Eestile lähedane Arktika on muutumas

Seni suhteliselt vaikne Arktika piirkond, kus elab neli miljonit inimest, kellest kümme protsenti kuulub põlisrahvaste hulka, on muutumas geopoliitiliselt üha tähtsamaks. Kliimamuutuste mõju, kasvav konkurents Arktikale ja selle loodusvaradele juurdepääsu osas ning suurenev majandustegevus on tekitanud piirkonnas nii uusi võimalusi kui ka ohte, sealhulgas paraku ka potentsiaalseid julgeolekuprobleeme. Seetõttu võttis ka Euroopa Parlament värskelt vastu otsused Euroopa Liidu Arktika-poliitika osas. Olin selle raporti raportöör koos Soome kolleegi Sirpa Pietikäisega.

Arktika seisab silmitsi ainulaadsete sotsiaalsete, keskkonna- ja majanduslike probleemidega. Arktika kliima muutumise tulemusel võivad avaneda uued meresõiduläbipääsud ja muutuda kättesaadavaks uued kalapüügipiirkonnad ning loodusvarad, mistõttu suureneb ka inimtegevus ja süvenevad keskkonnaprobleemid. See kõik on juba suurendanud hüppelist huvi Arktika vastu nii mõneski Arktikast kaugel asuvas riigis. Seda enam on kasvanud ka Euroopa Liidul kohustus Arktikat kaitsta ja tema käekäigu pärast muret tunda.

Arktikas on pikka aega toiminud konstruktiivne rahvusvaheline koostöö ning see on seni olnud väheste pingetega ja koostööl põhinev piirkond. Sellise olukorra jätkumine on ka tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline. Arktika suhtes kohaldatakse ulatuslikult rahvusvahelise õiguse raamistikku ning ÜRO mereõiguse konventsioon täidab Arktikas otsustavat rolli.

Tingituna ajaloost ja geograafiast on Euroopa Liit olnud Arktikas pikka aega tegev. Kolm ELi liikmesriiki (Taani, Soome ja Rootsi) on ka kaheksaliikmelise Arktika Nõukogu täisliikmed ja seitse liikmesriiki (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland, Poola, Hispaania ja Ühendkuningriik) on vaatlejad.

Arktikas on pikka aega toiminud konstruktiivne rahvusvaheline koostöö ning see on seni olnud väheste pingetega ja koostööl põhinev piirkond. Sellise olukorra jätkumine on ka tulevikku silmas pidades äärmiselt oluline.

ELi enda vaatlejastaatus Arktikas tehtava koostöö peamisel foorumil Arktika Nõukogus on aga endiselt alles heakskiitmisel. Arvestades ELi suurt panust Arktika uuringute rahastamisel ja sellesse panustamisel oleks täiesti loogiline, et EL saaks Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse. Ometi on seda pikalt blokeerinud varasemalt Kanada ja nüüd Venemaa.

Eesti Arktika Nõukogu vaatlejaks

Ka Eesti peaks taotlema Arktika Nõukogus vaatlejastaatust kui Arktikale lähim riik, kel seda staatust ei ole. Arktikas juba toimuvad ja tulevikus toimuma hakkavad protsessid mõjutavad ka Eestit. Tegin mõni aasta tagasi selle ettepaneku ning välisministeeriumis alustas tegevust ka vastav töörühm, kuid praeguseks on see tegevus kahjuks soikunud.

Euroopa Liit on oma Arktika-poliitikat järk-järgult kujundanud ja tõhustanud. Euroopa Komisjoni ühisteatis on positiivne samm ELi integreerituma poliitika suunas Arktika küsimustes, kuid siin on vaja veel rohkem ELi sise- ja välispoliitikat siduda. Ka tuleb selgelt käsitleda Arktikaga seonduvaid julgeolekuaspekte. Tuleb meeles pidada, et geopoliitilised arengud Arktika piirkonnas mõjutavad julgeolekuolukorda ka Põhja-Euroopas ja kogu maailmas.

Ära tuleb püüda hoida Arktika edasine militariseerimine, mis paraku Venemaa-suunalt juba päris tempokalt toimub. Nii on Venemaa viimastel aastatel rajanud polaarjoonest põhja poole vähemalt neli uut sõjaväebrigaadi, 16 süvasadamat ja 14 lennuvälja ning hankinud 40 jäälõhkujat ja 11 on veel töös. Ka on Venemaa moodustanud Arktika sõjaväeringkonna. Arvestades senist koostöövaimu Arktikas võib muidugi retooriliselt küsida, miks selliseid mahukaid sõjalisi investeeringuid Vene Arktika-osas teha.

Ka Hiina huvi kasvab

Arktika vastu on järjest enam huvi tundma hakanud ka Hiina, Singapur, India ja teisedki Arktikast kaugel olevad riigid. Nii on näiteks Hiina huvi kasvanud just Arktika mereteedele juurdepääsu ning energiaallikate kättesaadavuse vastu. Ka peab Euroopa Komisjon jälgima värskelt sõlmitud Hiina ja Islandi vabakaubanduslepingu mõju Arktikale.

EL vajab lõpuks selget Arktika-strateegiat ja konkreetset tegevuskava ELi tegutsemise osas Arktikas, mis arvestaks kõiki aspekte. See järeldub ka asjaolust, et kõigil ELi Arktika-piirkonna liikmesriikidel ja ka mõnel teisel liikmesriigil on juba oma riiklik Arktika-strateegia. Kui me tahame tõsimeelselt rääkida ELi ühtsest välis- ja julgeolekupoliitikast, siis siia kuulub ka ELi ühtne Arktika-strateegia. Ebamugavatel teemadel, nagu Vene sõjalise kohaloleku kasv Arktikas, ei ole pea liiva sisse toppimine mingi lahendus.

ELil on võimekus aidata mitmel viisil kaasa võimalike julgeolekuprobleemide lahendamisele ja konfliktide ennetamisele Arktikas ning EL peaks koostöös liikmesriikidega kaasa aitama ka Arktika tsiviiljulgeolekumehhanismide rajamisele, kriiside ja katastroofide ohjamise võimekuse ning otsingu- ja päästeoperatsioonide taristu arendamisele. Ligipääsu paranemine Arktikale suurendab ka laevaliiklust ja seal hulgas turismi, millega kaasnevad õnnetusteriskid.

Mereõigus on A ja O

Arvestades võimalikke muutusi on Arktikas eriti oluline järgida ÜRO mereõiguse konventsioonist kinnipidamist, seda nii ookeanil toimuvate tegevuste, Arktika mandrilava piiritlemise kui ka Arktika piirkonnaga seotud territoriaalmerd puudutavate suveräänsuse küsimuste osas. Arktika puhul on küll vähe õiguslikult lahendamata küsimusi, kuid võimalikke looduslikke muutusi silmas pidades on rahvusvahelise õiguse täpne jälgimine ka tulevikus väga oluline ning ainuke võimalus konflikte vältida.

Ka Eesti peaks taotlema Arktika Nõukogus vaatlejastaatust kui Arktikale lähim riik, kel seda staatust ei ole. Arktikas juba toimuvad ja tulevikus toimuva hakkavad protsessid mõjutavad ka Eestit.

Arktika on maailmas eriti puutumatu ja tundlik piirkond. Ka Euroopa eesmärk on säilitada ja tugevdada Arktika ökosüsteemi võimekust, millele avaldub surve mitmest allikast. Arktika-poliitika peab olema keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt kestev ning püüdlema kliimamuutuste ohjamisele, vähendades inimeste CO₂-jalajälge. EL on võtnud kohustuseks saavutada säästva arengu eesmärgid aastaks 2030. Säästev areng on ka ainuke võimalik Arktika piirkonna arendamise viis ning seetõttu peaks ELi Arktika-poliitika kajastama paremini iga individuaalse säästva arengu eesmärgi täitmisega seotud nõudeid Arktika kontekstis, pöörates seejuures erilist tähelepanu ökosüsteemide kaitsmisele.

Jääd jääb vähemaks

Inimtegevus soodustab kliimamuutusi ning Arktikas toimuvad keskkonnamuutused kiiremini kui mujal maailmas. Suurem süsinikdioksiidisisaldus atmosfääris viimase 50 aasta jooksul on tõstnud Arktikas pinnatemperatuuri 2° võrra rohkem kui mujal. Põhja-Jäämere jää on 1981. aastast saadik kahanenud 13,4 protsenti iga kümne aasta kohta ja lumikate väheneb iga aastaga. Igikeltsaga kaetud ala kahaneb, tekitades tohutute süsinikdioksiidi- ja metaanikoguste atmosfääri sattumise ohu. Sulavad liustikud põhjustavad ülemaailmselt merepinna tõusu. Prognooside kohaselt väheneb suvine merejää järgmise 35 aasta jooksul üle 40% võrra.

Soojemad temperatuurid ja sulav merejää mõjutavad kogu maailma ökosüsteeme, sest merepind tõuseb, merevee koostis muutub ja tekivad ennustamatud ilmastikumustrid ning muutused maailma ökosüsteemides. Ilma tõhusate meetmeteta võivad kliimamuutused tulevikus veelgi kiireneda, sest mõju avaldab ka igikeltsa sulamine Arktika piirkonnas.

Kliimamuutuste vastu võitlemise meetmete kasutamine pole mitte ainult Arktika riikide, vaid kõigi parasvöötmeriikide käes. Arktika kliimavööndis esinev õhusaaste on peamiselt pärit Aasia, Põhja-Ameerika ja Euroopa heiteallikatest ning seetõttu on ELi heitkoguste vähendamise meetmetel oluline roll.

Euroopa Komisjon peab kasutama oma positsiooni ka Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis käimasolevatel läbirääkimistel, et MARPOLi konventsiooni abil keelustada raske kütteõli kasutamine ja laevakütusena transportimine Arktikas sõitvatel laevadel, nii nagu seda on tehtud Antarktikat ümbritsevates vetes.

Vaja on kiiresti tegutseda, sest tegevusetus läheb aja möödudes üha kallimaks maksma. Selleks, et saavutada Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärk, on vaja kohe ja järsult vähendada heitkoguseid. Lisaks tuleb arvestada, et negatiivne keskkonnamõju Arktikas on sageli kuhjuv ja pöördumatu. Arktika ökosüsteem, sealhulgas selle taimestik ja loomastik, on häirimise suhtes eriti tundlik ning nende taastumisaeg on pikk.

Arktika areng seisneb elujõuliste kohalike kogukondade ja terve ökosüsteemi kombinatsioonis. EL saab piirkonnas parandada transpordi-, kommunikatsiooni- ja elektrivõrgustikku ning aidata edasi liikuda innovaatiliste keskkonnahoidlike tehnoloogiatega, mis on ette nähtud madalatele temperatuuridele.

Tuleb püüda ära hoida Arktika edasine militariseerimine, mis paraku Venemaa-suunalt juba päris tempokalt toimub. Nii on Venemaa viimastel aastatel rajanud polaarjoonest põhja poole vähemalt neli uut sõjaväebrigaadi, 16 süvasadamat ja 14 lennuvälja ning hankinud 40 jäälõhkujat ja 11 on veel töös.

Veel üks viis haavatava keskkonna ja põlisrahvaste põhiõiguste rangema kaitse tagamiseks oleks spetsiifiline Arktika keskkonnamõju hindamine, mis tuleks teostada enne kõikide Arktikaga seotud projektide rakendamist. Muuhulgas tuleb kasutusele võtta rahvusvaheline vastutusele võtmise ja hüvitamise kord maa, vee ja merealade reostamise eest, mis on tingitud avamere naftauuringutest ja -tootmisest.

Energiajulgeoleku tugevdaja

Nafta- ja gaasileiukohad Arktikas on vastuoluline teema. Ühelt poolt kaasnevad sellega keskkonnaõnnetuseriskid, kuid teisalt aitab näiteks Norra gaas suurendada Euroopa energiajulgeolekut. Kogu Euroopa gaasitarbimisest on Norra gaasi osakaal praegu pisut enam kui 20 protsenti. Rohkem kui pool veel kasutusele võtmata gaasist aga asubki põhjapolaarjoonest põhja pool. Energiajulgeolekut me nõrgestada ei soovi – seega on ainus võimalus üliranged nõuded uute leiukohtade uurimisel ja kasutuselevõtul Arktikas.

Põhjapoolust ümbritsev rahvusvaheline mereala, mis ei kuulu rannikuriikide majandusvöönditesse, vajab aga tugevat kaitset. Üks tundlikke teemasid on ka töönduslik kalapüük. Igasugust avamerepüüki peab reguleerima piirkondlik kalandusorganisatsioon koos range kontrolli- ja järelevalveprogrammiga. Vältida tuleb reguleerimata püüki Arktika rahvusvahelistes vetes ning selleks on käimas läbirääkimised Arktika rannikuriikide ja rahvusvaheliste osapoolte vahel. Ka EL saab kaasa aidata, et praegu läbirääkimisjärgus olev ÜRO ookeanide kokkulepe bioloogilise mitmekesisuse kaitse jaoks riiklikust jurisdiktsioonist väljapoole jäävatel aladel oleks tugev ja mõjus. Sellega saab tagada kiire edasimineku merekaitsealade, seal hulgas püügikeelualade kindlaksmääramisel, piiritlemisel, haldamisel ja kaitsemeetmete jõustamisel.

Muuhulgas tuleb kiirendada Kirde-Atlandi merekeskkonnakaitse komisjoni mandaadi all toimuvat merekaitseala rajamist Arktika avamerealadel, mis asuks põhjapoolust ümbritsevates ning Kirde-Atlandi merekeskkonnakaitse konventsiooniga hõlmatud rahvusvahelistes vetes. Seal oleks keelatud igasugune loodusvarade kasutamine, sealhulgas kalapüük. Ka tuleb ELil toetada algatusi põhjatraalide kasutamise keelustamiseks ökoloogiliselt või bioloogiliselt olulistel aladel ja Arktika avamerealadel. EL peaks võtma endale liidrirolli reguleerimata kalapüügi tõkestamisel Arktikas.

Nafta- ja gaasileiukohad Arktikas on vastuoluline teema. Ühelt poolt kaasnevad sellega keskkonnaõnnetuseriskid, kuid teisalt aitab näiteks Norra gaas suurendada Euroopa energiajulgeolekut.

Oluline osa Arktika tulevikuarengutes on ka sealsetel põlisrahvastel. Nii peavad Arktika riigid konsulteerima ja tegema koostööd põlisrahvaste esinduskogudega. Põlisrahvaid tuleb senisest enam kaasata Arktika Nõukogu töösse ning EL peaks toetama Arktika põlisrahvaste esinduse loomist Brüsselisse.

Euroopa hoidugu üllatustest

Euroopa Liit on oma Arktika-poliitikat järk-järgult kujundanud ja tõhustanud, kuid see ei ole praeguses olukorras enam piisav. EL peab lähema aasta jooksul vastu võtma täieliku Arktika-strateegia, mis käsitleb ka seni tagaplaanil olnud julgeolekudimensiooni ning olema Arktika arengutest vähemalt pool sammu ees, et taas kord kellelgi Euroopat halvasti üllatada ei õnnestuks.

Ja Eesti võiks nüüd lõpuks võtta tõsiselt ette pürgimise Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks, sest meie endi vahetus läheduses on toimumas olulised arengud.