Dovilė Budrytė: kõik on hästi, kuniks keegi ei hakka üle oma varju hüppama

Professor Budrytė, teie teadustöö keskendub ajaloolistele traumadele ja narratiividele. Kuidas Nõukogude okupatsioon, 50 aastat kommunismi ja Nõukogude impeeriumi lagunemine mõjutavad Balti riikide suhteid ja välispoliitikat tänapäeval?

Praegune rahvusvaheliste suhete lektüür, mis uurib mälupoliitika mõju välispoliitikale, leiab, et selliste riikide nagu Läti, Leedu ja Eesti suurte narratiivide loomist mõjutavad ajaloolised kogemused. Nii seda, kuidas nad tutvustavad oma ajaloolisi kogemusi ülejäänud maailmale kui ka üksteisele. Ehk ajalugu aitab neil suhelda teiste riikidega.

Sellest vaatevinklist on Balti riikide narratiivid sarnased. Nõukogude okupatsiooni ja kommunismikuritegusid peetakse ulatuslikuks traumaks ning sellel on suur mõju erinevatele narratiividele. Need sarnasused aitavad luua strateegilist visiooni, mis on Balti riikidel mõnevõrra sarnane ning toetab kolme riigi koostööd.

Üksikasjadesse süvenedes on näha, kuidas see mõjutab suhteid teiste riikidega. Näiteks Valgevene kriisi puhkedes tegutsesid Balti riigid ajuti üheskoos, kui lisasid Valgevene ametnikud musta nimekirja ning mõistsid hukka Aljaksandr Lukašenka režiimi kuriteod. Neil oli sarnane maailmavaade. Kui seda võrrelda Põhjamaadega (Valgevene kriisi näitel – toim), siis vähemalt esialgu oli nende reaktsioon mõnevõrra vaoshoitum. Sarnaseid järeldusi võiks teha suhtumisest Ukrainasse.

Nende ajalooliste kogemuste tõttu kalduvad Balti riigid ka Atlandi-ülesele koostööle, koostööle USAga, milles nähakse jõudu, mis suudab Venemaad heidutada. Venemaad peetakse sageli ohuks, kuigi ei saa eirata ka varasemaid katseid sõlmida alternatiivseid, pragmaatilisi suhteid. Ehk [ajaloolised kogemused] ei tähenda automaatselt koostööd kogu aeg.

Balti riigid on tegelenud sarnase mälupoliitikaga ka rahvusvahelisel areenil ning toetanud Nõukogude kuritegude teadvustamist erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides. Õpetlased nagu Maria Mälksoo töötasid koos, et Euroopa mälu hõlmaks ka Nõukogude okupatsiooni ja kommunismikuritegusid.

Loomulikult leidub ka erinevusi. Näiteks on Leedu silma torganud mõiste „genotsiid“ jõulisema kasutamisega kui Läti või Eesti. See võib olla seotud elanikkonnaga ning Leedu endiste küüditatute ja poliitvangide mõjuga. Neil oli väga oluline roll Sąjudise [vabadusliikumise] ajal, kui Leedu valis Nõukogude mineviku traumadele viitamisel karmima väljendusviisi. Samas Lätis mõtestatakse praegu ümber ja vaidlustatakse „okupatsiooni“ mõistet.

Kas kolm Balti riiki on asukoha, rahvastiku ja kultuuriliste sarnasuste tõttu alatiseks määratud koostööd tegema? Teatud küsimustes on näha olnud lahkhelisid, kas need võivad kasvada suuremateks lõhedeks?

Ma arvan, et olulistes julgeolekuküsimustes teevad Balti riigid alati koostööd. Sarnaselt senisega jääb nende ühine hääl rahvusvahelisel areenil kõlama eriti sellistel teemadel nagu trauma, mälu, Atlandi-ülesed suhted, vajadus [reeglitel põhineva] rahvusvahelise koostöö järele.

Mõningad erinevused ja riiklikud huvid kerkivad esile riigiteadlaste mõistes pehmetes julgeolekuküsimustes nagu energia ja transport.

Erinevatest hoiakutest rahvusvahelises poliitikas meenub 2005. aasta, kui Läti muutus Venemaa suhtes leebemaks ning nende president otsustas sõita Venemaale ja osaleda Teise maailmasõja mälestusüritusel.

Siiski, suures plaanis on Balti riikidel rahvusvahelistes suhetes sarnane siht ja ma ei usu, et see tulevikus lahkneb. Ma arvan, et valmis tuleb olla eri nägemusteks isegi Venemaa suhtes, mõni riik võib otsida pragmaatilisemaid suhteid, aga sügaval sisimas ei saa kõrvale heita peamisi ajaloolisi narratiive, mis sündisid koos [Balti] riikidega. Seetõttu näen ma Balti koostöös suuri võimalusi.

Praegu käib Leedus väga tuline arutelu Istanbuli konventsiooni võimaliku ratifitseerimise üle. Eesti kiitis selle heaks mõni aeg tagasi. Kas Balti riigid suudavad panna seljad kokku ka sisepoliitilistes küsimustes ning olla väärtuste edendamisel naabritele eeskujuks? Kas näiteks Leedu võiks naabritega jagada oma kogemusi etniliste vähemuste lõimimisel?

Leedus on Istanbuli konventsiooniga minu hinnangul tehtud poliitilisi vigu. Nagu [ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee liige] Dalia Leinartė märkis, on see nagu Brexit: kui see juhtus, ei olnud paljudel Suurbritannia inimestel aimugi, mida see tähendab, kuid teema oli väga politiseeritud.

Inimestel on erinevad hirmud, nad tõlgendavad erinevalt mõisteid nagu „sugu“. Samuti klammerduvad nad traditsioonilise perekonna idee külge, tundes, et see on kuidagi ohustatud. Ma arvan, et olukorras on süüdi poliitikud, kel puudub poliitiline tahe konventsioon heaks kiita, aga ka laialt levivad väärtõlgendused ja ühiskonna lõhestumine. See on sisepoliitiline küsimus, mis tuleb Leedul endal lahendada, sama lugu on Lätiga.

Mis puutub vähemustesse, siis Eestil ja Lätil on ilmselgelt teistsugused probleemid kui Leedul. Siin võib leida mõningaid kokkupuutepunkte, sest kõigis riikides on näha Venemaa ja Venemaa meedia mõju, et kallutada vähemuste arvamust ning seeläbi laiendada oma mõjusfääri. Kõik kolm riiki seisavad silmitsi lõimumise ja Venemaalt pärineva desinformatsiooni küsimustega. Nad peavad mõtlema, kuidas vene keelt kõnelevad inimesed, Leedu puhul poolakeelne kogukond, paremini oma poliitikasse lõimida.

Ehk siis Balti riigid võiksid üheskoos paremini käsitleda Venemaalt pärinevat desinformatsiooni. Selle negatiivset mõju on juba näha. Näiteks Leedu poolakeelses kogukonnas valitseb laialdane vastuseis vaktsineerimisele ning see on seotud Vene meedia mõjuga. Sama lugu on soorollide küsimuses, aga ka rahvusvahelistes suhetes.

Praegu on Balti riikides, aga ka Põhjamaades, juhtivatel kohtadel rohkem naisi kui kunagi varem.

Jah, Leedus näeb lisaks Istanbuli konventsiooni ning mõistete nagu „sugu“ ja „sooline võrdõiguslikkus“ üle käivale tulisele arutelule naiste kasvavat mõjukust kõrgeimates võimukoridorides.

Vaatamata mõnedele konservatiivsetele hoiakutele olen ma selles küsimuses üsna optimistlik. Kui võrdlen Leedu 1980ndate ja 1990ndate alguse soolist võrdõiguslikkust [praegusega], näen, kuidas lõimumine Euroopa Liidu ja teiste Euroopa organisatsioonidega on positiivselt mõjunud.

Ühiskonna ja kultuuri eri tasanditel on toimunud muutused. Rahvusvahelised soolise võrdõiguslikkuse normid jõudsid Balti riikidesse ja tugevdasid naiste rolli ühiskonnas. Näeme edukaid naisi, kes aktiivselt mõjutavad akadeemilist kultuuri, tegelevad ettevõtlusega, töötavad politseis ja sõjaväes. Ehkki küsimus ei ole pelgalt selles, et näeme naisjuhte, sest mõnes väga konservatiivses kultuuris on teinekord naised juhtivatel kohtadel, aga nad käituvad nagu mehed. (Naerab.)

Olulistes julgeolekuküsimustes teevad Balti riigid alati koostööd. Sarnaselt senisega jääb nende ühine hääl rahvusvahelisel areenil kõlama eriti sellistel teemadel nagu trauma, mälu, Atlandi-ülesed suhted, vajadus [reeglitel põhineva] rahvusvahelise koostöö järele.

Kui palju sõltub riikide koostöö poliitikutest ja nende eesmärkidest, isiksustest?

Siin on põhimõtteline küsimus, kes üldse on välispoliitikas oluline, eriti ääremaadel või väikeriikides.

Balti riikide välispoliitikast kirjutatu põhjal võib järeldada, et juhtide isiksused ei pruugi nii suurt tähtsust omada. Loomulikult leidub siin erandeid, kuid väga sageli rõhutatakse väliseid tegureid: Balti riikidel on ühised huvid, neil on ühised ohud, nende huvides on koos töötada.

Siiski, isiksused on olulised, näiteks [endine Leedu president] Dalia Grybauskaitė. [Poliitikateadlane ja arvamusliider] Tomas Janeliūnas ja [poliitikateadlane] Aušra Park on kirjeldanud, kui oluline oli Grybauskaitė välispoliitika kujundamisel. Enne teda oli välisministeeriumil juhtroll, kuid ta püüdis välispoliitikat mõjutada ja ennast maksma panna. Alguses püüdis Grybauskaitė endisest Nõukogude sfäärist eemalduda ja ütles, et edendada tuleb suhteid ja partnerlust Põhjamaadega, selles suhtes võistles ta veidi Eesti presidendiga. Lõpuks ei olnud need mõjud sügavad.

On normaalne, et on uuritud alternatiive Balti koostööle. Leedus toimus 1990ndate alguses väga oluline välispoliitiline arutelu, kas keskenduda rohkem piirkondlikule koostööle, sealhulgas Balti riikidele, või vaadata rohkem Poola suunas. Kuid vaatamata kultuurilistele sarnasustele ja geograafilisele lähedusele ei olnud suhted Poolaga alati just kõige soojemad. Praegu on küll olukord teistsugune, kuid Poola konservatiivsuse vastuolu Euroopa normidega võib taas kord põhjustada probleeme Leedu ja Poola suhetes. Hoolimata võib-olla [Leedu presidendi] Gitanas Nausėda ja mõnede teiste huvidest luua tihedamaid suhteid.

Seega, kuigi isiksused on olulised, on palju olulisemad strukturaalsed tegurid: vajadus kuuluda Atlandi-ülesesse kogukonda, Euroopa Liitu, ühine ohutunnetus, ühised ajaloolised narratiivid, kogemused. Need tõukavad ratsionaalselt mõtlevad isikud koostööd tegema.

Kas Balti koostöö ajaloost on esile tõsta mõni särav edulugu või midagi, mis murendas Balti ühtsust?

Minu meelest oli [Balti koostöö] kuldajastu 1980ndatel ja 1990ndatel, sealhulgas Balti kett. Iseseisvuse taastamiseks oli väga selge tegevuskava ja ühine huvi. Kui kolm Balti riiki mõistsid selgelt, et nad soovivad Euroopa Liitu ja NATOsse pääseda, levis kiiresti rahvusvaheliste lepingute sõlmimine. Samuti tehti koostööd kaitseküsimustes: 1993. aastal asutati Balti rahuvalvepataljon, hiljem Balti õhuseiresüsteem ja Balti kaitsekolledž. Mõned poliitilised ja institutsionaalsed kehamid toimivad praegugi, kuid need ei ole enam nii olulised.

Seejärel saabus 1990ndate keskpaik ja suhete jahenemine. Leedus ja Lätis oli palju kadedust, kui Eesti kutsuti 1998. aastal Euroopa Liidu liikmelisuse läbirääkimistele. Seda ilmestab hästi tõik, et pärast 1997. aasta peaministrite kohtumist ei tehtud ühisavaldusi Balti riikide ühise koostöö kohta. See oli suhete madalpunkt.

2004. aastal (Balti riigid astusid üheskoos Euroopa Liitu ja NATOsse – toim) suhted soojenesid, kuigi kolmepoolse partnerluste veetlus vähenes. Riigid hakkasid aga tegema koostööd Euroopa Liidus, NATOs ja teistes rahvusvahelistes algatustes.

Järgmine läbimurre olid konfliktid, kui Venemaa hakkas taas agressiivselt käituma: 2008. aasta sissetung Gruusiasse ning 2013. ja 2014. aasta suur raputus Ukrainas. Ohud muutusid taas väga reaalseks ning tekkis vajadus vähemalt koordineerida reageerimist ja ohutaju.

Kuidas te näete Balti koostöö tulevikku? Kas see kasvab ja riigid saavad aina lähedasemaks või kõigub nagu seni?

Üks tegureid, mis võib kujuneda tihedama koostöö takistuseks, on väikeste riikide, ääremaade aeg-ajalt esile kerkiv soov saada tunnustust ja staatust. Nad soovivad suuremat austust, kui selleks on põhjust. Näiteks on Leedu varasemalt öelnud, et soovib olla regionaalne keskus, liider. Selliseid asju võib aeg-ajalt esile tulla ka tulevikus.

Siiski, kui vaadata suurte ajalooliste traumade kogemusi, leiab nii palju ühist, Balti riikide narratiivid on sarnased. Ma arvan, et olulistes julgeolekuküsimustes – ohud ja kaitse – koostöö toimib ega kao kindlasti kuhugi.

Nn pehmed julgeolekuprobleemid võivad aga osutuda keeruliseks ja isegi tekitada konflikti, kui näiteks Leedu soovib taas kord tõusta piirkondlikuks keskuseks või rohkem tähelepanu pälvida.

Oluline on ka see, kuidas maailm näeb Balti riike, meie identiteeti. Alates 1980ndatest ja 1990ndatest on selge, et Balti riike nähakse ühtsena. Kui USAs rääkida mõne välispoliitika eksperdiga, ei pruugi ta teada Balti riikide kultuurilisi ja poliitilisi erinevusi, neid nähakse ühe üksusena. See, kuidas teised Balti riike näevad, aitab samuti koostööle kaasa.

Te mainisite, et Balti riikidel on sarnane kultuur ja ajalugu, ühiseid traumasid ja ohud. Kuid kas leidub veel midagi, mis neid määratleb? Kas nad peaksid rohkem ühtselt rahvusvahelisel areenil nähtavad olema? Või on siiski kultuurilised erinevused liiga suured ning Eesti on mõneti Põhjamaa ja Leedu-Läti baltid?

Sageli keskenduvad riigiteadlased rahvuslike huvide tähtsusele ühiste huvide ülesehitamisel ning väidavad, et nende huvide saavutamiseks on võimalik ühendada kultuuri või ühiseid mälestusi. Kui on olemas ühine huvi, näiteks Venemaa ja julgeolek, siis saab lihtsasti käiku lasta ühised kultuurilised tunnused nagu Balti identiteet. Kui mitte, siis võib koondada erinevaid reaalseid või näilisi kultuurilisi tunnuseid, näiteks „põhjamaiseid“ identiteete.

Kuigi isiksused on välispoliitikas olulised, on palju olulisemad strukturaalsed tegurid: vajadus kuuluda Atlandi-ülesesse kogukonda, Euroopa Liitu, ühine ohutunnetus, ühised ajaloolised narratiivid, kogemused.

Mina huvitun ontoloogilisest julgeolekust ja mälu-uuringutest rahvusvahelistes suhetes ning kaldun toetama pikka vaadet, et riikliku julgeoleku huvide ülesehitust ning identiteediküsimusi ja ühiseid minevikukogemusi ei tohiks eraldada. Seetõttu väidan, et ühised ajaloolised kogemused ning sõdadevahelisel ajal ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist kujunenud koostööharjumus on loonud tugeva sideme, mis ühendab Balti riike – võib-olla mõnevõrra sarnaselt Beneluxi riikide koostööga pärast Teist maailmasõda.

Arvestades Balti riikide soovi vabaneda postsovetlikust identiteedist, ei pruugi minu arvamus, et just need postsovetlikud identiteedid võivad olla aluseks ühisosale ja ühistele tegevustele rahvusvahelisel areenil, väga populaarne olla.

Minu silmis on Balti riikide koostöö parim ja inspireeriv, kui Balti riigid toetavad inimõigusi ja demokraatlikke püüdlusi teistes endistes Nõukogude Liidu riikides, näiteks Valgevenes või Ukrainas. Kahjuks ei toeta Lääne-Euroopa entusiastlikult selliseid riike nagu Valgevene ega nende demokraatlikke püüdlusi, lääneriikide toetus on piiratud.

Selles võtmes võib ühises Balti postsovetlikus identiteedis näha hoopis edumeelset vedurit ning see annab Balti riikidele võimaluse olla Euroopas südametunnistus, kes kutsub üles tegutsema inimõiguste eest endistes Nõukogude vabariikides.