Eesti manööverdamisruum maailma suurvõimude jõuvõtmises
Täna jõuab lugejani esimene uuenduskuuri läbinud Diplomaatia number. Ajakiri hakkab ilmuma neli korda aastas – veebruaris, mais, augustis ja novembris. Kogumaht jääb ajalehega samaks: see, mis oli enne jaotatud 12 numbri vahel, hakkab nüüd olema neljas numbris.
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor ning Diplomaatia vastutav väljaandja
Diplomaatial on tänasest ka uus koduleht. Seda tasub külastada pidevalt, sest lisaks ajakirjas ilmunule avaldame seal jooksvalt värskeid artikleid. Kättesaadav on arhiiv, varasem sisu on kergemini leitav. Hoolimata formaadi uuendamisest jääb Diplomaatia peamine eesmärk samaks – pakkuda lugejale asjatundjate analüüse ja kommentaare välis- ja julgeolekupoliitikast, kokkuvõttes aidata Eesti inimestel sügavamalt mõista maailmas toimuvat. Ehk teisisõnu seda, mida uudismeedia oma formaadi ja töörütmi tõttu sageli teha ei saa.
Uuenenud Diplomaatia esimeses numbris keskendume maailma suurvõimude – Ameerika Ühendriikide, Hiina, Euroopa Liidu ja Venemaa – sisemistele arengutele ja omavahelisele konkurentsile ning Eesti võimalustele kujunevas olukorras.
Muidugi on USA, Hiina, Euroopa Liidu ja Venemaa ühte suurusjärku asetamine tinglik. USA on vaieldamatult globaalne suurriik, mis omab väga arvestatavat mõju ka Euroopas ning kitsamalt meie Läänemere piirkonnas.
Hiina eesmärk on saavutada USAga vähemalt võrdne mõju. Suuremas osas maailmast, sealhulgas meie regioonis, praegu neil see õnnestunud ei ole. Küll aga näeme süsteemseid katseid (ja kohati üsna agressiivseid) mõju suurendada. Kas Hiina 10–20 aastaga oma eesmärgi saavutab, sõltub ehk rohkemgi kui Hiina sisemistest arengutest USA dünaamikast. Kui vastuolud USA ühiskonnas süvenevad ka Donald Trumpi järgsel ajastul, hakkab see paratamatult takistama tõhusa välispoliitika teostamist ja annab Hiinale võimaluse.
Venemaa pole, hoolimata ambitsioonidest, USA ja Hiinaga võrdväärne globaalne tegija. Seda eelkõige suhteliselt nõrga ja suuresti vaid loodusvaradele üles ehitatud majanduse tõttu. Pigem tuleb Venemaad käsitleda regionaalse jõuna. Kui Eesti asuks kaardil kusagil Portugali või Belgia kõrval, ei kujutaks Venemaa meile akuutset julgeolekuohtu. Aga Venemaa on Eesti naaber ja tema praeguse juhtkonna arusaam maailmast muudab Venemaa naabritele riskiteguriks. Eelkõige sõjaliselt.
Euroopa Liit, vastupidiselt Venemaale, on majanduses suurvõim. Aga aastakümneid kestnud liikmesriikide soovimatus tõsiselt panustada sõjalistesse võimetesse ning seda tüüpi organisatsiooni puhul paratamatud liikmesriikide eriarvamused on takistanud üleilmse mõju saavutamist. Nende trendide muutmine nõuab Euroopa Liidu liikmesriikidelt senise mõttemaailma vägagi arvestatavat korrigeerimist.