e-Eesti: rohkem kui kena nimi

Enne kui ma jõudsin ühel 2005. aasta külma-kargel märtsipäeval esimest korda Tallinnasse, teadsin ma Eestist väga vähe. Jah, muidugi ma teadsin, et see on endine nõukogude liiduvabariik kuskil Ida-Euroopa pärapõrgus. Aga see oli ka peaaegu kõik.

Sõidu eel olin lugenud põgusalt Eesti ajaloo kohta. Teadsin, et Eesti oli 1991. aastal taasiseseisvunud ning sammus esirinnas vaba WiFi, Skype’i ja digitaalse ID-kaardi osas. Õieti just see tõmbaski mind esialgu Eestisse. Aga mida rohkem ma Eesti kohta teada sain ja mida rohkem ma siia sõitsin – neli korda järgmise nelja aasta jooksul -, seda enam muutus esialgne uudishimust ajendatud meeldivus sügavaks ja siiraks armastuseks.

Kui ma olin Californiasse naasnud ja kõnelnud sõpradele ja kolleegidele oma uuest kiindumusest – mõnikord ka Mr. Happymani või Jääääre muusika saatel -, hakkasin põhjalikumalt tutvuma Eesti ainulaadse ajalooga. Mulle meeldib öelda, et kui Barack Obama saab väita, et Ameerika kujutab endast uskumatut lugu, siis Eesti kujutab endast veel uskumatumat lugu. Lõppeks on Eestile sajandite vältel kallale tunginud ja teda okupeerinud peaaegu kõik naabrid, sealhulgas Venemaa ja Nõukogude Liit, viimati alles 19.-20. sajandil. Eestil on suhteliselt väike elanikkond ja raskesti mõistetav keel, aga eelkõige on Eestit õnnistatud väga kõrge haridustaseme ning viimastel aastakümnetel maailmatasemel uuenduslikkusega info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vallas.

Seepärast peakski Eesti senisest enam julgustama teisi Euroopa riike järgima oma edusamme ning muutuma tõeliselt Euroopa liidriks kogu IT, mitte ainult IT julgeoleku vallas. Eesti sai väga tuntuks enda kaitsmisega võimsa küberrünnaku vastu 2007. aastal ning hiljem asutati just Eesti pealinna Tallinnasse NATO küberkaitsekeskus.

Siiski on veel kolm suurt valdkonda, milles Eesti võib asuda Euroopas juhtpositsioonile, mis annaksid Eestile turuvõimalusi, suurendaksid Euroopa koostööd ning lõpuks lubaksid ka Eesti ettevõtetel edukalt konkureerida kogu kontinendil.

WiFi

Esimene eestlane, keda ma üldse kohtasin, oli Veljo Haamer, hõlpsasti seltsiv mees, kes käivitas mittetulundusliku organisatsiooni WiFi.ee. Ta on võtnud endale ülesande levitada head sõna juhtmeta internetist kogu maal. Kui ta mind Tallinna lennujaamas peale võttis ja oma Kalamaja korterisse sõidutas, osutas ta tee peal bensiinijaamade WiFi-märkidele.

Vaba WiFi on suuremas osas maailmast pigem erand kui reegel.

Ma olin vapustatud, et tingimustes, kus vaba WiFi oli olemas peaaegu kõikjal, kuhu me läksime, alates Tallinna kohvikutest kuni Viljandi provintslikumate restoranideni, oli kogu maa muutunud Veljo (ja seeläbi ka minu) kontoriks. Ta võis liikuda kogu maal kuhu tahes ning töötada igal pool, olles võimeline peaaegu kogu aeg kasutama internetti.

Hilisemate külaskäikude ajal Eestisse võisin jälgida, kuidas Haamer aitas viia WiFi aina uutesse kohtadesse, sealhulgas Hiiumaa praamidele ning Tartusse ja isegi Riiga ja Peterburi sõitvatele bussidele.

Enamik eestlasi, kes on sõitnud mõnele kaugele maale, kas või USAsse, või isegi päris lähedale Helsingisse, teab, et vaba WiFi on suuremas osas maailmast pigem erand kui reegel. Saksamaal, kus ma praegu elan, juhtub haruharva, et ma leian mõnes pargis või baaris vaba ja avatud WiFi.

Mõnel maal, näiteks Saksamaal, on seadusega karistatav jätta WiFi võrke avatuks. Kui lisada siia selliste ettevõtete nagu Deutsche Telekom praegune turujõud, on vaba juhtmeta ühendus peaaegu välistatud. Eraettevõtteid ei saa muidugi kohustada vaba WiFit pakkuma, kuid Eesti valitsus võiks ju üles näidata head tahet ning luua mõningates Euroopa linnades oma kuluga WiFi levialasid.

See tähendab, et kui näiteks keegi läheb Lissabonis, Genfis või Pristinas avalikule väljakule, leiab ta sealt eest avatud tugijaama nimetusega EstoniaWiFi ning näeb tervitus-lehekülge, mis tutvustab Eestit ja kutsub siia külla või äri tegema. Ja lisaks siis muidugi vaba interneti kasutamise võimalus!

Digitaalsed ID-kaardid

Üha enam riike kogu maailmas on hakanud kasutusele võtma digitaalseid isikutunnistusi, mis Eesti kodanikel on juba ligemale kümme aastat. Eesti on näidanud, et sellisele baassüsteemile saab lisada kõikvõimalikke e-teenuseid, olgu pangandusega seotud, transpordi e-piletid ja mõistagi ka e-valimised.

Saksamaa liiduvõimud näevad praegu vaeva korraga nii uute digitaalsete ID-kaartide kui ka turvalise e-posti süsteemi DE-Mail juurutamisega. Enamik sakslasi, kellega olen vestelnud, on olnud vapustatud, kui kuulevad, et Eestis mitte ei ole selline süsteem juba olemas, vaid et see on olnud olemas juba ligemale kümme aastat!

Mõlemat süsteemi on juba enne nende käivitamist tabanud tõsised probleemid. Alles eelmisel kuul avalikustasid Berliini arvutiklubi Chaos ja avalik-õigusliku televisiooni programm Plusminus mitu tõsist turvaleket uutes kaartides, mis peaks kasutusele tulema juba mõne kuu pärast.

Saksamaa uue DE-Maili programmi, turvalise ja seaduslikult kohustusliku süsteemi kasutamine läheb sakslastele raha maksma, mis võib selle arenemist aeglustada.

Kui ma tegin sellest Deutsche Wellele loo, kõnelesin Tarvi Martensiga, kes on Eesti sertifitseerimiskeskuse digitaalse ID-kaardi projekti üks juhte. Ta märkis, et Eesti kogemuse põhjal võtab isegi siis, kui teenused on vabad, inimestel nendega harjumine aega.

Teisisõnu tähendab see, et DE-Maili muutmine tasuliseks teenuseks võib aeglustada selle levikut üle Saksamaa. Eesti valitsusametnikele ja tehnoloogiaekspertidele avaneb siin hiilgav võimalus ulatada abikäsi oma Saksamaa kolleegidele, et sakslased ei peaks hakkama jalgratast uuesti leiutama.

ELi ühine mobiiliturg

Lõpuks on veel üks valdkond, milles Eesti võib kasutada oma teadmisi ning laiendada Eesti mobiiltelefoniteenuste pakkujate haaret. Praegu, 2010. aasta septembris, selle artikli kirjutamise ajal, valmistub Euroopa Komisjon toetama kava luua kogu ELi hõlmav juhtmeta side teenuste turg.

Kuid selle kava täielik teostamine võtab aega ning nõuab kahtlemata tasakaalu leidmist Euroopa poliitiliste ja majanduslike jõudude vahel. Kui kava läbi läheb, annab see Eesti ettevõtetele fantastilise võimaluse konkureerida niisuguste suurte ja võimsate firmadega nagu Deutsche Telekom ja Orange, et pakkuda kogu kontinendil odavamat ja etemat mobiiltelefoni- ja mobiilse interneti ühendust.

Eesti valitsus võiks ju üles näidata head tahet ning luua mõningates Euroopa linnades oma kuluga WiFi levialasid.

Eesti diplomaadid Brüsselis peaksid aktiivselt otsima võimalusi, et see kava, mille kohaselt praegu telejaamade kasutatav sagedusala antakse 2013. aastaks mobiilioperaatorite kätte, läbiks seadusandliku protsessi võimalikult kiiresti. Nii nagu Eesti on juba näidanud teed WiFi ja e-valitsuse vallas, võib ta veenda oma naabreid ka selles, et kõigi eurooplaste huvides on loobuda maksmast absurdselt kõrgeid rändlustasusid, kui liigutakse ringi ühe ja sama majandusliku ning poliitilise liidu sees.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti peaks tugevdama oma positsiooni maailmas diplomaatiliste kanalite kaudu ning õhutama teisi riike lisaks Eesti tundmaõppimisele ka edendama digitaalteenuste laiemat kasutusele võtmist. Lõppeks tundub ju, et Eesti suurim ekspordiartikkel on tänapäeval IT-teenused – niisiis on aeg muuta e-Eesti lihtsalt vahvast nimest piire ületavaks tegelikkuseks.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane