Eesti huvid Euroopa Kohtus – kas sise- või välispoliitika?

Laiem arutelu sellel teemal praegu puudub. Välis- ja justiitsministeeriumi vahelised ja ELi asjadega tegelevatesse valitsusringkondadesse vaid aeg-ajalt jõudnud vaidlused selle üle, kas Euroopa Kohtus oma huvide kaitsmine on osa Eesti sise- või välispoliitikast, on jäänud üldises ELiga liitumise kontekstis millegipärast tagaplaanile. Räägitakse palju sellest, kuidas kujundada Eesti valitsuse seisukohti Brüsselis, kas ja kuidas on sellesse protsessi kaasatud riigikogu, kuidas ja kellest saab Eestist lähetatud Euroopa Komisjoni volinik, kuidas ja kes valitakse Euroopa Parlamenti. Tuleviku mõttes on isegi otsustavama tähtsusega aga hoopis see, milline institutsioon, mis alusel ja kuidas kaitseb Eesti riiki Euroopa Kohtus. Ja muidugi ka see, kuidas valitakse Eestist kandidaat Euroopa Kohtu kohtuniku kohale.

Euroopa Kohtu võtmeroll seisneb eelkõige selles, et ühistel väärtustel põhinevas Euroopa Liidus, kus poliitiline võim leiab oma legitimatsiooni, kuid ühtlasi ka piirid ELi aluseks olevates lepingutes, on nende samade lepingute kohaselt ja põhjal just Euroopa Kohtul viimane sõna öelda, kas ja kuidas ELi institutsioonid, aga ka liikmesriigid on nendest piiridest, õigustest ja kohustustest kinni pidanud.

Euroopa Kohtu praktika ületähtsustamine ei kujuta Euroopa õigust vähem mõjutava Euroopa Parlamendi kõrval iseenesest ohtu Euroopa Liidu demokraatiale.

Euroopa ühenduste asutamislepingute seletuskirjas põhjendati Euroopa Kohtu loomist sellega, et tegu on riikideülese õigust mõistva institutsiooniga, mille ülesanded sarnanevad föderaalriigi kõrgeima kohtu omadega (nt Ameerika Ühendriikide Ülemkohus). Kuigi Euroopa Kohus on paljuski mõjutatud rahvusvahelisest avalikust õigusest, on kohus ise juba loomisest peale tahtnud taotluslikult erineda klassikalisest rahvusvahelisest kohtust. Sellest ajast saadik on Euroopa asjatundjad jagunenud kahte leeri: ühed, kes toetavad Euroopa Kohtu kui Euroopa Liidu keskse institutsiooni ideed, leides, et tänu kohtu aktiivsele tegevusele on Euroopa Liidus kujunenud piltlikult öeldes “kohtunike võim (gouvernement des juges)”, mistõttu liikmesriigid on nii mõnigi kord üllatunud, kas nad tõesti on sõlminud sellised lepingud, nagu Euroopa Kohus neid oma lahendites tõlgendab; ja teised, kelle arvates Euroopa Kohus on kõigest liikmesriikide vastastikuse poliitika tegemise ja huvide näitamise areen. Tõde on, nagu ikka, kuskil vahepeal.

Euroopa Kohtu praktika ületähtsustamine ei kujuta Euroopa õigust vähem mõjutava Euroopa Parlamendi kõrval iseenesest ohtu Euroopa Liidu demokraatiale. Kohtupraktika olulisus sõltub sellest, kuidas lahenditeni jõutakse. Näiteks, kuidas Euroopa Komisjon ja kohus teevad koostööd telekommunikatsiooni- või energiaturu avamisel EL-sisestele konkurentidele (miks see ühes valdkonnas õnnestub ja teises mitte) või näiteks liikmesriikide (Prantsusmaa, Saksamaa) võimalikul karistamisel, kui need pole suutnud tagada eelarvega seonduvate reeglite täitmist. Või ka sellest, kas ja kuidas aktsepteerivad ja kohaldavad liikmesriigid Euroopa Kohtu lahendeid, näiteks selliseid, mis tagavad mittekodanikest residentidele kodanikega samad õigused sotsiaalhüvitistele, ning lõpuks sellest, kuidas kohtus võitnud pooled oskavad oma võitu siseriiklikus poliitikas ära kasutada.

Järelikult on oluline protsess tervikuna ja juba ühes või teises vallas Euroopa “seadusi” läbi rääkides tuleb ette näha nende sobivus ja kohaldamine Eestis, aga ka vältida kohaldamata jätmisest tulenevaid võimalikke kohtuvaidlusi. Euroopa Kohtu lahendid seevastu avaldavad vahetut mõju nii ELi enda kui ka Eesti õigusloomele. Selles protsessis oleks vajalik, et õigusalased teadmised, eri valdkondades Eesti prioriteetide ja võimaluste tundmine ning läbirääkimisoskused oleksid omavahel põimunud.

Targem ja säästlikum on uute oludega võimalikult kiiresti ja valutult kohaneda.

Asjaolu, et teatud vaidlustes, kuid sugugi mitte kõigis, osalevad liikmesriigid täielikult või osaliselt, ei anna veel alust väita, et kohtuvaidluste näol on tegemist välissuhtlusega, seda enam, et see riikidevaheline suhtlus on ju piiratud ELi liikmesriikidega. Tuleb arvestada fakti, et mõnede üksikute rahvusvahelise vahekohtu funktsioonide kõrval tegutseb Euroopa Kohus juba praegu peaasjalikult tingliku föderatsiooni konstitutsiooni- ja halduskohtuna, lahendades samuti teatud liiki tsiviilasju, esimeses astmes distsiplinaarasju ja tulevikus, politsei- ja kriminaalõiguse alase koostöö tugevnedes, järjest rohkem ka neid valdkondi puudutavaid vaidlusi.

Samas ei saa väita, et tegemist oleks liikmesriikide kohtutest täielikult kõrgemal seisva “neljanda astme kohtuga”; Euroopa õiguse kehtivuse ja tõlgendamise üle on lõplikuks otsustajaks küll Euroopa Kohus, liikmesriigi õiguse üle otsustab aga endiselt viimases astmes liikmesriigi vastav kohus. Eestil on võimalus valida – kas pigistada silm kinni Euroopa Liidus juba toimunud ja veel aset leidvate suundumuste ees, rõhutades, et Euroopa Kohus on puhtalt rahvusvaheline kohus ja toonitades seeläbi oma negatiivset hoiakut Euroopa Liidu võimaliku arengu suhtes liitriigi suunas, või vaadelda Euroopa Kohut peaasjalikult kui kohut, millega suhtlemisel on põhirõhk erialakompetentsil, sest ainult nõnda on Eesti õigusel võimalik ka Euroopa Kohtu lahendeid sisuliselt mõjutada ja lõpptulemusena just palju tõhusamalt vältida Euroopa Liidu kujunemist Eestile vastuvõetamatuks moodustiseks. Seega oleks eelistatav Euroopa Kohtuga seonduvat pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist näha mitte välissuhtluse ja rahvusvahelise õigusemõistmisena, vaid pigem ühe spetsiifilise õiguse rakendamise tasandina, osana siseriiklikust õiguspoliitikast. Täpselt samuti, nagu on Eesti talupidajate huvide kaitsmine Euroopa Liidus siseriikliku põllumajanduspoliitika osa, mitte välissuhtlus. Kuigi paljudes ELi praegustes liikmesriikides on riigi esindamine Euroopa Kohtus välisministeeriumi juhtida, seda siis kas koostöös justiitsministeeriumi või teiste riiki kohtuvaidluses esindavate institutsioonidega, on paljud riigid ära näinud, et ELi õiguse ja kohtute roll tänapäeva kontekstis ei ole enam võrreldav selle algusaastatega, mistõttu koordineerivaks ministeeriumiks määratud välisministeerium ei pruugi peegeldada tänast tegelikkust. Nii on 2004. aastal liituvad riigid, sh Eesti, avatud uute lahenduste otsimisele. Tõsi küll, kõikides varem liitunud riikides on välisministeeriumidel olnud raskusi liitumisläbirääkimiste aja võtmepositsioonilt taandumisega. Targem ja säästlikum on uute oludega võimalikult kiiresti ja valutult kohaneda.