Eesti julgeolekupoliitika uus etapp

Dokument kiideti heaks vabariigi valitsuses 27. mail ning on antud üle arutamiseks riigikogule. Keskpikka perspektiivi silmas pidades mõeldi seda tehes üldsuundade osas 8 – 10 aasta peale ette. Samas võib eeldada, et 3-4 aasta pärast arutatakse valitsuse julgeolekukomisjonis, millal võiks vastavalt olukorra muutumisele hakata koostama uut dokumenti.

JPA on põhimõtteline raamdokument, mille ülesanne on määratleda riigi julgeolekuolukorra hinnang, julgeolekupoliitika eesmärk ning tegevus selle saavutamiseks. Selle koostamine on ette nähtud rahuaja riigikaitse seadusega.

Eelmise dokumendi vastuvõtmisest möödunud kolme aastaga on edasi arenenud julgeolekupoliitiline olukord nii maailmas kui ka Eestis. 2001. aasta 11. september, sõjalised operatsioonid Afganistanis ja Iraagis, NATO ja Euroopa Liidu enda arengu probleemid ja paljud muud asjaolud sunnivad meid jätkuvalt tõsiselt võtma Eesti julgeoleku tagamist.

Samal ajal on edasi arenenud ka julgeolekupoliitiline analüüs nii maailmas kui ka Eestis. NATO on Praha tippkohtumisel lisandanud mõtteid 1999. aasta strateegilises kontseptsioonis kirjapandule ja EL võttis 2003. aastal vastu oma julgeolekustrateegia. Need on nüüd Eesti kui mõlema ühenduse liikme jaoks põhimõttelise tähtsusega dokumendid.

I

JPA sätestab julgeolekupoliitika eesmärgi: “Eesti julgeolekupoliitika eesmärk on säilitada Eesti iseseisvus ja sõltumatus, territoriaalne terviklikkus, põhiseaduslik kord ning rahva turvalisus”. Dokumendis puudub vahetu termini “julgeolek” definitsioon, kuid samas annab eespool toodud lause skeemi “julgeolekupoliitika eesmärk on julgeolek” kaudu selge mõistmise, mis on olemas siis, kui julgeolek on tagatud, ja millega on tegemist siis, kui seda pole, s.o esitab julgeoleku koostisosad.

JPA defineerib järgmised julgeolekupoliitika põhisuunad:

– aktiivne osalemine NATO ja Euroopa Liidu struktuuride töös ning koostöö tõhustamine teiste liikmesriikidega;

– osalemine oma kohustuste ja võimaluste piires rahvusvahelises julgeolekusüsteemis ja -koostöös, sealhulgas rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides;

– koostöös liitlastega sõjalise riigikaitse arendamine Eesti kaitsevõime tagamiseks;

– ühiskonna demokraatliku arengu tagamine ja riigi sisejulgeoleku tugevdamine;

– ühiskonna sotsiaalse, majandusliku ja keskkonnaalase turvalisuse tugevdamine.

Tänapäeval on julgeolekuprobleemid üksteisega tihedalt seotud ja omavahel läbi põimunud, julgeolek on jagamatu. Julgeolekupoliitika ühtsust toonitades märgib JPA, et vajalik on välispoliitilise tegevuse, sõjalise riigikaitse ning põhiseadusliku korra, rahva turvalisuse ja elutähtsate valdkondade kaitse vahendite rakendamine omavahelises kooskõlas. Jõupingutused ühes või teises põhisuunas ei suuda asendada nende puudumist mõnes muus. Julgeoleku tagamine ei ole ühekordne ülesanne, vaid pidev suuri vahendeid ning jõukulu nõudev tegevus.

JPA oluline osa on julgeolekupoliitiliste arengusuundade ja Eesti asendi rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas kirjeldamine. 2001. aastaga võrreldes on pilt tugevasti muutunud ja lisandunud on eelkõige NATO ja ELi laienemine, terrorismiteema suur tähtsus ja n-ö kõva ja pehme julgeoleku uuenenud vahekord. Samas näeb tähelepanelik lugeja, et rahvusvahelise julgeolekukeskkonna kohta leitakse JPAs nagu varem:

– seda mõjutab suuresti globaliseerumine;

– see pole saavutanud stabiilsust;

– n-ö suure sõja oht on lühiajalises perspektiivis väike, eriti Euroopas;

– endiselt püsib kohalike ja rahvusvaheliste kriiside ettearvamatu tekke ja arengu oht;

– maailmas on oluliseks saanud uued, mittekonventsionaalsed julgeolekuohud.

Ametkonnad on koostanud regulaarselt oma valdkonnas ohu- ja riskianalüüse ning need olid aluseks julgeolekuohtude koondesitamisel JPAs. 2001. võrreldes aastaga on need kirjas detailsemalt just n-ö pehme julgeoleku poolel, mis siis olid kõik üheskoos kirjas kui “uued julgeolekuriskid”. Julgeolekuohud on loetletud (ja dokumendis ka pikemalt kirjeldatud) järgmiselt:

– kontrollimatud arenguteed maailmas ja rahvusvahelised kriisid;

– sõjalise konflikti oht;

– välise surve oht;

– rahvusvaheline terrorismioht;

– organiseeritud kuritegevusest tulenev oht;

– inimtegevusest ja loodusjõududest tingitud ohud;

– sotsiaalsed ohud;

– majanduslikud ohud;

– infotehnoloogilised ohud.

II

NATO ja ELi liikmesus mõjutab märgatavalt kogu välispoliitilist tegevust, meie julgeolek on seeläbi kindlustunud. Muudes tegevussuundades on Eesti sageli aktiivne osaline NATO või ELi vastava poliitika ja ettevõtmiste kaudu.

NATO liikmestaatusest tulenevalt eraldab Eesti selle töös osalemiseks ja kohustuste täitmiseks vajaliku raha ja muud ressursid, osaleb NATO sõjalises struktuuris ja ühises kaitseplaneerimises. JPA kinnitab, et “Eesti täidab Põhja-Atlandi lepingu artiklist 5 tulenevaid kohustusi NATO liikmesriigi vastu suunatud sõjalise rünnaku ärahoidmiseks ja tagasitõrjumiseks”. NATO riike koondavad ühised põhiväärtused.

Eesti toetab kõrvuti märgitud NATO põhiülesande jätkuva täitmisega NATO valmidust globaalselt tegeleda terrorismi jt uute ohtudega ning osaleda rahvusvaheliste konfliktide ärahoidmisel ja rahvusvahelises kriisireguleerimises. Eestist kujuneb kindlasti selline NATO liikmesriik, kes pöörab mitmetele uutele ülesannetele vaatamata suurt tähelepanu NATO ühise kaitse usutavuse tagamisele.

Eesti panustab NATO ühistesse relvajõududesse ja osaleb selle operatsioonides, milleks arendatakse välja asjakohased võimed. Eesti täidab nagu muud NATO liikmesriigid endale võetud kohustust parandada sõjalisi võimeid. See pole liitlastele olnud kerge, mäletatavasti tuli Praha tippkohtumisel varasemaid plaane kärpida ja ega ka praegu lähe kõik libedalt. Eesti töötab selle nimel, et NATO või muudel välismissioonidel võiksime üheaegselt välja panna kuni 250 meest.

Eesti osaleb koostöös NATO partnerriikidega, seda nii laia Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu raames kui ka Venemaa ja Ukrainaga. NATO-Vene Partnerlusnõukogu avamine uutele liikmetele kulges teatavasti sujuvalt.

Euroopa Liiduga ühinemine on kõrvuti liikmesusega NATOs kindlustanud Eesti julgeolekut, seega vaadeldakse kahte laienemist kui teineteist täiendavaid paralleelseid protsesse.

ELi tegevus julgeoleku vallas on tõhustunud. Ettevalmistatavas ELi põhiseaduslikus lepingus avatakse koostööks veelgi suuremad võimalused, tulemas on ka vastastikust solidaarsust kinnitavad sätted. JPA kinnitab, et Eesti suurendab võimet osaleda Euroopa Liidu ühises välis- ja julgeolekupoliitikas (ÜVJP). Euroopa Liidu julgeolekustrateegia kohaselt osaleb Eesti aktiivselt Euroopa Liidu välistegevuses maailma julgeolekuohtude vähendamisel ning stabiilsusvööndi laiendamisel ja kindlustamisel oma naabruses ja kaugemal. Siin on taas tegemist JPA läbiva loogikaga: selleks et NATO ja ELi võimalused meie jaoks realiseeruksid, peame me neis olema aktiivsed, panustama ja vastavalt eraldama ressursse. Nii on JPAs ka kirjas, et Eesti panustab ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) sõjalistesse ja tsiviilsetesse kriisireguleerimise meetmetesse. Teatavasti on Eesti valmis panustama EL sõjalise peaeesmärgi saavutamisesse ühe pataljoni ja mõnede erivõimete osas.

JPA kasutab terminit “sisejulgeolekupoliitika”, mis hõlmab riigi sisejulgeolekustruktuuride ülesandeid ja süsteemi üldist korraldust ning see sisaldab osavõttu rahvusvahelist julgeolekut tagavast tegevusest.

Osalemine Euroopa Liidu ÜVJP ja ÜJKP operatsioonides on muutumas üha tõsisemaks ülesandeks – nii on seni tagasihoidlikult tegutsenud EL varsti võtmas üle suuremahulist operatsiooni Bosnias. Ettevalmistamisel on ELi lahingugruppide loomine kriiside reguleerimiseks ja julgeoleku tagamiseks maailma eri piirkondades.

JPA väljendab ka Eesti muret, et Euroopa Liidu ÜVJP ning ÜJKP raames tehtav koostöö ja areng “peab toimuma viisil, mis välistab NATO raames tehtava kaitsekoostöö dubleerimise ning toetab transatlantilist koostööd”. Euroopa julgeolekupoliitika alus on NATO ja Euroopa Liidu toimiv partnerlus. Nende organisatsioonide kaitsekoostöö korraldamiseks saavutatud kokkulepped (“Berliin pluss”) on selleks loonud kindla raamistiku. Teema olulisust Eestile aitab mõista tõsiasi, et NATO ja ELi poolel panustatakse meilt sisuliselt samad üksused.

Aktiivne osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides pakub JPA kohaselt võimalusi globaalse ja regionaalse julgeolekukeskkonna tugevdamiseks ning seeläbi Eesti julgeoleku kindlustamiseks. Eesti huvides on demokraatlike väärtuste levik ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse.

Eesti lähtub JPA kohaselt oma välispoliitilises tegevuses ÜRO põhikirjast ja inimõiguste kaitse ning rahvusvahelise julgeoleku ja demokraatia leviku tagamise põhimõtetest. Dokument märgib ühe meie panusena osalemist ÜRO rahuoperatsioonides. Samas tuleb märkida, et ÜRO rolli on mõjutanud selle Julgeolekunõukogu korduv suutmatus saavutada kriisiolukordades üksmeelt.

Eesti osaleb OSCE normide ja põhimõtete väljatöötamises ja elluviimises ning konfliktide ärahoidmise ja kriiside lahendamise praktilises tegevuses. Samuti võtab Eesti osa selle missioonidest ning koostööst relvastuskontrolli ja usaldusmeetmete alal. OSCE osa rahvusvahelise julgeoleku tagamisel on olnud viimasel ajal siiski tagasihoidlik.

JPA osutab, et “Eesti julgeoleku tagamisele aitab kaudselt kaasa ka osalemine rahvusvahelises arengukoostöös”. Eesti osalus on suunatud rahu, demokraatia ja inimõiguste järgimise kindlustamisele. Eelolevatel aastatel oodatakse Eestilt selles vallas suuremat panust kui senine 7-8 miljonit krooni aastas.

Kahe- ja mitmepoolsete suhete osas on tegemist väga suure suhete kompleksiga, mille raames Eesti tegutseb oma julgeoleku tagamiseks, JPAs tuuakse detailsemalt välja vaid osa sellest.

JPA kohaselt on “Eesti julgeoleku tagamise seisukohalt esmatähtis liitlassuhe Ameerika Ühendriikidega”. Eesti arendab USAga ulatuslikku ja tihedat koostööd. JPA kinnitab, et “Euroopa julgeoleku nurgakivi on USA sõjaline kohalolek ja pidev osalemine maailmajao julgeoleku tagamises”. Eesti jaoks on JPA kohaselt “oluline USA aktiivne huvi ning osalemine Põhja-Euroopa ja Läänemere piirkonna julgeoleku tagamises”. Analüüs kinnitab, et keskpikas perspektiivis säilib USA eriline roll ja vastutus maailmas ja siit ka heade suhete tähtsus Washingtoniga Eesti julgeolekupoliitikas.

Eesti kindel veendumus on olnud ja JPA sätestab taas, et tugev transatlantiline suhe on Euro-Atlandi piirkonna stabiilsuse, majanduskasvu ja kestva arengu alus. Maailmamajanduses kasvab samas Aasia osakaal. Kindlasti suureneb ka sealsete riikide poliitiline kaal, sh USA poliitiliste otsustajate silmis, ja meile on oluline, et see ei tooks kaasa nende tähelepanu hajumist Euroopalt. Euroopa koht USA maailmapildis sõltub palju Vana Maailma enda aktiivsusest, eelkõige NATOs ning NATO ja ELi suhetes.

Eesti julgeolekule on tähtis stabiilsus, demokraatlike väärtuste kindlustumine ja rahvusvahelise koostöö areng Läänemere piirkonnas. JPAs leitakse, et NATO ja Euroopa Liidu olulisus Läänemere regiooni julgeolekukoostöös on pärast laienemist kasvanud ning kasvab veelgi. Eesti ei vaatle siiski Läänemere piirkonda isoleeritult muust Euroopast, mille julgeolek on jagamatu.

JPA kirjeldab Eesti häid suhteid Põhjamaade, Läti ja Leeduga, samuti Saksamaa ja Poolaga, lisaks räägitakse Läänemere Nõukogust ja Balti riikide kolmepoolsest koostööst.

Venemaa osas märgitakse dokumendis kokkuvõtvalt: “Eesti ja Venemaa kahepoolsed suhted kattuvad NATO ja Euroopa Liidu mitmepoolsete jõupingutustega luua Venemaaga vastastikku kasulikud partnerlussuhted.” 2001. aastal oli see JPA osa pühendatud kahepoolsele läbikäimisele. Kahe- ja mitmepoolsete suhete vastastikust mõju nägime hiljuti kas või 1995. aastast Venemaa poolt rakendatud topelttollide äralangemises vastavalt partnerlus- ja koostöölepingu laienemisele uutele EL liikmetele 1. maist. Tahaks loota, et varsti on võimalik ka piirilepingute küsimuse lahenemine – tegu ju nüüd ühtlasi ELi ning NATO välispiiriga.

JPA osutab poliitika suhtes Venemaa suunal, et demokraatia areng ja heaolu kasv Venemaal on oluline Läänemere piirkonna kui terviku turvalisuse seisukohast. Eesti rakendab jõupingutusi koostöövõimaluste ärakasutamiseks Venemaa ja tema piiriregioonidega, sealhulgas võitluses selliste ühiste ohtudega nagu organiseeritud kuritegevus, terrorism ja keskkonnakatastroofid.

Eesti julgeolekupoliitika oluline osa on rahvusvaheline julgeolekukoostöö, mille üks elemente on osalemine kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides.

JPA kinnitab, et rahvusvaheliste kriiside lahendamisel osalemiseks töötatakse välja kriisireguleerimissüsteem, mis hõlmab sõjalisi, õiguslikke ja rahalisi aspekte. Praegu tehakse Eestis liiga palju asju ühekordsel alusel, kasutades eelarve reservvahendeid.

Rahvusvaheline julgeolekukoostöö põimub tihedalt terrorismivastase võitluse temaatikaga. JPA sätestab, et Eesti mõistab hukka terrorismi kõik võimalikud vormid ja toetab kõiki rahvusvaheliselt tunnustatud terrorismivastaseid meetmeid. Selles võitluses ei saa olla kõrvalejääjaid ehk halle laike – ja nii on ka väikesel Eestil oluline koht. Eesti teeb JPA kohaselt kõik, et vältida massihävitusrelvade sattumist terroristide valdusse ning likvideerida nende rahastamisallikad.

Eesti toetab kõiki Euro-Atlandi piirkonnas rakendatavaid julgeolekut ja usaldust tugevdavaid meetmeid. Samuti järgib Eesti rahvusvahelise relvastuskontrolli ning usaldust ja julgeolekut tugevdavate meetmete norme.

Euroopa julgeoleku tagamisel on oluline Euroopa tavarelvastuse leping. JPA sätestab: “Eesti jälgib lepingu arengut ja lepingujärgsete kohustuste täitmist ning on valmis alustama läbirääkimisi Euroopa tavarelvastuse lepinguga liitumise üle pärast 1999. aastal muudetud lepingu jõustumist. Eesti ühineb lepinguga ainult vastuvõetavatel tingimustel ja kooskõlas Eesti muude rahvusvaheliste kohustustega.” Teatavasti pole Venemaa poolt Istanbulis võetud kohustuste täitmata jätmine võimaldanud osalistel uuendatud tavarelvastuse lepingut ratifitseerida.

JPA kinnitab, et “Eestil ei ole massihävitusrelvi ja ta on ühinenud peamiste nende levikut tõkestavate rahvusvaheliste lepingutega”. Toimib riiklik strateegilise kauba kontrolli süsteem, toimib laialdane rahvusvaheline koostöö. Paraku pole meil õnnestunud veel saada mitme olulise rahvusvahelise kontrollsüsteemi liikmeks.

III

Sõjalise riigikaitse osa dokumendis algab tõdemusega, et Eesti kaitseb end igal juhul ja ükskõik kui ülekaaluka vaenlase vastu. Selline selge avaldus on tähtis nii üldrahvaliku kaitsetahte seisukohast kui ka välismaale mineva signaalina osana heidutusest.

JPAs tõdetakse, et Eesti kaitsevõime peamine alus on NATO liikmesus, mis loob agressiooni ärahoidmiseks piisava heidutuse ja ohjelduse. See kajastab tõsiasja, et NATO on oma liikmetele eelkõige viie aastakümnega ennast tõestanud ennetusühendus. Äärmiselt oluline säte kaitselahenduse osas on kinnitus, et “Eesti sõjaline kaitse on kavandatud Põhja-Atlandi lepingu artiklis 5 ettenähtud operatsioonina koostöös liitlasvägedega”. NATO lennukite osalemine õhuruumi valves kohe algusest peale andis veenva kinnituse alliansi otsustavusest kaitsta Eestit osana NATO ühisest ruumist.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika areng annab võimaluse määratleda juba laiemalt, et sõjalise riigikaitse arendamise alus on võime koos tegutseda NATOga ja NATO liikmesriikidega ning koostöö Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames.

Vastavalt rahuaja riigikaitse seadusele lähtutakse sõjalise riigikaitse ülesehitamisel riiklikest prioriteetidest ja vajadustest, millest põhilised esitatakse JPA-le tuginevas sõjalise kaitse strateegilises kavas. Selle dokumendi ettevalmistamine praegu käib.

JPA märgib totaalkaitse põhimõtte olulist rolli Eesti riigikaitse ühtsuse säilitamisel. Totaalkaitse on defineeritud kui “riigi tsiviilstruktuuride, omavalitsuste, kaitseväe ja Kaitseliidu ning kogu rahva vaimse, füüsilise, majandusliku ja muu potentsiaali alaline valmidus kriiside lahendamiseks ning kooskõlastatud ja ühendatud tegevus ohu või kallaletungi ärahoidmisel ja tõrjumisel ning rahvuse ellujäämisel”. Viimaste kuude avalikes vaidlustes on vahetevahel totaalkaitse kui põhimõte aetud segamini territoriaalkaitsega kui kaitselahendust puudutava küsimusega.

Eesti tagab JPA kohaselt kaitseväe ja Kaitseliidu ning nende tegevust toetavate asutuste ja organisatsioonide ajakohase väljaõppe ja nende alalise valmisoleku riigi kaitseks. On heameel tõdeda, et kaitseväel on küsitluste kohaselt püsivalt kõrge avalikkuse toetus ja kõrge on ka inimeste valmidus kodumaad kaitsta.

Avalikkuse suurt tähelepanu pälvinud küsimuses ajateenistuse tulevikust märgib JPA: “Ajateenistuse kaks põhiülesannet on luua eeldused kaadrikaitseväelaste värbamiseks prioriteetsete üksuste komplekteerimiseks ja tagada reservüksuste komplekteerimine”. Teatavasti on meil olnud ka arutlusi ajateenistusest loobumise üle ja üleminekust ainult kutselisele kaitseväele. JPA tekst osutab arusaamisele, et niipea seda ei juhtu.

JPA vastuvõtmise korral riigikogus saab kinnituse, et “Eesti hoiab senist kaitsekulutuste taset 2% SKTst”. Teatavasti on sama kirjas ka praeguse valitsuse moodustamise aluseks olevas koalitsioonilepingus. Riigikogus kinnitatud JPA saadab tugeva signaali Eesti kaitsealaste jõupingutuste tõsidusest ka väljapoole. Niisugusel otsusel on küsitluste kohaselt ühiskonnas laialdane toetus.

JPA toob esile Eesti kaitsepoliitika põhimõtted:

– Julgeoleku jagamatus, mille kohaselt julgeolekukeskkonna muutused väljaspool Eestit mõjutavad rohkem või vähem Eesti julgeolekut ning vastupidi.

– Solidaarsus ning kahe- ja mitmepoolne ning regionaalkoostöö liitlastega ühisväärtuste kaitsel ning usaldust ja julgeolekut suurendavate meetmete rakendamisel.

– Usutav sõjaline heidutus, mille järgi on riigikaitsetegevus eelkõige suunatud sõjalise ohu tekkimise ja suurenemise ärahoidmisele. Eesti sõjalise kaitse usutavus tekib kollektiivse kaitse kaudu, milles osalemiseks tagatakse ohuhinnangule vastav esmane iseseisev kaitsevõime, kaitsevõime suurendamise valmidus ja vastuvõtva riigi toetus.

– Riigikaitse ühtsus ja totaalkaitse.

– Kollektiivne kaitsetegevus NATO liikmesriikide, sh Eesti enda kaitsmisel ja sõjalise rünnaku ärahoidmisel ning vajaduse korral tagasitõrjumisel.

– Toetus Euroopa Liidu sõjaliste võimete väljaarendamisele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames ja selles osalemine.

– Tsiviiljuhtimine, mille alused on: sõjaväelaste allutatus riigi põhiseaduslikule juhtkonnale; kutseliste sõjaväelaste professionaalsuse kõrge tase ühes oma pädevuse piiride tunnustamisega ning riigi poliitilise juhtkonna ja ametkondade vajalik pädevus sõjalistes küsimustes. (JPA ettevalmistamise käigus jäeti kõrvale omaaegne toortõlkena tekkinud termin “tsiviilkontroll” ja võeti kasutusele sisult täpne “tsiviiljuhtimine”. )

JPA esitab Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe ning Kaitseliidu vahekorra: “Kaitsevägi on Vabariigi Valitsuse alluvuses Kaitseministeeriumi valitsemisalas olev sõjaväeliselt korraldatud täidesaatva riigivõimu asutus. Kaitseliit on Kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon.” Edasi sätestatakse, et Kaitseväe ja Kaitseliidu prioriteet on kaasaegsete mitmeotstarbeliste, ümberpaigutatavate, mobiilsete, jätkusuutlike ning kiire reageerimisega üksuste arendamine. Olulise järeldusena tõdetakse, et “NATO kollektiivses kaitses osalejana ei ole Eestil vajalik kõiki kaitsevõimeid iseseisvalt välja arendada”. JPA ettevalmistamise perioodil toimusid ka arutelud piirivalve ja päästeameti sõjaväestatud üksuste tuleviku üle. Eespool toodud sõnastus kajastab saavutatud kokkulepet, et neid JPA tekstis ei märgita, kuna need ei kuulu kaitseväe operatiivstruktuuri koosseisu.

Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks on sisejulgeolekupoliitika põhiülesanded Eesti riigi stabiilsuse kindlustamine ning inimelu päästmine ja kaitsmine.

Kaitsevägi ja Kaitseliit koos Kaitseministeeriumiga tagavad JPA kohaselt valmisoleku järgmiste sõjalise riigikaitse põhirollide täitmiseks:

– kollektiivne kaitse ning Eesti ja/või teiste NATO liikmesriikide julgeolekut otseselt ohustavate rahvusvaheliste kriiside reguleerimine;

– riigi suveräänsuse demonstratsioon eesmärgiga tagada kontroll Eesti maismaaterritooriumi, territoriaalvete ning õhuruumi üle;

– osalemine rahvusvahelistes kriisireguleerimis- ja rahuoperatsioonides, sh Euroopa Liidu operatsioonides;

– rahvusvaheline kaitsekoostöö;

– abi osutamine tsiviilstruktuuridele hädaolukordade lahendamisel.

Vastavalt rahuaja riigikaitse seadusele sätestatakse Eesti sõjaline kaitselahendus ja kaitseväe koosseis sõjalise kaitse strateegilise kavaga.

IV

JPA neljas osa on pühendatud riigisisesele tegevusele n-ö pehme julgeoleku vallas. Diplomaatia kui väljaande eripära arvestades jätaksin ülevaate sellest osast napisõnaliseks. Samas on sageli tegemist suuri ressursse nõudvate valdkondadega.

Ühiskonna demokraatliku arengu tagamine hõlmab JPA kohaselt järgmisi peamisi tegevusi:

– tagatakse demokraatlike institutsioonide ja õigusriigi toimimine ning isikute põhiõiguste ja -vabaduste kaitse;

– toetatakse kodanikuühiskonna pidevat arengut;

– jätkatakse aktiivse integratsioonipoliitika elluviimist;

– viiakse ellu rahvastikupoliitikat, mille eesmärgid on pidurdada rahvastiku vähenemise ja vananemise protsessi ning saavutada tulevikus positiivne iive.

JPA kasutab terminit “sisejulgeolekupoliitika”, mis hõlmab riigi sisejulgeolekustruktuuride ülesandeid ja süsteemi üldist korraldust ning see sisaldab osavõttu rahvusvahelist julgeolekut tagavast tegevusest. Julgeolekupoliitika eesmärgi saavutamiseks on sisejulgeolekupoliitika põhiülesanded Eesti riigi stabiilsuse kindlustamine ning inimelu päästmine ja kaitsmine.

Küllaltki põhjalikult vaadeldakse julgeolekuasutuste (Kaitsepolitseiameti ja Teabeameti) tegevust eesmärgiga tagada riigi julgeolek ja põhiseadusliku korra püsimine, kasutades selleks mittesõjalisi ennetavaid vahendeid. Nimetatud ülesande täitmiseks ja riigi julgeolekupoliitika kujundamiseks koguvad ja töötlevad julgeolekuasutused informatsiooni. Neile dokumendis pühendatud tähelepanu kajastab eriteenistuste ees seisvate ülesannete rahvusvahelist kasvutendentsi seoses võitlusega rahvusvahelise terrorismiga, aga ka muid nende julgeolekuasutuste ees seisvaid keerulisi ettevõtmisi. Julgeolekuasutuste tegevust koordineeritakse vabariigi valitsuse julgeolekukomisjoni kaudu.

Edasi antakse JPAs ülevaade sellistest olulistest sisejulgeolekupoliitika suundadest nagu võitlus organiseeritud kuritegevusega, piiride valve ning kvalifitseeritud piirikontroll, migratsioonikontroll, tegevus hädaolukordades.

JPA vaatleb ka olulisi suundi riigi majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase julgeoleku tugevdamisel. Oluliste märkustena võiks esile tuua:

– Eesti julgeoleku tagamiseks on tähtis majanduse kiire, tasakaalustatud ja jätkusuutlik kasv.

– Eesti tagab riigi finantssüsteemi usaldusväärsuse.

– 2001. aastaga võrreldes on seekord JPAs pööratud rohkem tähelepanu julgeoleku tagamisele energiavaldkonnas.

– Rahvusvaheliste standardite kohaselt rakendab Eesti sadamate, laevade, lennujaamade ning õhusõidukite julgeoleku- ja turvanõudeid.

– Varasemast palju olulisem on IT turvalisuse valdkond.

– Riigi sotsiaalse stabiilsuse tagamiseks on oluline lahendada tööturu probleemid, rakendada riskigruppe hõlmav jätkusuutlik sotsiaalkindlustussüsteem ning valmistada ette kvalifitseeritud tööjõudu mahus, mis kindlustaks majanduskasvu jätkumise.

– Varasemast on palju tugevamini esile toodud tervishoiualaste hädaolukordade oht. Riigi ülesanne on võitlus nakkushaiguste, sealhulgas HIVi/AIDSi ja tuberkuloosi leviku vastu.

– Eesti tegutseb keskkonna puhtuse tagamisel, sh Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitsel ja ohutuma laevaliikluse korraldamiseks.

– Eesti suurendab valmisolekut tegutsemiseks hädaolukordades, sh keemilise ja radioloogilise saastuse korral.

Lõpetuseks tahan loota, et JPA ettevalmistamine, arutamine ja vastuvõtmine annavad panuse Eesti julgeolekupoliitilise mõtte arengusse.