Euraasia Liit – unelm, vimm või tegelikkus?

Mitmed tuntud rahvusvahelised organisatsioonid on teinud ülevaateid globaalsetest arengutest. Näiteks USA Riiklik Luurenõukogu avaldas hiljuti raporti “Global Trends 2030: Alternative Worlds”¹. Terve rea Euroopa Liidu (EL) institutsioonide ühisprojektina on tänaseks sündinud Euroopa strateegia- ja poliitikaanalüüsi süsteem, mille tulemusel ELi Julgeoleku-uuringute Instituut avaldas raporti “Global Trends 2030 – Citizens in an Interconnected and Polycentric World”².

Mitmete raportite puhul torkab aga silma, et nendes pole pööratud tähelepanu Euraasia Liidu loomise katsele. Pole selge, miks on nendest muidu ülevaatlikest raportitest välja jäänud isegi viide Euraasia Liidule, rääkimata siis juba sisulisest analüüsist.

Ka Euroopa Ülemkogu järeldustes ning välis- ja julgeolekupoliitika dokumentides leiab viiteid Venemaale, Süüriale või Malile – kuid seni mitte Euraasia Liidule.

On loomulik, et need järeldused, ELi poliitika- ja julgeolekuküsimuste komitee (ingl k: The Political and Security Committee, PSC) arutelud või ELi välispoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni seisukohad käsitlevad eelkõige maailma praeguseid kuumi kriisikoldeid.

Kui president Putinil läheb korda luua toimiv Euraasia Liit, hakkab see mõjutama järgmiste aastakümnete arenguid kogu maailmas – kuid eriti Euroopa Liidu lähinaabruses.

Samas on aga olemas oht, et keskendudes ainult kriisidele või hetkel „kuumadele teemadele“ nagu näiteks küberkaitse, jäävad tagaplaanile pikaajalised „vaiksed“ arengud. Juhul, kui Vene presidendil Vladimir Putinil läheb korda luua toimiv Euraasia Liit, hakkab see mõjutama järgmiste aastakümnete arenguid kogu maailmas – kuid eriti Euroopa Liidu lähinaabruses.

USA riigisekretär Hillary Clinton näis sellest käimasolevast ajaloolisest protsessist hästi aru saavat, kui ta 2012. aasta lõpus lubas aktiivselt vastu seista „Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia resovetiseerimisele“. See oli esimene Lääne nii kõrgel tasemel avalik – kuigi mitteametlik – hinnang Euraasia Liidu projektile.

President Putin reageeris sellele väga teravalt, väites, et tegemist on „loomuliku protsessiga“, mis on ajendatud riikide ühistest majandushuvidest. Mõneti Clinton siiski tõesti eksis, kuna Euraasia Liidu ambitsioon ületab eks-NSVLi piire ning seetõttu pole rangelt võttes tegemist ainult „resovetiseerimise“ katsega.

President Barack Obama oma inauguratsioonikõnes Euraasia Liitu ei maininud.

EL pole seni jõudnud Euraasia Liidu suhtes ühisele seisukohale. Kas see on vaid ühe mehe, st Putini vimm, mitme riigi saavutamatu unelm või tänane reaalsus? Kas tuleks seda tervitada või hoopis muretseda? Võimalik, et EL ei süvene antud teemasse vältimaks vastasseisu Venemaaga. Samas teemat ignoreerida ei saa, kuna erinevalt EList on pea kõigis Vene avaldustes viide Euraasia Liidule.

President Putin tuli 2012. aasta detsembri ELi-Venemaa tippkohtumisele Euraasia Liidu liidrina. SRÜ riikide pealinnades räägitakse üha kõlavamalt Euraasia Liidust. Euraasia Liidu „volinik“ Tatjana Valovaja väitis, et EL saab luua ühise majandusruumi ainult koos Euraasia Liiduga. Euraasia Liidu komisjoni ametnike visiit Brüsselisse tekitas eurostruktuurides segaduse, kuna pole selge, kes, mis tasemel ning mis teemal võiks nendega suhelda. Seega on olemas paratamatu vajadus ELi ühise seisukoha järele.

Euraasia Liit – Euroopa Liidu simulaakrum?

Putin on öelnud, et kui ta on otsustanud millegagi tegeleda, siis viib ta asja loogilise lõpuni – või vähemalt maksimaalse võimaliku tulemini. Euraasia Liidu puhul pole tegemist ainult Putini vimmaga. Putin on strateegiline mõtleja ning globaalne visionäär, kelle plaanid ulatuvad aastakümnete taha.

Erinevalt Euroopa liidritest on Putin unikaalses seisus. Ta on ühes või teises rollis juhtinud Venemaad viimased 14 aastat ning jääb ilmselt võimule ka järgmiseks dekaadiks, tandemis Dmitri Medvedeviga või kellegi teisega ehk kauemakski.

On olemas oht, et keskendudes ainult kriisidele või hetkel „kuumadele teemadele” nagu näiteks küberkaitse, jäävad tagaplaanile pikaajalised „vaiksed” arengud.

Putin saab isiklikult ellu viia üle kahekümne aastase kestusega projekte, mis on Euroopa liidritele kättesaamatu luksus. Putinit võib süüdistada paljus, kuid ta on sõnapidaja ja sihikindel liider.

Näiteks 2006. aastal hoiatas Putin, et juhul, kui Lääs tunnustab Kosovot, tunnustab Venemaa Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Paljud ei võtnud tema sõnu tõsiselt. Vaid paar aastat hiljem oli kogu maailm sunnitud tunnistama, et Putin viis oma lubaduse täide. Putin oli otsekohene oma eesmärgi sõnastamises, ent kidakeelne selle eesmärgi saavutamise viiside kirjeldamisel.

2011. aastal lubas Putin luua 2015. aastaks Euraasia Liidu.³ Seni pole põhjust tema sõnades kahelda. Putin püüab järgnevate aastate jooksul konsolideerida oma geopoliitilisi “varasid” selleks, et luua vundament Euraasia Liidule. Tema visiooniks on sulandada SRÜ ja selle vabakaubanduslepingud, Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsioon (SRÜ n-ö sõjaline tiib), Vene-Valgevene liitriik, Euraasia Majandusühendus ja tolliliit ühtseks Euraasia Liiduks, kaasates võimalusel riike ka väljastpoolt. Sotši olümpiamängud on sobilik areen Euraasia ehk Putini Liidu projekti globaalseks inauguratsiooniks.

2008. aasta augustisõja ajal tekkis Thbilisis arusaam, et Putin püüab luua Läänega paralleelset maailma, st „kõverpeeglipilti“ Euroopa Liidust. Sama aasta Postimehe loos „Venemaa telos – lääne simulaakrum?“ kirjutasin, et „Venemaa järgnevad sammud on etteaimatavad, kuna teatud mõttes on tegemist läänemaailma simulaakrumiga – kujundiga ilma substantsita“.

Täna näib, et „simulaakrumi“ loomine liigub jõudsalt edasi ja veel pole märke läbikukkumisest. Pole selge, milliseks Euraasia Liit kujuneb, kuid on kindel, et see pole Euroopa Liidu positiivne koopia. Ta ei saa olema täpselt selline, nagu Putin ette kujutas, kuna riikidel on omad huvid ja oma nägemus.

Lühinägelik on arvata, et see jääb ainult „osaliseks tolliliiduks“, st pelgalt majandusühenduseks. Kuna Putin viitab „ELi mudelile“, siis võib oletada, et Euraasia Liidul saab olema pädevus ka muudes valdkondades, nagu näiteks rahanduses, energia, välis- ja julgeolekupoliitikas jne.

Euraasia Liidu vaimustus versus Euroopa Liidu väsimus

Pärast 2008. aasta augustisõda jäid Ukraina, Valgevene, Moldova jt SRÜ riigid ELi idapartnerluse ja Vene lähivälismaapoliitika vahele. Valgevene on tänaseks ametlikult teatanud, et on huvitatud liitumisest Euraasia Liiduga. Lähiaastatel selgub, millised idapartnerluse riigid on huvitatud (ja suutelised) jätkama eurointegratsiooni kursil. Aserbaidžaan ilmselt selle liiduga ei ühine, hoides samas häid suhteid. Ka Gruusia valitsus ei soovi ühineda Euraasia Liiduga, kuid hoobasid Thbilisi survestamiseks on rohkem. Seetõttu on oluline ELi aktiivne kohalolek Gruusias.

Tänavu sügisel toimuval ELi idapartnerluse tippkohtumisel Vilniuses selgub, millised on väljakutsed idapartnerluse riikides. Vilnius on selleks mõttevahetuseks väga sobilik koht, kuna Leedu on Euraasia Liidu teemaga seni kõige sügavamalt tegelenud. Vilniuse ülikooli professori Ramūnas Vilpišauskase juhtimisel avaldati hiljuti uurimus „The Eurasian Union: Challenge to the European Union and Countries of Eastern Partnership“, mida arutati veebruaris Leedu parlamendis diplomaatide, ekspertide ning NATO/ELi suursaadikutega.

Euraasia Liidu eduka rakendumise võti asub Kiievis. Ukraina jätkab assotsiatsioonilepingu, sh DCFTA läbirääkimisi ELiga. Samas soovib ta Euraasia tolliliidu „vaatleja“ staatust. Pole selge, mida „eristaatus” tähendab ning kuidas see ühildub DCFTAga. Ukraina liidrid väidavad, et Kiiev soovib tihedat koostööd nii Euroopa kui Euraasia Liiduga ning seetõttu ei saa rääkida dilemmast.

Minu arvates on tänane Euroopa ja Euraasia Liit üksteist välistavad ühendused ja Ukraina soov on ebarealistlik. Kiiev peab lahti harutama Gordioni sõlme, kuna avalikkus on lõhestunud. Hiljutise küsitluse kohaselt 41 protsenti küsitletuist soovib riigi ühinemist Euraasia tolliliidu ja majandusruumiga. Sama palju toetas ühinemist Venemaa ja Valgevene liitriigiga. Kolmandik toetas lepingu sõlmimist ELiga ja 40 protsenti  ELi liikmesust. Esimese sammuna liitub Ukraina ilmselt tolliliiduga “3+1” formaadis ning hiljem Euraasia Liiduga, kuigi see formaat pole veel selge.

Jerevani seisukoht on sarnane Kiievile. Endine kaitseminister Vahan Širkhanjan toetab liitumist Euraasia Liiduga. President Serž Sargsjan on väitnud, et Armeenia on huvitatud integratsioonist nii tolliliidu, Euroopa Liidu kui Euraasia Liiduga. “Selle aasta aprillis kirjutas Armeenia alla „koostöö memorandumile” Euraasia Liiduga.“. Pole selge, mida selline „memorandum“ tähendab ning kuidas on see ühildatav DCFTAga.

Euraasia Liiduga ühinedes on Moldoval lootus saada tagasi Transnistria, st see on unistus, mida Euroopa Liit ei saa täita.

Võitlus valijate „südamete“ pärast käib aktiivselt ka Moldovas. Rumeenia jt Ida-Euroopa riigid püüavad Moldovat euroatlantiliselt lõimida. Samas Chișinăus avati Euraasia Liidu infokeskus. Euraasia Liiduga ühinedes on Moldoval lootus saada tagasi Transnistria, st see on unistus, mida Euroopa Liit ei saa täita. Lisaks Transnistria võlgade kustutamine ja muud võimalused, mida Euraasia Liit pakub.

Hiina suhe Euraasia Liiduga on oluline, kuna ta on aktiivne Kesk-Aasias ning see liit on sillaks Euroopa ja Aasia vahel.

Kõrgõzstani otsus ühineda sõltub ka Hiinast, kuna kohalik turg on suuresti Hiina kontrolli all. Kõrgõzstani valitsus peab lisaks välistele asjaoludele arvestama avaliku arvamusega, mis reageeriks ilmselt valuliselt odavate Hiina kaupade kadumisele turult.

Usbekistanil kui Kesk-Aasia regiooni mõjukamail riigil on oma ambitsioonid ning seetõttu on tema ühinemine Euraasia Liiduga ebatõenäoline. Juhul, kui president Islam Karimov areenilt lahkub, võib ka riigi kurss muutuda.

Turkmenistan on jäänud neutraalseks riigiks, kuid pole selge, kui kaua see on võimalik.

Tadžikistani otsus sõltub suuresti Euraasia Liidu toetusest Roguni hüdroelektrijaamale, millele Usbekistan on vastu seisnud.

Kasahstan, mille president Nursultan Nazarbajev 1994. aastal Euraasia Liidu idee riigijuhi tasemel välja käis, ilmselt ühineb Euraasia Liiduga omadel tingimustel. Näiteks on Nazarbajev teinud ettepaneku, et Euraasia Liidu ühisraha poleks mitte rubla, vaid „akmetal“ või „euraz“.

Venemaa on teinud ELile ettepaneku koostööks Kesk-Aasias näiteks narkoäri tõkestamise, piirikontrolli ja poliitilise stabiliseerimise valdkonnas. Hetkel on valdav seisukoht, et EL peaks selle pakkumise heauskselt vastu võtma selleks, et vähendada Hiina mõju piirkonnas.

Ettepanekut lähemalt vaadeldes pole aga selge, kellega oleks ELil pikas perspektiivis mõttekam koostööd teha. Selleks, et arukalt otsustada, tuleks vaadata Hiina ja Vene piirkondlikke motiive, meetodeid ning lõppeesmärki. Näiteks paljude kohalike arvates kontrollivad just Vene päritolu jõud piirkonda läbivat narkotransiiti. Seega piirikontrolli üleandmine Vene föderaalsele julgeolekuteenistusele FSB võib narkotransiiti Euroopasse sootuks suurendada. Vene tegevus Kõrgõzstanis pole seni stabiilsust toonud. ELi strateegiliseks eesmärgiks võiks olla selle osapoole toetamine, kes jätab suurima „võimaluste akna“ ELi toimimiseks Kesk-Aasias.

Euraasia Liidu suhted kolmandate riikidega

Mulle näib, et lähiaastatel kasutab Venemaa ära ajaloolist võimalust, mil laienemistest väsinud ning kriisidest räsitud EL tegeleb vaid iseenda probleemidega ja kriisikolletega laias maailmas ning pole seetõttu suuteline oma lähinaabruses aktiivselt toimima.

Euraasia Liit võib saada atraktiivseks alternatiiviks nendele riikidele, kes ei soovi (või ei suuda) saada ELi täisliikmeks, näiteks Serbiale või Türgile. Ka Süüria tänane president Bashar al-Assad on väljendanud huvi ühineda Euraasia Liiduga. Need riigid on ettevaatlikud, et mitte võõranduda Läänest ning sattuda liigsesse sõltuvusse Venemaast. Euraasia Liit poleks neile mitte unelm, vaid „mugavusabielu“. Erinevalt EList ei nõua Euraasia Liit inimõiguste järgimist, kohtusüsteemi sõltumatust või meediavabadust. Putini Liit ei avalda „progressiraporteid“, sest tegemist on „suveräänse demokraatia“ kontseptsioonil põhinevate riikide ühendusega.

Tänane Venemaa on suuteline pakkuma hüperboonuseid riikidele, kes soovivad ühineda Euraasia Liiduga. Summad ületavad mitmekordselt ELi või USA abi. Loomulikult on selline „ergutus“ võimalik tänu kõrgetele nafta- ja gaasihindadele, mis samas võivad aga ka langeda. Just seetõttu arvavad paljud, et Putini Liidu projekt pole jätkusuutlik. Samas ei märgata, et nafta hind on viimase tosina aasta jooksul teinud vähemalt kolmekordse hüppe. Kas me saame täna kindlad olla, et nafta hind ei tõuse Putini ametiaja lõpuks kolm korda, st 300 USA dollarini barreli eest? Ja mida tähendaks selline hind Euraasia Liidule?

On paljutähenduslik, et Serbia presidendi Tomislav Nikolići esimene välisvisiit polnud mitte Brüsselisse, vaid Moskvasse. Venemaa on viimastel aastatel suurendanud oma strateegilist kohalolekut Serbias – eriti energia-, aga ka sõjalises valdkonnas. 2011. aasta sügisel avati Nišis regionaalne humanitaarkeskus. Mitmed kõrged Vene ametnikud on väljendanud toetust „Serbia vendadele“ ning lubanud sekkumist kaitsmaks nende huve ja hoidmaks ära „humanitaarkatastroofi“ piirkonnas. Läbi selle keskuse on võimalik “humanitaarse” sildi all sekkuda Kosovos ning kogu Balkani regioonis, seda ilma keskvalitsuste või rahvusvaheliste organisatsioonide palve ja toetuseta.

Oluline on jälgida ka Türgi võimalikke suhteid Euraasia Liiduga, seda eriti juhul, kui Türgi ei ühine Euroopa Liiduga. Türgi on aktiivne mängija SRÜ turgi keelte riikides ning seetõttu on Moskval vajalik Ankara positsiooniga arvestada. Vaatamata Türgi enda regionaalsetele ambitsioonidele pole võimatu, et Türgi püüab tugevdada sidemeid ka Euraasia Liiduga. Kuna Türgi on ELi jaoks alternatiivne energiakoridor, omaksid igasugused kokkulepped Türgi ja Euraasia Liidu vahel üliolulist tähendust.

Euraasia Liidu globaalse tuleviku võtmeks on koostöö Iraaniga. Iraan on regionaalne suurvõim ning seetõttu mõjutab arenguid nii Kesk-Aasias ja Kaukasuses kui ka Lähis-Idas. Hetkel tugevdab Venemaa oma sidemeid Iraaniga, olgu selleks tuumakoostöö, naftatööstus või laevaehitus. Kui Euraasia Liidu koostöö Iraaniga laabub, siis tekiks tõeline globaalne alternatiiv Euroopa Liidule. See alternatiiv ühendaks riike, kus demokraatia areng on problemaatiline ning domineerivad Lääne-vastased meeleolud.

Vaatamata Türgi enda regionaalsetele ambitsioonidele pole võimatu, et Türgi püüab tugevdada sidemeid ka Euraasia Liiduga.

Küprose finantsministri Michael Sarrise hiljutise Moskva visiidi ajal teatas Venemaa, et võib aidata juhul, kui Küpros loovutab muuhulgas osa Aphrodite gaasimaardla varudest Gazpromile. Küprose rannikuvetes on hinnanguliselt kuni 200 miljardit kuupmeetrit maagaasi. Venemaa on igati huvitatud kõikidest arengutest, mis on nende varudega seotud. Seekord Küpros ei nõustunud Moskva pakkumisega, kuid Kreeka ja Küprose kriisid näitavad, et isegi ELi liikmesriigid pole „immuunsed“ Euraasia Liidu võimalike lähenemiskatsete suhtes.

Euraasia Liidu tulevik

Euraasia Liit on reaalsus, kuna selle majandusühendus, tolliliit ja institutsioonid eksisteerivad juba täna. Euraasia Liidu ühisrahani, ühise põllumajandus- või välispoliitikani on pikk tee, kuid ka tänane EL ei sündinud üleöö.

Mitmed riigid laveerivad hetkel Euroopa ja Euraasia Liidu vahel, püüdes mitte võõranduda ei ühest ega teisest. Mõned riigid loodavad teha nii Venemaale kui ELile „rehepappi“. Pole kindel, et see õnnestub, sest nii Venemaal kui ELil on tugevad huvid ja hoovad.

On ilmselge, et juhul, kui Putinil õnnestub Euraasia Liidu projekt ellu viia, mõjutab see globaalseid arenguid järgnevate aastakümnete jooksul. EL on sunnitud muutma suhteid riikidega, kes on Euraasia Liidu „vihmavarju” all. Loomulikult võib Putini Liidu projekt ka läbi kukkuda, kuid sellele lootma jääda ning teemaga mitte tegeleda tundub lühinägelik.

Eestis pole laiemat arutelu Euraasia Liidu teemal seni toimunud, kuigi  Euraasia majandusühenduse ja tolliliidu komisjon loodi rohkem kui neli aastat tagasi. Ka Euroopa Liidus pole seni liikmesriikide vahel sisulist arutelu toimunud ning ühisseisukohta kujunenud. Sobilik oleks alustada näiteks COREPERi või PSCi saadikute, aga miks mitte ka ministrite mitteametliku aruteluga Euraasia Liidu teemal juba näiteks Leedu eesistumise ajal.

Eks aeg näitab, kuhu selle aruteluga võib välja jõuda, sest nagu teame, on ühe mehe vimm mõnikord teise mehe ots ning kellegi unelm jällegi kellegi teise tegelikkus.