aprill 20, 2009

Eesti erilisest ajast

Aja kulgemine on ajaloo olemasolu põhiliseks kriteeriumiks küll meile, eestlastele, kuid niisama ühemõtteliselt selge ei pruugi see olla teistele.

Aja kulgemine on ajaloo olemasolu põhiliseks kriteeriumiks küll meile, eestlastele, kuid niisama ühemõtteliselt selge ei pruugi see olla teistele.


torte.net – lugu) ning näiteks islandi keeles tähistab ajalugu sõna saga – (sellest ju ka eesti keeles olemasolev üldmõiste saaga kui muinasislandi jutustus). Ajaga kui sellisega pole aga ühelgi juhul pistmist. Sellest tuleb järeldada, et aja kulgemine on ajaloo olemasolu põhiliseks kriteeriumiks küll meile, eestlastele, kuid niisama ühemõtteliselt selge ei pruugi see olla teistele. Et tsivilisatsioonid ja kultuurid võlgnevad oma arenguloo aja edenemisele – seda teame meie. Aga teised? Inimene on tegev ajas – see kõlab eestlasele triviaalselt ja lausa labaselt, muudele mitte, kuna seal peaks inimese tegevusjälg talletuma pigem juttude või lugude kujul. Ning aeg on seal vaid üks jutuvõte.
Elame ja toimetame niisiis oma igapäevaseid käike ja tegemisi aja sees mõnevõrra rohkem kui mitmed teised rahvad ja kultuurid. Need meie seast, kes aja sees kõige väiksema kiirusega liiguvad, neid kutsume aeglasteks. Ka aeglane on just meile palju selgemini ajaga seotud mõiste kui teistele. Ei soome ega ungari keeleski pole aegluse-sõna ajaga seotud, rääkimata kaugematest keeltest.
Ka eesti kultuuris ülitavapärane soov lahkumisel – head aega! – on teiste jaoks üsna eriline. Head aega ei ole tavaks kusagil mujal soovida, küll soovitakse kõike head, (jälle) nägemist, taaskohtumist, võidakse soovida, et jumal olgu sinuga, võidakse soovida ka üksnes päikest, kõige paremat jne või niisama lehvitada: bye-bye või hej-hej. Aega kui meediumi, mis võimaldaks uusi kohtumisi või millegi hea saabumist, sellist aega ei tavatseta lahkumissoovides väärtustada ega mainida.
Oleme üks eriline ajarahvas.
Elame üha ja iga silmapilku aja sees, seda tundes ja tunnetades. Ilmselt on Artur Alliksaar sedagi tabanud oma kuulsate värssidega “Ei ole paremaid, halvemaid aegu. // On ainult hetk, milles viibime praegu”.
3
Ja siit jõuame tegelikult kõige hämmastavama järelduseni. Alliksaare kirjapandu eeldab, et – olles küll igal viivul aheldatud olevikku – on meil teadmine aegadest nii edasi- kui tagasisuunas (“Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju…”). Võib-olla just see, et eestikeelses mõtlemises on aja mõiste erilises positsioonis, on kaasa toonud selle, et nimelt Eesti teadlased on kõige kaugemale jõudnud kronesteesia ehk ajas rändamise teooriaga, s.o tõsiteadusliku tähelepanekuga, et inimliigil on eriline võime ajas tagasi rännata kui tahes kaugele oma kogemuse sees, kas viie minuti või mitmekümne aasta taha. Et seesugune ajas rändamine on inimliigile eriomane, väitis esimesena Tallinnast pärinev Wolfgang Köhler. Meie psühholoogid Endel Tulving ja Jüri Allik on koguni väitnud, et “võime ajas rännata on määrav – ja võimalik, et ainus otsustav tegur, mis seisab selle hiiglasliku kultuurilise plahvatuse taga, mille inimkond on läbi teinud viimase paarikümne tuhande aasta jooksul” (Akadeemia nr 5, 2003). Nad tõestavad, et selleks erilisuseks ei saa olla ei kultuur, tööriistade kasutuselevõtt, eneseteadvus, rääkimata kahel jalal kõndimisest, vaid just võime ajas rännata.
Ja meile, eestlastele, on see kirjeldatud erisuhte tõttu ajaga eriti kerge.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar