Eestil on Itaalia edukast Arktika-võidujooksust õppida

Itaalia on nn põhja võidujooksus Eestist sammu võrra ees: alates 2013. aastast on Itaalia Arktika Nõukogus vaatleja, kelleks soovib saada ka Eesti. Itaalia peamine panus Arktika Nõukogus toimuvasse arutellu põhineb teaduspädevusel, millega tutvumine võib Eestile kasuks tulla. 

Itaalia huvidel selles piirkonnas on ajaloolised juured, mis ulatuvad 19. sajandi lõpu okeanograafilistesse uurimistöödesse ja teadusuuringutesse, mille tulemusena Itaalia rajas Teravmägedele multidistsiplinaarse uurimisjaama Dirigibile Italia. Itaalia kirjutas esimeste seas alla ÜRO mereõiguse konventsioonile (UNCLOS), mille Eesti ratifitseeris 2005. aastal, ja oli üks esimesi, kes 1920. aasta Svalbardi lepinguga tunnistas Norra suveräänsust Teravmägede üle. 

Tänu diplomaatilistele ja teaduslikele jõupingutustele on Itaalial Arktika Nõukogus alates 2013. aastast vaatleja staatus, mis annab talle hea võimaluse selles piirkonnas oma huvide eest seista. Vaatlejana on Itaalia lubanud austada Arktika riikide suveräänsust ja piirkonnas kehtivaid rahvusvahelisi seadusi, kaitsta ja edendada põlisrahvaste pärandkultuuri ja väärtusi ning aidata kaasa Arktika majandusarengule kooskõlas keskkonnakaitse normide ja kestliku arengu eesmärkidega.

Itaalia huvid Arktika piirkonnas väljenduvad peamiselt kolmel tasandil. Ennekõike on tahe säilitada kandev roll rahvusvahelistes teadusuuringutes ja vaatlustes. Teiseks näitab Itaalia üles huvi majanduslikul ja kaubanduslikul tasandil – tema väärikad ettevõtted investeerivad Arktika piirkonda ja on valmis oma oskusteavet edasi andma. Kolmandaks pakub vaatlejastaatus Itaaliale diplomaatilist ja poliitilist mõjuvõimu laienevas arutelus Arktika piirkonna üle. 

Teadus

Alates 1997. aastast on Itaalia riikliku teadusnõukogu juhitav uurimiskeskus Dirigibile Italia aktiivselt uurinud Arktika keskkonda kolmelt vaatlusplatvormilt, jälgides kliimamuutusi ja tehes mereseiret. Itaalia tegevust selles piirkonnas koordineerib spetsiaalselt loodud töörühm, mis koosneb ministeeriumide, teadusasutuste, ülikoolide ja erasektori esindajatest. 

Itaalia välis- ja rahvusvahelise koostöö ministeeriumi juurde loodud Arktika ümarlaud (Tavolo Artico) on nõukoda, mis Arktika Nõukogus vaatlejana saadud teavet edastades ühendab ministeeriumi peamise riikliku huvirühmaga. Sellist teadusliku tasandi huvi kinnitati ja rahastati hiljuti spetsiaalse seadusega, mille alusel loodi ja millega reguleeritakse Arktika teadusprogrammi aastateks 2018–2020. 

Teadusuuringuid toetavad ka relvajõud. Itaalia merevägi osaleb praegu Põhja-Jäämeres läbiviidavas okeanograafilises kampaanias High North 2020–2022, mida juhib Itaalia mereväe hüdrograafiainstituut koostöös riiklike teadusasutuste ning NATO mereuuringute ja -katsete keskusega.

Majandus

Majanduslikul tasandil saab rääkida Itaalia suurettevõtete eduloost ja tegutsemisest Arktika piirkonnas kohapeal. Edu on toonud tipptehnoloogia, head kaevandamisoskused nõudlikus keskkonnas, tipptasemel navigatsioonivaldkond, heade oskustega personal ning kohalike elanike töösse kaasamine. Kõik see on andnud Itaalia ettevõtetele juhtpositsiooni innovatsioonivaldkonnas ja Arktika tehnoloogilistes katsetustes, mis nüüd ja tulevikus toovad Itaaliale nii majanduslikku kui ka strateegilist kasu. 

Itaalia üks aktiivsemaid ettevõtteid piirkonnas on energeetikakompanii Ente Nazionale Idrocarburi (ENI), mis tegutseb peamiselt Barentsi meres platvormi Goliat kaudu. Arktika piirkonnas tegutsevad ka Itaalia ettevõtted Finmeccanica, Fincantieri ja Leonardo Group. Neil on kandev roll Itaalia kaubandushuvide edendajatena. 

Itaalia huvidel Arktika piirkonnas on ajaloolised juured, mis ulatuvad 19. sajandi lõpu okeanograafilistesse uurimistöödesse ja teadusuuringutesse.

Kliima soojenemise ja jääkatte sulamise tõttu on Kaug-Põhjas avanevad kaubateed nüüd kasutuselevõtule lähemal kui kunagi varem. Itaaliale võib see tähendada huvi vähenemist Vahemere kaubatee vastu ning investeeringute liikumist lõunast Põhja-Euroopasse, millel on Itaaliale tähtsad majanduslikud tagajärjed. Ometi võib see Itaaliale investeeringute hajutamise seisukohast ka kasulik olla. Näiteks Fincantieri on juba ehitanud Norra polaarinstituudile jäämurdja ning põhja kaubateede ligipääsetavuse paranedes võib ettevõte suurendada oma investeeringuid sellesse piirkonda. 

Peale selle on Itaalial olnud esmane roll satelliidiseires, mis Group Leonardo-Finmeccanica tehnoloogiate abil jälgib Arktikas toimuvat inimtegevust ja sealseid keskkonnanähtusi. Plaani järgi pidi Itaalia ettevõtte Telespazio ja Itaalia kosmoseagentuuri ühisettevõte e-Geos varustama ELi Copernicuse programmi 2020. aastaks 6000 satelliidipildiga, mis hõlmavad ligikaudu 190 miljoni km² suurust ala. See on lisaks 2011.–2014. aastal pildistatud sajale miljonile km²-le. 

Seega, kuigi kliimamuutuse tõttu saavad uued kaubateed üha enam juurdepääsetavaks, võib Itaalia ka edaspidi ajada oma majanduslikke ja ärihuve nende ettevõtete kaudu, aidates kaasa sõjaliste liikumisteedega seotud turvateenuste pakkumisele, asukohatuvastusele ning otsingu- ja päästeoperatsioonide toetamisele, mis on kirdeväila täielikul kasutussevõtmisel vajalikud. 

Diplomaatia ja poliitika

Itaalia on alates oma Arktika ümarlaua loomisest 2011. aastal ja vaatlejana Arktika Nõukogus osalemisest 2013. aastal näidanud üles kasvavat huvi Arktikat käsitlevas arutelus osalemise vastu. Selle huvi ametlikuks kajastamiseks avaldas välisministeerium 2015. aastal juhised, mille peamine eesmärk on tugevdada Itaalia rolli piirkonna geopoliitilises dünaamikas ja panna alus Itaalia Arktika strateegiale. 

Itaalia tugevdab riikidevaheliste lepingutega ka sidemeid peamiste Arktika piirkonna maadega ning osaleb ELi ja NATO liikmena rahvusvahelistes kokkulepetes. Samuti on Itaalia nende ELi riikide hulgas, kes enim pooldavad kaasavamat ELi Arktika-poliitikat, sest Itaalial on selles küsimuses otsene huvi. 

Itaalia peamine vahend Arktikas edu saavutamiseks on teaduslik ja kultuuriline pädevus. Eestil on aga puudu strateegiast, rahastamisest ning programmidest teadus- ja arendustegevuse koordineerimiseks Arktika piirkonnas. Siin võiks mängu tulla Itaalia kogemus, mis on hea näide, kuidas Arktikast kauge riik võib põhjapooluse üle käivas debatis siiski edu saavutada. 

Itaalia diplomaatiline ja teaduslik kaasatus, mida tugevdab tema lugupidav suhtumine Arktika elanikesse, traditsioonidesse ja keskkonda ning neutraalsus praegustes Arktika üle peetavates vaidlustes, võimaldab tal esineda vahendaja ja nõustajana, ilma et teda peetaks ohuks Arktika piirkonna riikide positsioonile.