Diktatuuri anatoomia: Ladina-Ameerika väljakutsed ja Venezuela

24. juulil 1783. aastal sündis Venezuela pealinnas Caracases mees, kellest sai Venezuela ja kogu Lõuna-Ameerika legendaarseim kangelane El Libertador ehk Vabastaja, kelle nimel tehakse Ladina-Ameerikas ajalugu tänapäevani. Jutt on Simón José Antonio de la Santísima Trinidad Bolívar y Palaciost, kes on rohkem tuntud kui lihtsalt Simón Bolívar.

Bolí­varide esivanemad pärinesid Baskimaalt aristokraatlikust perekonnast. Venezuelasse saabusid nad 16. sajandil. Pärast vanemate surma suundus noor Simón Hispaaniasse õpinguid lõpetama. Varsti sai kõrgelt haritud ja andekast noormehest, kelle taskuraamatuteks olid Montesquieu ja Adam Smithi teosed, üks Napoleoni hinnatumaid väejuhte. Hiljem juhtis ta mitmeid Hispaania koloniaalvõimu vastu suunatud ülestõuse praeguste Ladina-Ameerika riikide territooriumil (Venezuelas, Colombias, Panamas, Ecuadoris, Peruus ja ka tema järgi oma nime saanud Boliivias). Oma unistustes nägi end liberaaliks pidanud Bolí­var Ladina-Ameerika vastvabanenud riike ühinemas USAga sarnaselt revolutsiooniliseks föderatsiooniks. Suure killustatuse ning piirkondlike huvide prevaleerimise tõttu seda aga paraku ei juhtunud. Et Suur-Colombia vabariik¹ päästa ning koondada laialivalguv võim enda kätte (ajutiselt, nagu ta uskus), kuulutas Bolí­var end 1828. aastal diktaatoriks. Ka siin toimis Bolí­var prantslaste eeskujul: olukorras, kus demokraatia hakkas revolutsiooni pidurdama, haaras ta Napoleoni kombel ainuvalitseja rolli ja püüdis riiki valitseda omaenda soovide järgi, uskudes, et see on rahva ja riigi huvides. Selline käitumine vihastas aga tema oponente ning leidis aset terve rida ülestõuse, sh ka Venezuelas, mis lõpuks sundisid Bolí­vari presidendi kohast loobuma. Ta üritas põgeneda Prantsusmaale.

Teistest vaenlastest ette jõudes kustutas aga tuberkuloos tema eluküünla, mida ei suutnud teha isegi vaenlaste poolt varem sooritatud atentaat…

Kuid mis on pistmist üle kahesaja aasta tagasi sündinud mehel Ladina-Ameerika tänapäevaga? Hämmastavalt palju!

Nn Bolí­vari revolutsioon või pigem selle sotsialistlik interpretatsioon elab edasi ning on arenenud ideoloogiaks ja massiliikumiseks; karismaatilisi liidreid kummardatakse Ladina-Ameerikas ka tänapäeval ning nagu varasematelgi aegadel toetub autokraatlik riigikord vaesematele rahvamassidele, kes populistlikke „vaeste eest” seisvaid liidreid kirglikult toetavad.

Tänapäevane lääne ühiskonnaraamistik oleks nagu tõmmatud seisuslike feodaalsuhete peale, seadustes tagatud kodanikuõigused ja võrdsus on tihtipeale fiktsioonid.

Tänapäeval on Ladina-Ameerikas olemas ka mees, kes on end kuulutanud Bolí­vari järglaseks ning peab USA imperialismi ja majandusliku ekspansiooni vastu ristisõda. 28. juulil 1954. aastal kooliõpetajate peres sündinud vastuoluline, kuid vaieldamatult karismaatiline endine Venezuela punane barett ehk eriväelane ja praegune president Hugo Rafael Chávez Frí­as on USA-le valmistanud vaata et rohkem peavalu kui kunagi suutis seda teha Nõukogu Liit Kariibi mere basseinis, mida loetakse geostrateegiliselt siiani USA nn pehmeks kõhualuseks.

Miks siis ühe keskmise suurusega Ladina-Ameerika riigi tegevus nii palju negatiivset resonantsi tekitab? Selleks on vähemalt neli peamist põhjuste kogumit, millel peatume allpool.

Ladina-Ameerika eripärast

Ladina-Ameerika riikidel on palju ühist kultuurilises plaanis: kuni viimase ajani on kõikjal domineerinud Pürenee poolsaare kolonistid ning hispaania keel (Brasiilias portugali) on olnud kujuteldavaks nabanööriks endiste emamaadega. Ühtsus sotsiaal-majanduslikus ja poliitilises kontekstis on aga küsitav, kuna majanduslik ning klassistruktuur erineb riigiti võrdlemisi palju. Mõningaid üldistusi on siiski võimalik teha. Alustada tuleks ilmselt sellest, et kogu Ladina-Ameerikat iseloomustab sõjalise diktatuuri (nn huntade) traditsioon, tugev sotsiaalne ebavõrdsus, poliitilise spektri raames pendeldamine ja eliidi äärmine populism.

Ladina-Ameerika, mis on suurim kristluse kants maailmas, tragöödia ei seisne selles, et ta on kõige vaesem, vaid selles, et kohalik ühiskond ja poliitiline süsteem on inimese suhtes kõige ebaõiglasemad, vähemasti õhtumaade kontekstis.

Tänapäevane lääne ühiskonnaraamistik oleks nagu tõmmatud seisuslike feodaalsuhete peale, seadustes tagatud kodanikuõigused ja võrdsus on tihtipeale fiktsioonid, mis jäävad traditsiooniliselt välja kujunenud perekondlike positsioonide varju. Päritolu on jätkuvalt Ladina-Ameerikas määrav argument ühiskondlikus hierarhias. Tugevad kontrastid leiab linnade ja maapiirkondade vahel, ülirikaste ja ülivaeste vahel, sõna ja teo ning normide, seaduste ning reaalsuse vahel. Peamisteks ohtudeks piirkonna riikidele on organiseeritud kuritegevus, sh narkokaubandus, relvade smugeldamine ja rahapesu, samuti terroristlike organisatsioonide tegevus, riikliku kontrolli alt väljas maa-alad ning halvasti valvatud piirid. Riigisisene sidusus on samuti nõrk peaaegu kõikidel Ladina-Ameerika maadel.

Samal ajal on julgeolekupoliitiliselt Ladina-Ameerika riikide peamine probleem olnud seotud hoopis oma territoriaalse terviku säilitamisega, kusjuures oluline osa on olnud Argentina ja Brasiilia geostrateegilisel vastasseisul. Selle probleemi lahenduseks on loodud mitmeid regionaalse koostöö organisatsioone, millest olulisemad on vahest Mercosur² ja CAN (Comunidad Andina de Naciones – Andide Riikide Ühendus, Boliiviat, Colombiat, Ecuadori ja Peruud liitev vabakaubandusühendus – toim.).

Olukorras, kus demokraatia hakkas revolutsiooni pidurdama, haaras Bolívar Napoleoni kombel ainuvalitseja rolli

Võib ju muiata Cháveze 21. sajandi (sotsialistliku) revolutsiooni üle, sest selles pole ei tõsiselt argumenteeritud ideoloogiat ega järjekindlust, kuid selline „visionäärlik lootus” suudab mobiliseerida massid ja leiab toetajaid ka vasakpoolsetes ringkondades väljapool Ladina-Ameerikat. Miks see nii on? Võib-olla sellepärast, et kolmainsus – demokraatia, seaduse ülimuslikkus ja sotsiaalne õiglus, mida me Läänes harva eraldi komponentideks lahkame – tahaks Ladina-Ameerikas juurutamist, nagu paljud arvavad, kindlas järjekorras: 1) seaduste ülimuslikkus, 2) sotsiaalne õiglus ja võrdsus ning alles siis 3) demokraatia. Sealjuures ei võeta ühtki neist printsiipidest siin eriti tõsiselt.

Lääne probleem vis-à-vis Ladina-Ameerika seisneb aga selles, et pole ühtset läbimõeldud ja usaldusväärset poliitikat ei regiooni ega sinna kuuluvate riikide suhtes. Poliitika kõigub eitamisest ja isoleerimiskatsetest kooseksisteerimispüüdluste ning otsese finantsilise ja poliitilise toetuseni välja: selline asjade seis peegeldab muidugi vasak- ja parempoolse poliitilise spektri maailmavaatelist mitmekesisust ja vastuolu Euroopas ja maailmas laiemalt. Paraku on lääne poliitika piirkonnas siiani olnud eelkõige päevapoliitiline ja ressursikeskne. Samal ajal on just Ladina-Ameerika Euroopa Liidu, aga ka USA enesestmõistetav partner maailmas³, seda nii väärtuste, kultuuri, keele kui ka demokraatlike püüdluste poolest. Lõppude lõpuks on ju Ladina-Ameerika riigid nagu Euroopa Liitki multilateraalse maailmakorra tulised pooldajad. Ka ajalooliselt ega geograafiliselt pole Ladina-Ameerika Euroopa ega ka Lääne identiteeti laiemalt siiani kunagi otseselt ohustanud ja seega pole Ladina-Ameerika kunagi olnud ka Euroopa nn „teine”⁴, mis peaks suhtluse selle piirkonnaga justkui märksa lihtsamaks tegema.

Kahjuks on EL, USA ja Ladina-Ameerika riikide tohutu koostööpotentsiaal jäänud siiani paljuski realiseerimata, näiteks ELi ja Mercosuri vabakaubanduslepingu jõustumine lükkub aina kaugemale tulevikku. Loodus tühja kohta ei armasta ja mitmed Ladina-Ameerika riigid on üha enam vajumas populistlikku autoritaarsusesse ning otsivad ähmasemate põhimõtetega partnereid.

Alljärgnevalt on toodud välja neli põhjuste kogumit, mis asetavad Venezuela, aga ka kogu piirkonna sotsiaalmajandusliku ja julgeolekupoliitilise arengu globaalsesse rahvusvaheliste suhete konteksti. Need kogumid on omavahel tihedalt läbi põimunud ja neid ei ole võimalik reaalsuses üksteisest eraldada. Käesoleva artikli raames vaadeldakse neid eraldi vaid analüüsi parema struktureerituse seisukohast.

Globaalne kontekst

Mitmest piirkonna riigist on saanud oluline demokraatia edendamise takistaja maailmas, (USA-vastaste) autoritaarsete jõudude koondaja ja ebademokraatlike režiimide finantsiline toetaja.

Esimest korda pärast Berliini müüri langemist on iseseisva riigi liider avalikult kuulutanud sotsialistliku orientatsiooniga Bolí­vari revolutsiooni oma riigi peamiseks poliitiliseks eesmärgiks; mitmed piirkonna riigid on seda teinud laiemalt afišeerimata. Naftadollaritel⁵ loodud uus made inVenezuela 21. sajandi sotsialism tundub olevat 20. sajandil eksiteed läinud idee reinkarnatsioon, kuid osa nafta eest saadavatest tuludest või nn naftadollaritest läheb toetusteks teistele „sotsialismi” ehitavatele riikidele ja liitlastele. Näiteks 53 000 barrelit naftat läks turuhinnast märksa odavama hinnaga Kuubale, mille eest saadi vastutasuks meditsiinilist personali, sportlastele treenereid, õpetajaid jt kvalifitseeritud spetsialiste. Tulemuseks oli 60% toetus Chávezele vaesemate seas viimastel presidendivalimistel. Paraku ei too nn kliendisotsialism isegi mitte inimväärset äraelamist, vaid hingejäämise piiril vaakumise, kuid tänutunnet oskab president enda vastu oskuslikult kasvatada.

Üks Cháveze lemmikideid on valitseda Ladina-Ameerikat energia (sund)integratsiooni abil.

„Ta on üks neist, kes on osutanud imperialismile aastaid vastupanu ja kaitsnud oma riigi ja teiste Ladina-Ameerika riikide huve,” ütleb Iraani president Mahmoud Ahmadinejad, andes Chávezele üle Iraani kõrgema riikliku autasu. 2006. aastal juulis Venemaal visiidil olles ta sai uhke vastuvõtu osaliseks ja hankis oma riigile 24 moodsat hävitajat Suhhoi SU-30 MK2, 53 sõjaväekopterit, leppis kokku Kalašnikovi automaatide tehaste rajamise Venezuelasse, kuhu oli juba enne tarnitud 300 000 sellist relva, 5000 Dragunovi snaiperpüssi ja muid käsitulirelvi „kaitseks USA invasiooni eest”. Mõningatel andmetel müüs Venemaa Venezuelale ka viis diiselallveelaeva Projekt 636 ja ehitab lähitulevikus veel neli uuema põlvkonna diiselallveelaeva Projekt 637 Amur.

Chávez peab kellele „headuse”, kellele „kurjuse telje” riike oma naturaalseteks partneriteks võitluses globaliseerumise ja USA imperialismiga, kelle mõju ta ei ürita kärpida mitte ainult maailma eri nurkades vaid ka Venezuela naftaväljadel. Neist olulisim on Orinoco vöönd, kus võib asuda maailma suurim naftamaardla. Väljaspool riiki on mitmed tembeldanud ta autoritaarseks rahvuslaseks, nagu näiteks ka Gamal Abdul Nasseri, teised kõrvutavad teda aga populist Alberto Fujimoriga. Kuidas see ka ei oleks, on presidendi juhtimisel, alates paberivabriku Venepal natsionaliseerimisest 2004. aastal, Venezuelas pidevalt tugevnenud sotsialistlik (kesk)majandus ja 2007. aastal sai alguse kogu naftatööstuse renatsionaliseerimine⁶. Olgu lisatud, et tänaseks on Heritage Foundationi majandusliku vabaduse indeksis Venezuelal 152. koht 157 uuritud riigi seas, kuid naftadollaritega subsideeritud vaesed tunnevad, et nende elu on paranenud.

Natsionaliseerimisele kuulub ka muu energiamajandus nagu elektri tootmine, mis kombineeritult rahaliselt minimaalsete, kuid propagandistlikult pompoossete sotsiaalkorterite ja koolimajade ehitamise ning lühikeste teelõikude pidulike avamistega loob tunde, nagu hoolitseks president eelkõige rahva heaolu eest.

Regionaalne kontekst:

piirkondliku vasakpopulistliku (USA-vastase) koalitsiooni loomine Venezuela eestvedamisel Georg W. Bushi administratsiooni üks peamistest USA julgeoleku suurendamise initsiatiividest oli mäletatavasti naftasõltuvuse vähendamine ebastabiilsest Lähis-Idast ja pikaajaliste kokkulepete sõlmimine alternatiivsete energiarikaste piirkondade ja/või riikidega. Ladina-Ameerika on kindlasti üks neist. Venezuela on viies naftaeksportöör maailmas ja siiani olnud ka suuruselt viies USA naftatarnija. Kuid suhted Ladina-Ameerika ja USA vahel on alati olnud vastuolulised – armastusest vihkamiseni on teadupoolest vaid üks samm. USA Iraagi-invasioon vaid tugevdas Ladina-Ameerikas USA imperialismi militaristliku iseloomu halvimaid stereotüüpe, mis omakorda halvendas veelgi USA ja USA suurkorporatsioonide ja firmade mainet piirkonnas.

Üks Cháveze lemmikideid on hõlmata oma nn naftadiplomaatia kaudu energianäljased ja kiiresti kasvavad Brasiilia ja Argentina, aga ka Boliivia, ja valitseda Ladina-Ameerikat energia (sund)integratsiooni abil.

(Muide, regionaalse julgeoleku kontekstis võime tõmmata siit huvitava paralleeli energiasõltuvuses vaevleva Euroopaga. Eks ole siingi lõpuks hakatud teadvustama, milliseks võib osutuda sellise sõltuvuse hind ja kui kiirelt võib energiasõltuvusest areneda poliitiline sõltuvus ressursside toel tugevneva Venemaa välispoliitika survel).

Slummides on vaestel vähemalt kolm tsivilisatsioonilist vajadust: elektripirn pea kohal, telekas nurgas ja mobiililaadija auk seinas.

Sellel otstarbel on visandatud mahukaid naftaabipakette⁷, aga ka näiteks hiiglasliku gaasitorustiku ehitusprojekt, mis algaks Maracaibost põhjas ning kulgeks lõunas Patagooniani välja⁸. Antud kontekstis ei ole siiski piisavalt selge, kas ressursside olemasolu on USA-vastase koalitsiooni liikmesuse eeltingimusi, sest peale ranna, päikese, inimeste ja sotsialistliku ideoloogia pole näiteks Kuubal eriti mingeid ressursse.

Täna võib veel optimistlikult väita, et Chávez ei ole diktaator, kuid riigi autokraatlik suundumus on selgelt näha ja see üha tugevneb. Juba 1999. aastal ehk aasta pärast tema valimist presidendiks muutis ta Venezuela siiani enam-vähem toiminud klassikalist mitmeparteisüsteemi asendades selle mudeliga, mille aluseks on presidendi otsesuhe rahvaga. Kahekojalisest kongressist sai ühekojaline rahvuslik assamblee, mille liikmeteks on pärast opositsiooni ebaõnnestunud valimiste boikotti 2005. aastal jäänud vaid Cháveze pooldajad. Ent boikott oli tingitud opositsiooni lootusetust olukorrast osaleda valimistel ausa poolena, mistõttu peeti paremaks valimiste legitiimsuse vaidlustamist. Vabale meediale esitatud piirangute tõttu muutus opositsiooni seisukohtade avaldamine võimatuks. Näiteks populaarne sõltumatu telekanal RCTV suleti valimiste eel ainult sellepärast, et seal avaldati presidendi arvamustest lahknevaid poliitilisi seisukohti. Demokraatiale iseloomulikud kontrolli- ja vastukaalumehhanismil põhinev süsteem on peaaegu hävitatud, sest nii kõrgem kohtumõistmise tribunal, peaprokuröri ametipost ja ka relvajõud – kõik on presidendi isikliku kontrolli all. Konstitutsiooniga kehtestatud föderaalne riigistruktuur on pideva keskvõimu tugevdamise teel de facto hävitatud. Presidentaalne riigikorraldus, mille puhul riigipea on ühtlasi ulatuslike volitustega valitsusjuht ja armee ülemjuhataja, on iseloomustanud Venezuelat nagu enamikku teisigi Ladina-Ameerika riike muidugi nende loomisest peale. Venezuela on aga selles astunud sammu edasi, andes presidendile õiguse kehtestada parlamendist mööda minnes ka dekreediga seadusi ning asendades seadusliku ja täidesaatva võimu lahususe riigipea täieliku suveräänsusega. Seega ei sõltu tõik, kas riigipeast saab diktaator, enam poliitilisest süsteemist, vaid presidendi tahtest.

„Bolí­vari revolutsiooni” oht seisneb ka selles, et sellega püütakse luua riigist endiste ja teenistuses olevate sõjaväelaste moodsat superkorporatsiooni, kus kuulekas enamus on alati riigijuhi poolt ja tema poolt juhitud⁹. Sellise poliitika tagajärjel on paljude tsiviilametite eesotsa tõusnud sõjaväelased või sõjaväereservi liikmed, kes on presidendile lojaalsed. Niinimetatud rahvuslik reserv ja territoriaalkaardivägi ei allu demokraatlikule tsiviilkontrollile, vaid on presidendi käepikendus riigi eri piirkondades. Pärast 1999. aasta majanduslikku kriisi või õigemini seda ära kasutades laiendati Venezuela sõjaväelaste volitusi veelgi. Nad ei pidanud olema mitte ainult rahva kaitsjad, vaid nüüd koguni rahva teenrid, nagu nägi ette kriisi ületamiseks koostatud „Plan Bolí­var 2000”. Samal ajal pidi nn Miranda plaan erru minevaid sõjaväelasi sotsiaal-majanduslikult toetama, et vähendada käärimise võimalust. 2006. aasta valimistel mängis nn Comanda Miranda juba olulist rolli, vastutades koos teenistuses olevate sõjaväelastega korra eest valimisjaoskondade ümber, kohati aga ka sees.

Tavaliselt süüdistab populistlik valitsus rikkaid selles, et riik on vaene, ning üritab kosmopoliitidest rikkad vastandada rahvuslikult mõtlevatele vaestele massidele.

Cháveze välispoliitiliseks visiitkaardiks on saanud antiamerikanism ja antiglobalism, samal ajal on häbenematult edendatud ka liitlassuhteid Kuuba, Iraani, Sudaani, Zimbabwe, Põhja-Korea, Valgevene ja Venemaaga. Teadupoolest kuulus president Cháveze sõprade hulka ka Iraagi endine diktaator Saddam Hussein. Seega pretendeerib Venezuela vähemalt läänepoolkeral USA-vastase koalitsiooni liidristaatusele, sealhulgas Colombia partisanide toetamise ja USA jõupingutuste murendamise kaudu nn Põhja- ja Lõuna-Ameerika vabakaubandustsooni loomisel (Free Trade Area of the Americas). 2006. aastal, viimase presidendivalimiste kampaania ajal, mis toimus loosungi all „por amor” ehk „armastuse nimel”, teatas president, et 2007. aasta 1. maist peatab Venezuela koostöö selliste USA imperialismi kontrolli all olevate rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Maailmapank ja Rahvusvaheline Valuutafond.

Ideoloogiline kontekst

Marksistliku ideoloogia reanimeerimise ja populismiga kombineerimisega demokraatia alternatiivina Ladina-Ameerikas kaasneb turumajandusest loobumine, stagnatsioon, ressursside eksproprieerimine ja see kõik ohustab riiklikku ja piirkondlikku stabiilsust.

Cháveze presidentuur on kokku langenud ajaga, mil USA (ja sellega paraku ka USA poolt jõuliselt edendatud demokraatia idee) populaarsus maailmas on rekordmadal, Hiina majanduslik kasv erakordselt kiire ja juba aastaid jätkusuutlik, Venemaal võimul semiautoritaarne võim ning naftahinnad maailmaturul äärmiselt kõrged. Cháveze ajastul on aset leidnud Ladina-Ameerika demokratiseerimise kolmanda laine raugemine. Kuigi maailmarevolutsioon à  la Trotski, Lenin ja Stalin on ammu läbi kukkunud, siis piirkondlikus kontekstis unistatakse mõningates Ladina-Ameerika riikides sellest siiani.¹⁰

Cháveze populismi¹¹ ja ideoloogia segu on absurdne, kuid annab ometi miljonitele põliselanikele ja slummide vaestele (nagu bolševism omal ajal) peagi saabuva üldise heaolu lootuse. Cháveze ideoloogia on äärmiselt vastuoluline ja ajalooline järjepidevus à  la Chávez on hämmastav: Jeesus Naatsaretist¹², Simón Bolí­var ja Hugo Chávez ning alles siis kuskil episoodides Lenin, Marx, Castro, Guevara. Seejuures ühendab ajaloo kolme suurkuju Cháveze arvates ei miski muu kui võitlus sotsiaalse õigluse, klassivõrdsuse ja inimõiguste hüvanguks…

Üks moodsa autoritaarsuse ja demokraatia paradokse on see, et demokraatlikult saab vastu võtta sügavalt demokraatiavastaseid seadusi.

Ühest küljest toetub Ladina-Ameerika populism tervikuna uutele tehnoloogiatele ja televisioonile. Slummides elavatel vaestel on vähemalt kolm tsivilisatsioonilist vajadust: elektripirn pea kohal, telekas nurgas ja mobiililaadija jaoks auk seinas. Seejuures ei ole populismi triumf piirkonnas seotud ei piirkonna inimeste loomuse ega ilmselt kuigivõrd ka ajalooga – tal lihtsalt puuduvad alternatiivid.

Piirkondlikus kontekstis võib õigustatult rääkida siiski kahest omavahel konkureerivast vasakpoolsest arengumudelist: sotsiaaldemokraatlikud Lula da Silva Brasiilia, Verónica Bachelet’ Tšiili ja Tabaré Vázqueze Uruguay ühest küljest ning teisest küljest Kuuba kõrvale kerkinud radikaalsemad populistlikud ja rõhutatult anti-imperialistlikud Cháveze¹³ Venezuela, Evo Moralese (kes on end nt nimetanud USA halvimaks õudusunenäoks) Boliivia, Rafael Correa Ecuadorist ja võib-olla ka comeback’i teinud endise marksistliku geriljero Daniel Ortega Nicaragua.

Viimastele esile kerkinud liidritele on omane teatud määral kapitalismipõlgus ja usk, et riik peab oma majandusse suuremal või vähemal määral sekkuma, et oleks võimalik heaolu ka vaesemate kasuks poliitilise toetuse eest ümber jagada. Samal ajal presenteeritakse olulisi poliitilisi otsuseid tihtipeale osana pikaajalisest kangelaslikust võitlusest USA vastu, ressursside natsionaliseerimise eest, vaeste olukorra leevendamiseks vms. Seega süüdistab populistlik valitsus tavaliselt rikkaid selles, et riik on vaene, ning üritab kosmopoliitidest rikkad vastandada rahvuslikult mõtlevatele vaestele massidele. Populistlik ja reeglina vasakpoolne juhtkond on Ladina-Ameerikas viimastel aastatel välja vahetanud parempoolsed USA-sõbralikud valitsused, kui viimased ei ole suutnud kiirelt elamistingimusi parandada ja pole olnud nõus laenama, et vaesematele kihtidele rikkust poliitilise toetuse eest ümber jagada. Makromajanduslik populism toob aga kaasa inflatsiooni tõusu ja mitteturumajanduslikud meetmed, mis häirivad investoreid ega suuda pikas perspektiivis toetada majanduse arengut. Nii võibki päris suure tõenäosusega väita, et vasakpopulistlikud valitsused kaotavad oma populaarsuse ning vahetatakse taas välja parempoolsete poliitiliste jõudude poolt, kui selleks ajaks pole riigis kehtestatud diktatuur, mis seda ei võimalda.

Cháveze Bolí­vari revolutsiooni juurideoloogia bolí­varism hakkas arenema pärast Cháveze võimuletulekut 1998. aastal. See põhineb mingil määral Bolí­vari ideede sotsialistlikul interpretatsioonil¹⁴. Cháveze bolí­varismi deklareeritud eesmärkideks, millest on täidetud vaid tühine osa, võib eelkõige pidada vaesuse vähendamist, osalusdemokraatia¹⁵ edendamist, nafta- ja gaasitulude õiglast jaotust, antiimperialismi ehk majanduslikku iseseisvust ja isemajandamist, patriotismi kasvatamist ja korruptsiooni ohjeldamist.

Autoritaarsetes tingimustes muutub võitlus korruptsiooni vastu deklaratiivseks.

Bolí­vari revolutsioon, mida Chávez asus eriti hoogsalt propageerima pärast 2000. aasta riigipöördekatset, peaks bolí­varismi sotsialistlikud ideed Venezuelas ellu rakendama ja selleks on loodud ka Viienda Vabariigi Liikumine (Movimiento V /Quinta/ Republica, MVR). MVR on klassikalise partei ja liikumise sümbioos, mille ühte või teist dimensiooni rakendatakse sõltuvalt vajadusest. Liikumise lõi Chávez, kuid pärast võitu viimastel presidendivalimistel on MVR alustanud transformatsiooni Venezuela Ühinenud Sotsialistlikuks Parteiks. Kuna opositsiooni boikoteeritud parlamendivalimistel 2005. aastal võitsid selle liikumise toetajad 114 kohta 167st, siis on alust arvata, et juba praegu võime Venezuelas rääkida sisuliselt üheparteisüsteemist. Siiski peamiselt kesk- ja suurema ettevõtluse huvisid esindanud presidendikandidaat Manuel Rosales sai sellistes tingimustes viimastel presidendivalimistel üllatavalt palju hääli.

Nagu iga revolutsioon ei saa ka Bolí­vari revolutsioon eksisteerida ilma välisvaenlase kuvandita ja nagu iga revolutsioon nii lubab ka Bolí­vari revolutsioon, et tegemist on ajutiste raskustega, mis toovad õitsva tuleviku. Vaenlased on USA, Maailmapank, globaliseerumine, regionaalsed kaubandusrežiimid, välisinvesteeringud või lääne suurfirmad, kes kohapeal äri teevad. Kohalik opositsioon tembeldatakse kindlasti välisvaenlase käsilaseks (nt Rosales Venezuelas). Deklareeritakse, et rahvuslike otsustega, see tähendab mikromajanduslikult, on lahendatavad makromajanduslikud globaalsed probleemid nagu vaesus jms.

Energiakontekst: energiaressursside kasutamine välispoliitilise instrumendina Ladina-Ameerikas ja laiemalt

Vasakpopulistlike ideede õitseng riigis mõjutab loomulikult ka Venezuela ja teiste piirkonna sellise arengusuunaga riikide tegevust välispoliitilisel areenil, kus peamiseks postulaadiks on võitlus Saatana ehk G. W. Bushi juhitud USA vastu ja alternatiivide pakkumine USA-kesksetele või -meelsetele projektidele riigi sees, piirkondlikult, aga ka globaalselt. Cháveze “naftadiplomaatia” on vastukaaluks, nagu ta ise väidab, neoliberalismile ja neokolonialismile piirkonnas, kuid ka väljaspool seda. “Kui USA tahab oma naftatarneid mitmekesistada, siis miks ei võiks Venezuelal olla lubatud mitmekesistada oma kliendipaletti samal alusel”, arvab näiteks Mazhar al Shereidah, Iraagis sündinud naftamajandusteadlane ja juhtiv ekspert Venezuela nafta alal.

Venezuela energia(välis)poliitikast saab hea ülevaate, kui kaardistada piirkondlike visiitide kõrval president Cháveze viimase aja välisvisiidid: Põhja-Korea, Kuuba, Iraan, Süüria, Valgevene, Zimbabwe ja Venemaa on vaid mõned näited. Mais 2006 toetas Chávez Iraani tuumaenergia programmi ja kinnitas, et sel pole mingit pistmist tuumarelva loomise sooviga. Venezuela – Venemaa – Iraani naftatelje teemadel spekuleeritakse samuti juba mõnda aega.

2007. aasta märtsis kirjutati Venezuela ja Valgevene vahel alla leping luua ühine investeerimisfond, kuhu Chávez lubas investeerida 500 miljonit USA dollarit. Eelmisel aastal sai Hiina OPECi riikidelt vaid 150 000 barrelit naftat päevas, Chávez lubas müüa Hiinale aga üks miljon barrelit päevas aastaks 2012 (praegu tarnib Venezuela maailmaturule eri andmetel 2,7–3,3 miljonit barrelit naftat päevas ja see number ilmselt kasvab).

1. mail, kui jõustus Cháveze naftaettevõtete riigistamise seadus, mis viidi ellu loosungi all “kodumaa, sotsialism või surm”, lubas president, et avatud investeerimisvõimalus naftatööstusse on minevik. Seadus puudutas otseselt järgmisi firmasid, kelle investeeringud Venezuela majandusse küünivad miljarditesse dollaritesse: Conoco Phillips, Chevron, Exxon Mobil, BP, Statoil ning Total.

Ladina-Ameerika tulevik: kas autoritaarsuse asendab totalitaarsus?

Üks moodsa autoritaarsuse ja demokraatia paradokse on see, et demokraatlikult saab vastu võtta sügavalt demokraatiavastaseid seadusi, piirates või pikemas perspektiivis hävitades demokraatialätte. Nii on juhtunud Euroopas ja nii on juhtunud ka Ladina-Ameerikas. Näiteks Venezuelas on seadusandjad vastu võtnud „konstitutsiooniparandused”, mis lubavad Chávezel rahva palvel presidendiks edasi jääda,¹⁶ aga ka näiteks “neopopulist” Fujimori ümberkorraldused kohe pärast võimuletulekut Peruus olid näiliselt läbi viidud rahva tahtel ja demokraatia parimate traditsioonide kohaselt.

Teine moodsa autoritaarsuse paradoks seisneb selles, et autoritaarsetes tingimustes muutub võitlus korruptsiooni vastu deklaratiivseks ja selle varjus rakendatakse ja juurutatakse muid ebademokraatlike otsuseid. Naftadollarite voog loomulikult vaid süvendab korruptsiooni. Transparency International Corruption Perceptions Index paigutab Venezuela 130. kohale 150 uuritud riigi seas, millega Venezuela on Ladina-Ameerikas kolmandal kohal pärast enim korrumpeerunud Haitit ja Paraguayd.

Mõningate Ladina-Ameerika valitsuste välispoliitiline tegevus puudutab otseselt Eesti liitlaste ja naaberriikide käekäiku, seega ka meie oma.

Kolmas moodsa autoritaarsuse (ja ka vaesuse) paradoks seisneb selles, et enamik naftarikkaid riike on autoritaarsed ja vaesed ning mitmete uuringute järgi on rikkalike maavarade olemasolu (eelkõige nafta) osutunud hoopis takistuseks demokraatliku heaoluriigi ehitamisel ning korruptsiooni, vägivalla ja kihistumise allikaks.

Veel üheks Ladina-Ameerika populistlike režiimide, kuid ka laiemalt autoritaarsusesse kalduvate režiimide iseloomulikuks jooneks on pidev seadusandluse „lihvimine” ja selle kaasajastamine vastavuses uue olukorra, uue poliitika ning uute aegadega. Kasutatakse kas vanade demokraatlike institutsioonide fassaadi või luuakse „rahva tahtel” uusi kloone. Taas koguvad populaarsust utoopilised „rahvademokraatia”, „inimnäoga kapitalism”, „arenenud demokraatia”, „demokraatlik sotsialism” jms, mida Venemaa presidendi ühe võimaliku järeltulija sõnade järgi hakati läänes nimetama „juhitavaks või suveräänseks demokraatiaks”.

Seejuures on traditsiooniline poliitiliste parteide osavõtt poliitikas marginaliseerumas, selle asemel ilmuvad areenile kõikvõimalikud rahva- ja noorteühendused ning liikumised (nagu nt need, kes ründasid häbematult Eesti esindust Moskvas ning Eesti, Rootsi ja Suurbritannia saadikut). Sellepärast oligi üks president Cháveze peamistest postulaatidest inauguratsioonikõnes nn puntofijismo tõrjumine Venezuela tänapäeva poliitikast¹⁷.

Selge on igal juhul see, et Ladina-Ameerika arengus on hetkel käimas taas ajalooline murre, mida iseloomustab 80ndate aastate poliitilistest ja majanduslikest mudelitest loobumine. Neoliberaalne ja vabakaubanduslik arengumuster, mis samuti tuntud Washing­toni konsensuse nimetuse all, mureneb, andes järk-järgult järele revisionismile, mille peamisteks läbiviijateks on populistliku retoorika ja antiamerikanismiga silma paistvad poliitilised figuurid. Selline protsess, mille käivitas eelkõige rahvamasside sotsiaalne rahulolematus ja eliidi suutmatus võtta endale sotsiaalne vastutus, annab märku, et arengusuutlik konsolideeritud demokraatia pole mitmetes piirkonna riikides tänini juurdunud. Kujutelm, et piisab demokraatlikult valitud võimust ja majanduse liberaliseerimisest ning kõik vanad probleemid kaovad nagu võluväel, ei ole Ladina-Ameerikas reaalsuse tuleproovile vastu pidanud. Demokraatia ei pruugi kohe kaasa tuua majanduslikku õitsengut, nagu näitab ka Ida-Euroopa ja endise NSVLi kogemus¹⁸.

Kolmas demokratiseerumislaine, mis pühkis minema sõjalised huntad Ladina-Ameerikas, võimaldas elanikkonnal samal ajal ka oma sotsiaalset rahulolematust valitsuste ja presidentide demokraatliku vahetamise kaudu jõuliselt demonstreerida. Traditsiooniline konservatiivne ja läänemeelne eliit hääletati maha ja selle asemele tõusid vasakpoolsemad ja sotsiaalsele võrdsusele ja ümberjagamisele orienteeritud uue põlvkonna liidrid.

Kuuba oli valge vares, kes kopeeris nõukogude tüüpi kommunismi ega sobitunud Ladina-Ameerika konteksti.

Nende seas oma aktiivsuse ja vaenuliku retoorikaga silma paistev Chávez on käivitamas Ladina-Ameerikas uut diktatuurimudelit. Senini on sealseid diktatuure iseloomustanud ideoloogiavälisus ning sõjaväelased on oma võimuhaaramist ja autoritarismi õigustanud korruptsioonivastase võitlusega, kuritegelike jõukude ohuga demokraatiale, usurpaatori tagandamisega. Igal juhul on diktatuuri esitletud ajutise meetmena, lubatud olukorra normaliseerudes tagasi pöörduda demokraatia juurde. Kuuba oli selles mõttes valge vares, kes kopeeris nõukogude tüüpi kommunismi ega sobitunud Ladina-Ameerika konteksti. Chávezel paistab aga olevat suurem mõju kogu Ladina-Ameerika poliitilisele süsteemile ja demokraatia allakäik Venezuelas on nakatamas ka naaberriike. Tema eeskujud lähendavad teda pigem Euroopa 20. sajandi totalitaarsete režiimidega. Rõhutab ju Chávez püsivalt välisvaenlaste kiuste “õiglase” ühiskonna ülesehitamist, bolí­varismi sildi all süsteemse, religioossete (seda mitte niivõrd traditsioonilise religioossuse, vaid pimedat uskumist eeldavas tähenduses) tunnustega ideoloogia juurutamist ning korporatiivset valitsemist, mis peaks tagama talle kõigutamatu võimu…

Lõpetuseks võiks öelda, et kuigi Ladina-Ameerika tundub meile Eestis nii kaugel olevat ja sealsed protsessid ei näi meid puudutavat (välja arvatud üha suurenev arv narkoparunite lollitatud ja sealsetes vanglates elusalt mädanevaid kaasmaalasi, kes loendavad “kuriteota möödunud päevi”), on see petlik ettekujutus. Globaliseeruv maailm on tegelikult tilluke ja kõik protsessid on siin omavahel seotud. Mõningate Ladina-Ameerika valitsuste välispoliitiline tegevus puudutab otseselt Eesti liitlaste ja naaberriikide käekäiku – seega ka meie oma. Oluline on meile ka see, et piirkonna taandareng demokraatia teel pidurdab demokraatia edenemist maailmas tervikuna, mis ei ole kahtlemata Eesti huvides. Teisest küljest, ja see on ehk veelgi akuutsem tänapäeva kontekstis, tasub meil Eestis analüüsida Ladina-Ameerika heitliku iseloomuga minevikku ja olla teadlikud sealsest olevikust õppimaks teiste, mitte oma vigadest valitsejate populismi ohjeldamisel ja demokraatia edasisel konsolideerimisel Eesti ühiskonnas.

Artiklis on autorid väljendanud isiklikke seisukohti.