Eestlaste ja soomlaste suhted muutuvas ajas

Soome lahe põhja- ja lõunakalda elanikud on aastasadu üksteisega suhelnud. Läbikäimist on kergendanud ühendav meri. Soodsate mereteede tõttu olid kaua aega Soome lahe põhjaranniku elanikel lõunaranna elanikega isegi tihedamad ühendused kui oma Soome põhjapoolsete metsaalade rahvaga. Soome-sisene inimestevaheline suhtlemine elavnes alles 20. sajandil, kui ehitati välja raudteevõrk.

19. sajandil rahvusromantismi ajal süvenes elanikkonna teadlikkus rahvuskuuluvusest. Samuti kasvas huvi sugulasrahvaste kultuuri vastu. Sellega loodi uus alus soomlaste ja eestlaste omavahelisele suhtlemisele. Eesti ja Soome kui sugulaskeeltega rahvaste sidemete poeetiliseks võrdkujuks sai Lydia Koidula loomingus kujundatud Soome sild. Lydia Koidula „Soome silla“ nimelise luulepõimiku (1881) esimese osa „Unenägu” viimane salm kõlab nii:

„Silla otsad ühendatud

Kandes ühte isamaad,

Tõe templiks pühendatud…

Nägu – millal tõeks saad?!“ (Nägu = unenägu)

See stroof leidub ka Lydia Koidula pildiga Eesti 100-kroonisel rahatähel.

Lydia Koidula loodud Soome-Eesti ühtekuuluvuse võrdkuju Soome sild on jäänud püsivalt Eesti kultuurilukku. Aga ka Kreutzwaldi „Kalevipojas“ on luulelises keeles kujutatud tammepuust kaarsilda üle Soome lahe. Rahvalauludes esinev Soome sild on mõne rahvaluuleuurija arvates algselt tähendanud talvise mere jääkatet.

Teadlikkus oma rahvuskuuluvusest ja ka hõimutunne oli tähtis ajend Eesti ja Soome iseseisvumisel. Selle tunnistuseks oli soomlaste oluline abi Eestile Vabadussõjas. Pärast Vabadussõda visandas „Kalevipoja“ uurija August Annist ”ühis-Soome” idee, mis rõhutas kultuuri suurt tähtsust Soome ja Eesti omavahelises koostöös. Gustav Suits manifesteeris Soome-Eesti kaksikriigi loomist. Ka Konstantin Päts soovitas veel oma valitsusaja lõputestamendis Eesti-Soome kaksikriigi loomist.

Soodsate mereteede tõttu olid kaua aega Soome lahe põhjaranniku elanikel lõunaranna elanikega isegi tihedamad ühendused kui oma Soome põhjapoolsete metsaalade rahvaga. Soome-sisene inimestevaheline suhtlemine elavnes alles 20. sajandil, kui ehitati välja raudteevõrk.

Maailmasõdade-vahelisel ajajärgul süvendati üliõpilasringkondades agaralt Soome ja Eesti hõimusuhteid. Koostööd Soome ja Eesti vahel arendasid ka vabadussõjalased ehkvapsid ja soome rahvusäärmuslased, eriti „sinimustad” (rahvusäärmuslik noorsoo-organisatsioon, kes suhtus positiivselt Lapua liikumisse ja hilisemasse paremradikaalsesse parteisse Isänmaallinen Kansanliike ehk IKL).

Kui 1934. aastal avanes vapsidel reaalne võimalus võimule pääseda, kuulutas Päts sotsiaaldemokraat August Rei nõusolekul välja eriolukorra. Seda põhjendati vajadusega ennetada vapside kavatsetavat riigipööret. Eriolukorra tõttu keelati vabadussõjalaste partei ja juhtivad vapsid vangistati. Siiski õnnestus vapside juhil Artur Sirgul Soome põgeneda. Soomes olles kavandas ta koos soome rahvusäärmuslastest mõttekaaslaste ja nende relvaabiga riigipöörde korraldamist Eestis 8. detsembril 1935. See ebaõnnestus, sest Eesti kaitsepolitsei oli plaanidest teadlik ja astus vahele. Eriolukorda karmistati ja nii algas „vaikiv ajastu”, mil Eestis olid keelatud kõik parteid peale Pätsi toetava Isamaaliidu.

Soome parempoolsete hulgas leidus küllaltki palju vapside poolehoidjaid, kes olid nördinud riigipöördeplaani ebaõnnestumisest, vapside juhi Artur Sirgu enesetapust ja mässuliste vapside arreteerimisest Eestis. Nii vapsid kui ka soome rahvusradikaalid väitsid kohe, et Eesti valitsus oli Sirgu mõrvanud. Selle tulemusena jahenesid Soome ja Eesti suhted 1930. aastate lõpus.

Sirgu matused Helsingis toimusid 9. oktoobril 1937. IKL kuulutas selle sündmuse valjuhäälselt välja. Matusest olevat osa võtnud mitu tuhat inimest, esijoones rahvusäärmuslaste tuumikseltskond. Matuseliste hulgas oli 300 Karjala seltsi liiget. Matusetalitust toimetasid pastorid Elias Simojoki ja E. V. Pakkala ning see toimus Helsingi kesklinna vanas kirikus, mis asub samanimelises pargis. Siin paikneb ka Eesti Vabadussõjas langenud soomlaste mälestusmärk. Sirgu ja tema abikaasa Hilda haud asetseb auväärses kohas Hietaniemi kalmistul ja on praegugi heas korras.

Allakirjutanul kui mitteajaloolasel pole pädevust hinnata sündmusi Eestis ja Soomes 1930. aastate teisel poolel, aga asjasse süveneda soovijatele võiks abiks olla Oula Silvennoise, Markko Tikka ja Aapo Roseliuse teos „Suomalaiset fasistid” (WSOY, 2016) .

Pärast sõja lõppu 1945. aastal otsene suhtlus Eesti ja Soome vahel peaaegu lakkas, sest kontaktid olid napid ja needki toimusid Moskva kaudu. Aastate jooksul avanes eestlastel võimalus vaadata Soome televisiooni. Televisooni abil õpiti soome keelt ja saadi teavet Lääne elust.

Pöördelise tähendusega oli president Urho Kaleva Kekkoneni külaskäik Eestisse ja tema eestikeelne kõne Tartu Ülikooli aulas 12. märtsil 1964. Kekkoneni kõne sisu määras tegelikult Soome edaspidise välispoliitika Eesti suhtes. Pärast Kekkoneni esinemist avati laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel ja see lõi head eeldused soomlaste ja eestlaste vahelisteks isiklikeks kontaktideks. Soomlaste grupireiside reisijuhtideks olid tihti hea filoloogilise haridusega estofiilid, kes suutsid kiiresti luua ja vahendada häid kontakte Eesti kirjanike, kunstnike, teatri- ja muusikainimestega. Üks selline silmapaistev reisijuht oli Eva Lille. Temal oli ka oluline osa, kui 1982. aastal asutati Eesti-Soome sõprusühing Tuglase Selts arendamaks kultuurisuhteid Eesti ja Soome vahel. See loodi küll Helsingis, aga allüksusi sigines üle terve Soome. Tuglase Selts annab praegu välja soomekeelset ajakirja ELO, mis mitmekülgselt tutvustab Eesti kultuuri. Organiseeritakse Eesti kultuuri tutvustavaid üritusi ja keelekursusi. Tuglase Selts korraldab Helsingis igal sügisel algselt Eva Lille idee järgi käivitunud mardilaata. Sellel laadal tutvustavad arvukad Eesti ettevõtted oma tooteid ja pakuvad neid ka müügiks. Mardilaadal on alati mitmekülgne Eesti kultuuri tutvustav programm. 2015. aasta laadal oli 18 000 külastajat.

Eesti iseseisvuse taastamisaastatel 1989–1991 olid Soome riik ja soomlased Eestile suureks toeks. Soome riik toetas salaja Eesti taasiseseisvumisprotsessi, nagu on kindlaks teinud ajaloolane Heikki Rausmaa oma väitekirjas „Kultuuri sildi all saab üsna palju ära teha” (2013). Näiteks võimaldati Lennart Meril 1991. aasta dramaatilistel augustipäevadel putši ajal tegutseda tolleaegsetes Tuglase Seltsi ruumides Mariankatul sisuliselt kui Eesti välisministeeriumis. Lennart Meri väga suured telefoniarved maksis kinni Soome kultuuriministeerium. Teda abistasid tol ajal Tuglase Seltsi ruumes Kulle Raig ja rida estofiile, nagu näiteks Eva Lille.

1991. aastal loodi Soome Eesti seltside liit (SESL), mis on katusorganisatsiooniks umbes 35 Soome Eesti-ühingule. SESL aitab korraldada temaatilisi Eesti-üritusi, tal on oma võrgu-raamatupood ja ta annab välja ühtekuuluvust toetavat ajakirja Viro.Nyt. Tuglase Seltsil ja Soome SESLil on kummalgi umbes 3000 liiget. Nii Tuglase Seltsil kui ka SESLil ja mitmel teiselgi Eestiga seotud organisatsioonil on nüüd omad bürooruumid Helsingi äärelinnas Suvilahtis Eesti Majas. Seal paikneb ka Tuglase Seltsi Balti raamatukogu, mis olevat suurim eesti kirjanduse kogu väljaspool Eestit.

Eestlased ei ole Soomes arendanud seltskondlikku ja kultuurielu kaugeltki mitte samas ulatuses kui omal ajal eesti põgenikud, kes puruvaestena tulid Rootsi, Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale.

On öeldud, et Vene okupatsiooni vanglas olles oli eestlastele Soome televisioon nagu aken vabadusse. Kui Eesti sai vabaks, polnud eestlastel enam endist huvi kunagise vangla akna suunas vaadata. Eestlaste huvi on nüüd rohkem suunatud Euroopa ja Ameerika Ühendriikide poole. Euroopa Liit on samas andnud paremad raamid suhtlemiseks – inimeste vaba liikumine, Soome ja Eesti on siseturu osad jne.

Kahanevat huvi senise tegevuse vastu on märgatud ka Tuglase Seltsis ja SESLis. Nende organisatsioonide peamiselt Soome estofiilidest koosnev liikmeskond on nimelt eakas ja ilmselt ei paku need organisatsioonid noortele enam sama huvi kui varem. Ühel Soome-Eesti suhteid käsitleval koosolekul ütles üks soome daam, et hõimutööl pole enam suurt tähendust, sest eestlasi ja soomlasi ühendab praegu enam kui miski muu hirm agressiivse Venemaa ees.

Laiemat soomlaskonda huvitab Eestis eriti turism, kaasa arvatud kultuuriturism, lihtsalt puhkuse veetmine teises keskkonnas, eriti spaades, ettevõtluse arendamine, suvila hankimine ja soodsa hinnaga alkoholi ostmine. Huvi Eesti kultuuri vastu näitab tõik, et loetakse eesti kirjandust ja külastatakse muusikaüritusi.

Nii Tuglase Selts kui ka SESL on uue ajaga kohanemas, korraldades näiteks palju turismi- ja kultuurireise Eestisse. Edukalt on kutsutud noori Eestist tulnud sisserändajaid oma liikmeskonda.

Tuglase Seltsi ja SESLi probleeme võiks võrrelda Põhjala ühinguga (Föreningen Norden), mis tegeleb Põhjamaade rahvaste üksteisele lähendamisega. Ka sellel ühingul on raskusi uute liikmete saamisega. Üks Põhjala Rootsi ühingu juhatuse liige arvas, et Rootsi ja Soome asemel kipuvad Norra ja Taani noored vaatama rohkem Inglismaa ja Brüsseli poole.

Aga ega see ei tähenda sugugi, et Põhjamaade koostööd ei peeta enam vajalikuks.

Näiteks on Põhjamaade kopsuarstide arvates küllalt põhjendatud korraldada Põhjamaade kopsuarstide omavahelisi kongresse. Nendel kongressidel ei räägi aga delegaadid omavahel mitte oma riigi keelt nagu varasematel aegadel. Kongressi osalejate omavaheliseks suhtluskeeleks on nüüd inglise keel, mis on äratanud veidi nördimust eriti soomerootslaste hulgas. Inglise keel kergendab omavahelist suhtlemist, sest paljudel rootsi keele oskajatel on eriti taani keelest raske aru saada.

Soomlased nendivad kahjutundega, et huvi Soome ja soome keele vastu Eestis kahaneb. Ilmselt ei vaadata enam Soome televisiooni nii palju kui varem. Väidetavalt oskab umbes 15 protsenti eestlastest Eestis soome keelt, seda peamiselt teenindussektoris. Aga soome keele oskajate ring on tegelikult suurem, muu hulgas ka mitmed Eesti valituse liikmed valdavad soome keelt.

Praegusel ajal suheldakse aga ka eesti-soome koosolekutel tihti inglise keeles.

Eesti saatkonna konsuli teada oli rahvastikuregistri 2015. aasta üldandmete järgi 68 000 eestlast, kes peavad Soomet oma koduks. Neist 50 000 elab alaliselt Soomes ja üle 18 000 ajutiselt. Eestlased ei ole Soomes arendanud seltskondlikku ja kultuurielu kaugeltki mitte samas ulatuses kui omal ajal eesti põgenikud, kes puruvaestena tulid Rootsi, Kanadasse, Ameerika Ühendriikidesse ja mujale.

28 protsenti Eesti soost emigrantidest Soomes soovib Kristi Anniste uuringute (2014) andmetel naasta Eestisse. See ei tähenda aga, et kõik oma kava täide viiksid. Siiski on värskete andmete kohaselt suureneva tööpuuduse tõttu Soomes eestlaste huvi Eestisse naasmise vastu tõusnud. Osa eesti sisserändajatest Soome on hargmaised, st nad käivad küll Soomes tööl, aga nende perekond ja sotsiaalne elu on Eestis. Nende olukord erineb leedulastest või poolakatest, kes on läinud Inglismaale või Iirimaale ja sinna elama asunud. Hargmaistel eestlastel ei tekigi erilist vajadust soome keelt osata.

Ajalugu näitab, et eestlaste mitmekülgsed kontaktid soomlastega on olnud olulised eesti rahvuse säilimiseks. Sümpaatia sugulasrahva eestlaste suhtes pole ka praegu soomlastel kuhugi kadunud, kuigi nüüd on silmnähtavam kontakt Eestiga ja eestlastega – nagu juba mainitud – vastastikune: turism, kultuurihuvi, migratsioon, teadus- ja majanduskoostöö, aga ka konkurents jne. Et soomlastel on aga ka sügavam huvi koos eestlastega arendada ühiseid kultuuriprojekte, näitab suursaadik Jaakko Blombergi ja Tuglase Seltsi aseesimehe Gunnar Oki algatusel loodud Eesti-Soome kultuurifond. Selle eesmärgiks on „tugevdada Eesti ja Soome kultuuri- ja kunstivaldkondades tegutsevate inimeste omavahelist võrgustumist, parandada mõlemapoolset keeleoskust, arendada ühisprojekte ja kultuuriga seotud majanduslikku tegevust, eelkõige kultuurieksporti”.

Ühe fondi juhatuse liikme andmetel planeeritakse esimesed stipendiumid välja anda aastatel 2017 ja 2018.

Eesti suursaadik Rootsis Merle Pajula on avaldanud arvamust, et iga väljarändaja Eestist on tegelikult omamoodi Eesti saadik, olgu ta Soomes või mõnes teises väljarände sihtriigis. On loomulikult vajalik, et eestlastest sisserändajad Soomes lõimuksid uude ühiskonda, aga et samas ka säilitaksid kontakti kaasmaalastega saamaks anda ajakohasemat panust Eesti esindamisel uuel kodumaal.

Tunnustades ja hinnates kõrgelt Tuglase Seltsi ja SESLi estofiilide tööd eestlaste ja soomlaste üksteisele lähendamisel tahaksin siiski küsida, kuidas saaks paremini soodustada soome-eestlaste omavahelist läbikäimist. Möödunud aegadel oli vähemalt Helsingi kesklinnas restorane-kohvikuid, mida eestlased armastasid külastada. 1930. aastatel suhtlesid soome rahvusäärmuslased ja nende eestlastest mõttekaaslased, eriti vapsid, Ateneumi naabruses Keskuskatul paiknevas kohvik-restoranis Musta Karhu. Nüüd on küll hoopis teised ajad, aga siiski oleks vaja Helsingi kesklinnas mingit „Eesti kodu”, kohvikut-restorani, kus sobivas keskkonnas pakutaks eestipärast toitu. Seal saaks eestlased käia einetamas ja kaasmaalastega kohtumas. Kui leiduks sobivaid ruume, oleks võimalik korraldada ka pidusid ja muid üritusi nii eestlastele kui ka estofiilidele.