Eesti esimene

NATO tippkohtumine novembri lõpus Riias on esimene, mille ettevalmistamise ajal pole Eesti esindajad istunud mitte NATO ukse, vaid laua taga. Tippkohtumise tulemis on ka osake Eesti tööd ja vaeva. Kuna tippkohtumine on nüüd ka meie, mitte enam nende oma, tasuks lähemalt vaadelda, millised meile olulised teemad kerkivad päevakorda ja kus võiks oodata ägedamaid vaidlusi, ühesõnaga – mis on tippkohtumise “laual”.

Riia tippkohtumist on iseloomustatud kui “NATO transformeerumise” tippkohtumist, kus teiste teemade kõrval pühendatakse palju tähelepanu NATO kaitsepoliitika ja -planeerimisega seonduvatele teemadele. Oluline on aga teada ja mõista, mis peitub märksõna ”transformatsioon” taga. Mis NATOs muutub, teiseneb ja milleks seda kõike vaja on? Millisena näeb NATO ennast tulevikus, millistele ohtudele ta kavatseb vastu seista ja milliseid sõjalisi võimeid on liitlastel ja NATO-l vaja arendada, et end kaasaegses maailmas võimalikult turvaliselt tunda?

Nendele küsimustele antakse vastus Riias avalikustatavas dokumendis, mis kannab nimetust “Kõikehõlmav poliitiline juhis” (“Comprehensive Political Guidance”. Kõikehõlmavas poliitilises juhises nähakse eelkõige strateegilist dokumenti, mille alusel suunata NATO kaitseplaneerimisvaldkondi järgmise 10 – 15 aasta jooksul, pakutakse tervikvisioon, millised ohud NATO on teadvustanud. Samuti määratletakse prioriteedid, millest kaitseplaneerimisel lähtuda. Kõikehõlmav poliitiline juhis ei asenda kehtivat NATO strateegilist kontseptsiooni, pigem täpsustab ja täiendab seda, kuid samal ajal võib sellest kujuneda oluline osa uuest strateegilisest kontseptsioonist, mille osa liitlasi soovib vastu võtta 2009. aasta NATO tippkohtumisel, kui tähistatakse 60 aasta möödumist NATO asutamisest.

Järgnevalt vaatlen kahte meile kui NATO uuele liikmele ja piiririigile olulisemat selles dokumendis kajastuvat seisukohta: kollektiivkaitse mõiste avardumist ja NATO kriisireguleerimisoperatsioone.

Kollektiivkaitse ehk V artikkel

“Artikkel 5. puudutavale ohtude iseloom on muutumas,” on sedastatud NATO kõikehõlmavas poliitilises juhises, ning lisatud, et 10 – 15 aasta jooksul peab NATO valmis olema tõrjuma rünnakuid, mis tulenevad kõige tõenäolisemalt massihävitusrelvade ebatraditsioonilisest kasutamisest liitlaste vastu.

Kas see tähendab, et NATO ei arvesta tulevikus enam traditsioonilise konventsionaalse rünnakuohuga? Ei, kindlasti mitte, küll aga tähendab see seda, et arusaam kollektiivkaitsest on muutumas terviklikumaks.

Et kavandatavast muudatusest paremini aru saada, tuleb alustada algusest: NATO algusest, külmast sõjast ja kollektiivkaitsest.

NATO kui kollektiivne kaitseorganisatsioon loodi tõrjumaks agressiivsel ja imperialistlikul kommunistlikul ideoloogial põhinevat reaalset sõjalist ohtu. Oht oli reaalne eelkõige seetõttu, et kommunistidel olid olemas, vahendid ja plaan Läänt rünnata. Külmas sõjas seisid vastakuti Varssavi pakti ja NATO väed. NATO kaitseplaneerimises kontsentreeruti aastakümneid idast lähtuva reaalse sõjalise ohu tõrjumisele. See oli peamine ülesanne, millega tegelesid nii liitlaste kui NATO sõjalised staabid. Detailideni välja töötatud kaitseplaanid nõudsid regulaarset uuendamist, NATO käsutusse antud liitlaste kaitseväed harjutasid aastakümneid kaitselahingute läbiviimist Euroopa mandril.

Külma sõja ajal sai idast ähvardavast ohust V artikli sünonüüm.

Laias laastus oli kõik kristallselge: idast lähtuv reaalne sõjaline oht, selle tõrjumiseks vajalikud NATO väed, mis koosnesid ülekaalukalt küllaltki staatilistest kaitsevägedest (s.t nende paiknemist ühes kohas ja pidevat valmisolekut, miska puudus ka vajadus neid kiiresti liigutada), ning lõpuks potentsiaalne sõjatanner – Euroopa kontinent. Kindlustunnet lisas NATO-le tuumapoliitika, liitlaste tuumarelvade olemasolu Lääne-Euroopas ja Ameerika Ühendriikide tuumaarsenal, mis tagas aastakümneteks eduka heidutuspoliitika. Samas tähendas niisugune olukord ka seda, et kollektiivkaitse mõiste taandus nii ajas kui ruumis väga kitsale, väga spetsiifilisele ohustsenaariumile – Lääne-Euroopat idast ähvardavale ohule. Idast ähvardavast ohust sai V artikli sünonüüm.

Külma sõja lõppemine, Varssavi pakti ja Nõukogude Liidu lagunemisega lõi uue olukorra, mida iseloomustab kaks asjaolu: esiteks kadus imperialistlik kommunistlik doktriin, mis andis ideoloogilise aluse näha maailma pidevas sõjaolukorras; teiseks lagunes ja pudenes laiali selle doktriini teostamise vahend – Varssavi pakti sõjamasin.

Aastakümneid kestnud vastasseisu kadumine sundis ka NATO uusi eesmärke otsima. Loomulikult ei olnud idas kõik rahulik, kuid ohtu ei nähtud enam puht sõjalises rünnakus. Pigem tajus NATO uues olukorras ohuna oma piiridel valitsevat ebastabiilsust, mille kontrolli alt väljumine ohustanuks liitlaste igapäevast elukorraldust kas siis põgenikelainete tulvaga või näiteks idast pärit kurikaelte organiseeritud tegevusega lääne heaoluühiskonnas. Selge ja konkreetne sõjaline oht asendus ebamäärasema ebastabiilsuse ohuga ning jättis ka NATO kaitseplaneerijad ilma selge stsenaariumita.

1990ndate keskel algasid, kui nii võib öelda, NATO eneseotsingud. Ühelt poolt oli selge, et sõjalisele kollektiivkaitsele enam rõhuda ei saanud, kuna poliitilist ja sõjalist ohtu tavarelvastuse mõistes enam ei olnud. Teiselt poolt oli küllaltki raske ette kujutada, kas ja kuidas kasutada NATO kaitseplaneerimisinstrumente ja NATO vägesid stabiliseerimaks olukorda väljapoole NATO piire jäävat Euroopat. Oli ju aastakümnete jooksul juurdunud arusaam, et NATO tegevus- ja vastutuspiirkond on kitsalt määratletud NATO piiridega.

Omaaegse NATO peasekretäri Manfred Wörneri kuulus lause “NATO must go out of area or out of business” iseloomustab seda perioodi kõige ehedamalt. Tuli kardinaalselt muuta kivistunud arusaamu NATO sees, leida NATO-le uus eesmärk ja olemise põhjus. Traditsioonilisest vastutuspiirkonnast väljumist märkivaks teetähiseks sai kaks erineva iseloomuga sündmust: ühest küljest NATO laienemine ja partnerriikide võrgu loomine, teisest küljest aga rahuvalve- ja rahutagamisoperatsioonid Balkanil.

Kollektiivkaitsest sai selle sõna traditsioonilises kitsalt sõjalises tähenduses uue olukorra tõttu poliitiline anakronism. Nii NATOsse pürgivad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid kui ka vanad NATO liikmed rõhusid oma retoorikas pigem ühiste demokraatlike väärtuste kaitsele ja stabiilse arengu tagamisele kui idast tuleneva sõjalise ohu tõrjumisele. NATO kaitseplaneerimise ette seadis uus olukord samuti täiesti uue ülesande: kuidas tagada seniste staatiliste kaitseotstarbeliste vägede muutmine mobiilsemaks nii, et neid saaks kasutada traditsioonilisest vastutusalast väljaspool, kusjuures kollektiivkaitsest kardinaalselt erineval eesmärgil – rahutagamiseks.

Uus olukord tekitas tõsise konflikti NATO mõttemaailmas. Vastandus kaks kontseptsiooni: ühelt poolt kollektiivkaitse kontseptsioon, mis ei läbinud mingit sisemist arengut ja mille sünonüümiks peeti ikka veel üht väga kitsast, nüüd juba ajaloolist ohustsenaariumi, nimelt idast lähtuvat sõjalist ohtu; teiselt poolt aga kriisireguleerimiskontseptsioon, mille järele tunti kasvavat praktilist vajadust eelkõige Balkani sõdade tõttu ja mis omakorda muutis NATO kaitseplaneerimise iseloomu.

Külma sõja aegne konkreetne sõjaline oht asendus ebamäärasema ebastabiilsuse ohuga ning jättis ka NATO kaitseplaneerijad ilma selge stsenaariumita.

Eesmärgiks seati uute, kvalitatiivselt erinevate vägede loomine. NATO väed pidid muutuma mobiilseteks ekspeditsioonivägedeks, mida saab kiiresti paisata kriisikolletesse, neid seal pikka aega hoida/varustada ning anda neile täiesti uued ülesanded rahutagamiseks mitmes vormis. Praktikas tähendas see suuresti kaitsevägede vähendamist, üleminekut vabatahtlikule ja professionaalsele väeteenistusele, soomusvägede osakaalu vähendamist jne.

Peasuunaks sai kergema relvastusega professionaalsete ekspeditsioonivägede loomine, mis vastandus üleüldisel sõjaväekohustusel tuginevale massiarmeele, milles nähti kohmakat ja kaasaegses maailmas sõjaliselt ebaefektiivset organisatsiooni. Sellele mõtteviisile tugineb näiteks endise NATO peasekretäri Lord Robertsoni algatusel NATO arusaam vägede mobiilsusest: iga NATO liige peaks endale eesmärgiks seadma, et vähemalt 8% tema maavägedest osaleb igal ajahetkel NATO kriisioperatsioonides ja 40% maavägedest on kasutatavad kriisioperatsioonides.

Kuid kollektiivkaitse ja kriisireguleerimise vastuolu ei kadunud. Neid nähti teineteist välistavana, valitses arusaam, et planeerida on võimalik kas ühte või teist ning et kollektiivkaitsele pühendumine viib NATO niigi piiratud ressursid edukate kriisireguleerimisoperatsioonide planeerimise juurest eemale.

11. september ja selle tagajärjed NATO kaitseplaneerimisele

9. septembri rünnak USA-le on paradoksaalselt mõjutanud ka NATO kaitseplaneerimist, üheks tähtsamaks muutuseks on uus arusaam kollektiivsest kaitsest. Senine traditsiooniline, väga spetsiifiline ja “ajalooline” käsitlus idast lähtuvast ohust kollektiivsele julgeolekule varises kokku hetkel, kui NATO jõustas esimest korda Washingtoni lepingu V artikli. Ehkki NATO vahetut ja formaalset kollektiivkaitse operatsiooni ei käivitanud Afganistanis, on kollektiivkaitsest (selle kaasaegses tähenduses) saamas taas üks NATO kaitseplaneerimise alustalasid. Sündmuste loogika näitab seda päris selgelt.

Kohe pärast 11. septembri rünnakut ei soovinud USA kasutada operatsiooni läbiviijana NATOt, kuna pelgas Kosovo pommitamiskampaania käigus saadud negatiivse kogemuse kordumist. Samuti ei olnud Talibani režiimi varjupaik Afganistan 2001. aasta alguses NATO radariekraanil võimaliku operatsioonipaigana kuigi kõrgel kohal; NATO ei olnud kohe valmis sellist operatsiooni läbi viima. Ometi osutus NATO osalemine Afganistani operatsioonis aja jooksul möödapääsmatuks.

Olulisimat NATO liitlast USAd olid tabanud rünnakud Talibani kontrolli alusest riigist ning uus, kujunev arusaam kollektiivkaitsest ja solidaarsus rünnaku alla sattunud liitlasega võimaldasid NATO-l alustada kriisireguleerimisoperatsiooniga ISAF. Oluline on siinkohal märkida, et siseriiklikult tõlgendavad mitmed NATO liitlased oma osalust Afganistanis kui NATO kollektiivkaitse operatsiooni. Samuti on oluline, et nüüdseks on USA andnud suurema osa oma Afganistanis viibivaid vägesid NATO juhtimise alla.

Riia tippkohtumist on iseloomustatud kui “NATO transformatsiooni” tippkohtumist.

Võib öelda, et pärast 9. septembri rünnakuid on NATO kollektiivkaitse mõiste muutunud kõikehõlmavamaks ja võimalike ohtude spekter laienenud. See ei tähenda, et traditsioonilise, konventsionaalse rünnaku oht oleks lõplikult kõrvale jäetud, vaid pigem seda, et traditsioonilist rünnakut ei nähta enam kollektiivkaitse sünonüümina, vaid ühe ja hetkel vähetõenäolise ohuna paljude teiste ohtude kõrval. Ohu ümberhindamise protsess toimub aga NATOs aastast aastasse.

Selline lähenemine on tervitatav ka praktilise kaitseplaneerimisprotsessi seisukohalt, sest ületab kollektiivkaitse- ja kriisireguleerimisplaanide senise kunstliku vastuolu. Uue paradigma üks paremaid näiteid on NATO kiirreageerimisvägede loomine (NATO Response Force – NRF), nende täielik sõjaline valmisolek on kavas Riia tippkohtumise ajal välja kuulutada ja nende ülesannete hulka kuuluvad kõik NATO-l ette tulla võivad missioonid, alates humanitaarabist kuni kollektiivkaitseni. NRF moodustab loomulikult väga väikese osa NATO käsutusse antud liitlasvägedest, kokku 1,7 miljonit. NRF rajab aga teed üldisemale suunale, mis väljendub NATO uues tasakaalustunud rollis ja sisevastuolude kadumises. NATO peab olema valmis vastama nii kõikidele kollektiivset julgeolekut ohustavatele teguritele kui ka teostama kriisireguleerimisoperatsioone, seda sõltumata operatsioonide läbiviimise kaugusest. Arvestatakse ka võimalusega, et kollektiivkaitse ja kriisireguleerimisoperatsioonid võivad teineteiseks üle kasvada. Üks väheseid asju, mis ka edaspidi ei muutu, on NATO heidutuspoliitika, mis tugineb USA ja Suurbritannia poolt NATO käsutusse antud tuumarelvadele, mida toetavad USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa rahvuslikud tuumajõud ning mille ainsaks ja esmaseks ülesandeks on tagada ja kindlustada rahu ja stabiilsus Euroopas.

“Transformatsioon“ NATO kaitseplaneerimises tähendabki üleminekut vägede uuele kvaliteedile, et need oleksid valmis edukalt täitma kõiki NATO ülesandeid. Riias vastuvõetav dokument “Kõikehõlmav poliitiline juhis” näitab aga teed selle eesmärgini jõudmiseks. Loomulikult on sel paberil mõju ka Eesti kaitseplaneerimisele – ainuüksi juba seetõttu, et otsustasime NATO liikmena sellise lähenemise poolt.