Eesti naaseb maailma

Eesti taasiseseisvumisest on nüüd, 20 aastat hiljem,  kirjutatud palju. Mälestuste keskpunktis on – ja seda täiesti arusaadavalt – Eesti enda tegevus. Ometi ei tegutsenud me vaakumis, meid ja meie Lääne toetajaid  mõjutas pidevalt rahvusvaheline olukord. Tagantjärele on huvitav analüüsida paralleelselt meie võitlusega toimunud sündmusi, nende mõju meie toetajatele  ja meie arusaamu neist. Alustame 1990. aasta 12. aprillist, kui ametisse asus Savisaare valitsus ja Toompeal asuva ENSV välisministeeriumi koridoridesse sisenes välisminister Lennart Meri. Usun, et just neid hetki võib pidada Eesti iseseisva välispoliitika taastamise alguseks.

Lennart Meri ja tema samm-sammult täienev meeskond leidsid ennast kohe dramaatiliste sündmuste keskelt. Leedukad olid erinevalt Eestist, keda hoidis tagasi eelkõige õiguslik kaalutlus, kuulutanud välja täieliku iseseisvuse. Gorbatšov ähvardas hoolimata oma senistest lubadustest oma liitlasele president Bushile kasutada jõudu ja kuulutas 13. aprillil Leedu vastu välja nafta- ja gaasitoodete embargo. 17. aprillil kohtus Bush Valges Majas Kongressi delegatsiooniga, et arutada järgmisi samme Leedu toetuseks. Oma mälestustes on Bush kirjutanud, et Leedu abistamiseks tehtavaid samme pidi ta tasakaalustama teiste  küsimustega, mis samuti vajasid lahendamist. 1990. a aprillis toimunud esimesel kohtumisel Balti juhiga, Leedu peaministri Kazimira Prunskienega rõhutas Bush, et on ka muid teemasid: „Ma tahan, et Nõukogude väed lahkuksid Poolast ja et Václav Havelil oleks võimalus realiseerida oma unistus vabast Tšehhoslovakkiast.  Vaid USA saab teha sellise eksisammu, mis peatab selle protsessi.“¹

Lennart Meri ja tema meeskonna jaoks oligi Balti riikide staatuse küsimus esmane ja kõige olulisem probleem. Meie staatus illegaalselt annekteeritud riigina oli selge nii meile kui ka paljudele läänemaailmas, eriti USAs. Samas asusime me faktiliselt NSV Liidu piiride sees ja meie soove tõlgendati pahatihti kui tahet kasutada enesemääramise põhimõtet. President Wilsonist alates on tegu  väga vastuolulise teemaga, mida hoopiski ei tahetud peale suruda reformimeelsele Gorbatšovile. Isegi 1991 Arnold Rüütli visiidi ajal andis Valge Maja välja pressiteate, milles lubatakse „jäägitut toetust Eesti enesemääramisele“.² Loogiliselt võttes oleksime pidanud lahkuma liiduvabariigina, kasutades selleks Nõukogude konstitutsiooni. Teistel Ida-Euroopa riikidel sellist probleemi polnud, sestap kartsime, et jääme oma vabanemisel teistest riikidest maha.  Gorbatšovi soov oli  tõmmata NSV Liidu läänepiirile iseseisvusmõtete ette rasvane punane joon.

Me oleksime olnud veelgi murelikumad, kui oleksime mõistnud, et Euroopa riikides oldi väga tugevalt Saksamaade taasühendamise vastu.

Balti küsimusega võistlesid  Lääne otsustajate radariekraanidel 1990. aastal kolm teemat.  Need olid Saksamaade taasühinemine, sõda Iraagi vastu ja Hiina taasintegreerimine maailma poliitilisse süsteemi. Isegi nende seast polnud miski võrreldav Saksamaade ühinemisega.  9. novembril 1989 oli langenud Berliini müür, Ida-Saksamaal oli koha sisse võtnud demokraatlik valitsus. Aga teiste lääneriikide suureks üllatuseks ja mureks ei kavatsenud Kohl sellega leppida. 28. novembril 1990 avaldas ta kümnepunktilise plaani Saksamaade taasühendamisest. Selle sammu tähtsust on võimatu ülehinnata. Tegu oli ju Teise maailmasõja tulemuste täieliku revideerimisega, mis ühe hoobiga andis Läänele mõjuvõimsa liitlase ühendatud Saksamaa näol, likvideeris sümboolse konfliktikolde Berliini näol ja võimaldas  likvideerida külma sõja suurima sõjaohu, lammutades Nõukogude sõjamasina ja liigutades selle tagasi itta. Konteksti mõistmiseks jääb üle meenutada, et NATO andmetel oleks maismaasõjas Varssavi paktil olnud kasutada  68 diviisi. See ületas mitmekordselt NATO võimed. NSV Liidu vägede käsutuses olid ka taktikalised tuumarelvad. Sellise jõu vastu oleks Läänel väga raske midagi teha olnud.

Eesti jaoks oli kaugelt olulisem muidugi Berliini müüri langemine kui emotsionaalne kõrghetk, mis telekaamerate silme all demonstreeris Ida-Euroopa rahvaste vabadusiha. Aga loomulikult saime me aru ka sakslaste soovist oma rahvas taasühendada, s.o taastada vaba rahva seisund peale Teise maailmasõja pikaaegseid ahelaid. Meie suurimaks mureks oli asjaolu, et Kohl hakkas seoses sellega pidama tihedaid ja avalikke läbirääkimisi Gorbatšoviga. Me oleksime olnud veelgi murelikumad, kui me oleksime mõistnud, et  Euroopa riikides oldi väga tugevalt Saksamaade taasühendamise vastu. Olid ju n-ö lääneriigid meie jaoks ühtse tahtega moodustis. Täiemõõtmelise Saksamaa tekkimine aga tekitas eurooplastes peaaegu ebaratsionaalseid hirme. Tekkis paradoksaalne olukord, kus ühendamise vastu astusid nii avalikult kui salaja välja Franí§ois Mitterrand, Margaret Thatcher, Itaalia peaminister Giulio Andreotti kui ka Hollandi peaminister Ruud Lubbers. Nii kiruvad Mitterand ja Thatcher ühel kinnisel kohtumisel avalikult sakslasi ja Mitterand tõdeb, et „me peaksime ehk veenma Nõukogude Liitu tugevdama Ida-Saksamaa vastuseisu taasühendamisele“.³

Loomulikult ei õnnestunud Kohli Gorbatšovi juures üle mängida. Thatcher on hiljem tõdenud, et  Gorbatšovist oli selles tegevuses väga vähe abi. Gorbatšovil oli vaja Saksa majandusabi ja poliitilist toetust, ta sai ka paremini kui Kohli Lääne-Euroopa kolleegid aru, et seda protsessi ei olnud võimalik peatada. Hiljem tundis Kohl end tänuvõlglasena ja proovis seda igal mõeldaval viisil välja näidata. Der Spiegelis, mis avaldas mõned Gorbatšovi-Kohli vestlused, on näiteks 5. juuli 1990. a dialoogis järgmised sõnad. Kohl: „Ma olen selle üle mõelnud. Mis küll juhtuks, kui Gorbatšov järsku lahkuks ja Jeltsin astuks tema asemele? Ma pean ütlema,et isegi mõte sellest tekitab minus õudu. Kindlasti ei tohi jätta riiki sellisele inimesele.“ Gorbatšov: „Selles oleme me muidugi ühel meelel.“⁴

Gorbatšovi soov oli tõmmata NSV Liidu läänepiirile iseseisvusmõtete ette rasvane punane joon.

Just Saksamaa ühendamine andis tõuke Euroopa ühendustele (European Communities) saada tänaseks Euroopa Liiduks. Prantslased soovisid  Saksamaa tugevalt Läände  integreerida ja sakslased olid valmis seda hinda maksma. 19. aprillil, seitse  päeva pärast Lennart Meri ametisseasumist, kirjutasid Kohl ja Mitterand avaliku ühiskirja, milles  kutsuti üles looma Euroopa Poliitiline Liit (European Political Union).1990. aastal käivitatigi kaks valitsustevahelist konverentsi (üks poliitilistes ja teine majandusküsimustes), mis viisid 1992. aastal Maastrichti leppeni, sh ühisrahani. Suurim „kaotaja“ selles protsessis oli Thatcher, kelle protest Saksamaade taasühendamise vastu oli kõige jõulisem, kuid kes ei suutnud seda takistada ja pidi lõpuks ka nägema, kuidas prantslastele anti kompensatsiooniks Euroopa tihedam integratsioon. Viimane ärritas  Thatcherit muidugi samavõrd kui Saksamaa taasühendamine. Eesti jaoks oli see protsess, mis hiljem meile nii oluliseks osutus, toona siiski suhteliselt kauge ja abstraktne. Pigem suhtusime väikese kibedusega sellesse, et Euroopa asub ennast süvendama ja korrastama olukorras, kus meie pole veel „kohale jõudnud“.

Teine suursündmus, milleni oli Lennart Meri tööleasumisest alates jäänud vaid mõned  kuud ja mis neelas suure osa meie võtmetoetaja USA tähelepanust, oli Iraagi agressioon Kuveiti (2. august 1990)  ja sellele järgnenud sõda Iraagi vastu. Loomulikult asusid need sündmused meist veelgi kaugemal, aga me mõistsime nende julgeolekupoliitilist tähtsust.  Me muretsesime, et president George Bushil läheb ÜROs tarvis Gorbatšovi häält ja me arvasime, et selle varjus võib Gorbatšov midagi ebameeldivat ette võtta. Kui arvestada, et sõda jäi ajavahemikku, kuhu jääb ka 1991. aasta jaanuari relvastatud aktsioon Baltikumi vastu, pidasime me ennast hiljem üsnagi kaugelenägelikuks. Bushi tollane julgeolekunõunik Brent Scowcroft meenutabki: „Tahtsime vältida president Bushi ametlikke seisukohavõtte interventsiooni (Leedu vastu – J.L.) osas, et säilitada solidaarsust Pärsia lahe piirkonnas.“⁵

Mis puutub Iraagi sõda kui välispoliitilist sündmust, siis meie toetasime USA positsioone ja seda kahel põhjusel. Esiteks muidugi selle tõttu, et tegu oli ameeriklastega. Aga samuti tundsime me vaistlikku sümpaatiat riigi vastu, keda suurem naaber oli sõjalist jõudu kasutades ja oma „ajaloolistele“ õigustele viidates okupeerinud. Sellega seoses tekitas tollel ajal kibedust ka arusaam, et riigid, kellel on naftavarusid, saavad loota palju suuremale lääneriikide abile kui riigid, kellel seda pole. Mida me tollal ei tajunud, oli  selle sõja erakordne tähtsus rahvusvahelisele poliitikale laiemalt. USA, kes Vietnami sõjast peale oli näidanud üles suurt vastumeelsust jõu kasutamise vastu,  paiskas Iraagi vastu hiigelsuured sõjalised jõud. Vietnami „needus“ oli murtud. USA demonstreeris ka oma  ülekaalukat relvastust, kus NSV Liidus toodetud tehnoloogia jäi alla USA täpsusrelvadele.

Kaugelt suurem probleem oli rahvusvahelise meedia tähelepanu, mis oli ju tollel ajal Balti rahvaste enesekaitse põhiline tugisammas. Õnneks algas just samal ajal kaabeltelevisiooni võidukäik, mille 24-tunnine uudistetsükkel andis piisavalt teleaega nii Iraagile kui ka Balti küsimustele. CNNi jaoks sai Iraagi sõda võimsaks reklaamiks, oli ju nende võttegrupp ainsana kohal pommitamisteaegses Bagdadis. See tõstis CNNi üheks olulisemaks poliitiliseks massikommunikatsioonikanaliks, kellelt samas, nagu öeldud, oodati 24-tunnist katet maailma sündmustest. Sinna mahtusid nii Moskvas kui ka Baltimaades toimunu. CNNi vaatajaskond pole kunagi olnud üleliia suur, aga CNNi on alati vaadanud inimesed, kelle arvamus maailmas loeb.

Nüüd aga pisut sellest, mis toimus samal ajal Hiinas. 1989. aastal oli Tjananmeni  väljakul toimunud üliõpilasdemonstratsioonide tankidega mahasurumine, mille rahvusvaheline üldsus üksmeelselt hukka mõistis. Kuna me polnud sellisest ohust kunagi päris vabad, siis jälgisime toimunut loomulikult suure ebakindlusega, millega segunes ebamäärane hirm, et NSV Liit võiks sellest tegevusest julgustust saada. Seetõttu pidasime rahvusvahelist hukkamõistu igal juhul positiivseks. Ometi hoidusime suurematest seisukohavõttudest ja 1990. aastal lootsime, et Lääne poolt tõrjutud Hiina ei hakka tegema sügavat koostööd NSV Liiduga. Eesti poliitika Hiina suhtes oli vägagi ettevaatlik, mida kõige rohkem peegeldas toonase välisministri Meri soovimatus kohtuda Tallinna tulnud dalai laamaga. Meri rõhutas alati, et Mao Zedong polnud kunagi tunnustanud Balti riikide okupeerimist ja oli seda mõnel korral isegi avalikult öelnud (põhiliselt NSV Liidu ärritamiseks). Seadmata kahtluse alla välisministeeriumi toonast tegevust, võib öelda, et hirm Moskva ja Pekingi lähenemise ees oli kaugelt üle pakutud. Pekingis peeti Gorbatšovi perestroikat üheks toimunud üliõpilasdemonstratsioonide põhjuseks. Kasutades vabariiklasest endise välisministri Henry Kissingeri vahendustegevust⁶, proovis Hiina juhtkond tema abil  hoopis taastada  suhteid USAga.

Loogiliselt võttes oleksime pidanud lahkuma liiduvabariigina, kasutades selleks Nõukogude konstitutsiooni.

1991. aasta jaanuarist tõusis Balti küsimus väga traagilistel asjaoludel  taas rahvusvahelise poliitika  keskmesse. Inimohvritega lõppenud rünnak Vilniuse teletorni hõivamiseks andis tõsise  hoobi  Gorbatšovi rahvusvahelisele prestiižile. Kuigi Gorbatšov lõpuks sõjamasina peatas, jäi kriis õhku rippuma. Lääs hakkas kramplikult otsima võimalusi oma toetuse näitamiseks, mille raames toimus ka toonase ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli visiit Valgesse Majja 1991. aasta märtsis. Need sammud olid toona väga olulised, sest nad rõhutasid Valge Maja valmisolekut vähemalt sümboolsete sammudega meid toetada. Lääne vaatlejad peaaegu aga ei märganud, et tolle aasta alguse kõige olulisem diplomaatiline sündmus toimus Tallinnas. Selleks oli Jeltsini jaanuarikuine visiit Eestisse, kus ta muuhulgas kutsus NSV Liidu armeesse kuuluvaid Vene Föderatsioonist pärinevaid sõdureid üles tsiviilelanikke mitte tulistama. Siit sai alguse Vene Föderatsiooni võidukäik ja seega oli 1991. aasta jaanuar tegelikult NSV Liidu viimase vaatuse algus. Sündmused Baltimaades olid äratuskellaks Vene demokraatidele, kes hakkasid oma  Vene Föderatsiooni võimupositsioone kasutades NSV Liitu seestpoolt purustama. Meile tõi see visiit kergendust ja me tajusime juba toona selle erakordset tähtsust. Sündmuste raskuspunkt kaldus nüüd Venemaale ja pole liialdus öelda, et 1991. aasta algusest peale vaatasid nii meie kui rahvusvahelise üldsuse silmad ühiselt Moskvasse.

Meie  olime Moskva konfliktis oma valiku teinud. Olime astunud ajalooliselt märkimisväärse sammu, kirjutades rahvusvahelise õiguse tunnustamata subjekti, Vene Föderatsiooniga 1991. aasta jaanuaris alla rahvusvahelised suhete aluste  lepingud. Kaudselt me tunnustasime teineteist ja ma usun, et see lepe oli venelastele sama oluline kui meile. Putši ajal tõi see välispoliitiline käik meile taas dividende, lõpuks ka täieliku iseseisvuse.

Vaadates tagasi Eesti iseseisva välispoliitika algusaastatele paistab täna kõik muidugi palju selgemini ja sobitub hästi maailmapoliitika üldisesse mustrisse. Ebaaus oleks öelda, et me tajusime toona  kõikide protsesside taustu, samas ei saa me ka öelda, et meie hinnangud ja otsused oleksid sel puhul teistsugused olnud.