Diplomaatia vähenemine sõjaohu arvelt
Diplomaatilised möödalasud ja sõjaohu kasv on nähtused, mis on iseloomustanud viimaseid kuid maailmas. On meie kohustus jälgida ja analüüsida neid arenguid siit Eestist, sest pole kahtlust, et maailmas toimuv mõjutab aktiivselt Eesti julgeolekut. Loomulikult on selle numbri üheks fookuseks Venemaa, kuid ka Iraani suhted läänemaailma, eriti USAga.
Nii kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu Lääne järjekordsest šarmipealetungist Venemaale. „Lääne šarmipealetungi tähtsaim tegelane on USA president Donald Trump, kes peab oma presidendiaja või -aegade lõpuni kandma Venemaa stigmat. Eelmise aasta juulis Helsingis toimunud Trumpi ja Putini kohtumise sisust ei ole palju teada, kuid mõned teemad tulevad järjest kaudsel viisil välja,“ nendib Stoicescu.
Stoicescu artiklit kommenteerivad Karmo Tüür ja Vootele Päi.
Eesti endine suursaadik Türgis Marin Mõttus annab ülevaate Iraanist. „Oleks eksitav seostada Iraani üldistavalt usulise fanatismiga: vajadusel ollakse vägagi pragmaatilised,“ ütleb Mõttus. „Teherani tänavapilt suvel 2019 on karm ja hallivõitu, kuid mitte masendav. Siin on õpitud elama praeguse võimuga – või siis selle kiuste –, kasutades iga nappi võimalust, et sellel elul oleks mõte, maitse ja väärtus.“
Tartu Ülikooli doktorant Radityo Dharmaputra analüüsib Venemaa välispoliitikat Aasias. „Hiinat nurka surudes ei jäta USA talle kuigi palju muid võimalusi peale lähenemise Venemaale. Hiinale oleks Venemaa alternatiivne energiaga varustaja, kui kaubavahetus USAga peaks täielikult kokku kukkuma,“ kirjutab Dharmaputra.
Analüütik Sergei Suhhankin kirjutab Venemaa strateegilistest õppustest Tsentr. „Pidades silmas äsjaseid rünnakuid Saudi Araabia Abqaiqi ja Khuraisi naftarajatiste vastu, mille väidetavalt Iraani toel korraldasid Jeemeni huthid (liikumine Ansar Allah), on mitmed Venemaa eksperdid hakanud juba arutlema, kas sellised suured, kulukad ja tegelikult üpris kohmakad sõjalised õppused nagu äsjane Tsentr-2019 on ikka enam üldse ajakohased ja kas neid ei peaks optimeerima vastavalt sõja iseloomu muutumisele,“ märgib ta.
Uurijad Vladimir Sazonov ja Anton Paier kirjutavad Itaalia vasakpoolsete ajaloolistest sidemetest Venemaaga. „Kreml ei tunne Itaalias huvi üksnes vasak- ja paremäärmuslike poliitiliste jõudude vastu. Moskva sihtrühmaks on isegi liberaalid (nii vasak- kui parempoolsed) ja tsentristid, kellega Putini režiim on üritanud luua häid sidemeid, proovinud lausa koostööd teha,“ nendivad Sazonov ja Paier.
Hudsoni instituudi analüütik Richard Weitz kirjeldab USA poliitikat Arktikas.