Esimene maailmasõda – kuidas Euroopa end teostas

Ajaloost otsitakse alatasa õppetunde – nii poliitikas, sõjanduses kui kultuuris. Erandiks pole ka Esimene maailmasõda, mille algusest möödus äsja 100 aastat ning mille mõjus kogu maailma ajaloole ei kahtle keegi. Aga milline selle sõja mõju siis ikkagi oli? Kuidas ta mõjutas kultuuri?

Kui püüda leida vastust küsimusele, kuidas mõjutas või muutis Esimene maailmasõda kultuuri, peaks kõigepealt defineerima kultuuri mõiste. See pole aga sugugi lihtne. Väga laia vaatepunkti järgi on kultuur „inimesele (inimkonnale) omane eksisteerimisviis, mille varal inimene eristub kõikidest bioloogilistest eluvormidest ja loob endale tehisliku elukeskkonna“.¹ Kitsama, tänapäevakasutuses üsna levinud vaate järgi samastatakse aga sõna „kultuur“ tihti kõrgkultuuriga.² Ja siis on muidugi seda mõistet täitsa oma maitse järgi kasutanud veel erinevad filosoofid. Kohe meenub Oswald Spengler (1880–1936), kes mõistis kultuuri all ühte arenguastet inimkonna ajaloos. Astet, mille tema meelest vahetas Euroopas pärast 18. sajandil kõrgpunkti jõudmist välja „tsivilisatsioon“ – Spengleri meelest „tsesarismi ajastu“, mis kujutab endast autoritaarselt juhitavate „massiriikide“ ajajärku.³

Kui püüda leida vastust küsimusele, kuidas mõjutas või muutis Esimene maailmasõda kultuuri, peaks kõigepealt defineerima kultuuri mõiste.

Seda kõike kirjeldab ta oma peateoses „Õhtumaa allakäik“, mis on iseenesest vahetult seotud Esimese maailmasõjaga. Spengler kirjutas oma teose sõja ajal ning raamatu esimese köite ilmudes septembris 1918 uskus autor veel Saksamaa võitu. „Ta kirjutas oma raamatu ootuses, et riigi sõjaline ja poliitiline eliit saab sellest abi orienteerumisel Euroopa uues korralduses ja valmistumisel uuteks konfliktideks, mida Spengler pidas vältimatuks. Kaotus ja kokkuvarisemine tabasid teda ootamatult, ei pannud aga muutma tulevikuprognoose: majanduse ja koos sellega demokraatia tõus sisepoliitiliselt määravaks faktoriks, demokraatia järkjärguline erodeerumine, seisusliku korra ja rahvuste lagunemine, uute impeeriumide kujunemine ning nende astumine suurtesse sõdadesse.“⁴

Kuigi antud tsitaat manab tõesti silme ette Esimesele maailmasõjale järgnenud ebastabiilsuse ja mullistuste perioodi, mis suubus hävitavasse Teise maailmasõtta, ei aita ilmselt ka Spengleri sõnakasutus lähemale mõistmisele, millisest kultuurist peaksime rääkima, et suuta vähemalt piiritledagi muutusi, mida tõi endaga kaasa Esimene maailmasõda.

Iseenesest on veel üks võimalus. Nimelt – kui oleme üldjoontes nõus tõsiasjaga, et see sõda muutis Euroopat ja maailma, muutis palju enam kui ükski teine eelnenud sajandi jooksul toimunud konflikt pärast Prantsuse revolutsioonisõdu ja Napoleoni sõdu, mis samuti maailma nii heas kui halvas uueks lõid, peab ju järelikult põhjus vähemalt osaliselt leiduma sõjas endas. Mitte selle sõja võimalikuks teinud ühiskondlikes muudatustes – massiühiskonna kujunemine oli tööstusrevolutsiooni ja järjest kiireneva linnastumisega alanud juba enne sõda, samuti olid juba enne sõda olemas uued, moodsa massiühiskonna vajadustele vastata üritavad poliitilised ideed ja ideoloogiad ning juba enne sõda oli olemas hulk tehnilisi uuendusi, mida tänapäeval iseenesestmõistetavateks peame (telefon, filmikunst, autotransport, aga näiteks külmutuslaevade abil rahuldati ka eurooplaste üha suurenevat iha troopiliste puuviljade järele) –, vaid sõjas endas.

Ehk siis sõjapidamise kultuuris. Võib kõlada veidralt – ja ma pole tõesti ka kuskil kuulnud säärast mõistet –, aga ilmselgelt võime rääkida sõjakultuurist. Ning seda ei tohi kindlasti segi ajada sõjakunstiga, mis on kogum teooriaid ja praktikaid, mis on arendatud enda sõjalis-poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja vastase omade nurjamiseks. Kasutades praegu veidrat sõna „sõjakultuur“ pean silmas hoopis seda, kui kultuurselt või mittekultuurselt – kasutades antud juhul täiesti teadlikult ja lähemalt defineerima hakkamata igapäevakeelt – sõda peeti. Kuidas koheldi oma kamraade ja suhtuti sõjavangidesse, kuidas käidi läbi oma ja võõraste tsiviilisikutega, mida peeti rüütellikuks ja sõjamehele vääriliseks, mida mitte. Ehk siis on see tegelikult jällegi sama vana hea kultuuri kõige üldisem definitsioon, mille järgi kultuur on kõik, mida inimesed teevad või tegemata jätavad.

Kitsama, tänapäevakasutuses üsna levinud vaate järgi samastatakse aga sõna „kultuur” tihti kõrgkultuuriga.

Ehk mõtiskledes selle üle, milline oli Esimese maailmasõja sõjakultuur, jõuame veidi lähemale ka sellele, milles seisnesid muudatused, mille tegi läbi sõjajärgne maailm. Tulid ju pärast nelja ja poolt sõja-aastat mehed kaevikutest tagasi muutunult ning pidid kuidagi taas kohanema tsiviileluga ja hakkama ehitama uut maailma. Maailma, mis nagu teame, püüdis küll teha nägu, et pöördutakse tagasi mingisse endisesse normaalsusesse, kuid mis oli tegelikult igas mõttes uus – mille oli uueks loonud sõda. Mille olid ühelt poolt uueks loonud sõja kaevikuis ja rindel veetnud mehed, teisalt aga vahepeal meeste töid teinud ja koos sellega varem peamiselt meestele kuulunud privileege nautima hakanud naised. Ja mille oli uueks loonud ka lihtne tõsiasi, et paljud endise aja inimestest olid lihtsalt hukkunud. Nende asemele pidid astuma uued, tihti noored ja varasemaid traditsioone eimiskiks pidavad inimesed.

Eks iga sõda võib pidada murranguliseks ja näha selle erinevusi  mõne varasema sõjaga võrreldes. Sageli seletatakse seda tõsiasjaga, et ühelt poolt valmistuvad väejuhid uuteks sõdadeks varasemate kogemuste põhjal, teisest küljest muudavad aga tehnoloogilised uuendused sellise ettevalmistustöö juba eos atavistlikuks. Ja kui sellised põhjapanevad uuendused teaduses ja tehnikas ka puuduvad, siis tahes-tahtmata muutub kõik muu alates ilmaoludest ja lõpetades konkreetsete inimestega konkreetsetes oludes, mis teebki juba peetud sõdade pidamise võimatuks. Kõigele sellele vaatamata on Esimesel maailmasõjal jooni, mis eristavad teda kõigist varasematest sõdadest.

Ei hakka pikalt ja eraldi neil joontel peatuma. Olgu vaid öeldud, et Euroopa väejuhid olid küll juba enne sõja algust vaimustuses moodsast tehnikast, uute relvade hävitusjõust ja laskeulatusest, kuid samas ei osanud nad päris hästi ette kujutada, kuidas kasutada nende seninägemata võimsate relvadega varustatud seninägemata suuri inimhulki. Ja see viis vaid ühe tulemuseni – seninägemata suurte tapatalguteni.

Tõeline murrang selles sõjas oli aga mõtteline. Kui 1914. aastal mindi veel suhteliselt rüütellikku sõtta, kus tehti selget vahet võitlejate ja mittevõitlejate ehk tsivilistide vahel, siis sõja lõpuks endale enam illusioone ei tehtud – üksikvõitleja oli minetanud oma näo, vaenlasest saanud hall mass, okupeeritud alade tsivilistist aga heal juhul maksumaksja ja andamiandja, halval juhul aga potentsiaalne partisan ja diversant, kes tuleks ebameeldivuste ärahoidmiseks kohe hukata. Tööstuslik massisõda ning samuti üha tööstuslikum, massimeedia kõiki võimalusi ära kasutav propaganda tegid oma töö. Ja muidugi needsamad relvad – kui ikka vastast näha pole ning surm sajab alla kas taevast, 20–30 kilomeetri kauguselt välja lastud mürsu näol või hiilib pea nähtamatu gaasina maad mööda, siis kaob igasugune vanade aegade rüütlieetika …

Loomulikult peegeldus see ka sõja lõpptulemuses, kus õigupoolest ongi näha Esimese maailmasõja tohutusuur ideoloogiline mõju inimesele ja rahvusvahelisele õigusele. Nimelt sisaldas 3. märtsil 1918 ühelt poolt Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi ning teiselt poolt Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Brest-Litovski rahuleping veel varasematele sõdu lõpetavatele lepetele harjumuspärast klauslit, millega andestati teineteisele sõja ajal toime pandu. Lepingu 9. paragrahv ütleb: „Lepinguosalised pooled loobuvad vastastikku sõjakulude hüvitamise nõudmisest, st riiklikest sõjapidamise kuludest, samuti sõjakahjude hüvitamisest, st neist kahjudest, mida oli tekitatud neile või oli tekitatud nende kodanike poolt sõjaväelise tegevusega vaenlase maal, sealhulgas kõigi vaenlase riigi territooriumil toime pandud rekvisitsioonidega.“

Versailles’, Saint-Germaini, Neuilly’, Trianoni ja Sèvres’i lepingus sellist punkti pole. Nimelt Antandi lepingud – vastavalt Saksamaa, Austria, Bulgaaria, Ungari ja Türgiga – ei andestanud midagi. Vastupidi – ühepoolselt nõuti sõjakurjategijate kohtu alla andmist, sõjakahjude tasumist ja riikide valitsustelt avalikult oma süü tunnistamist. Kui Türgis viis säärane ühepoolne süüdlaseks tembeldamine kohe uue, 1923. aastani väldanud relvakonflikti puhkemiseni ja lõppes Türgile soodsa Lausanne’i rahu sõlmimisega, siis teistele Keskriikidele õnnestus säärased ühepoolsed „süülepingud“ peale suruda vägivalla ning nende riikide majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku destabiliseerimise hinnaga.

Ühe poole loobumine rüütellikkusest ja suuremeelsusest viis sarnase lahtiütlemiseni ka teisel pool. Seda tõttasid ära kasutama pead tõstvad totalitaarsed ideoloogiad, jõudes peagi välja vastase dehumaniseerimiseni kas rahvuslikul või sotsiaalsel pinnal. Kui see ei mõjutanud kuidagi kultuuri, siis mis veel?

Oswald Spengler kirjutas „Õhtumaa allakäigu” sõja ajal ning raamatu esimese köite ilmudes septembris 1918 uskus autor veel Saksamaa võitu.

Jah, muidugi võiks väita, et Esimese maailmasõja metsikuse juured peituvad mujalgi kui vaid teaduse ja tehnika arengus ning sõja enese tegelikkuses. Suurepäraselt edasi antud ängiga on seda teinud Michael Haneke oma 2009. aasta linateoses „Valge pael“, mis räägib elust ühes Põhja-Saksa külas vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist. Vaadeldes aga Esimesest maailmasõjast kõnelevat kirjandust ning võrreldes sedavõrd erinevaid autoreid, nagu näiteks Louis-Ferdinand Céline’i (1894–1961) ja Ernst Jüngerit (1895–1998) ning nende teoseid  „Reis öö lõppu“ (1932, e.k 2010) ja „Terastormides“ (1920), siis Céline kujutab sõja absurdi ja mõttetust, Jüngeri minajutustajast autor käsitleb end aga antiikkangelasena kesk titaanide heitlust – näeme, et sõjakogemus oli midagi nii suurt ja haaramatut, et ühisnimetajat on ääretult raske leida. Äärmisel juhul on selleks ellujäänute süütunne (siinkohal suur tänu Tiit Aleksejevile antud tähelepaneku eest), millest on kantud Thomas Stearns Elioti (1888–1965) legendaarne poeem „Ahermaa (1922, e.k 1999), kus peategelane kõnnib mööda Londoni tänavaid ja näeb seal sõtta jäänud sõpru.

Tundub hoopis, et kuigi Esimese maailmasõja vahetuteks mõjudeks meie kultuurile võib küll nimetada suveaega, üldist valimisõigust või funktsionalistlikku arhitektuuri, ei osanud selles osalenud ja oma kogemust sõnastada püüdnud kirja panna mitte mingit õppetundi tulevikule, mitte mingit juhist eluks, mitte mingit uut tunnetust, millest ka abi oleks võinud olla. See sõda sai oma absoluudis ja absurdis legendiks juba osalejate eluajal. „Sest kui sõda muundub müüdiks, on võit ja kaotus üks. Siis teostavad võitja ja võidetu ühiselt neile osaks saanud saatuse,“⁵ võtab kirjandusteadlane Jörg Magenau Esimese maailmasõja kogemuse kokku. Rääkides küll kahest vennast, kahest kirjanikust – Friedrich Georg ja Ernst Jüngerist –, sobib see tõdemus üldistama ka kogu Esimest maailmasõda, mis teostas Euroopa saatuse. Mitte heas, aga halvas.