Eesti Euroopa Liidu poliitika

Septembri lõpus tegi valitsuskabinet otsuse alustada uue Eesti ELi poliitika 2011–2015 eelnõu konsultatsioone avalikkusega. Arvult juba kolmanda raamdokumendiga püütakse ühelt poolt kaardistada Eesti olulisemad huvid ja seisukohad, kuid samas ka sisustada kõlavad eesmärgid konkreetsete tegevustega – antud juhul ELi õigusaktide eelnõude, projektide ja diplomaatiliste avangutega. Selmet takerduda strateegilise planeerimise nüanssidesse, tahaksin käesolevas tekstis hoopis pühenduda veidi Eesti ELi poliitika laiema suuna lahtimõtestamisele ja analüüsida Eesti ELi poliitikas toimunud muutuste tausta, uut konteksti ja tulevikusuundi.

Seniste muutuste taust

Nagu mõned vaatlejad on juba märkinud¹, on Eesti ELi poliitika seitsme liikmesusaasta jooksul oluliselt muutunud. Esialgsest kõhklevast või lausa tõrjuvast hoiakust on üle saadud ning astutud nende liikmesriikide sekka, kes toetavad koostöö süvendamist. Eesti valitsused ei nõua enam ELile antud pädevuste piiramist või tagasipööramist, vaid pigem vastupidi. Eesti näeb nüüd edasises lõimumises lahendust, mitte probleemide allikat. Miks?

Esmane põhjus on ilmselt (julgeoleku)poliitiline. Lõimumine tugevdab seda julgeolekuruumi, kuhu Eesti täna kuulub. Killustatud ning erimeelsustest räsitud Euroopa Liit ei suuda võimendada Eesti poliitilist mõju ega julgeolekut. Aprill 2007 tõestas kõigile Eesti elanikele, et poliitiline solidaarsus ELi sees ei ole üksnes sõnakõlks. EL on tugev ja teovõimeline ainult siis, kui tema liikmete omavaheline ühisosa suureneb ja see saab toimuda ainult edasise lõimumise kaudu.

Teine põhjus on majanduslik. Nii nagu liitumine andis Eesti majanduse arengule tugeva tõuke, stimuleeris ühisraha kasutuselevõtt majanduse kiiremat taastumist kriisist. Tõenäoliselt ei tule see tänase võlakriisi kontekstis enam kellelegi üllatusena, kui väga me ikkagi üksteisest sõltume. Seitsme aasta jooksul on Eesti eksport ELi liikmesriikidesse olnud 70 kuni 80 protsenti ekspordi kogumahust. Eksport on Eesti majanduskasvu mootor ja sellisena peamine heaolu tõstmise allikas. Seega – elatustaseme tõusu tagamiseks on oluline see, kui lihtne on meie ligipääs oma esmasele eksportturule  ELile. Ühtne turg saab toimida vaid ühtses seadusandlikus raamistikus. Needsamad mõnede poolt kirutud ühtlustavad direktiivid on Euroopa majandusvabaduste – kaupade, teenuste, tööjõu ja kapitali vaba liikumise – tagamise esmased instrumendid.

Eesti näeb nüüd edasises lõimumises lahendust, mitte probleemide allikat.

Eks põhjuseid ole veelgi. Kindlasti on oma rolli mänginud ELi eelarvest saadud toetused, mida on viimasel seitsmel aastal kasutatud nii makroinvesteeringute – taristu, haridus- ja teadusinfrastruktuur, veemajandus – kui mikroinvesteeringute rahastamiseks. Samuti on lõimumislembust toetanud kodanike ja tööjõu vaba liikumise laienemine ELi sees ning viisavaba reisimine kolmandatesse riikidesse. Lõimumine on olnud meie aknaks maailma ja avanud maailma Eestile ajaloos ennenägematul määral. Seda kõike arvesse võttes ei ole tegelikult sugugi üllatav, et Eesti elanike toetus lõimumisele on aasta-aastalt kasvanud, olles liikmesriikide seas üks kõrgemaid. Erinevalt välisvaatlejatest, kes Euroopat räsivat võlakriisi arvestades hämmeldunult küsivad: „Kus te, eestlased, küll elate?“, teame meie täpselt, kus me elame ja kustkohast tuleme.

Uus kontekst

Täna on Eesti euroala, Schengeni ja siseturu täisliikmena oluliselt erinevas olukorras kui varem. Mingis mõttes on üks etapp Eesti lõimumisest läbi saanud ja Eesti huvid võivad nüüd ja edaspidi olla mitmetasandilisemad kui seni, mil peamiseks eesmärgiks oli nii-öelda tuumikusse pääsemine. Seetõttu võiks ehk küsida, kas tänases muutunud kontekstis ei peaks me oma nüüdseks väljakujunenud ELi poliitika suunda veelkord korrigeerima või ümber vaatama. Tsiteerides üht kodanikku: „Ehk aitab pailapse mängimisest ja direktiivide täitmisest, aeg oleks hakata oma huve kaitsma!“. Ei olevat ka ju maailm pärast Lehman Brothersit ja euroala pärast Kreeka võlakriisi enam endine.

Milline see muutunud kontekst siis on? Kindlasti on võlakriis eredalt esile toonud liikmesriikide erinevad majanduspoliitilised lähenemised ja nende tulemid. Tuleb tõdeda, et vähemalt tänase seisuga on erinevate mõttesuundade vahelises võistluses võitjaks kujunenud Eestis juba pikemat aega rakendatud kestlikkust rõhutav majanduspoliitiline suund. Surve all on täna just need, kes veel hiljuti nõudsid „sotsiaalse dumping’u” vältimiseks struktuursete erisuste (jäikuste) säilitamist ja ülepiiriliste vabaduste piiramist. Riigieelarveid suurema võlakoormusega kurnavad sotsiaalmudelid on ülevaatamisel kogu Euroopas.

Samas ei tähenda see, et tulevikulahendusi nähakse ELis laiemalt ja euroalas kitsamalt tingimata sarnaselt. Kuid üha suurem konsensus näib siiski koonduvat arvamuse ümber, mille kohaselt on suurem majanduspoliitiline konvergents euroalal möödapääsmatu. Ja hetkel on konvergents „meie” mudeli suunas. Seda tendentsi tugevdab olukord, kus hoolimata juba täna võetud sammudest jääb lähiajal ELi avaliku sektori võlakoormus suureks. Reformide tulemid võtavad aega ning aastakümnetega kasvatatud võlakoormusest ei saa lahti niipea. Ka see sunnib kindlasti otsima pikaajalisi lahendusi, et pakkuda ülitundlikele turgudele suuremat kindlust. Euroala peab oma sisemist sidet tugevdama, et taastada kadunud usaldus.

Ühtlasi tundub, et kriisi ajal võetud meetmed on (vähemalt esmapilgul) tugevdanud ELi sisemiste jõujoonte ümberpaiknemist suuremaid riike soosiva valitsustevahelise koostöö mudeli kasuks. Seda paljuski riikide erihuve ühtlustava ühenduse meetodi arvelt, mille keskmes on toetumine üksikute liikmete huve tasakaalustavate rahvusülestele institutsioonidele nagu Euroopa Komisjon. Kuigi täna on moes nimetada uut otsustusmehhanismi „Liidu meetodiks”² iseloomustamaks seda, et otsuseid langetatakse ühistes institutsioonides ELi tasandil, ei varja see sõnakõlks siiski lihtsat fakti, et initsiatiiv uuteks sammudeks sünnib enamasti kahe suure liikmesriigi pealinnade koordineeritud mõttetöö viljana. See ei ole iseenesest ei hea ega halb. See lihtsalt on nii.

Taolise nihke põhjuseid on mitu. Esiteks on osa liikmesriike kummitava võla- ja sellest tuleneva maksejõuetuskriisi peamised ravimid liikmesriikide kätes, kuna need on seotud rahaga. Raha, garantiikirju ja likviidsust suudavad lõpuks anda vaid riikide valitsused. Ja eelkõige suurte ja rikaste riikide valitsused. Komisjoni võime sadu miljardeid ühest kohast teise tõsta – rääkimata uute miljardite tekitamisest – on piiratud kui mitte olematu. Euroopa Keskpank saab pankadele likviidsust pakkuda ja tõrjuda rünnakuid, kuid  päeva lõpuks saavad makse tõsta ja kulusid kärpida valitsused, mitte keskpank. Kõik kriisi osapooled, aga ennekõike turud teavad seda. Sestap ei ole nt komisjon kriisilahendajana paljude silmis piisavalt usaldusväärne. Vähemalt seni, kuni komisjonil ei ole riikidest autonoomset raha genereerimise mehhanismi.

Lõimumine on olnud meie aknaks maailma ja avanud maailma Eestile ajaloos ennenägematul määral.

Teiseks, ja eelmisega seotult – Euroopa Liit ei ole hetkel mitmete liikmesriikide kodanike silmis kuigi populaarne. Ehkki see arusaam on pinnapealne ning omajagu süüd sellest lasub liikmesriikide valitsustel endil, ei saa sellest mööda vaadata. Nagu juba eespool sai välja toodud, on Eesti siin mõistetavatel põhjustel ujunud vastuvoolu, samas kui ELis keskmiselt on toetus liidule veidi langenud. Seetõttu ei ole ka üllatav, et valitsused kui kriisilahendajad on paljude silmis legitiimsemad kui ELi institutsioonid. Kahjuks on liikmesriike, kus mõned poliitilised liidrid kasutavad muutunud populaarsustsüklit uute vastanduste tekitamiseks, mille najal loodetakse ennast sisepoliitikas paremale positsioonile nihverdada. Suhteliselt madalatele tunnetele rõhudes testitakse ELi lõime tugevust ja vastupidavust viisil, mis veel paarkümmend aastat tagasi oleks olnud ennekuulmatu.

Megatrende, mis konteksti mõjutavad, on teisigi. ELi kui terviku osakaal maailmamajanduses väheneb ja sellega kahaneb ka ELi mõjuvõim. Kuigi ELi majandus tervikuna kasvab, kasvavad teised kiiremini. EL on vananeva ja kahaneva demograafiaga piirkond jne. Kõike seda arvesse võttes tuleb kindlasti vaadata, kas viimase seitsme aasta kogemuste pinnalt kujunenud põhitõed peavad paika ka muutunud kontekstis.

Edasised suunad

Väidan, et Eesti valitud ELi poliitika suund on ka uuenenud kontekstis ainuõige. Enamgi veel, see on ainumõeldav. Lõimumisele ei ole reaalseid positiivseid alternatiive. Võime küll spekuleerida muude stsenaariumitega (meie ja teie euroala tekkimine, euroala lagunemine, ELi lagunemine), kuid need jäävad siiski mõtteharjutuseks selliseks juhuks, kui tuleks mõelda sellele, kuidas päästa, mida päästa annab, ja vältida halvimat.

Hea küll. Teoorias kõlab edasine lõimumine ju hästi, aga kuidas lõimuda edasi Kreekaga? Kuidas see meie majandust ja julgeolekut suurendab? Jättes korraks kõrvale häiriva arusaama, justkui algaks ja lõppeks täna kõik Kreekaga, on ju ilmne, et Eestil ei ole vaja osaleda Kreeka päästmises selleks, et tagada võlausaldajatele nende laenatud raha tagasimaksmine. Meie motivatsioon on ennekõike ikkagi see, et nõrgast ja põlvili surutud liitlasest on meil endal häda korral väga vähe abi. Uus must auk Euroopa kaardil, Kreeka “väljaviskamine”, ei kasvata ei lühemas ega pikemas perspektiivis kuidagi meie julgeolekut ega elatusstandardit. Naabri vaesumise või tema talu mahapõlemise üle rõõmustavad vaid nõdrameelsed.

On ütlematagi selge, et ühe liikmesriigi tegematajätmise, otsustamatuse või valesti otsustamise mõju kõigile teistele on täna palju suurem, kui see oli veel kümme aastat tagasi. Seetõttu on nõrgemate järeleaitamine – või kui soovite, siis eksinute õigele teele sundimine – ka täna veelgi olulisem kui varem. Ja selle nimel nähakse ka vaeva. Teiselt poolt võib ühe liikmesriigi sisepoliitiline mängurlus või patiseis blokeerida kogu Euroopa jaoks oluliste probleemide lahenduseks tehtud otsuste rakendamise. Kujutame nüüd ette, mis saaks sellise tendentsi jätkumisel eespool visandatud suuremast majanduspoliitilisest koordinatsioonist euroalal. Küsimus on seega selles, kuidas minna Euroopa lõime tugevdamisega edasi olukorras, kus ühed ei taha ja teised ei saa lõimuda.

Selles kontekstis on kindlasti märgilise tähendusega valitsuskabineti aprilli lõpus peetud arutelude tagajärjel langetatud seisukoht, et Eesti on edasisel lõimumisel avatud uuteks koostöövormideks, sh tõhustatud (tihendatud) koostööks. Ehk siis juhul, kui kõik liikmesriigid ei taha mõnes küsimuses senisest ulatuslikumat koostööd teha, peaksid seda tegema need, kes seda soovivad. Seda nõnda, et kõrvalejääjad ei saaks takistada teiste edasiliikumist või need omakorda esialgu pealtvaatajaks jäänute hilisemat liitumist koostööga. See on võrreldes varasema poliitikaga põhimõtteline muudatus.

Väidan, et Eesti valitud ELi poliitika suund on ka uuenenud kontekstis ainuõige. Enamgi veel, see on ainumõeldav.

Oleme seni olnud üldiselt suhteliselt jäigalt seisukohal, et keti tugevust mõõdetakse nõrgima lüli järgi. St liit saab olla vaid nii tugev, kui on tema kõige nõrgemalt lõimunud liige. Kindlasti peab see tarkus paika ka täna, aga mitte igas olukorras. Euroala tugevust ei mõõda turud täna mitte Kreeka, Iirimaa või Portugali, vaid Saksamaa, Prantsusmaa, Hollandi, Austria, Soome ja Luksemburgi riigireitingute alusel. Just need riigid „laenavad” Euroopa päästemehhanismidele nende toimimiseks vajalikku usaldust. Garantiisid annavad kõik, ka nõrgad, aga usaldust saavad anda vaid tugevad. Tihedam majanduspoliitika koordinatsioon ja selle valdkonna senisest suurem lõimumine on tõenäoliselt paratamatu suund. Kuid seda ei saa edendada madalaima ühise nimetaja nõrgal alusel. Tugeva ühisosa tekkimisele ei tohiks jalgu jääda need, kes selles osaleda ei soovi. Eesti ei saa endale lubada ikka ja jälle komistavat või pimesi kobavat euroala.

Kokkuvõte

Tormise ilmaga paigal püsimiseks on vaja tugevaid ankruid. Eesti on oma ankru leidnud Euroopa Liidus ja selle tuumikus euroalas. Kuigi ankruketi kõik lülid peavad olema piisavalt tugevad, et tormidele vastu pidada, pole karile või madalikule triivimisest pääsu, kui ankur ise on mannetu. Vajadusel tuleb mõelda ka ankru uuendamisele. Sestap on Eesti valitud suund ankru ja ankruketi tugevdamiseks – ELi ja euroala suurem lõimumine – ainuõige ka muutunud ilmastikuoludes.

Ühenduse meetodit eelistava riigina ei maksa meil lasta end heidutada ka hetkel prevaleerivast tendentsist, mis paneb (suured) liikmesriigid ELi otsustusprotsessi etteotsa. Globaalses mastaabis kahaneb ka suurimate ELi liikmete suhteline suurus, mis sunnib neid suurendama, mitte vähendama oma ühisosa teiste ELi partneritega. Vahest ei peaks me täna ilmtingimata pelgama suuremat lõimumist ja koosotsustamist ka nendes valdkondades, kus me seni pole nendest sammudest tulenevat võimalikku lisandväärtust näinud. Kui kriis on midagi kõigile õpetanud, siis seda, kui oluline on nii ELi kui terviku, aga ka iga üksiku liikme konkurentsivõime ja tema eelarvepoliitika jätkusuutlikkus. Konservatiivne eelarvepoliitika ja paindlik tööturg on täna au sees. Samuti enesega toimetulek. Ükski ELi või euroala liikmesriik ei soovi hakata tegelema teise riigi valitsemisega, eriti kui riik oma maja ise korras hoiab. Kuid ühine raha olukorras, kus otsused tehakse autonoomselt, kuid tagajärjed on paratamatult ühised, ei ole samuti mõistlik ega pruugi olla pikas perspektiivis jätkusuutlik.