Eesti erilisest ajast

1

Oma esimeses iseseisvuspäeva kõnes presidendina 24. veebruaril 1993 küsis Lennart Meri, viidates 1918. aasta «Manifestile kõigile Eestimaa rahvastele”: “Kas Manifestil, meie riigi sünnitunnistusel, on meile täna ka midagi õpetada? … Olulisim õppetund on lihtne: aega on vähe, ja aeg ei oota väikerahvaid.” Läbi kogu oma ametiaja tavatseski Lennart Meri järjekindlalt rõhutada, et Eestil on vähe aega. Kui palju oli meie hulgas aga neid, kes sellest õigupoolest aru said nii, nagu see oli mõeldud? Tõdemust, et aja õige ja kohene ärakasutamine on väikese riigi ainus šanss, pole teoreetilisel tasandil ju ilmselt kuigi keeruline mõista. Teine asi on aja tunnetamine praktikas, hetke äratundmine, mil tuleb kiiresti tegutseda, saavutamaks edu. Toogem näiteks suhtelise soolona sõlmitud kuulsad juulilepped 1994. aastast Venemaa president Jeltsiniga, mis tagasid Vene vägede väljaviimise Eestist, kuid pälvisid ometi mitmesugust vastuseisu, ka kõige rahvuslikumalt tiivalt, kust heideti ette liigseid järeleandmisi Eestisse jäetud Vene sõjaväepensionäridele.

Kui Eesti Vabariigi iseseisvus oli 1991. aastal taastatud – muidugi taas üht ajaloolist võimalust ja Moskva putšistide pakutud silmapilku ära kasutades – ning riik koos põhiseadusliku korra ja vastavate institutsioonidega 1992. aastaks kehtestatud, siis võis mõnelegi tunduda, et töö ongi tehtud. Mõtte sisu, et meil on vähe aega, hakkas aga just siis tegelikult tööle – mitmed riigid, kes Nõukogude Liidu lagunemise ajal iseseisvusid, ei taibanud ajateguri olulisust. Ning neist mitmegi puhul tähendab iseseisvus nüüd paraku midagi hoopis kasinamat kui meile.

Mida siis tähendab geopoliitilisel taustal „vähe aega”?

Mida siis tähendab geopoliitilisel taustal “vähe aega”? Sest tõepoolest: kuulutada alatasa, et aeg on kallis ja aega on väikesel riigil alati vähe, ei sisalda eneses mitte midagi avastuslikku peale triviaalse tõdemuse, et selleks, et üldse luua võimalused enda kehtestamiseks subjektina rahvusvahelises elus ehk siis maailma riikide peres, tuleb väikeriigil kasutada silmapilku. Tuleb tabada aega. Eriti selge on see ju meie puhul, kuna kogu Eesti Vabariigi iseseisvuse õnnestumisvõimalus sellistele silmapilkudele rajatud ongi. Nii oli see 1918. aastal, kui iseseisvuse väljakuulutamine sai võimalikuks tänu üürikesele ajavahele, kui üks Esimeses maailmasõjas osalenud suurriik pidi meie aladelt taanduma ning teine polnud veel päriselt kohal. Muidugi on selle kõige taga alati ka eelnev sisuline ärkamine ehk mobiliseerumine riigiküpse rahvakehana ning teisalt rahvusvahelise olukorra ja diplomaatilise praktika seisukord antud ajahetkel. Need mõlemad tingimused olid meil täidetud. Täpselt samasuguse õnnestunud ajatabamisena tuleb käsitada 20. augusti 1991 – taas koos sisemiste ja väliste soodusasjaoludega. Samasse ritta paigutub muidugi ka Otto Tiefi valitsuse lugu 1944. aasta septembrist, kuid siis ei läinud korda Teise maailmasõja aegset rindevahet püsivaks iseseisvusajaks pöörata.

Mõistmine, et teatud ajaloolistel perioodidel on Eestil vähe aega ning otsustada tuleb kiiresti ja resoluutselt, ei piirdu siiski mitte nende mõne episoodi meelespidamisega meie ajaloost. See on asja primitiivne pool. Palju tähtsam on mõista ajas kulgevate poliitiliste protsesside rütmi, mille sees tuleb osata oma nappi aega kasutada. Üldiselt on Eesti valitsused ja eesti rahvas seda seisukohta ka mõistnud ja jaganud – näiteks kiire ja üsna konsensuslik suunavõtt üheksakümnendate keskel liitumiseks euroatlantilise majandus- ja julgeolekuruumiga ning praegu ilmnevad intensiivsed püüdlused euroraha kasutuselevõtuks. 1997. aastal olime õigustatult uhked, saades kutse liitumisläbirääkimistele ELga esimeses ringis, ning praegu, 2009, nõuame niisama selgelt eurotsooni reeglite karmi jäikust, püüdes kriteeriume täita ise. Lausungil “meil on vähe aega” on kaheldamatult ka siseriiklik mõõde – karme ja vajalikke otsuseid saab teha vaid senikaua, kui rahvas on valmis teatud idealismiks. Kuni pole saabunud poliitilise apaatia ja tüdimuse aega. See võib aga ohtlik olla, sest letargilises olukorras on iga kehand haavatavam. Niisiis tuleb end üha ruumilis-ajaliselt kehtestada – st tagada püsimist ja järjekestvust, milleks kultuuri puhul on muidugi uute sugupõlvede sünd ja kultuuriline edenemine.

2

Seniöeldu puhul pole Eesti tegelikult unikaalne – samasuguseid kiireid ja vajalikke otsustusi on pidanud tegema mitmed riigid ja rahvad. Aeg otsustamisteks on olnud halastamatult napp ka teiste väikerahvaste juures läbi kogu ajaloo.

Mis teeb aga eestlased ajapildi ees eriliseks? Või kas ülepea on olemas selliseid eestilikke erisusi? Väidan, et ajast arusaamises oleme eestlastena ja eesti kultuuri kandjatena siiski mõnevõrra erilises staatuses. Kui poliitilises ajamõõtmises olime teistega ühesuguses situatsioonis, siis rahva psühholoogilise või tajutava ajamõiste seisukohalt oleme mitmeti erilised. Kõigepealt eristame end teistest Euroopa rahvastest üldiselt kinnistunud juttudega sellest, et oleme siin maal alati elanud, no vähemalt pärast jääaja lõppu. Teisi selliseid rahvaid suure rahvaste rändamise läbi teinud kontinendil peaaegu pole. Kogu meie rahvuslik mütoloogia, et oleme “üks väga vana rahvas”, kes asustas maa kohe, kui “meri siin seisma jäi” – seda pole peaaegu ühelgi teisel rahval. See annab erilise ajalise sügavuse õigustuse kogu meie olemisele.

Kogu meie rahvuslik mütoloogia, et oleme „üks väga vana rahvas”, kes asustas maa kohe, kui „meri siin seisma jäi” – seda pole peaaegu ühelgi teisel rahval.

Kuid ka see on üldtuntud ning ei vääriks erilist ülekordamist ega uut ajaleheruumigi. Ometi – kas just sellest või millestki muust johtuvalt on nii, et aja mõiste on eestlasele, eesti keeles mõneti teistsuguse tähendusväljaga kui enamikus teistes kultuurides, mis on meile tuttavad või millega on meil olnud kokkupuuteid. See käib ka arusaamise kohta ajaloost. Ütleme ju enesestmõistetavalt, et aeg annab arutust – mis tähendab, et asjade selgus saabub aja kulgedes, ja siis võib juhtuda, et mõnigi asi on ajast ja arust. Aga proovige neid väljendeid mõnesse teise keelde tõlkida!

Ja mis kõige huvitavam: ka ajalugu ise on aja lugu üksnes eestlastele. Sellest johtub, et ka arusaam, et ajalugu on inimeste tegevusjälg või kroonika ajas, pole teistele ilmtingimata enesestmõistetav ega arusaadav. Teiste kultuuride jaoks on see enamasti lihtsalt jutustus, pajatus või lugu ning ajaga pole nendes keeltes miskit tegu. Enamikus meile tuntud Euroopa keeltes kasutatakse teadagi kreekakeelsest sõnast icxopia mugandatud laenu, puhtaimal kujul on ladina keele vahendusel historia üle võtnud nii hispaanlased kui poolakad, nii rootslased kui soomlased. Väikeste ortograafiliste mugandustega esineb seesama sõna ajaloo tähistajana ka näiteks portugali (historia), norra, taani, tšehhi (historie), prantsuse (histoire), rumeenia (istorie), itaalia (storia), leedu (istorija) jpt, samuti kirillitsat kasutavates keeltes nagu vene ja bulgaaria (HCTopna) või ukraina keeles (icropis) jne. Meile hästi tuntud inglise keeles kaasneb history’ga veel ilmne kaastähendus story – jutt. Paljud keeled ongi historia-mõiste omakeelse sõnaga ümber ütelnud, kuid ikkagi just jutu-tähendusest lähtudes, vrd saksa Geschichte (mis tähendab nii ajalugu kui ka lihtsalt lugu), sama lugu on hollandi keeles: geschiedenis, horvaadi keeles: povijest või ka ungari keeles: törtenelem (taas: torte.net – lugu) ning näiteks islandi keeles tähistab ajalugu sõna saga – (sellest ju ka eesti keeles olemasolev üldmõiste saaga kui muinasislandi jutustus). Ajaga kui sellisega pole aga ühelgi juhul pistmist. Sellest tuleb järeldada, et aja kulgemine on ajaloo olemasolu põhiliseks kriteeriumiks küll meile, eestlastele, kuid niisama ühemõtteliselt selge ei pruugi see olla teistele. Et tsivilisatsioonid ja kultuurid võlgnevad oma arenguloo aja edenemisele – seda teame meie. Aga teised? Inimene on tegev ajas – see kõlab eestlasele triviaalselt ja lausa labaselt, muudele mitte, kuna seal peaks inimese tegevusjälg talletuma pigem juttude või lugude kujul. Ning aeg on seal vaid üks jutuvõte.

Tõdemust, et aja õige ja kohene ärakasutamine on väikese riigi ainus šanss, pole teoreetilisel tasandil ju ilmselt kuigi keeruline mõista.

Elame ja toimetame niisiis oma igapäevaseid käike ja tegemisi aja sees mõnevõrra rohkem kui mitmed teised rahvad ja kultuurid. Need meie seast, kes aja sees kõige väiksema kiirusega liiguvad, neid kutsume aeglasteks. Ka aeglane on just meile palju selgemini ajaga seotud mõiste kui teistele. Ei soome ega ungari keeleski pole aegluse-sõna ajaga seotud, rääkimata kaugematest keeltest.

Ka eesti kultuuris ülitavapärane soov lahkumisel – head aega! – on teiste jaoks üsna eriline. Head aega ei ole tavaks kusagil mujal soovida, küll soovitakse kõike head, (jälle) nägemist, taaskohtumist, võidakse soovida, et jumal olgu sinuga, võidakse soovida ka üksnes päikest, kõige paremat jne või niisama lehvitada: bye-bye või hej-hej. Aega kui meediumi, mis võimaldaks uusi kohtumisi või millegi hea saabumist, sellist aega ei tavatseta lahkumissoovides väärtustada ega mainida.

Oleme üks eriline ajarahvas.

Elame üha ja iga silmapilku aja sees, seda tundes ja tunnetades. Ilmselt on Artur Alliksaar sedagi tabanud oma kuulsate värssidega “Ei ole paremaid, halvemaid aegu. // On ainult hetk, milles viibime praegu”.

3

Ja siit jõuame tegelikult kõige hämmastavama järelduseni. Alliksaare kirjapandu eeldab, et – olles küll igal viivul aheldatud olevikku – on meil teadmine aegadest nii edasi- kui tagasisuunas (“Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju…”). Võib-olla just see, et eestikeelses mõtlemises on aja mõiste erilises positsioonis, on kaasa toonud selle, et nimelt Eesti teadlased on kõige kaugemale jõudnud kronesteesia ehk ajas rändamise teooriaga, s.o tõsiteadusliku tähelepanekuga, et inimliigil on eriline võime ajas tagasi rännata kui tahes kaugele oma kogemuse sees, kas viie minuti või mitmekümne aasta taha. Et seesugune ajas rändamine on inimliigile eriomane, väitis esimesena Tallinnast pärinev Wolfgang Köhler. Meie psühholoogid Endel Tulving ja Jüri Allik on koguni väitnud, et “võime ajas rännata on määrav – ja võimalik, et ainus otsustav tegur, mis seisab selle hiiglasliku kultuurilise plahvatuse taga, mille inimkond on läbi teinud viimase paarikümne tuhande aasta jooksul” (Akadeemia nr 5, 2003). Nad tõestavad, et selleks erilisuseks ei saa olla ei kultuur, tööriistade kasutuselevõtt, eneseteadvus, rääkimata kahel jalal kõndimisest, vaid just võime ajas rännata.

Ja meile, eestlastele, on see kirjeldatud erisuhte tõttu ajaga eriti kerge.