Euroala poliitilisest dimensioonist

Eurot on aeg-ajalt kirjeldatud kui lähtekohalt üdini poliitilisel otsusel põhinevat ettevõtmist. Rahaliidul polevat palju majanduslikku põhjendust. Peab ütlema, et mida rohkem selle väite üle mõtelda, seda vähem on võimalik sellest aru saada.

Selles ei ole ju mingit majanduslikust mõistlikkusest sõltumatut poliitilist elementi, kui minu ostude tegemine Euroopa teise otsa kuurordis on kõvasti lihtsamaks tehtud. Või kui Eesti ettevõtja ei pea Soomes oma teenuseid müües kandma mõttetuid rahavahetuskulusid. Ka selles, et majanduspoliitika teostamisel ei pea täiendava riskina arvestama vahetuskursi kõikumistega ja seda juba 17 Euroopa riigi vahel, pole midagi selles mõttes poliitilist, et sel poleks majanduslikku põhjendust. Seega ühisraha on oma põhiolemuselt ikkagi valdavalt majanduslikku efektiivsust taotlev ettevõtmine.

Hoopis sisukam oleks ütelda, et rahaliidu loomise jaoks oli vaja poliitilist tahet ning et mitmed tõepoolest poliitilised otsused mõjutavad rahaliidu toimimist. Selliseid poliitilisi aspekte ongi rahaliidu juures hulgi. Enamikul juhtudel ei ole need küll rahaliidule unikaalselt omased probleemid, vaid oma olemuselt laiemad. Euroopa võlakriisi ajal on üheks sedasorti poliitiliseks probleemiks tõusnud küsimus, mis põhimõtetel võiks või peaks euroala riigid üksteist rahaliselt toetama. Teiseks selliseks näiteks on küsimus, kuidas käituda riigi maksevõimetusega rahaliidu korral.

Mõlemal küsimusel on ulatuslik mõju rahaliidu toimimisele.

Kas teisi riike on vaja rahaliste vahenditega toetada?

Ega see polegi päris ühemõtteliselt selge, kas rahanduskriisi sattunud riike peaksid teised toetama. On ju nii, et igasugustest rahalistest raskustest tuleb majandus lõpuks siiski mingil kujul omadega välja. Kui ikka muud teed pole, siis kulusid kärbitakse, tulusid võimaluste piires suurendatakse, võlgnikega räägitakse läbi ja sageli üritatakse ka võlgasid inflatsiooniga kaudselt maha kirjutada. Ühesõnaga – suuremate või väiksemate ohverdustega selle osas, mida varem normaalseks peeti, kohandub majandus ükskord igal juhul. Samas on rahanduslike probleemide taga ikkagi ju alati majanduse väärastused või probleemid. Kui kriisi käigus nendega kiiremini hakkama saadakse, tõuseb sellest tulu ning see on igal juhul vajalik. Üldreeglina on kiire reageerimine ka edu alus.

Küsimus polegi selles. Küsimus pole ka tõsiasjas, et sageli selle kohandumise käigus vahetub valitsus või kaks. See on peamiselt riikide siseasi. Miks teistel selle üle muret tunda? Rahaliidu toimimise sujuvuse seisukohast  pole sel suurt tähtsust.

Küsimus on ikkagi selles, et kuigi kriisi käigus majanduse ressursside ümberpaiknemine on hädavajalik ja toob arengule tulu, on sellega kaasnev protsess vähemalt mingis ulatuses ka kulukas. Seda nii hädasolijale endale kui ka tema naabritele. Näiteks kui ühe riigi pangandussektori murrangud on liiga suured, võib selle käigus asjatult kaotsi minna ülesehitatud taristu ka teistes riikides.

Kui ühe riigi pangandussektori murrangud on liiga suured, võib selle käigus asjatult kaotsi minna ülesehitatud taristu ka teistes riikides.

Poleks aus väita, et selliste kriisiga kaasnevate kulude kohta on võimalik anda väga selget määratlust. Igasuguste õnnetusjuhtumite juures on asjaosaliste loomulik reaktsioon kujutada ennast süütu kannatajana ja päris tõde jääb tihti ebaselgeks. Nii veider kui see pole, tänase seisuga on võlakriisi keerisesse sattunud ikkagi Euroopas ainult need riigid, kus „õnnetus hüüdis tulles“. Kõigil turgude poolt rünnaku osaks sattunud riikidel on objektiivselt võttes olnud suuri probleeme ühe või teise rahanduse osa tasakaalus hoidmisega. Teiste riikide rahaline abi ei tohi vähendada vajadust selliste väärastuste parandamiseks vajalikke muutusi läbi viia. Põhiprobleem on leida mõistlik tasakaal, kuidas ja mis ulatuses teisi riike toetada ilma, et see vähendaks nende tahtmist oma tegelikke probleeme lahendada.

Esimesed alged rahvusvahelistest rahanduslikest kokkulepetest sündisid juba enne esimest ilmasõda. Ja kuigi tõsisemaid katsetusi selle süstemaatiliseks korraldamiseks võeti ette ka suurte sõdade vahelisel ajal, loodi konkreetsem ja enamikku maailma riike hõlmav koostöövorm selleks alles peale Teist maailmasõda. Sellise koostöö keskmes on Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) ehk peaaegu kõiki maailma riike hõlmav laenuühistu. Kõik selle liikmed teevad fondi sissemakseid ja kõigil liikmetel on õigus saada selle varu arvelt laenu, et oma majanduse kohandumist tagasilöökidest kergendada. Seda siis olukorras, kus finantsturgudelt laenuvõtmine on võimatu. Või on laenusaamine võimalik vaid tingimustel, millega laenu teenindamine on hinnatud ebamõistlikult kalliks ja jätkusuutmatuks.

Et laenusaamise õigus on kõigil IMFi liikmesriikidel, siis tasub üle korrata, et see võimalus puudutab vähemalt teoorias ka maailma rikkaimaid riike. Selles ei ole iseendast midagi üllatavat. Need kohandumisega kaasnevad võimalikud kulud, millele sai viidatud, ei ole ju otseselt seotud riigi rikkuse tasemega. Pigem on need siiski seotud võetud riskide ulatusega ja paratamatute takistustega majandusel kiiresti ümber kohaneda. Siin ei ole vahet rikastel ja vaesematel riikidel. Kuigi tavaliselt rikkamatel riikidel on suuremad puhvrid tagasilöökide jaoks.

Mitte üleliia ammu oligi IMFi suurimaks kliendiks näiteks Suurbritannia. Praegu on aga IMFi laenuprogrammist abisaajaks Island, kes oli ja on ühe inimese kohta väga rikas riik. See ei ole sugugi uus asi, et neis olukordades on vaesemad riigid rikkamatele riikidele rahalist abi andnud. Kuid IMF pole ainus selline koostöövorm. Isegi Euroopa Liidus pole praeguste arutelude keskmes olnud Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF) mitte esimene sedalaadi rahalise abi andmise mehhanism. Sai ju ka Läti Euroopa ühiskatla kaasabil laenu olukorras, kus turud seda temale mõistliku hinna eest ei andnud. EFSFist ei olnud siis veel keegi midagi kuulnud.

Seega on ikkagi ebaselge, miks vaidlust EFSFi vajalikkuse üle on tahetud näidata siin- ja sealpool uudse ideoloogilise ja põhimõttelise aruteluna – kui samas laiemat sedasorti raamistikku maailmas pole küsimärgistatud. Justkui oleks sellise institutsiooni loomisega otsustatud midagi üdini unikaalset kogu maailmas. Nii see ei ole. Kui rahanduslikku raskusse sattunud riike ei peaks üleüldse ja mitte kunagi teiste riikide poolt krediteerima, siis peaks alustuseks küsimärgistama hoopis IMFi olemasolu.

Tunduvalt arusaadavam on küsimust käsitleda kitsamast vaatenurgast. Kas rahaliidus peaks ikka olema veel täiendav rahastamisskeem kohandumise hõlbustamiseks? Võib olla on see liiast? Argumendid selle poolt on tegelikult üsna tugevad. Seda ka siis, kui jätta kõrvale praegune kriisiolukord. Rahaliidusisene majandusintegratsioon on riikide vahel kõrge ja loodetavasti see kasvab veelgi. Sellises olukorras on iga üksiku riigi mõju teistele suhteliselt suurem ja seda ka probleemide allikana. Seega mõistlik põhjus täiendava turvaastme loomiseks on täiesti olemas. Ning nii nagu IMFi laenamisel pole vastuolu Euroopa aluslepingutega, pole ka taolisel täiendaval astmel seda probleemi, kui see on selgelt vaid laenuandmise ja mitte püsiva finantsabi vorm.

Suuremate või väiksemate ohverdustega selle osas, mida varem normaalseks peeti, kohandub majandus ükskord igal juhul.

Kuid siit järgneb loogiliselt järgmine küsimus. Kui suur see täiendav tugi võiks olla? Kusjuures selle taustal ei ole oluline tavapärane mure sellest, kui palju meie peaksime olema valmis oma maksumaksja raha selleks varuma. Võimaliku rahalise toe suuruse sisulisem ja oma olemuselt üsna poliitiline probleem on hoopis selles, et sellest sõltub, kui palju kohandumist ja milliseid samme eeldatakse raskustesse sattunud riigilt endalt. See tähendab, rahalise abi suurusest sõltub otseselt, kui palju ja kui ruttu peab see riik kulusid kärpima või makse tõstma.

Loogika ütleks, et sedasorti lisaastme maht võiks seega olla pigem paras kui liiga suur. Niimoodi püsib tugevam surve riikidele vältida liigse riski võtmist oma kulude kasvatamisel. Kuid paanilises turuolukorras pressib peale vastupidine surve. Et spekulatsioone vähendada, peab tugimehhanismide maht paljude arvates olema pigem veel suurem.

Et vähendada sellega paratamatult kaasnevaid riske, peaks tasakaalustamiseks midagi süsteemi lisama. Üks lahendus ongi anda omakorda täiendavalt teistele liikmesriikidele suuremaid sekkumisvõimalusi nende riikide majanduspoliitikasse, kes tasakaalustamatusi tekitavad. Rahaliit saab toimida mõlema variandiga. Sellega, kus on tugi piiratud ja eeldatakse suuremat kohandumist. Või ka siis, kui poliitiline kokkulepe on suunatud pigem stabiilsuse hoidmisele. Küll peab poliitiliselt olema kokku lepitud see, et pilt oleks omavahel kooskõlaline.

Miks riikide võlakustutamine on probleem?

Teine selgelt poliitiline küsimus praeguses rahaliidu toimimises on seotud riikide makseraskuste haldamisega. Nimelt on segadusttekitav rahalise abi vastandina pakkuda riigi maksejõuetuse väljakuulutamist kui alternatiivi. Siinkohal unustatakse, et riigi püsiv maksejõuetus ehk pankrot on olulisel määral segu poliitikast ja rahandusaritmeetikast. Ja tunduvalt vähem juriidiline küsimus, nagu see on üksikisikute ja firmade juures.

Nii on suuresti eksitavad olnud esmapilgul karmitoonilised avaldused, kus range häälega nõutakse riikide maksejõuetuse väljakuulutamist ja võlgade mahakandmist kui laenu võtnud riikide karistamist. Esmapilgul jätab see tõesti karmi mulje. Kuid selle taustal on tunda igapäevast ettevõtete pankrotiprotseduuride rutiini, mis otsejoones riigile rakendatuna võtavad kohati äraspidise kuju.

Kui ettevõttel on raskusi oma kohustuste täitmisega, siis kas panustab omanik täiendavalt, leitakse uus rahastaja või leitakse mingi kompromiss vanade kreeditoridega. Kui ükski neist variantidest ei hoia ettevõtet vee peal, läheb laenuandja kohtusse ja laseb pankroti välja kuulutada. Varad müüakse maha, saadav tulu jagatakse võlausaldajate vahel ja firma suleb uksed. Kogu protsess lõppeb seega makseraskustesse sattunud ettevõtte kadumisega. Omanik ei pruugi selle protsessi käigus sentigi firmast enam saada.

Riigi puhul on mõni põhimõtteline element risti vastupidine.

Muidugi on ka riigil vajalik raskuste korral teha kas muutused oma kuludes või tuludes ja kriitilisematel hetkedel leida ka kokkulepe laenuvõtjatega kohustuste ajatamisest või hinnast. Kuid kui riik ikkagi oma võlgnevusi ei tasu, siis pole laenuandjal selle teadmisega kuigi palju peale hakata. Isegi kui laenuandja saab kuskil kohtus õiguse, siis keegi kohustuslikus korras maksumaksjaid orjaks müüma ei hakka ega selle riigi infrastruktuuri konfiskeerima ei tõtta.

Seega tähendab riigi poolt võlgade maksmata jätmine vastupidiselt ettevõtte omale kas vägagi kaootilist protsessi või tõepoolest võlgade andeksandmist. Mõistagi ei ole see olukord laenu võtnud riigile tingimata probleemivaba variant. Tõenäoselt raskendab see riigi tulevast laenuvõtmist ja ka muidu võib rahaliikumine lühiajaliselt kaootiline olla. Kuid see ei ole talle siiski ettevõtte pankrotiga võrreldav silmatorkav otsene karistus.

Eriti juhul, kui võlgade andeksandmine on toimunud suhteliselt rahumeelse kokkuleppe kaudu ja teised riigid aitavad ajutistest raskustest seejärel üle saada, võib tagasilöök võlgade maksmata jätmise eest olla riigile suhteliselt piiratud. On ilmne, et selline olukord nõuab ülisuurt usaldust selle kohta, et laenuvõtja riik ei kuritarvita seda olukorda edaspidi.

Rahaliidu toimimise seisukohalt on strateegiliselt oluline, et ühegi makseraskustes riigi probleemid ei hakkaks edaspidi veskikivina rahapoliitika usaldust õõnestama.

Teisalt on õige ka see, et mingi vastutus riigi maksevõimet hinnata peab jääma ka laenuandjale. Selge on, et veel viis aastat tagasi ei kippunud see Euroopas nii olema ja paljud riigid said laenu liiga kergekäeliselt ja odavalt. Kuid riigipoolne võlgade maksmata jätmine ei ole ka muidu mingi lahendus. See tekitab vastupidise probleemi, sest teatud tingimustel kipubki maksmata jätmise peale mängimine olema riigi huvides. See omakorda ei distsiplineeri kedagi.

Ajalugu tunneb palju näiteid, kus riigid on võlakoorma teenindamisega küll raskustesse sattunud, kuid pärast korduvaid tingimuste muutmisi ja pingutusi selle isegi sadade aastate jooksul siiski ära on teinud. Põhimõtteliselt peaks kohustus laenu teenindada olema ikkagi rahasüsteemi ja laiemalt poliitilise süsteemi üks põhialus.

Samas on rahaliidu toimimise seisukohalt strateegiliselt oluline, et ühegi makseraskustes riigi probleemid ei hakkaks edaspidi veskikivina rahapoliitika usaldust õõnestama. See omakorda viitaks sellele, et riikide maksejõuetuse reeglid ja põhimõtted peaksid olema selgemalt läbi töötatud. Muidugi selliselt, et sellest ei saaks distsipliini lõhkujat.

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et rahaliidu vajadus Euroopa majandusele on selge. Kuigi tal on ka olulisi poliitilisi mõõtmeid, vajab rõhutamist just tema majanduslik telg. Praegune kriis iseendast ei ole tõendanud, et Euroopa ühisraha saab toimida vaid ühe – üdini tsentraliseeritud majanduspoliitika – mudeliga. Pigem on see tõend sellest, et ükskõik milline mudel peab olema sisemiselt kooskõlaline. Kuivõrd mitmed seda kooskõla ehitavad elemendid on kitsalt rahanduslikest küsimustest tunduvalt laiemad, on laiem poliitiline tugi selle juures ülioluline.