Eesti välispoliitika kompassist ja eesmärkidest

Eesti külalised tunnevad sageli huvi, kuidas küll nii väike riik suutis pärast Nõukogude võõrvõimu kokkuvarisemist sedavõrd kiiresti teha läbi suure muutuse ning jõuda juba teistelegi eeskuju näitavalt maailma edumeelsemate riikide sekka.

Mis seal salata, Eesti tänase elu murede juures kipume ise teinekord unustama, et veel kaks kümnendit tagasi oli meie majandus täielikus kaoses ning unistused elementaarsegi heaolu järele näisid talongikaubasabas seistes kättesaamatuna.

Sellistele küsimustele võib vastata ju mitmeti, sest muutustel ongi erinevad põhjused. Ometi on väga keeruline jätta tähelepanuta, et Eesti hakkamasaamise üheks oluliseks eelduseks ning ka tõuketeguriks on olnud meile positiivne väliskeskkond ning  tulemuslik välispoliitika.

Arvestades asjaolu, et meie välisteenistus – nagu ka kaitsevägi – loodi vähem kui 25 aastat tagasi sisuliselt nullist, on eriti algaastatel saavutatu seda enam märkimisväärne.

Eesti arengukiirust mõjutasid vaieldamatult Vene võõrvägede lahkumine 1994. aastal, meie naabrus edukate Põhjala riikide näol ning lõppeks ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. Seejuures julgen arvata, et eriti tähtis ja ajalooliselt oluline oli just esimene – vägede väljaviimine tähistas Nõukogude okupatsiooni reaalset lõppu Eestis. Kõik mis järgnes, oli teatud määral objektiivselt paratamatu, kuigi selle nimel tehti väga palju tööd.

Kui me poleks suutnud kohe iseseisvuse taastamise järel leida lääneriikide mõistmist ja toetust, oleks võõrvägede pikem siiajäämine olnud meile sisuliselt katastroofilise tähendusega. Võib-olla poleks me täna ei NATOs ega ehk isegi Euroopa Liidus. Aeg oli meile soodne ning Eesti suutis selle peaaegu sajaprotsendiliselt ära kasutada. Siin tuleb meelde president Lennart Meri omaaegne tõdemus, et Eesti edu sõltub sellest, kas ja kuidas suudame ära kasutada meile avanevaid võimalusteaknaid. Teiste sõnadega öeldes sõltub Eesti rahvusvaheline edu mitte üksnes meie enda sihikindlast tegevusest, vaid ka rahvusvaheliselt kujunenud olukordadest.

Väikese piiririigi saatus

Ajalugu on andnud meile kaasa kindla teadmise – piiririik Eesti saab olla muutuvas maailmas edukas ja püsiva julgeolekuga suuresti vaid siis, kui meil on tugevad liitlased ning sõbrad. Seepärast võib ka meie välispoliitika algetappi eriti Euroopa Liidu ja NATO laienemiseni pidada peaasjalikult uute liitlassuhete loomiseks. Mõistagi ei ole see teema sugugi vähemtähtis ka praegu, kuid meie positsioon on tänases maailmas tänu NATO kollektiivkaitse põhimõtte toimimisele tunduvalt kindlam, kui see oli 1990. aastatel.

Veel kaks kümnendit tagasi oli meie majandus täielikus kaoses ning unistused elementaarsegi heaolu järele näisid talongikaubasabas seistes kättesaamatuna.

Kui nüüd vaadata tagasi viimasele kümnele aastale meie välispoliitikas, siis võib seda nimetada kohanemise ja välispoliitika avardumise perioodiks. Suurte ja murranguliste eesmärkide saavutamine asendus uue olukorraga, kus tuli leida oma koht euroatlantilises koostöös. See sundis meid nägema enda huvide kõrval ka teiste seisukohti ja arvamusi ning kujundas oskust leida kompromisse suurema ühisosa nimel.

Kompromisside kunst on olnud oluline ka meil kodus. Eesti tulemusliku välispoliitika üheks teguriks on olnud asjaolu, et sisuliselt kõigis tähtsamates otsustes on valitsenud poliitiline konsensus. Minu kümneaastane kogemus Riigikogu väliskomisjonis kinnitab, et hääletamisi tuleb ette harva ning peamiselt on need olnud seotud komisjoni esimehe ja aseesimehe valimistega.

Sisulistes küsimustes on konsensuse leidmine olnud lihtsam kui paljudes teistes meie partnerriikide parlamentides. Ma ei usu, et selles peegelduks leigus välispoliitika suhtes või n-ö teravate küsimuste puudumine. Isegi viimane näide aegade jooksul palju küsimusi tekitanud Eesti-Vene piirileppe konsultatsioonide taaskäivitamisest lähtus ju eelmisel aastal kõigi parlamendis esindatud erakondade üksmeelsest arvamusest.

Välispoliitikas ühte jalga astuv parlament on vaieldamatult oluliseks seljataguseks täidesaatvale võimule. Põhimõte, et valitsuse esindaja ei saa Euroopa Liidu kohtumisele minna ilma Riigikogu komisjoni poliitilise heakskiiduta, toimib hästi ning on oluline osa sisulise konsensuse taastootmisest.

Eestil on seetõttu väga hästi läinud, et meie poliitiline kultuur välispoliitiliste küsimuste arutamisel on keskendunud üksmeele otsimisele ning mul ei ole kahtlust, et see jätkub ka edaspidi. Tegemist on lihtsalt väga olulise kapitaliga meie rahvusvahelises toimimises, sest vastasel korral lahustaksid läbivaidlemata erimeelsused meie positsiooni nii Euroopas kui kaugemal. Ja seejuures ei maksa unustada, et meie piiride taga on küllalt neid, kes suuri siselahkhelisid oleksid varmad kiirelt oma huvides ära kasutama.

Välispoliitika avardumine

2004. aasta tähistas meie välispoliitikas maailma avanemist viisil, mida me kunagi varem polnud kogenud. Ühispoliitikate kujundamine Euroopa Liidus ning välismissioonidel osalemine sundisid meid keskenduma teemadele ja küsimustele, milleks varem polnud kas huvi, aega või ka vajadust.

Olukord Lähis-Idas või arengukoostöö teemad Aafrikas, suhted Ladina-Ameerika riikide või Aasia tõusvate tähtedega hakkasid alles eelmise kümnendi keskpaigas jõudma suurema regulaarsusega meie välispoliitilise päevakorra ääremaadele. Euroopa Liidu välisministrite kohtumiste päevakord nõudis meie enda seisukohtade läbimõtlemist. Pole isegi kõige olulisem, et sageli on need seisukohad mõjutatud ühenduses juba saavutatud konsensusest.

Loomulikult ei olnud meie maailmapildi avardumise ainukeseks tõukejõuks Euroopa Liiduga ühinemine. Globaalsed muutused, mis võimendusid eriti eelmise kümnendi lõpul puhkenud läänemaailma võlakriisiga, on sundinud kõiki rahvusvahelises konkurentsis osalevaid riike ümber hindama oma välispoliitilisi positsioone ning edasisi eesmärke.

Tuleb meelde president Lennart Meri omaaegne tõdemus, et Eesti edu sõltub sellest, kas ja kuidas suudame ära kasutada meile avanevaid võimalusteaknaid.

Ei maksa unustada, et perioodi 1991–2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks, kus vaatamata puhkenud sõdadele ja konfliktidele näis demokraatliku heaoluühiskonna mudel täiuslikum ja konkurentsitum. Külma sõja kulutav stress oli taandunud ning majandus oli jõudsas kasvufaasis.

Lehman Brothersi ja ultraliberaalsete finantsskeemide krahh tegi sellele aga kiire lõpu. Ühes sellega on hakanud kahanema ka läänemaailma absoluutne domineerimine maailmapoliitikas, mis on vahelduva eduga väldanud viimased kakssada, mõningatel hinnangutel koguni viissada aastat.

1979. aastal alanud Hiina avanemispoliitika, Nõukogude Liidu lagunemine, 1990ndate algul käivitunud India ärkamine, Pärsia lahe piirkonna riikide esiletõus, islamistlik ärkamine ja mitmed teised sündmused on kiirendanud globaalseid protsesse, mis on vähendanud tuntavalt USA ja läänemaailma suhtelist mõjujõudu maailmas. Rahvusvahelise Valuutafondi hinnangul võib Hiina juba selle kümnendi jooksul mööduda Ameerika Ühendriikidest ja saada maailma suurimaks majandusjõuks.

Tänaseks on ilmne, et maailma jõukese on Euro-Atlandi piirkonnast laienemas mujale. Räägitud on koguni võimalusest, et 21. sajandil  võib globaalseid arenguid mõjutavaks uueks keskuseks kujuneda Aasia ja Vaikse ookeani regioon. Majandusajaloolase Angus Maddisoni uurimuste kohaselt oli Aasia osakaal maailma majanduses selges enamuses kuni aastani 1500. Veel 1850. aastal andsid Hiina ja India kokku 40 protsenti maailma majanduse kogumahust. Kuni Mingi dünastiani 17. sajandil oli Hiina Maddisoni andmetel majanduslikult võimsaim riik, andes ligi veerandi tolleaegse maailma kogutoodangust ja kolmandiku majanduskasvust.

Seepärast ei ole ka tänased protsessid nii Hiinas, laiemalt Aasias kui ka mujal maailmas vaid hetkelise iseloomuga. Kunagi varem pole maailm olnud nii globaalne ja avatud kui nüüd.

Princetoni ülikooli õppejõud ja USA välisministeeriumi endine poliitikaplaneerija Anne-Marie Slaughter rõhutab, et 21. sajandi maailm on sedavõrd omavahel läbi põimunud,  et ei kehti üksnes klassikalised riikidevahelised konfliktide ärahoidmiseks vajalikud tõukumised ja tõmbumised. Slaughter on seda nimetanud metafoorselt ka piljardipallimaailmaks.

“Me oleme liikunud maailmast, kus rahvusvaheline süsteem omas piiratud arvul tegijaid, võrgustunud maailma, kus kehtib korraga lugematul arvul kombinatsioone,” rõhutab Slaughter. Võrgustunud on seejuures kõik – diplomaatia, sõda, äri, meedia, ühiskond ja isegi religioon.

Meie välispoliitika kompass

Kõige sellega on vastakuti ka Eesti kui maailmapoliitika osaline. See aga omakorda seab meie järgmise kümnendi tegevustele korraga nii piirid kui avab uued võimalused.

Piiride all pean silmas eeskätt asjaolu, et väikeriigina ei ole meil ressurssi kõikjale jõuda ja kõigega tegeleda. Nii on minu arvates täna meie laiemas välispoliitilises mõtlemises ja ka sihtide seadmises oluline kaaluda erinevaid strateegiaid ning eesmärke. Miski on kindlasti tähtsam, miski vähemtähtsam. Strateegilise visiooni mõnetine hägusus on olnud siiani põhjuseks, miks meie välispoliitilistes otsustes on teinekord tunnetada laialivalgumist.

Ei maksa unustada, et perioodi 1991–2008 on juba nimetatud läänemaailma kuldajastuks.

Avaram maailm ja ülesannete lisandumine  endale  võetud kohustuste tõttu sunnib meid aga paratamatult nii inimressurssi kui raha hoopis täpsemalt lugema. Juba liitumiseelne aeg sidus suurema osa meie välisteenistuse inimressursist ja panustatavast ajast Euro-Atlandi ruumi teemadega. Väikeriigina, kelle üheks keskseks prioriteediks kujunes juba iseseisvuse taastamise järel kiire tagasilõimumine läänemaailma, oli see olukord paratamatu. Liitlassuhetesse panustamine ei ole sugugi vähemtähtsam ka täna.

Ometi peame suutma leida täiendavaid võimalusi või mängima olemasolevaid ressursse ümber nii, et ka Euro-Atlandi ruumi kõrval suudaksime panustada sisulisemalt näiteks kasvõi Aasia või mõnele teisele suunale. Uute investeerimisotsuste juures on hädavajalik hinnata nende vastavust meie strateegilistele huvidele.

Nii oleks alati näiteks hea küsida: miks avame uue saatkonna (eriti kui riik on kaugem) just sinna ja mitte mujale; kas ja miks kandideerime mõne rahvusvahelise organisatsiooni ajutisse kogusse; millal ja millist meie diplomaatilist kinnisvara hooldada; kuidas motiveerida diplomaate olema aktiivsemad ning mitte etableeruma.

Need on vaid mõned küsimused paljudest, millega välispoliitika elluviijad pidevalt kokku puutuvad. Selleks aga, et vastuseid oleks lihtsam anda või ka otsuseid teha, tuleb paika seada meie olulisemad prioriteedid.

Sageli on meie välispoliitilises retoorikas kasutatud mõtet, et meie tegevus laias ilmas on väärtuspõhine. Lihtsamalt seletades tähendaks see suhtlemisel teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonidega viisi, mille lähtealus tuleneks meie demokraatliku õigusriigi põhimõtetest.

Kuid maailmas pole ju kõik riigid sarnased ja ei saa seda kunagi olema. Seepärast peaks meie välispoliitiline kompass olema nii seadistatud, et selle põhisuund näitaks ikkagi meie rahvuslikele huvidele.

Maailm pole haaratav ühe valemi või idee kaudu. Hoolimatu sõna või emotsionaalne tegu võivad ka kõige kindlamad põhimõtted õõnsaks muuta. Halvemal juhul isegi  meie rahvuslikke huvisid kahjustada. Eriti vähe eksimisruumi on just meiesugusel väikeriigil.

Nii on sageli keerulises ja vastanditerohkes maailmas parimaks abimeheks  kolme võtmesõna meelespidamine. Nendeks on arukus, eneseväärikus ja lugupidamine. Need peaksid olema meie välispoliitilise kompassi abistavad suunad. Kõik muu on juba tulenev meie enda põhiseadusest ja läänemaailma kultuuriruumi kuulumisest.

Kaks strateegilist ülesannet lähikümnendiks

Järgmise kümnendi jooksul on minu meelest Eesti välispoliitika kaheks kõige olulisemaks strateegiliseks eesmärgiks töötada sihiteadlikult regionaalse julgeolekukeskkonna tugevdamise ning Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamise nimel. Mõlemad on meie pikaajalise arengu üliolulised mõjutajad ning just eelolevatel aastatel tuleb meil sinna panustada kõvasti diplomaatilist kapitali ja töötunde. Dividendid on mõistagi magusad.

Kõigepealt julgeolekukeskkonnast. Pole mingi saladus, et meie pikaajaliseks välispoliitiliseks väljakutseks, sealhulgas ka julgeoleku vallas, on suhted Venemaaga. Eesti eesmärgiks on heanaaberlike, vastastikku lugupidavate ja kasutoovate suhete rajamine. See on pikk protsess, kuid sellele pole alternatiivi.

Kompromisside kunst on olnud oluline ka meil kodus.

Sisemised arengud ning jätkuvalt raskepärane ülesaamine impeeriumi kadunud hiilgusest on loonud Venemaast keerulise partneri rahvusvahelistes suhetes nii väikestele naabritele kui suurjõududele.

Alles hiljuti lõppenud suurõppuste Zapad-2013 kogemus kinnitab, et Venemaa ei mõista piisavalt hästi NATO tänast olemust ega hinda alliansi heidutuse sisu. Ka provokatiivse iseloomuga õhuväeõppus Rootsi vastu selle aasta suurel reedel kuulus samasse valdkonda. Miks on Venemaal vaja kulutada raha ja retoorikat maailma kõige rahumeelsema regiooni ähvardamiseks?

Mõned Venemaa lapsesuud on koguni kuulutanud, et kui maailmapoliitikas kujuneks reaalne konfliktsituatsioon Ameerika Ühendriikidega, siis tuleks kasutada strateegilise ülekaalu eelist Balti regioonis ning anda NATOle õppetund.  See on hullumeelne, kuid mitte päris aluseta retoorika. Sellele viitab kasvõi õppuste Zapad-2013 arvatav sisu.

Nii tuleb meil silmas pidada, et eelolevad aastad kujunevad väga oluliseks Põhjala julgeolekukoostöö laiendamisel, idapartnerlusriikide lõimimisel Euro-Atlandi ruumiga  ning NATO kollektiivkaitsevõimekuse kasvatamisel. Ajal, mil kaitse-eelarved on löögi all ning suhetes Venemaaga napib ühist järjekindlust, on paljud väljakutsed seotudki ennekõike alliansi siseküsimustega.

Julgeolekukeskkonna tugevdamine meie regioonis ei tähenda siiski üksnes heidutusse panustamist. Olulisel kohal saab kindlasti olema meie rahvuslikest huvidest lähtuv järjekindel diplomaatiline tegevus Venemaa suunal. Piirileppe protsess on näidanud, et hea tahtmise juures on võimalik saavutada tulemusi, mis on mõlema poole huvides. Selleks on vaja lihtsalt kannatust ja eesmärgile suunatud  tegutsemist. Piirileppe järel avaneb korraga terve rida väga praktilise sisuga küsimusi (Vaindloo õhupiiri probleemist Narva sillani), kus just seda lähenemist tuleb rakendada.

Teiseks väga oluliseks strateegiliseks eesmärgiks on Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime kasvatamine. Meie üheks suurimaks mureks täna on majanduse liiga aeglane kasv ning piiratud avatus maailmamajanduse tööjaotusele. Kui me tahame vähendada majanduslikku väljarännet Eestist ning suurendada tasuvate töökohtade arvu, siis peame eeloleva kümnendi jooksul rakendama kõige erinevamad ressursid Eesti sidumiseks maailma dünaamiliste kasvukeskustega.

Eesti majandus on täna küll turvaliselt seotud peamiselt edukate Põhjala lähinaabrite ja laiemalt Euroopa Liiduga, kuid muutuvas maailmas peaks riik olema senisest aktiivsemalt valmis toetama meie ettevõtjate sisenemist täiendavalt ka uutele kasvuturgudele. Pealegi võib meid näiteks Aasias või Ladina-Ameerikas saata suurem edu kui Lääne-Euroopa ülekaitstud turul.

Välismajanduspoliitika on olnud küll viimastel aastatel üheks prioriteetseks märksõnaks meie valitsuse tegevuses, kuid siiani on jäänud vajaka koordineerimisest erinevate ministeeriumite ja ametkondade vahel.

2004. aasta tähistas meie välispoliitikas maailma avanemist viisil, mida me kunagi varem polnud kogenud.

Esimeseks sammuks siin võiks olla sarnaselt julgeolekukomisjonile näiteks väliskaubanduskomisjoni moodustamine valitsuse töö paremaks sidustamiseks. Ka kõrgetasemeliste visiitide puhul peaks üheks mõõdupuuks pidevalt olema see, millist sisendit need annavad Eesti tuntuse ja konkurentsivõime kasvatamisel maailmas. Seejuures on regulaarsed kõrgetasemelised visiidid eriti olulised riikidesse, kus hinnatakse riiklikku huvi ja panustamist majanduskoostöösse.

Pärast järgmisi parlamendivalimisi 2015. aastal võiks aga mõelda juba eraldi väliskaubandusministri portfelli loomisele. See kindlasti ei ahistaks ei välisministri ega majandus- ja kommunikatsiooniministri tegevusi, küll aga võimaldaks ühel valitsuse liikmel keskenduda sajaprotsendiliselt Eesti positsioonide tugevdamisele välisturgudel. Alexander Stubbi tegevus Soomes on siin päris heaks eeskujuks.

Need kaks peamist strateegilist eesmärki kindlasti ei tähenda, et paljud teised tegevused meie välispoliitikas jääksid unarusse. Nii tuleb näiteks järgmisel aastal põhjalikult läbi vaielda meie edasise arengukoostöö mudeli sisu ning sihtriikide valik, sest senine raamdokument lõpeb 2015. aastal. Ka siin on muuhulgas palju seoseid nii meie julgeoleku- kui majandushuvidega.

Loomulikult ei saa üle ega ümber ka 2018. aasta algul meid ootavast Euroopa Liidu eesistumisest. See annab meile suurepärase võimaluse eeskätt panustada inimeste väljaõppesse, sest just hästi haritud ning heade kogemustega diplomaadid ja ametnikud on meie edu võti kõigis välispoliitilistes ettevõtmistes.