Draama trööbatud tänavaauto ümber

Lissaboni lepingu toetajad väidavad, et ilma lepinguta ähvardab ELi halvatus ning ta ei suuda kerkida maailmas talle õigusega kuuluvale kohale. See kõlab täiesti usutavalt. Ainus häda on, et see pole peaaegu üheski mõttes õige.

Hoiduge väidete eest, mis kõlavad tõesena. See on õppetund, mille annab meile Lissaboni leping ja Euroopa Liidu juhtide retoorikavalang, mis kinnitab, et liidu uute alusreeglite ratifitseerimata jätmine tõotab katastroofi. Nende väide on üsna lihtne. Euroopa Liidu praegused hääletamisreeglid ja institutsioonid loodi 15liikmelise klubi tarvis, praegu on selles aga 27 liikmesriiki. Kui lisada veel, et uued liikmesriigid, näiteks Poola ja Leedu, on omandanud Brüsselis raskete läbirääkimispartnerite maine, tundub igati loogiline nõustuda arvutute ELi poliitikute ja asjatundjatega, kes kinnitavad, et Euroopat ähvardab halvatus. Et ükshäälsuse nõue kehtib praegu nii paljudes keerulistes valdkondades, kaasa arvatud ka valdavas osas õigusküsimustest, näib täiesti mõistlikuna, et EL vajab ..toimivamat” ja „tõhusamat otsustamismehhanismi”. Lissaboni leping seda pakubki, luues erilise enamus-hääletuse viisi, mis hakkaks kehtima ligikaudu 50 valdkonnas, milles praegu langetatakse otsused ühehäälsuse põhimõttel. Kõige silmatorkavam on muudatus migratsiooni, kriminaalõiguse ning õigusalase ja politsei koostöö valdkonnas, kusjuures viimase puhul sätestatakse esimest korda selgemalt ka Euroopa Kohtu funktsioonid. Poliitikud väidavad, et Lissaboni lepingu kehtima hakates suudab EL edasi liikuda julgete projektidega, mis veenavad Euroopa kodanikke, et liit toimib ning muudab nende elu turvalisemaks, paremaks ja jätkusuutlikumaks.

Samuti annab Lissaboni leping tunduvalt suuremad seadusloome õigused Euroopa Parlamendile, liidu otsevalimistega loodud osale, ning sisaldab esimest korda täies ulatuses põhiõiguste harta, mis tagab ELi kõlbelise selgroo. Lepinguga luuakse Ülemkogu täiskohaga presidendi amet, kes esindab riikide valitsusi, samuti ELi välisministri amet (formaalselt kõrge esindaja, et mitte peletada eemale Briti valijaid), kes võib maailmas kõnelda kogu Euroopa nimel. Kui tuletada meelde, et väga paljud kurdavad, et Euroopa on majanduslik hiiglane, aga diplomaatias pügmee, kes peab kõigest väest pingutama, et tema hääl oleks maailmas kuuldav, siis mis võiks veel olla hädavajalikum või mõistlikum?

Kuulake valitsevaid klasse ja te saate teada uue lepingu tähtsuse: kuidas muidu saaksid demokraatlikud poliitikud õigustada oma praegust kampaaniat, mille eesmärk on sundida Iirimaa hääletajaid pidama teist referendumit pärast seda, kui nad andsid juunis oma „ei”-hääle (ainult et uue rahvahääletuse puhul tuleb tagada, et nad vastaksid õigesti, see tähendab „jah”). Kampaania on lausa agressiivne: praeguse kava kohaselt Iirimaa isoleeritakse, lastes ülejäänud 26 liikmesriigil Lissaboni lepingu lähikuudel ratifitseerida, et Iirimaa mõistaks, et ainuüksi tema blokeerib ELi ühist projekti, ning korraldaks uue rahvahääletuse võimalikult kiiresti, kas juba enne Euroopa Parlamendi järgmisi valimisi 2009. aasta juunis või samal päeval.

Praeguse kava kohaselt Iirimaa isoleeritakse, lastes ülejäänud 26 liikmesriigil Lissaboni lepingu lähikuudel ratifitseerida, et Iirimaa mõistaks, et ainuüksi tema blokeerib ELi ühist projekti.

Euroopa Parlamendi liikmed ning mõnegi Euroopa föderalistlikuma ajalehe kommentaatorid on kutsunud seadma teisel referendumil Iirimaa hääletajate ette palju tõsisema küsimuse: kas soovite ratifitseerida Lissaboni lepingu või lahkuda Euroopa Liidust? See ei ole muidugi õieti küsimus, vaid ähvardus.

Kui kõnelda ähvardustest, siis on Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy (kelle käes kuni detsembri lõpuni on iga poole aasta tagant vahetuv Euroopa Liidu presidendi amet) ühinenud Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli väitega, et kui ei minda üle Lissaboni lepinguga sätestatud uutele reeglitele, ei saa juttugi olla Euroopa Liidu edasisest laienemisest. Formaalselt ei ole see muidugi õige: laienemist ei takista kuidagi ka praegused reeglid, nagu need sätestab Nice’i leping, mis kehtib seni, kuni kõik 27 liikmesriiki on ratifitseerinud Lissaboni lepingu.

ELi juhtide tippkohtumisel tänavu juunis möönis seda ka härra Sarkozy, sõnades ajakirjanikele, et „isegi kui see pole pandud kirja expressis verbis, on selge, et kuni me pole lahendanud institutsionaalset probleemi, on laienemisküsimus blokeeritud nii de iure kui ka de facto.” Ladinakeelsete fraaside kasutamine oli kena, kuid ei suutnud varjata tõsiasja, et Prantsusmaa ja Saksamaa tegelevad poliitilise väljapressimisega. Väidet „pole Lissaboni, pole laienemist” kasutatakse ainult ühel väga lihtsal põhjusel: mitu riiki, mis pole veel ratifitseerinud Lissaboni lepingut, sealhulgas Poola, Rootsi ja Tšehhi, toetavad jõuliselt liidu edasist laienemist. 21. juulil ilmnes äärmise selgusega väljapressimise ääretu vastutustundetus: Serbia uus Euroopa-meelne valitsus teatas sõjakuritegudes kahtlustatava Radovan Karadžici vahistamisest samal päeval, mil Brüsselis kohtusid ELi välisministrid. Vahistamine andis väga selgelt märku ELi laienemispoliitika külgetõmbest. Ministrid arutasid, kuidas premeerida ja innustada serblasi mingilaadse ajutise kokkuleppega. Kuid nende arutelu kohal rippus sünge pilvena mälestus sellest, kuidas härra Sarkozy ilma igasuguste reservatsioonideta väitis, et laienemine on blokeeritud seni, kuni pole ratifitseeritud Lissaboni leping. See tõstatab mitmeid küsimusi. Mida kavatseb härra Sarkozy ette võtta, kui Iirimaa valitsus teatab järgmisel aastal, et korraldaks meelsasti uue rahvahääletuse Lissaboni lepingu küsimuses, aga ei saa seda teha, sest arvamusküsitlused näitavad selgelt uut „ei”-vastust? Kas ta püsib endiselt oma sõnade juures ja kinnitab, et laienemine oli, on ja jääb blokeerituks? See tõotaks destabiliseerida olukorda Balkanil ning Serbia liikmesus nihkuks parimal juhul aastate kaugusele. Serbia naaber Horvaatia on aga läbirääkimised juba peaaegu lõpetanud ning normaalse arengu puhul liituks ta arvatavasti 2010. aastal.

Lissaboni lepingu toetajad väidavad, et selline risk on õigustatud, sest panused on eelnevalt nimetatud põhjustel väga kõrged. Nad kordavad, et ilma Lissaboni lepinguta ähvardab ELi halvatus ning ta ei suuda kerkida maailmas talle õigusega kuuluvale kohale. Nagu juba öeldud, kõlab see täiesti usutavalt.

Väga paljud kurdavad, et Euroopa on majanduslik hiiglane, aga diplomaatias pügmee.

Ainuke häda seisab selles, et see pole peaaegu üheski mõttes õige – ning seda möönab eraviisiliselt ka üllatavalt palju diplomaate, poliitikuid ja tippametnikke, kes liiguvad ELi võimukoridorides. See on „pisike tühine leping”, ütles mulle üks saadik. Kui iirlased seda ei ratifitseeri, nopitakse parimad palad välja nagu „rosinad”, ütles üks teine saadik hiljutisel kokteiliõhtul Brüsselis ning naeratas vandeseltslaslikult: „Ja nende paremate palade arv, mida me päästame, on palju väiksem, kui me arvasime kas või aasta tagasi.” Kolmas diplomaat, kindlalt Euroopa-meelne Lissaboni lepingu toetaja, käis välja maalähedasema analoogia. Leping ei kujuta endast unelmate sportautot, millega proovid lahendada oma keskeakriisi probleeme, sõnas ta. See on juba trööbatud tänavamasin, millega lapsi ja muud vedada. See ei meeldi kellelegi, vaid on lihtsalt kompromiss, millega kõik lepivad. Kuid otsustamiseks, milline auto osta, on kulunud nii naeruväärselt palju aega, jätkas ta analoogiaga – pidades silmas aastaid kestnud kõnelusi Lissaboni lepingu ja selle eelkäija, ELi põhiseadusliku leppe ümber -, et nüüd ajab masendusse juba mõte, et see võibki ostmata jääda.

Toome siin mõned põhjused, miks Lissaboni lepet pooldavad väited näivad tõestena, ent on väärad. Alustame ideest, et üksmeelsuse hülgamine on hea, sest muudab seadusloome tõhusamaks. Kui ELi föderalistid räägivad tõhususest, mõtlevad nad tegelikult kiirust. Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering ütles mulle eelmisel aastal hämmastavalt ausalt: „Kui tegemist on enamushääletusega, saab kõrvale lükata need, kes ei soovi edasi liikuda.” Kuid kiiresti vastu võetud seadused ei ole veel tingimata head seadused. Juba mõiste „tõhusus” on seaduste vallas veidi kõhedusttekitav. Põhja-Korea parlament on kahtlemata tõhusalt tegutsev otsuste langetamise organ ning tõhusalt tegutsevad ka tõrvikuvalgusel oma asju ajavad lintšijad. Aga kumbki pole just demokraatia eeskuju.

Kui halvamisväide vastaks tõele, peaks Brüsselis näha olema üsna mitu asja. Üks neist oleks aina kasvav vastuvõtmata seaduste kuhi eelkõige nendes valdkondades, kus on vajalik kõigi ELi liikmesmaade üksmeelne otsus. Seda ei ole. Ka raskeid poliitilisi otsuseid langetakse endiselt ükshäälselt. Pärast laienemist on EL leidnud kokkuleppe näiteks nii keerulises küsimuses nagu REACH ehk tohutu kemikaalide registreerimise projekt. Üksmeelele on jõutud ka Atlandi ookeani mõlema kalda lennundust puudutava avatud taeva kokkuleppe osas. Üksmeelselt on saavutatud sellised ajaloolised kokkulepped nagu 2007. aasta märtsis sündinud pakt kasvuhoonegaaside kärpimiseks viiendiku võrra 2020. aastaks, mis peab aitama võidelda kliimamuutustega.

Kõigi valdkondade puhul kinnitavad ametnikud, et nüüd, mil laua taga on 27 riiki, kuuleb ELi kohtumistel tegelikult vähem tühja juttu (üks diplomaat väitis, et varasematel aegadel olnud itaallased täiesti suutelised kõnelema isegi ühestainsast lõigust 25 minutit järjepanu). Teadlased on päris palju uurinud, kuidas suudab laienenud EL toime tulla oma praeguste reeglite raames. Uuringute tulemused ei ole kuidagi näidanud halvatust.

Üldiselt on EL hakanud pärast laienemist uusi reegleid ja eeskirju vastu võtma 25% kiiremini, väidab 2006. aasta uuring, mille avaldas Prantsuse politoloogiakõrgkool Sciences Po¹.

Leping ei kujuta endast unelmate sportautot, millega proovida lahendada oma keskeakriisi probleeme. See on trööbatud tänavamasin, millega vedada lapsi ja asju.

Uuringu autorid võtsid vaatluse alla tuhanded ettepanekud, nii suured kui ka väikesed. „Vastupidi levinud arvamusele,” kirjutasid nad, „näitavad kogutud andmed, et laienemine ei ole vähemalt seni suutnud panna Euroopa masinavärki seisma.” Blokeerimisi vaadeldes täheldasid nad, et „vanad” liikmesriigid seisid ettepanekute vastu peaaegu kaks korda rohkem kui uued. Samad tulemused sai oma uuringus Londoni Majandusteaduse Kooli ELi küsimuste juhtiv teadlane Helen Wallace².

Rootsi uuring ELi tippkohtumiste kohta jõudis järeldusele, et ELi volinike ja riikide poliitikute otsuste langetamise viis pole pärast laienemist enam nii õdus ning paljud kokkulepped sõlmitakse nii-öelda koridoris.³

Viimastel aastatel on üpris palju kõneldud riikide häälte kaalust. Hääletamisega seotud väitlus domineeris ELi põhiseadusliku leppe aruteludel (enne seda, kui lepe hääbus 2005. aasta suvel Prantsusmaa ja Hollandi rahvahääletusel kõlanud „ei” tõttu). Väitlus jätkus, kui põhiseaduslik lepe moondus Lissaboni lepinguks: selle koostamise ajal 2007. aastal Lissabonis võitles Poola viimse hetkeni kogu häälte jagunemise küsimuse taasavamise eest, ent andis siiski lõpuks alla.

Väitlus oli õieti veidergi, sest EL hääletab väga harva. Nii Euroopa Komisjonis kui ka ELi ministrite kohtumistel välditakse hääletamist, eelistades sellele konsensuslikku kokkulepet (ehkki hääletamisel on siiski oma osa iga-aastases eelarve-arutelus). Kuid on siiski põhjus, miks riikide veto kaotamine on nii tähtis. Kui ELi seadusi kiidetakse heaks enamushääletusega, astuvad riikide valitsused läbirääkimistesse kompromissialtimalt, teades, et nad ei saa jäärapäiselt võidelda, sest võivad kergesti jääda kaotajaks. See tähendab, et ettepanekud, mida Euroopa Komisjon riikide valitsustele teeb, jõuavad ühel või teisel moel peaaegu kindlasti ellu.

Miks siis nii paljud klammerduvad Lissaboni lepingu külge? Järgnevat ütlevad Brüsseli tippametnikud, aga ainult mitteametlikult. Lepingust saavad kasu õige paljud. Üks võitja on Euroopa Parlament, kes saab paljudes valdkondades uusi õigusi „kaasotsustamisel”, mis tähendab võrdseid õigusi liikmesriikide valitsustega. Euroopa Parlamendile see mõistagi meeldib, mis ei tähenda küll, et see on tingimata hea. Parlamendile meeldib rääkida, et nemad ongi Euroopa demokraatia-defitsiidi lahendus, sest neid valitakse otse. See võiks isegi veenda, kui Euroopa valijatel oleks vähegi aimu, kes on nende esindajad parlamendis. Osavõtt Euroopa valimistest on armetult tilluke ning viimastel valimistel aina langenud. Riikides, kus liikmeid valitakse nimekirjade alusel, on väga paljud liikmed parteibossid, kes on nimekirjas nii kõrgele asetatud, et nad ei pea valimiseks isegi mitte ühtainust korda valijatega kohtuma. Parlament on kahtlemata ajaga paremaks muutunud, aga ta on endiselt liiga sageli populistlik ja vastutustundetu. Ühe vihase ametniku sõnul tegutseb parlament nagu „üks hiiglaslik vabaühendus”, mitte aga nagu päris parlament, kus käivad arutelud valitseva erakonna ja ametliku opositsiooni vahel.

Nüüd, mil laua taga on 27 riiki, kuuleb ELi kohtumistel tegelikult vähem tühja juttu.

ELi välisminister kõlab teoorias samuti kenasti. Aga Euroopa ei ole enamasti maailmaareenil nõrk mitte sellepärast, et tal puuduks ühtne esindaja, vaid sellepärast, et liikmesriigid ei ole üksmeelel. Võtame kas või Kosovo: mitu ELi liikmesriiki, näiteks Hispaania, Kreeka ja Küpros, ei ole tänini tunnustanud Kosovo iseseisvust. Lissaboni leping sätestab, et kõrge esindaja võib kõnelda ÜRO Julgeolekunõukogus Euroopa nimel, kui liikmesriigid teda selleks volitavad. See tähendab, et Kosovo puhul ta sõna võtta ei saaks. Sageli öeldakse, et Lissaboni lepingu sõnad energiasolidaarsusest on mõeldud neile riikidele, eriti Balti riikidele, kes pelgavad Venemaa jõuvõtteid energeetika valdkonnas. Aga kas leidub Eestis kedagi, kes arvaks, et Euroopa ühtse esindaja või ühtse energeetikapoliitika olemasolu lahendaks Venemaa jõuvõtete ohu? Ei, probleem on hoopis selles, et liigagi paljud liikmesriigid räägivad ühel hetkel solidaarsusest ja järgmisel hetkel tõttavad sõlmima kahepoolset lepingut Gazpromiga.

Saksamaale ja teistele suurematele liikmesriikidele toob Lissaboni leping palju kasu. Euroopa Ülemkogu (selle raames kohtuvad neli korda aastas liikmesriikide juhid) peetakse ELi masinavärgis täiesti üldiselt suurte kiskjate klubiks, kus suured ja võimsad lihtsalt tallavad väikeriigid jalge alla. Prantsusmaa ja Saksamaa unistasid esialgse põhiseadusliku leppe läbirääkimiste ajal Euroopa Ülemkogu täiskohaga presidendist peamiselt just seepärast, et nad suhtuvad tülgastusega praegusse vahetuvasse presidentuuri, mille puhul eesistumiskord läheb iga poole aasta järel uue riigi kätte, kes korraldab tippkohtumised ning ministrite ja liikmesriikide diplomaatide töörühmade kohtumised Brüsselis. Nad peavad põhimõtteliselt solvavaks, et ka väikeriigid võivad olla eesistujad.

Prantsusmaa ja Suurbritannia tegid ettepaneku kaotada vahetuv presidentuur. Juhtide tippkohtumisi juhataks uus Euroopa Ülemkogu president, kelle valivad tema ametikaaslased kaheks ja pooleks aastaks õigusega olla üks kord tagasi valitud. Ettepaneku kohaselt juhataks ka teiste ministrite kohtumisi mõni seni tavapärasest eesistujariigi ministrist helgem pea, kelle valiks välja tema ametikaaslased, või jagataks nende kohtmiste juhtimine kolme-nelja riigi vahel, kes moodustaks „meeskondliku presidentuuri”.

Väiksemad riigid leidsid õigustatult, et nad tallatakse professionalismi nimel jalge alla, ning osutasid ägedat vastupanu. Sellele järgnes Euroopa klassikaline sobingute ja kompromisside poliitika. Saksamaa taganes Ülemkogu täiskohaga presidendi nõudest ELi välisministri säilitamise nimel, aga nõudis Prantsusmaa ja Suurbritannia rahulolematusest hoolimata, et välisminister ei oleks mitte kõigest liikmesriikide esindaja, vaid ka rahvusülese Euroopa Komisjoni liige. Tundus, et ka väikeriigid võitsid. Kuuekuuline vahetuv presidentuur säilis ning põhiseadusliku leppe teksti seda osa, mis kõneles täiskohaga presidendi mandaadist, kärbiti seni, kuni alles jäid vaid üldsõnalised fraasid. Kui nüüd paistab, et see võib tekitada segadusi, siis olete õigesti aru saanud. Enne kui iirlased ütlesid Lissaboni lepingule „ei”, oli ELi juhtidel kavas kulutada 2008. aasta viimased kaks tippkohtumist uue Ülemkogu presidendiga seonduva paikapanemiseks. Lepingu teksti ähmasuse tõttu ei olnud vaidluste objekt mitte ainult see, kes saab ametiposti, vaid ka see, mis on üldse tema tööülesanded. Prantslased lootsid anda presidendiametile üsna suure võimutäiuse (samal ajal kui britid lootsid suruda sellele postile Tony Blairi). Saksamaa liidukantsler Angela Merkel sõnas oma ametikaaslastele, et tema arvates peab uus president olema pigem liikmesriikide valitsuste „lobimees” ELis ja keskenduma neile valdkondadele, mis puudutavad valitsustevahelist koostööd. Kui asi puudutab aga ELi pädevusse kuuluvaid valdkondi, siis pidid need proua Merkeli arvates olema Euroopa Komisjoni presidendi rida.

Sellesama ELi põhiseadusliku leppe konvendi ajal välmitud hullumeelse kompromissi tõttu näevad Lissaboni lepingusse sissekirjutatud uued reeglid ette kuuekuulise presidentuuri säilitamise, aga jätavad selle ilma võimuta.

Radovan Karadžići vahistamine andis väga selgelt märku ELi laienemispoliitika külgetõmbest.

Praeguse süsteemi puhul on vahelduva presidentuuri pidajal üsna palju tegemist. Tema transpordiminister juhatab poole aasta vältel ELi transpordinõukogu tööd, keskkonnaminister keskkonnanõukogu tööd ja nii edasi (praegu on Prantsusmaa kord, järgmine on Tšehhi). Mõned nõukogud ei ole kuigi mõjukad (näiteks turisminõukogu), mõned aga tekitavad päris vaimustust. Märkimist väärib, et eesistujariigi välisminister juhatab mõjuka „üldasjade ja välissuhete nõukogu” (GAERC) tööd, mis valmistab ette tippkohtumisi ning võtab seisukohti sellistes küsimustes nagu sanktsioonid ja paariariigid. Eesistujariigi president või peaminister juhatab aga ELi tippkohtumisi Brüsselis ning esindab Euroopat Washingtonis, Moskvas ja Pekingis.

Lissaboni lepingu kohaselt säilitavad vahelduvad eesistujariigid ligikaudu üheksa kümnendikku oma praegustest ülesannetest, aga kaotavad parima kümnendiku. GAERC lõhutakse ning moodustatakse välisasjade nõukogu, mida juhatab kõrge esindaja, kes koordineerib välis- ja kaitsepoliitikat ning võib enda kätte võtta ka kaubanduse ja arenguabi küsimused (Lissaboni leping ei ole selles osas väga selge).

Eesistujariigi välisminister jääb üldasjade nõukogu liikmeks, aga leping ei täpsusta, mida see tegema hakkab. Hämmastavalt hilja, alles 2008. aasta kevadel, jõudis ELi valitsustele kohale, et kui eesistujariigi tavalised ministrid jäävad endiselt juhtima ELi kohtumisi, siis valitsusjuhtidel pole enam mingit rolli. See tähendab, et eesistujariikide kantsleritel ja peaministritel pole erilist huvi projekti toetada, kui kogu au ja kuulsus langeb nende alluvate õlule (eriti kui tegemist on koalitsioonivalitsusega). Ajal, mil tundus veel usutav, et leping ratifitseeritakse 2008. aasta detsembriks, näis, et esimeseks „peatuks” eesistujariigiks saab Tšehhi. See olevat tšehhe „väga ärritanud”, on väitnud diplomaadid. Nüüd ei ole neil vaja enam erutuda. Tänu iirlastele säilib vahelduv eesistumine selle praegusel kujul kindlasti vähemalt seni, kuni tšehhid lõpetavad 2009. aasta juunis oma perioodi. Pärast seda – jah, kes seda teab…

Euroopa ei ole enamasti maailmaareenil nõrk mitte sellepärast, et tal puuduks ühtne esindaja, vaid sellepärast, et liikmesriigid ei ole üksmeelel.

Lissaboni leping on üks segane kompromisside kuhil ja keegi ei mõista, kuidas see õieti peaks toimima. Aga samal ajal toimib EL ise edasi, täpselt nii hästi, nagu ta on alati toiminud.

See on arusaadav. Nagu poliitikas ikka, seisavad ka Euroopa edu taga tahe, õige ajastus ja veenmisjõud, aga mitte institutsionaalsed struktuurid. ELi juhid teeksid palju paremini, kui kääriksid käised üles ja asuksid millegi tegelikult kordamineva kallale, alates kas või äärmiselt keerukast ja äärmiselt tähtsast kliimamuutuste paketist, mille üksikasjad peavad olema paigas aasta lõpuks. Kui nad jätkavad endise hooga kinnitamist, et praegused hääletusreeglid mõistavad liidu hukule, siis varitseb neid oht langeda omaenda retoorika lõksu. Nimelt on võimalik, et Iirimaa, mida on tabanud esimene majanduslik seisak viimasel viieteistkümnel aastal, ei pruugi teist rahvahääletust korraldada. Mis saab siis? Kas nad tõesti kuulutavad, et Euroopa on seejärel halvatud? Seda ei soovi mitte keegi. ELi juhtidel on igati õigus üritada saavutada Lissaboni lepingu ratifitseerimist. Lõppude lõpuks on nad ju selle üle ja ümber aastaid vaielnud. Aga nad ei peaks teesklema, et Lissaboni lepingu ratifitseerimata jätmise tõttu variseb kokku terve maailm.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane