Eesti huvid ja võimalused Arktikas järgmisel kümnendil
Tõnis Idarand, Frank Jüris, Kristi Raik, Aimar Ventsel. RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2021
Põhjalik ülevaade alanud võidujooksust rahvuslikele huvidele põhjapoolusel ja selle ümber. Arktika on tähtis ning Eesti vajab Arktika strateegiat, programmi ja rahastust.
Seotud artiklid
Ulmeraamatuist lahinguväljale: tehisaru sõdade tulevikku vormimas
XXI sajandi sõjandusele spetsialiseerunud poliitikateadlase Peter Warren Singeri sõnul tuleb ette, et kõige parem lahendus millestki aimu anda on jutustada lugu. Singer on kirjutanud sõjanduse uuenemisest menukaid teadus- ja aimeraamatuid, aga ka teinud koostööd NATO, USA relvajõudude ja liitlasriikide ametnikega, et esitada keerukaid tehnoloogia- ja julgeolekualaseid väljakutseid „tarbeilukirjandusena” (useful fiction), nagu ta seda kutsub: hoolikal ettevalmistusel rajanevate lugudena, mille abil oleks poliitikutel, ametnikel, sõjaväelastel ja avalikkusel hõlpsam aduda tulevaste sõdade olemust.
Euroopa vajab paremat tuumaheidutust, tegutsegu Valges Majas kes tahes
USA on oma tuumaheidutust teiste NATO riikidega peaaegu 80 aastat jaganud. Nüüd, kui president Donald Trump on Valges Majas tagasi, esineb Euroopa poliitikuil ja tippametnikel USA tuumavihmavarju usaldusväärsuses kahtlusi. Lisaks taasrelvastumisele tavajõudude vallas oleks eurooplastest arukas oma tuumavõimsust tugevdada.
Uus peatükk piirkondlikus ühenduvuses: Armeeniast Aserbaidžaani läbi Washingtoni
Donald Trump oma hiljutises kinnisidees võita Nobeli rahupreemia on pööranud pilgu Lõuna-Kaukaasiasse. Ameerika presidendi, Armeenia peaministri Nikol Pašinjani ja Aserbaidžaani presidendi Ilham Älijevi kolmepoolsel kohtumisel Valges Majas allkirjastati 10. augustil leping, mille eesmärk on lahendada üks peamisi lahendamata küsimusi kahe vastase vahel: Aserbaidžaani põhiosa ja Nahhitševani enklaavi ühendatus Armeenia territooriumi kaudu.
Kristi Raik: Anchorage sunnib Euroopat käiku vahetama
Trumpi ja Putini kohtumise järgne esmamulje oli mõningane kergendus, olgugi et varjutatud iiveldavalt sõbralikust kohtlemisest, mis sõjakurjategijale osaks sai. Vähemalt diile ei tehtud. Ent mida enam avalikkusesse jõuab infot kahe liidri vestluse sisu kohta, seda tumedamaks muutub Euroopa julgeoleku silmapiir.
Sama stsenaarium uuel laval: USA ja Venemaa diplomaatia Alaskal
Kiiruga välja kuulutatud tippkohtumine Vladimir Putini ja Donald Trumpi vahel, mis toimub sellel reedel, 15. augustil Alaskal, on väga ebaharilik. Tavaliselt planeeritakse selliseid kõrgetasemelisi kohtumisi mitu kuud ette. Mis peitub sellise kiirustamise taga? Milliseid eesmärke proovivad USA ja Venemaa saavutada? Ja milliseid tagajärgi võib kohtumine endaga kaasa tuua?
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Marek Kohv: Eesti on kaitstud ehk miks Narva ei ole järgmine
Kuigi geopoliitiline olukord Euroopas on Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas endiselt pingeline, püsib Eesti julgeolek kindlatel alustel. Terviklik kombinatsioon Venemaa sõjalisest kurnatusest, NATO kollektiivkaitsest, Eesti enda märkimisväärsest kaitsevõimest, tõhusast luuretööst ja regionaalsest koostööst loob tugeva kaitsekilbi, mis minimeerib otsese sõjaohu Eestile.
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Mida oleks maailmal õppida Eesti arengukoostööst? Aga eestlasel endil?
Miks peab Eesti tegema arengukoostööd? Tundub ehk esmapilgul pisut kummaline küsimus 27 aastat peale seda, kui Eesti oma esimesed arengukoostöö vahendid Ukrainale eraldas. Teistpidi pole ehk seda küsimust küsitud hoopis piisavalt – miks muidu on Eesti jätkuvalt Euroopa Liidu „punane latern“ oma kodanike arengukoostöö teadlikkuse ja toetuse osas.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.