Emilija Pundziūtė-Gallois: Kõnelda Venemaaga või mitte kõnelda

Venemaa diplomaatia kuvand on tõepoolest agressiooni käigus kõvasti kannatada saanud. Vene diplomaatia, mida varem austatati oma professionaalsuse, eruditsiooni ja kõrge positsiooniga diplomaatide reputatsiooni tõttu, on nüüd degradeeritud sõja õigustamiseks mõeldud kõige pöörasemate valede ja ohjeldamatu künismi hääletoruks.

Balti diplomaadid ütleksid muidugi, et mitte ühelgi ajavahemikul alates 1990ndatest ei ole Venemaa diplomaatia olnud ei lugupidav ega austusväärne. Olles sunnitud kuulama solvanguid ja süüdistusi vähemuste poliitika või mälupoliitika pärast, pidid Balti diplomaadid end pidevalt kaitsma nii oma läänepartnerite ees kui ka kodus.

Ajuti tuli neil selgitada, et nad ei ole „neonatsid“ ega „fanaatilised russofoobid“, vaid sõltumatud rahvusriigid, kes on võtnud kohustuse järgida rahvusvahelist õigust. Vene diplomaatial oli Balti riikidega kolm suhtlusviisi: tige, üleolevalt armulik või olematu.

Meile hästituntud saatan

Prantsusmaa, Saksamaa ja USA püüdsid Venemaad kohelda partnerina – küll mõnikord keerulise, kuid siiski vajalikuna –, kellega koostöö oli tähtis, et lahendada mõningaid ühiseid probleeme. Ärihuvide kõrval kuulusid selliste ühiste murede sekka üleilmsed küsimused, nagu näiteks tuumarelva leviku tõkestamine, Aafrika ja Lähis-Ida kriisid ning sanktsioonirežiimid, kus läks vaja Venemaa osalust.

Seda mõjutas eeldus – mitte ilmtingimata naiivne –, et oskuslikud läbirääkimised võivad mõjutada iga kangekaelse osapoole positsiooni. Tuleb meenutada, et Läänel oli rikkalik külma sõja aegne kogemus Kremliga ühe laua taga istumisest ning et Venemaa polnud ju kaugeltki ainus „raske riik“.

Vene diplomaatial oli Balti riikidega kolm suhtlusviisi: tige, üleolevalt armulik või olematu.

Vahepeal aga nägid Balti riigid vaeva, et end ja ülejäänud Euroopat Venemaast distantseerida, hoiatades „saatanaga sobingute tegemise” ohtude eest. Eesti president Toomas Hendrik Ilves märkis, et dialoog ei ole poliitika omaette. Tema Leedu kolleeg Dalia Grybauskaitė oli üks esimesi, kes nimetas Venemaad terroririigiks (juba pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal). Grybauskaitė lisas, et agressoriga kõnelemine on niisama ohtlik kui lubada tema hävitajatel lennata üle meie peade.

Balti loogika oli lihtne: hoia eemale ja hoia ka oht eemal. Mida vähem kontakte meil venelastega on, seda parem, nagu üks Leedu julgeolekuametnik kunagi selle lähenemise kokku võttis. Lätlased ja eestlased olid ehk mõõdukamad. 2019. aastal käis Eesti president isegi Moskvas. Üldine suundumus piirkonnas jäi siiski selgeks: vaoshoitus ja distantseerumine.

Ühismeele puudus

2022. aastal asjad muutusid. Balti diplomaatidel võis tekkida kiusatus nautida „ma ju ütlesin teile“ hetke. Siiski peame asetama nüüdsed arengud laiemasse konteksti. Lääne diplomaatial on seljataga aastasajad huvide tasakaalustamist, kompromisside otsimist, usalduse ülesehitamist ja suurte sõdade vältimist. Nad teavad ka, et pole igavesi liitlasi ega püsivaenlasi. Metternichi ja Talleyrandi parimaid traditsioone silmas pidades arvatakse, et et Euroopa saatus on üles ehitatud pidevale kompromisside leidmise kunstile. Hedley Bulli ümber sõnastades: kui diplomaatia jääks peamiseks institutsiooniks, mis liidab rahvusvahelist üldsust, tuleks meil Venemaaga mingisugune suhe luua.

Lääneeurooplased on muidugi valesti hinnanud Venemaa pikaaegseid kavatsusi ja nad on ka tunnistanud, et Balti riikide ettevaatlikkus olnuks nende jaoks parem strateegia. Paraku ei arva nad, et Venemaa on loomupäraselt korrumpeerunud ja määramatuks ajaks salongikõlbmatu. Isegi praegu ei ole kõik Lääne diplomaadid valmis põletama kõiki sildu suhtluses Venemaaga – riigiga, mis peab jõhkrat sõda, rikkudes rahvusvahelise õiguse kõige elementaarsemaid norme, ja mille presidendi kohta on väljastatud rahvusvahelise kriminaalkohtu vahistamismäärus. Nad tunnistavad ikka veel võimalust, et neid sildu võib kunagi vaja minna – juhuks kui Putin sõja võidab ja võimu säilitab.

Paraku ei arva lääneeurooplased, et Venemaa on loomupäraselt korrumpeerunud ja määramatuks ajaks salongikõlbmatu.

Eurooplastel on vähe ühiseid arusaamu, kuidas praegu Venemaaga diplomaatiliselt suhelda. Need erinevused ilmnesid 2023. aasta veebruaris Viinis peetud OSCE Parlamentaarsel Assambleel. Ligemale 20 liikmesriiki käisid Austria välisministeeriumile avalikult peale, et Austria keelduks viisa andmisest Venemaa delegatsioonile, kuhu kuulus palju isikuid, kes olid juba Lääne sanktsioonide all.

Austria otsustas siiski järgida rahvusvahelist tava, mis kohustab vastuvõtvaid riike lubama välisriikide diplomaatilistel esindustel sellistel kohtumistel osaleda. Ehkki kõik 20 riiki olid pettunud, oli Leedu ainus, kes boikoteeris tippkohtumist, väites, et ta peab „poliitiliselt ja moraalselt kohatuks“ istuda samas ruumis kuritegeliku riigi esindajatega. Teised võtsid seda kui võimalust Venemaale otse välja öelda, mida nad mõtlevad. Näiteks soovitas Läti esindaja venelastel minna sinnasamasse, kuhu läks nende sõjalaev Mustal merel. Teised lahkusid demonstratiivselt saalist.

Häid variante pole

Kahjuks ei ole olemas ainuõiget lahendust. Suhtlemine ja mittesuhtlemine on diplomaatilised tehnikad: tuleb põhjalikult kaaluda, milline neist valida ja millal, kindlustamaks, et Euroopa turvalisuse elulised huvid on kaitstud.

Balti riigid on tulihingelised mittesuhtlemise pooldajad. Nad leiavad, et alates 2022. aastast sarnanevad need diplomaatilised foorumid, kus Venemaa on endiselt teretulnud, kurtide dialoogiga. Kuid nii Venemaa diplomaadid kui nende Lääne ametivennad jätkavad seda mängu. Selline dialoog ei paku mingeid edusamme ning ainult julgustab venelasi, tekitades neis tunde, et neid kuulatakse.

Suhtluskanalid aga pole olemas ainult teabe edastamiseks, vaid ka mõõtmaks vastaspoole vestluskaaslaste kavatsusi. See on eriti vajalik, kui kahtlustatakse, et need plaanid on ohtlikud. Juba eelmise aasta aprillis saatis Leedu kiirkorras Venemaa suursaadiku Vilniusest välja ning kutsus tagasi oma suursaadiku Moskvast. Saatkonnad on endiselt vastavates pealinnades olemas, kuid töötavad praegu vaid vaevu.

Suhtluskanalid aga pole olemas ainult teabe edastamiseks, vaid ka mõõtmaks vastaspoole vestluskaaslaste kavatsusi.

Leedu välisministeeriumi see ei paista häirivat, sest ta on nimetanud Venemaa diplomaate persona non grata’ks juba 2014. aastast. Väidetavalt pole Moskvas tänapäeval niikuinii palju teha. Eestil ja Lätil olnuks ehk targem hoida oma diplomaatilised silmad ja kõrvad Moskvas, mis võimaldanuks neil diplomaatilise korpuse Euroopa esindajate seas ka Baltimaade häält kuuldaval hoida. Eesti suursaadik lahkus Moskvast alles 2023. aasta veebruaris, Läti suursaadik järgis solidaarselt eeskuju.

Nii nagu otseliin Nõukogude ja Ameerika juhtide vahel pärast Kuuba raketikriisi 1962. aastal, peavad suhtluskanalid Venemaaga jääma tänapäeval avatuks juhuks, kui olukord peaks muutuma ja oleks võimalik dialoogi uuesti alustada. Isegi Balti diplomaadid tunnistavad, et kunagi tuleb aeg, mil rohkem regulaarset suhtlust on õigustatud. Küsimus on selles, millal.

Kui diplomaatide isolatsiooni eesmärk on edastada sõnumit, et Venemaa käitumine ei ole Läänele vastuvõetav, peame oma sõnades ja tegudes kindlaks jääma. Kõige tähtsam on hoiduda segaste signaalide saatmisest. Just seetõttu kipuvad Balti riigid üle reageerima, kui mõni Lääne-Euroopa liider räägib sellest, et on vaja lubada Venemaal nägu säilitada.    

Saatanatega hakkama saada

Hiljuti soovitas Leedu peaminister Ingrida Šimonytė: „Euroopa peaks mõtlema oma julgeolekusüsteemist ilma Venemaata ja oma julgeolekut sellisel alusel arendama.“ Teised Balti poliitikud on osutanud, et Venemaa tuleks välja heita OSCEst ja isegi ÜROst. Tasub siiski meeles pidada, et neid platvorme ei loodud mitte kokkusaamise rõõmuks, vaid just selleks, et lahendada puudujääke vastandlike riikide omavahelises suhtluses, püüdes seeläbi ebakindlusega hõlpsamini hakkama saada.

OSCE oli Nõukogude Liidu ja Lääne relvakontrolli ja inimõiguste alaste tuliste läbirääkimiste tulemus. Alles 1990. aastatel hakkas see välja andma konsensuslikke dokumente. Kui OSCE kõrvale heita, muutuvad kehtetuks kõik vastuvõetud ühisdokumendid, kaasa arvatud Helsingi põhimõtted. Enne kui kiirustame rahvusvahelist organisatsiooni laiali saatma, peame endalt küsima, kas me suudame selle asemele midagi paremat luua.

Nagu ajaloolane Pierre Grosser 2013. aastal ütles, tähendab diplomaatia 21. sajandil „saatanatega tegelemist“. Nüüd peame kokku leppima, kes on need saatanad ja kuidas nendega hakkama saada, pidades samal ajal meeles, et ainuski pisiasi pole tühine, kui asi puudutab Euroopa turvalisust.