldajad mõnevõrra kaootiliseks muutnud. Ühte asja pole Läti suhtekorraldajad õppinud, nagu hiljuti oli näha ka Venemaa puhul: reklaamida võid ainult seda, mida usaldatakse.⁷ Selle asemel, et konsolideerida Läti killustatud poliitilist maastikku, kus Läti äriregistri viimaste andmete järgi on viiskümmend üks erakonda, on Andris Škēle ja Ainārs Šlesersi suhtekorraldajad andnud hoogu uute erakondade loomisele. Märtsi lõpus loodi Einars Grigorsi eestvedamisel erakond Presidentaalse Vabariigi Eest, mille suurim kavatsus pärast presidentaalse vabariigi loomist on avaldada Läti arenguplaan viieteistkümneks aastaks. Nädal hiljem lõid 242 Liepāja väikeettevõtjat, kes alguses olid lubanud liituda eelmainitud erakonnaga, erakonna Tootja Läti. Mitte just aprillinaljana kõlas ka äsja loodud ühiskondliku organisatsiooni Eneseuhke Läti Eest ühe võtmeisiku Ieva Plaude-Relingere avaldus venekeelsele telekanalile, et Läti peaks muutma olemasolevat kodakondsuspoliitikat nii, et kodakondsust pakutaks kõigile Läti elanikele.⁸ Seesugune avaldus näitab, kui lühinägelik on olnud senine poliitiline ladvik, kes on teinud erinevaid poliitilisi muutusi mitte omaalgatuslikult, vaid enamasti väliste soovituste või surve tõttu, nagu näiteks Euroopa Koostöö ja Julgeoleku Organisatsiooni (OSCE) soovitused kodakondsuse ja keeleseaduse muutmiseks 1990. aastatel. Lisaks sellele loodi märtsi lõpus Ainārs Šlesersi ja Andris Škēle eestvedamisel erakond Hea Läti Eest. Viimane koondab endas Läti suurettevõtjaid, kes on aastate jooksul oma äritegevuses enamasti sõltunud valitsuse tellimustest. Sisuliselt kolme uue erakonna loomine viitab sellele, et Läti väike- ja suurettevõtjad esindavad erinevaid huve. Nende huvid ei kattu.

Suurimaks küsimärgiks jääb praegu see, kuidas ja mis viisil plaanivad parlamenti saada Andris Šķēle ja Ainārs Šlesers.

Vaatamata erinevatele taktikalistele kaalutlustele on praegusel hetkel selge, et vanaviisi ja erakondade rahastamist ja valijaregistri pidamist sätestavat valimisseadust muutmata pole Läti valitsemine jätkusuutlik. Olemasoleva poliitilise kultuuri raames on alanud eelvalimisralli ja praeguseks on selge, et poliitiline suurvõitlus toimub kahe valimisliidu vahel, kes pakuvad võimul olnud erakondadest erinevat poliitikat. Sisuliselt tähendab see seda, et otsustavaks muutub võitlus Ühtsuse ja Kooskõla Keskuse valimisliitude vahel. Roheliste ja Põllumeeste Liit on kindlasti parlamendi pääsemas ja valimisliidu ametlikuks peaministrikandidaadiks on siiani Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs. Et Läti poliitilist kultuuri muuta jätkusuutlikuks, peaksid valimisliidud Ühtsus ja Kooskõla tegema koostööd, et esiteks vältida Kooskõla lükkamist Moskva embusse, ja teiseks, et lõplikult muuta Läti poliitilist kultuuri siiani mürgitanud süsteemi, kus poliitikat määravad mitte parem- ja pahempoolsete majanduspoliitiliste küsimuste väitlused, vaid hoopis parempoolsete etniliste lätlaste ja pahempoolsete etniliste venelaste erakondade vahelised kähmlused. Suurimaks küsimärgiks jääb praegu see, kuidas ja mis viisil plaanivad parlamenti saada Andris Škēle ja Ainārs Šlesers. Veel märtsi lõpus tuli teave, et mõlemad poliitikud üritavad parlamenti pääseda uue erakonna Hea Läti Eest abiga, kuid pole teada, milliseks see abi osutub.

Selle artikli kontekstis on üsnagi asjakohane tõdeda, et tegelikult on Läti poliitiline süsteem jõudnud tagasi 1990. aastate algusse, kui taastati erakonnapoliitika. Kahjuks puudub enamikul Läti kodanikest uhkustunne oma riigi üle, sest viimased 20 aastat assotsieeruvad neil korruptsiooniskandaalide ja majandusraskustega. Ega naljalt öelda, et üle on elatud Vene, Rootsi ja Saksa aeg, kuid kõige rängemaks on kujunenud Läti aeg …

Eelseisvad valimised on Lätis igal juhul erilise tähtsusega, sest need osutuvad määravaks, kas Läti valijad otsustavad liikuda Põhja-Euroopas valitsevate väärtuste suunas või stagneeruda lõunaeuroopaliku korporatiivse ühiskonna mudeli kütkes, luues sellele omamoodi permanentse Läti “sisu”. Lõppude lõpuks määravad esimesed Läti parlamendivalimised pärast Balti riikide astumist Schengeni viisaruumi mitte ainult Läti, vaid ka kogu Läänemere piirkonna tulevikku.

*sisu – sisepoliitiline surutis