Eesti välispoliitika mälupoliitilisest horisondist

Kriitikud on viimasel ajal Eesti välispoliitikale ette heitnud lähtumist liigkonsensuslikelt alustelt ning ühiskondliku debati eos summutamist. Andrei Hvostov on näiteks nimetanud Eesti julgeolekupoliitika kujundajate kogukonda sektiks, keda ei kontrolli keegi.¹ Ahto Lobjakas on nentinud veelgi salvavamalt, et “kunagi varem viimase 20 aasta jooksul pole Eesti avalik välispoliitiline debatt olnud nii võimu kontrolli all nagu praegu”.² Valitsusväliseid välispoliitilisi arutelusid nahutatakse kui “lõviosas valitseva konsensuse pinnavirvendust”³, heites Eesti välispoliitikakirjutusele ilusas emakeeles ette selle “deskriptiivsust, normatiivsust, teraapilisust ning ebakonstruktiivsust”.⁴ Konsensusest välispoliitikas, mida kriitilisematel aegadel Eesti trumbiks peeti, on tänaseks saanud probleem.

Alljärgnevalt teen katse seda konsensust avaramalt mõtestada, mitte tingimata hukka mõista. Mind huvitab pigem konsensus kui Eesti välispoliitika mälupoliitilise programmi ideaal, kui Eesti ajaloo- ja mälupoliitilisi⁵ initsiatiive juhtiv kujutlus ühtlustatud 20. sajandi ajalookäsitluse võimalikkusest Euroopas. Püüan arutleda niisuguse konsensusliku ideaali teostatavuse ja mõttekuse üle ning hinnata Eesti välispoliitika mälupoliitilise mõõtme kujundajate senist tegevust teiste Ida-Euroopa riikide mälupoliitiliste praktikate taustal.

Eesti välispoliitika püsiva piiripealsuse sündroom

Eesti pikaaegne elu piiril – nii ruumilises kui ajalookogemuslikus mõttes – on tänaseks tõlkunud üldisemaks välispoliitiliseks mentaliteediks, mida võime nimetada püsiva piiripealsuse sündroomiks. Püsiva piiripealsuse sündroomi koondnimetajaks on kasin välispoliitilise omasubjektsuse ehk tegutsemisvabaduse tunnetus, traagiline julgeolekutaju ning pidev vajadus oluliste teiste (st vanade eurooplaste) taaskinnituse järele, et meiega on kõik korras, oleme normaalsed, õiged eurooplased. Piiripealsuse sündroomi üheks ilminguks on visa taotlus viia Eesti Teise maailmasõja kogemus üleeuroopalisse ühisajalookirjutusse võrdsena võrdsete hulgas sisse. Tegu on ühelt poolt järjekordse “Balti erikorra” paratamatuse äratundmisega Euroopa Teise maailmasõja kogemusi katval mälumaastikul, ent teisalt ka jõulise vastuhakuga Eesti lähiajalookogemuse suhteliselt marginaalsele asetusele Euroopa senise Teise maailmasõja peavoolukäsitluse taustal.

Eesti pikaaegne elu piiril – nii ruumilises kui ajalookogemuslikus mõttes – on tänaseks tõlkunud üldisemaks välispoliitiliseks mentaliteediks, mida võime nimetada püsiva piiripealsuse sündroomiks.

Iseenesest ei ole Eesti välispoliitika laetuses nn ajaloo õppetundidega midagi imestamisväärset. Kui riigid on samuti inimesed, nagu väidab üks võimsamaid ühiskonna- ja rahvusvaheliste suhete teooria lõimijaid Alexander Wendt, siis võiksime suuremate mööndusteta eeldada, et riikidelgi võib olla oma mälu (ehkki muidugi mitte vahetus neuropsühholoogilises mõttes), nii nagu räägime täna juba küllalt harjunult riikide/ rahvaste enesekuvandist ja -projektsioonist maailmas, riigitüübilisest käitumismustrist, identiteedist ja reputatsioonist rahvusvahelises poliitikas. Muidugi on kollektiivne mälu vastuoluline nähtus – nagu inimese elugi. Ühelt poolt peetakse vaikimisi inimlikuks, liiginimlikuks lähtumist printsiibist “oma särk on kõige ligemal” (või nagu ütles luuletaja Jüri Üdi, “kõige ligedam”). Teisalt elab meis samaaegselt iha enesest suuremaks saamise, eneseületuse, transtsendentsuse järele (“Jumal, Sul ligemal ihkab minu hing”). Sarnane on lugu kollektiivse mäluga: ühelt poolt on mäletamine midagi nii isiklikku ja oma, et selle kollektiivsus rahvuse või riigi tasandilgi, saati siis rahvusteülesena, mõjub oksüümoronina; teisalt usuvad ühiskonnateoreetikud Emile Durkheimist ja Maurice Halbwachsist alates, et tegelikult ei olegi olemas puhtalt individuaalset mälu, kogu mäletamine on sotsiaalselt raamistatud ja sünnib suhetes ja sidemetes teiste inimestega.

Mälupoliitika ja ontoloogiline julgeolek

Ajaloost arusaamine ja ajaloo “õppetundide” alalhoidmine ei mõjuta aga arusaadavalt ainult rahvaste ja riikide enesepilti, vaid ka nende suhteid teiste rahvaste ja riikidega. Individuaalsed ja kollektiivsed identiteedid toituvad muuseas riiklikult toestatud ja institutsionaliseeritud kollektiivsest mälust; ühtlasi võivad põrkuvatest minevikukäsitlustest tõukuda kogukondade- ja riikidevahelised vaidlused ja konfliktid, nagu nägime kolm kevadet tagasi Tallinnas ning võime tunnistada tänini, jälgides Venemaa suhteid oma endiste satelliitriikidega Kesk- ja Ida-Euroopas üldisemalt.

Nii ei ole ka “Eesti mälu” miski, mida vaid isekeskis sisetarbimiseks heietada annaks – näiteks samanimelise raamatusarja või Eesti Mälu Instituudi tegevuse kaudu, vaid sel on paratamatult ka välispoliitiline mõõde ja kontekst. Et riigid otsivad rahvusvahelistes suhetes mitte ainult oma füüsilise julgeoleku, vaid ka enesekäsitluse, enesepildi kindlustamist ning “oma loo” ülekinnitamist oluliste teiste poolt, saavadki mälupoliitikas kokku identiteedipoliitika ja julgeolekupoliitika. Kui identiteet on julgeolekuprobleem, muutub julgeolekuprobleemiks – või julgeolekustatakse – sageli ka mälu. Klassikaliste julgeolekudilemmade kõrvale tekivad uued, ontoloogilise julgeoleku dilemmad: “meie” loo kindlus õõnestab “nende” ontoloogilist ebakindlust, kes meie ajalookäsitluse endi jaoks vaenulikuks tõlgendavad, ning vastavad sellele omapoolse mälupoliitilise pealetungiga.

Nii kipuvad ka kaasaegse Euroopa ideelise konflikti – endise raudse eesriide siinidel kulgeva mälusõja – mõlemad osapooled tõlgendama oma ajalookäsitluse kindlust klassikalises nullsumma-mängu vaimus. Vaidlused Teise maailmasõja ja Nõukogude kommunismi pärandi üle peegeldavad nii Venemaa kui ka tema endiste ripatsriikide, sh Eesti olemuslikke änge ja ontoloogilisi julgeolekudilemmasid, viies mõlemaid pooli kõrvaltvaatajate hinnanguil ratsionaalses tavamõttes ajuti mittemõistlike diplomaatiliste ja majanduspoliitiliste käikudeni.

Konsensusest välispoliitikas, mida kriitilisematel aegadel Eesti trumbiks peeti, on tänaseks saanud probleem.

Teine maailmasõda on tänaseks tugevasti – ja erisuunaliselt – julgeolekustatud sündmus nii Vene Föderatsiooni ametlikult sanktsioneeritud ajalookäsitluses kui ka Balti riikide, Poola ja Ukraina ajaloo- ja mälupoliitilistes seisukohavõttudes. Nii olemegi ühelt poolt tunnistajaiks kommunismi kriminaliseerimise katseile nii riiklikul, üleeuroopalisel kui laiemal rahvusvahelisel tasandil. Näiteks Ukrainas on kriminaliseeritud holodomori ja selle genotsiidse loomuse eitamine ning riigi eelmise presidendi Juštšenko egiidi all püüti ÜROs (lõppkokkuvõttes küll ebaõnnestunult) läbi suruda resolutsiooni, mis institutsionaliseerinuks 1932.-33. a suure näljahäda käsitluse genotsiidina Ukraina rahva vastu ka rahvusvaheliselt. Kommunistlike kuritegude käsitlemine sarnases raamistikus natsistlikega on olnud üks Ida-Euroopa päritolu europarlamentääride poliitilisi missioone, mis tänaseks on viinud vastavasisuliste resolutsioonideni Euroopa Parlamendis, poliitiliste deklaratsioonideni Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees ja OSCEs ning Euroopa Komisjoni kuulamisteni “Totalitaarsete režiimide kuritegudest”, mida loodetakse perspektiivis edasi arendada konkreetseks institutsionaalseks instrumendiks. Viimase, ent õiguslikelt järelmitelt ehk tuumakaima punktivõiduna sai Läti, kes 2008. aastal Euroopa Inimõiguste Kohtust punapartisan Vassili Kononovi kaasuses lahinguarmidega lahkuma pidi, käesoleva aasta 17. mail sama kohtu suurkogult kinnituse, et ta ei rikkunud Nõukogude partisani Teise maailmasõja aegsetes sõjakuritegudes süüdi mõistes Euroopa põhiõiguste ja vabaduste konventsioonis kehtestatud kriminaalseadustiku tagasiulatuva jõu keeldu.

Teisalt oleme näinud tänaste Vene valitsejate ajalookäsitluse kaitsepositsiooni tõlkimist avalikku agressiivsusesse, valmidusse oma mälu kaitsta ennetava rünnaku abil – ja seda mitte ainult ülekantud tähenduses. Alles hiljutine Katõni tragöödia “teine vaatus” on hakanud lisama ettevaatlikke pooltoone Venemaa ametlikult sanktsioneeritud Teise maailmasõja käsitlusse, mis on viimastel aastatel olnud eranditult Suure Isamaasõja võidu kangelasloole keskendunud.

Ajaloo võistlev julgeolekustamine Ida-Euroo-pas on ühtlasi paratamatult probleemiks Euroopa Liidule tervikuna, sest just traditsioonilises mõttes “päris” Euroopale või vanale Euroopale – ehk siis Lääne-Euroopale – on erinevad Ida-Euroopast lähtuvad mälupoliitilised algatused suunatud. Vanas heas postkolonialistlikus vaimus otsivad Ida-Euroopast pärit “piiripealsed” eurooplased, Eesti sealhulgas, oma lugudele “päriseurooplaste” kinnitust, nende heakskiitu, päris-Euroopa ajalookäsitluse hulka arvamist.

Kollektiivne mälu on ju lõppeks ka võimu allikas, identiteedi ajaline tüvi. Nii markeerivadki mälusõjad kommunismipärandi hindamise üle Euroopas ühtlasi võitlust sümboolse võimu ning Euroopa ühismälukogukonna piiride tõmbamise õiguse pärast. Mälusõdalaste lähteloogikaks on siinjuures just ühismälu identifitseerimine ühise Euroopa identiteedi eeltingimusena, nende missiooniks on näidata, et ka Ida-Euroopa ajalugu on Euroopa ajalugu, mõõta kommunistliku režiimi pärandit sarnase totalitarismi mõõdupuuga nagu mõõdeti sõjajärgselt Natsi-Saksamaad ning kokkuvõttes saavutada Ida-Euroopa ajalugude suurem hõlmatus Euroopa peavoolu käsitlustesse Teise maailmasõja põhjustest, kulust ja tagajärgedest. Oma ajalookäsitlusele traditsioonilise keskuse (ehk Lääne-Euroopa) tunnustuse saavutamine on ühtlasi osa idaeurooplaste tunnustuse otsimise protsessist endi subjektsusele eurooplasena, mida omakorda tõlgendatakse nii Eestis kui teisteski Kesk- ja Ida-Euroopa riikides oma subjektsuse põhialusena rahvusvahelises poliitikas tervikuna. Oma trumbina on Ida-Euroopa mälutrummi tagujad rõhutanud normatiivse solidaarsuse vajalikkust Euroopa julgeolekukogukonna vaimse konsolideerimise eeltingimusena, kritiseerides tänase Euroopa Liidu hõredust mentaalse kogukonnana, kuna selle ajalooteadvuslik ja -käsituslik lõimitus ei käi veel ühte sammu institutsionaalse integreeritusega.

Tahab ta seda siis või mitte, “vana” Euroopa on paratamatult võimetu lõpuni põgenema Ida-Euroopa mälusõdade järelmite eest – tõestagu seda siis pronksikriis Tallinnas või Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid kommunistlike repressioonide täideviijate asjus. Esiteks eeldavad idaeurooplaste mäluvaidlused ka lääneeurooplastelt enesekriitilist seisukohavõttu Ida-Euroopa lähiajaloo osas, sest puudutavad muuhulgas ka Lääne-Euroopa riikide rolli Ida-Euroopa Nõukogude Liidule “ohverdamises” Teise maailmasõja järel. Olulisim on aga see, et Lääs ei saa Ida-Euroopa mälusõdadest kõrvale jääda põhjusel, et tegu on Euroopa nimel toimuvate vaidlustega – ja muidugi ajaloo-piikide murdmisega Euroopa pärast – oma ajaloonarratiivi euroopalikumaks arvamise eest, vastavalt ka omaenese euroopalikkuse rõhutamise huvides vastaspoole euroopalikkuse küsimuse alla seadmise kaudu. Võime jällegi Orwellile patsi lüüa – kes kirjutab minevikku, kirjutab tulevikku -, ja nii peegeldavad ka Euroopa ühisajalookirjutusse sissearvatu üle toimuvad vaidlused ühtlasi Euroopa Liidu ittalaienemise järel toimuvaid võitlusi Liidu-siseste jõuvahekordade ümbermängimise üle. Teine maailmasõda ja Nõukogude kommunismipärand on seega sügavalt vastuoksliku tähendusega nii Venemaa, Lääne- kui ka Ida-Euroopa ontoloogilise julgeoleku ehk olemusliku identiteedikindluse jaoks.

Konsensuseideaal kui probleem

Eesti välispoliitika ajaloopoliitiline mõõde – eriti pärast meie Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamist – on olnud niisiis ennekõike kantud soovist kasvatada lääneriikide teadlikkust Eesti ja kogu Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna riikide ajaloo erilisusest LääneEuroopa 20. sajandi totalitarismikogemuse taustal, rõhuasetusega muidugi kommunistlike režiimide kuritegelikul pärandil Ida-Eu-roopas. Eesti erinevad “mälupoliitikud” on deklareerinud oma eesmärgina saavutada värske üleeuroopaline (ja ideaalis ehk universaalnegi) moraalne ja poliitiline hinnang Nõukogude Liidu rollile Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud aastatel Ida-Euroopas.

Ajaloost arusaamine ja ajaloo „õppetundide” alalhoidmine ei mõjuta aga arusaadavalt ainult rahvaste ja riikide enesepilti, vaid ka nende suhteid teiste rahvaste ja riikidega.

Küsimus on, kas sellise konsensuse saavutamine – vähemalt Euroopas – on siiras ideaal või pigem kaval taktikaline ning Euroopa väärtusruumis hästi kõlav retooriline võte? On ju konsensus Euroopa liberaalses traditsioonis lõppeks keskseid väärtusi ning selles mõttes sobituvad Eesti mälupoliitilised üleskutsed Euroopa ühisajaloo refleksiivsemale mõtestamisele ning Euroopa erinevate Teise maailmasõja ja totalitarismi kogemuste ühtseks narratiiviks lõimimisele muidugi kenasti euroopalikku voolusängi. Samas on kahtlane, et niisugune totaalset hõlmavust taotlev konsensus – isegi kui seda oleks võimalik luua – saaks püsida stabiilsena, eriti konkreetsete rahvusvaheliste pingete või välispoliitiliste erimeelsuste kontekstis.

Niisuguse mälukonsensuse tekitamine Euroopa Liidu liikmesriikide 20. sajandi erinevaid totalitarismikogemusi arvestades näib utoopilisevõitu ka põhjusel, et siingi – nagu on juhtunud nii paljudel teistelgi puhkudel Eesti rahvusvahelises kogemuses – on meie kohale jõudes “tunnid juba alanud”. Euroopa Liidu vanad liikmesriigid on omaenese valulise sõjajärgse mälutöö käigus juba konsolideerinud holokausti positsiooni moraalse absoluudina, mille kõrvale kommunistlike režiimide kuritegude surumise katseile nende sisulisele samaväärsusele rõhudes vaadatakse valdavalt viltu. Sel taustal on põhjust jääda skeptiliseks ka nn holokaustiformaadi kasutamise taktika suhtes kommunismi kuritegudele universaalse hukkamõistu otsimisel. Niisuguse ettepaneku – lähtuda nimelt juutide holokausti globaalse hukkamõistmise taktikalisest eeskujust, et konsolideerida rahvusvaheline hukkamõist ka kommunistlikele kuritegudele – on teinud näiteks Eesti suursaadik Jüri Luik. Sarnasest loogikast on püüdnud tõukuda ka ukrainlaste näljahäda holodomori rahvusvahelise hukkamõistmise kampaania, ent kokkuvõttes mitte kuigi tulemuslikult.

Küsimus on seega – Eesti-suguste riikide jaoks iseäranis ja igas asjas, olgugi, et me Enn Sarve kombel oleme alati tahtnud uskuda, et “õiguse vastu ei saa ükski” – kui palju mõõdutunnet peaksime säilitama oma ajalookäsitluse Euroopa peavoolu osaks kantimise ristiretkel? Kui tulemuslik on agressiivne mälumilitarism, mis toonitab mitte ainult kommunismi kuritegude teadvustamise ja kui veel võimalik, kurjategijate vastutusele võtmise olulisust, vaid ka kommunistliku ideoloogia ja poliitilise mõtte hukkamõistu tervikuna? Tegu on ilmsesti agendaga, millele on Läänes juba oluliselt raskem tuge leida – olgu siis või kommunismi ideoloogiliselt osavama eneseistutamise tõttu Euroopa valgustustraditsiooni natsismi barbaarse bioloogilise determinismi taustal, rääkimata kommunistlike parteide jätkuvast edukast tegutsemisest mõningais Lääne-Euroopa riikides. Kas näiteks järjekindel Suvorovi trummi tagumine – ehk siis väites, et N Liidul oli Euroopa rünnakuplaan enne natse – on tingimata vajalik Nõukogude Liidu vastuolulise rolli avamiseks Teise maailmasõja kontekstis? Ja kas rohkem mälu on tingimata puhastava toimega, tuues ideaalis lõpuks kaasa lepituse? Kas poliitilistesse deklaratsioonidesse kristalliseerimine, et natsism ja kommunism olid võrdselt halvad – nagu poliitilised deklaratsioonid “ajalootõe” salvestamise vahendeina üldiselt – aitab tegelikult kaasa mineviku nüansseeritud ja tundlikule analüüsile, inimeste ja rahvaste moraalsele puhastumisele ning vanade vaenupoolte vahel lepituse leidmisele? Kas erinevate ajalookäsitluste riiklik julgeolekustamine ning nende käsitlustega konfliktsete lähenemiste kuritegelikustamine on tingimata edasiviiv lahendus – poliitiliselt ja moraalselt?

Mälupoliitika, nagu igasugune poliitika, kipub ju üldiselt lihtsustama. Akadeemilisest vaatepunktist on kriitiline ajalugu sestap alati eelistatavam ajaloomälu institutsionaliseerimise katsetele teatud ajalookäsitlusi kristalliseerida ja kinnistada tahtvate avalduste ja poliitiliste sammude (nagu julgeolekustamine ja kriminaalseks kuulutamine) kaudu. Kui kriitiline ajaloo analüüs ja uurimine avab võimalusi erinevaiks käsitlusiks, siis mälupoliitilised deklaratsioonid on pigem sulgeva iseloomuga.

Eesti “mälupoliitikud” on oma Kesk- ja IdaEuroopa saatusekaaslaste taustal siiski ilmutanud kohati silmatorkavat taktikalist tarkust, ent mälupoliitiliste karide eest ei ole keegi kaitstud, eriti arvestades, et teiste pilk meile ehk Lääne-Euroopa pilk Ida-Euroopale kipub viimast endiselt valdavalt ühtse kategooriana käsitlema. Kui mälupoliitikast kantud välispoliitikas võime üldiselt eristada 1) taktikalistest poliitilistest huvidest lähtuvat lähenemist (mille näiteks võiks tuua poliitiliste vabanduste esitamise mingi vahetu välispoliitilise omahuvi saavutamiseks), 2) puhtmoraalset sõnumit kandvat lähenemist ning 3) õiguslikke jt praktilisi järelmeid taotlevaid allhoovusi, on Eesti mälupoliitika Euroopas tänini olnud ennekõike moraalse rõhuasetusega. Eesti “mälupoliitikud” Euroopas on omistanud endile valdavalt narratiivinihutaja rolli – ehk püüdnud ümber mängida väljakujunenud head ja pahad Teise maailmasõja historiograafia ja Euroopa poliitilise mälu kontekstis.

Kui identiteet on julgeolekuprobleem, muutub julgeolekuprobleemiks sageli ka mälu.

Kui Venemaa võitleb president Medvedevi moodustatud riikliku ajalookomisjoni eestvõttel “ajaloo võltsijate vastu, kes eitavad Nõukogude vägede panust Teise maailmasõja võidus” ja “kahjustavad sestap Venemaa riiklikke huve”, on Eesti Mälu Instituudi (mis on ülepea teistsugune asutus) eesmärgiks president Ilvese sõnul aidata Nõukogude ajal “meie” vastu eksinuid “mõista, mitte hukka mõista”. Sarnasest loogikast lähtus ka president Meri loodud ja tänaseks tegevuse lõpetanud nn Jakobsoni ajalookomisjoni töö.

Tegu ei ole niisiis mitte ainult erinevate poliitiliste lahendustega lähiajaloo läbitöötamiseks ning ühiskondliku mälutöö tegemiseks, vaid ka erinevalt resoneerivate sõnumite välja saatmisega välispoliitilises kontekstis. Eesti ametlik ajaloopoliitiline programm Vene suunal on üldiselt olnud pigem mõõdukas kui radikaalne: ajaloo seadustega reguleerimise asemel – saati siis veel ekstraterritoriaalse siruulatusega seaduste, nagu Venemaal – on Eesti visalt korrutanud vajadust arhiivide avamise järele, väljendades usku “ausa ajaloo” puhastavasse jõudu nii sise- kui välispoliitikas.

Muidugi võiksime siinkohalgi lõputult arutada maksiimi “mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale” paikapidavuse üle välispoliitikas, ent tõsiasjaks jääb, et Eesti Mälu Instituut mõjub võrdlevas kontekstis märksa leebema ja teiste kogemuste suhtes empaatilisemana kui näiteks kriminaalõiguslike vahenditega varustatud Medvedevi ajalookomisjon, mis on kutsutud ellu võitlema Vene huvidega vastuollu minevate ajalookäsitluste vastu, või ka Poola Rahvusliku Mälu Instituut, kus ajaloolise uurimistöö ja politseitöö ühe katuse alla koondamine on tekitanud rahvusvaheliselt rohkem probleeme, kui neid lahendada aidanud. Eestil on jätkunud oidu vähemalt institutsionaalselt hoida lahus kriminaalõiguslike järelmitega uurimistöö inimsusevastaste kuritegude toimepanijate suhtes ning puhtajalooline uurimistöö 20. sajandi poliitilisel taustal. See on olnud välispoliitiliselt tark samm, võimaldades lihtsamini pareerida ka kõikvõimalikke propagandarünnakuid. Lähiajalugu kiht-kihilt lahti harutavad ajalookomisjonid või mäluinstituudid, mis on olnud Eesti viis oma ajalooga “toime tulla”, on üldiselt kindlasti ka välispoliitilise instrumendina eelistatavamad ajaloo poliitilise kinnimätsimise ja teatud minevikukäsitluste ametliku sanktsioneerimise ning eos institutsionaliseerimise katseile. Mälu teadlik politiseerimine, julgeolekustamine ja endale sobimatute ajalookäsitluste kuritegelikuks kuulutamine on ajaloopoliitiliste võtetena dialoogi pärssivad ning sulgevad lähenemised. Samas peab ka Eesti arvestama, et üllaimategi püüdlustega mälukomisjonid või -instituudid ei ole ikkagi immuunsed erinevate mälusõdalaste rünnete suhtes.

Tahab ta seda või mitte, „vana” Euroopa on paratamatult võimetu lõpuni põgenema IdaEuroopa mälusõdade järelmite eest.

Erinevalt nii mõnestki IdaEuroopa riigist on Eesti hoidnud madalat profiili mälu seadustega reguleerimise ehk sisuliselt mälupolitsei institutsiooni loomise suhtes. Eesti välispoliitika eestkõnelejate retooriline arsenal on olnud pigem mõõdukas ja vaga nii mõnegi legendaarse Ida-Euroopa “mälusõdalasega” võrreldes – Vytautas Landsbergisest ja Vaira Vīķe-Freibergast Poola vendade Kaczyńskiteni. Ka mälupoliitilist sõnumit kandva kunsti vallas on näiteks Imbi Paju oma “Tõrjutud mälestustega” valinud küllalt subtiilse, isikliku allasurutud mälu kaudu suurema rahvusliku loo jutustamise tee, püüdes tabada eestlaste kannatustes universaalset empaatiat äratavat alget. Tegu on muidugi žanriliselt, aga ka mälupoliitika-taktikaliselt väga erineva lähenemisega näiteks lätlase Edvins Šnore filmi “The Soviet Story” lahmivast joonest, mil lõppastmes oht pigem kontraproduktiivseks osutuda. Küünik võiks ehk leida teatava kavalantsuliku mälupoliitika-taktikalise alge ka Mart Laari poolt ennetava sarmirünnakuna hiljuti Vene president Medvedevile antud Euroopa Mälu ja Leppimise auhinna taga.

Eesti välispoliitika mälupoliitika võidaks veelgi teadvustamisest, et Euroopa Liidus enam-vähem üksmeelselt jagatud ajaloonarratiivi taga ajamine, mis peaks aitama Teises maailmasõjas raudse eesriide eri pooltele jäänute vahel vastastikust mõistmist ja solidaarsust kasvatada, on utoopilisevõitu. Realistlikum ja mõttekam oleks mõista minevikuga toimetulekut üleskutsena kriitiliseks enesesse vaatamiseks ja ajalooliseks uurimistööks igal pool Euroopas – ning ehk ka üleskutsena endiste vimmameeste õigusele teineteisega mitte nõustuda minevikusündmuste tõlgendamise osas. Selmet rõhuda võrdse jõuga Euroopa ajaloo erinevate hoovuste mäletamisele Euroopa Liidus, võiksime pigem juba eos jääda avalikult agonistlikuks kõikehõlmava, kõikide sensitiivsusi võrdselt arvestava Euroopa ühismälu võimalikkuse suhtes.

Eestile tuleks kasuks konsensusele rõhuvast mälupoliitilisest ideaalist loobumine. See ei tähenda aga loobumist võitlusest mäletamise vabaduse ja mäludemokraatia eest Euroopas.

Euroopal on täna mitu mälu ja nii see suure tõenäosusega ka jääb. Küsimus ei ole ühes ja ainsas Euroopa ajalookäsitluse loomises, absoluutse ja sidusa üleeuroopalise konsensuse saavutamises Teise maailmasõja ja 20. sajandi totalitarismipärandite osas, vaid demokraatlikuma ja avatuma, heterotsentrilisema Euroopa mälumaastiku kujunemisele kaasaaitamises. Mina argumenteeriksin sestap pigem radikaalselt demokraatliku Euroopa mälumudeli poolt – või siis tõeliselt agonistliku mälupluralismi poolt, mis võimaldaks vaidlustada erinevaid minevikukäsitlusi; võimaldaks tõelist võitlust põrkuvate kollektiivmälestuste vahel; võimaldaks enese riikliku või regionaalse eelpositsioneerimise asemel ajalooküsimustes pigem rõhutatud positsioonisõda. Ehk nagu ütleb poliitikafilosoof Jüri Lipping: “Poliitilisi kirgi saab mobiliseerida vaid üha radikaalsemate tõlgenduste pakkumisega vabaduse, demokraatia, võrdsuse jt ideaalidele. Agonistlik pluralism tähendabki äratundmist, et väga oluline on omada võimalust samastuda (avaliku sfääri raames) selgelt eristuvate seisukohtadega. Konsensusele rõhuvas mudelis puudub õigupoolest igasugune valik, igasugune reaalne ja tõsiseltvõetav alternatiiv.”⁶

Eestile tuleks kasuks konsensusele rõhuvast mälupoliitilisest ideaalist loobumine. See ei tähenda aga loobumist võitlusest mäletamise vabaduse ja mäludemokraatia eest Euroopas. Nii Eesti, Euroopa tervikuna kui ka Venemaa vajavad rohkem kriitilist ajalugu, rohkem avatud võitlust mäletamise vabaduse ja demokraatia pärast ning vähem ajaloo kinnikaanetamist taotlevat mälupoliitikat.