Demokraatia populismiajastul

2011. aasta veebruaris võis Briti ajalehtedes näha närvilisi pealkirju. Identiteedi ja äärmusluse osas läbi viidud avaliku arvamuse küsitlus oli näidanud, et väga paljud britid on valmis toetama immigratsioonivastast rahvuslikku parteid, kui see ei ole seostatav vägivalla ja fašistlike loosungitega.

Prantsusmaad tabas vapustus kuu aega hiljem, kui arvamusküsitluses selgus, et samal päeval valimisi pidades võidaks paremäärmuslaste juht Marine Le Pen esimeses voorus.

Kui paremäärmusluse esiletõus on Suurbritannias ja Prantsusmaal piirdunud esialgu arvamusküsitlustega, siis Taanis, Rootsis, Hollandis ja Austrias on see avaldunud juba ka valimistel. Immigratsioonivastased meeleolud on hakanud ümber kujundama Euroopa poliitikat. Vastupidi mõne poliitilise vaatleja ootustele ei ole majanduskriis identiteedipoliitika köitvust nõrgendanud, vaid hoopis tugevdanud.

Kesk- ja Ida-Euroopas, kus immigratsioon pole seniajani suur teema, on populismipuhangud võtnud eliidi- ja mustlastevastase värvingu. Ungari endise teisitimõtleja Viktor Orbáni paremtsentristlik valitsus tekitas Euroopas märgatavat rahutust, kui tundus, et ta kasutab saavutatud enamust ära sõltumatute kontrolliinstitutsioonide võimu kärpimiseks, tsensuuri taaskehtestamiseks ajakirjanduse üle ja erapensionifondide riigistamiseks. Bulgaarias on parlamendiväline poliitiline liikumine viimasel kümnendil kahel korral võitnud parlamendivalimistel eliidivastaste loosungitega. Nii on see riik muutunud justkui näidiseks suundumusest, mille kohaselt valimised ei tähenda mitte valikut poliitiliste alternatiivide vahel, vaid eelkõige võimul olevate erakondade avalikku hukkamist.

Tekib tunne, et Euroopa on jõudnud hetke, mida Alexander Gerschenkron nimetas 1962. aastal “sõlmpunktiks”: s.o hetk, mil me võime suhteliselt lühikese aja jooksul pealt näha, kogeda ja võib-olla isegi osaleda demokraatia tähenduse esteetilises, ideoloogilises, strateegilises ja lõpuks ka institutsionaalses ümbermõtestamises.¹ Oma aja on ära elanud midagi enamat kui lihtsalt demokraatiamasina asendatavad osad.

Meie aja keskne poliitiline paradoks seisneb selles, et samad tegurid, mis aitasid kaasa demokraatia edukäigule, tänapäeval hoopis ähvardavad seda.

Demokraatiat – mis peaks tähendama võrdsete inimeste valitsemist eneste üle – hinnatakse tänapäeval üleüldiselt ning ühiskonnale, mida valitseb ausates ja vabades valimistes väljenduv rahva tahe, ei ole mõistlikku alternatiivi. Samal ajal on demokraatia Euroopas kriisis. Hetkel on Euroopa ühiskondadel ainult ähmaseid lootusi, aga väga selgeid hirme, kui nad näevad, kuidas ohustatud enamus tõuseb Euroopa poliitikas oluliseks poliitiliseks jõuks. 1990. aastatel olid paljud eurooplased vapustatud, kui nad mõistsid, kui tähtsat osa etendavad demograafilised hirmud endise Jugoslaavia lagunemisel. Nüüd on demograafiline statistika kerkinud oluliseks teguriks Lääne-Euroopagi poliitikas. Euroopa poliitilistes debattides kõneldakse aina enam eri immigrantide kogukondade sündimusest, immigrantidest noorte koolist väljalangemise protsentidest ja vähemusse kuuluvate laste arvust keskkoolides. Vananevad eurooplased on lõhki rebitud vajaduse vahel võtta vastu sisserändajaid, et säilitada oma heaoluriik, ning hirmu vahel, et immigrantide sissevool hävitab Euroopa ühiskondade kultuurilise identiteedi.

Meie aja keskne poliitiline paradoks seisneb selles, et samad tegurid, mis aitasid kaasa demokraatia edukäigule, tänapäeval hoopis ähvardavad seda. Demokraatlike institutsioonide usaldamise kriis Euroopas ei tulene mitte Euroopa ühiskondade demokratiseerimise nurjumisest, vaid selle edust.

„Kui ma sirvisin üle paljude aastate taas „Avatud ühiskonda ja selle vaenlasi”,” kirjutas kolmekümne aasta eest Poola poliitiline filosoof Leszek Kołakowski, „vapustas mind tõsiasi, et kui Popper ründab totalitaarseid ideoloogiaid ja liikumisi, jätab ta tähele panemata ohu vastaspoole. Selle all mõtlen ma midagi, mida võib nimetada avatud ühiskonna enesevaenulikkuseks, mis tähendab  mitte kõigest demokraatiale omast  suutmatust kaitsta ennast tõhusalt sisemiste vaenlaste vastu ainuüksi demokraatlike meetoditega, vaid, mis veel olulisem, kogu protsessi, millega liberaalsete põhimõtete laiendamine ja järjekindel rakendamine muudab nad iseenda antiteesiks.”²

Kołakowski avatud ühiskonna ennastmürgitava iseloomu rõhutamine on äärmiselt oluline praegu demokraatiat tabanud hädade mõistmisel.

Kriis, millega Euroopa demokraatlikud ühiskonnad täna silmitsi seisavad, ei ole ajutine ilming, näiteks majanduskriisi negatiivne kaasmõju või Lääne ühiskondade juhtiva rolli nurjumise tulemus. Praegune kriis tuleneb sellest, et Euroopa ühiskonnad on avatumad ja demokraatlikumad kui eales varem. Just seesama avatus toob kaasa demokraatlike institutsioonide ebatõhususe ning usaldamatuse tekkimise nende suhtes. Tõenäoliselt on kätte jõudnud hetk, mil “usaldusdemokraatia” on asendumas „umbusaldusdemokraatiaga”, nagu on seda sõnastanud Pierre Rosanvallon.³ Küsimus ei ole enam selles, kuidas saaks eliit taastada rahva usalduse, vaid selles, kuidas suudaks liberaalne demokraatia toimida keskkonnas, milles eliiti püsivalt umbusaldatakse sõltumata sellest, mida see teeb või kui läbipaistvad on valitsemismehhanismid.

1960. aastatel pelgasid paljud liberaalid, et demokraatlikud institutsioonid langevad neid ümbritseva autoritaarse kultuuri pantvangi. Täna on probleem vastupidine. Kodanike õigusi kaitstakse paremini kui kunagi varem, inimesed pääsevad teabele ligi paremini kui kunagi varem, nad võivad vabalt reisida ja järgida oma elulaadi, kuid üha enam süveneb kartus, et viimasel neljakümnel aastal aset leidnud ühiskonna demokratiseerimine on kaasa toonud demokraatlike institutsioonide halvatuse. Demokraatlikud ühiskonnad muutuvad valitsematuks, tundub, et on kadunud lausa ühtsuse ja avalike huvide mõistegi. Usaldus poliitikute vastu on sisuliselt olematu. Kodanike õiguste ja vabaduste laiendamine ei ole neis tekitanud tunnet, et nende käes on võim. Demokraatlikud institutsioonid on läbipaistvamad kui kunagi varem, aga neid ka usaldatakse vähem kui kunagi varem. Demokraatlik eliit on meritokraatlikum kui kunagi varem ja samas  ka vihatum kui kunagi varem. Tänapäeva demokraatia keerlebki umbusalduse ümber.

Immigratsioonivastased meeleolud on hakanud ümber kujundama Euroopa poliitikat.

Populismi tähtsustumine ja eliidi umbusaldamine on muutnud Euroopa poliitika avalikkuse korruptsioonivastase retoorika ja võimuesindajate populismivastase retoorika kokkupõrkeväljaks. Pole ühtegi uut utoopiat, mis suudaks köita avalikkuse tähelepanu. Lihtsalt öeldes kaldub enamik inimesi pidama kõike, mida valitsus teeb, läbiimbunuks korruptsioonist, samal ajal kui valitsused kalduvad kõigile poliitiliste muutuste nõudmistele reageerima süüdistustega populismis. Selmet anda uut elu vasak- või parempoolsusele, on praegune majanduskriis seadnud kahtluse alla lausa demokraatliku poliitika seadmise vasak-paremskaalale tervikuna. Euroopa ja kogu maailm on muutunud populistlikuks, ent see on iselaadi populism: inimesed ei mässa mitte selleks, et viia ellu kindlad ja selged muutused, vaid selleks, et kätte maksta ja karistada. Tänased mässajad ei seisa eilse status quo vastu, nad hoopis tahavad seda säilitada. Sellist status quo– meelset radikalismi võis kõige paremini näha möödunud aastal Pariisi tänavatel, kus tudengid protestisid pensioniea tõstmise vastu, ehkki Prantsusmaal on see üks madalamaid kogu Euroopas. Jääb mulje, nagu elaksidki Euroopas ainult immigrandid ning praegused või tulevased pensionärid. Enamik inimesi ei pelga mitte status quo’d, vaid muutust. See on nagu 1968. aasta tagurpidi. 1968. aastal andsid tudengid Euroopa tänavatel valjuhäälselt teada soovist elada maailmas, mis erineks nende vanemate omast. Nüüd on tudengid tänaval kuulutusega, et nad soovivad elada oma vanemate maailmas.

Et mõista demokraatia praegust olukorda, on hädavajalik uuesti vaadelda viie revolutsiooni, mis läänemaailma alates 1968. aastast raputanud,  tahtmatuid tagajärgi. Esimene neist oli 1960. aastate ühiskondlik-kultuuriline revolutsioon, mis tõi poliitika keskmesse üksikisiku. Teine oli 1980. aastate tururevolutsioon, mis kõrvaldas majanduses rolli etendavate tegurite seast riigi. Kolmandaks olid Kesk-Euroopa 1989. aasta revolutsioonid, mis ühitasid 1960. aastate ühiskondlik-kultuurilise revolutsiooni (millele olid pannud vastu parempoolsed) ja USA presidendi Reagani 1980. aastate tururevolutsiooni (mida olid vastustanud vasakpoolsed) ning soodustasid veendumuse kasvu, et liberaalne demokraatia kujutab endast ajaloo ja inimkonna loomuoleku lõppu. Neljas oli interneti levikuga kaasnenud siderevolutsioon ja viies neuroteaduste revolutsioon, mis jättis poliitilistele konsultantidele kindla mulje, et demokraatliku poliitika uba on manipuleerimine emotsioonidega, mitte ratsionaalne arutelu.

Varases järgus olid kõik viis revolutsiooni kriitilise tähtsusega demokraatliku kogemuse süvendamisel. 1960. aastate ühiskondlik-kultuuriline revolutsioon lammutas autoritaarse peremudeli ja andis uue tähenduse vaba üksikisiku mõistele. 1980. aastate tururevolutsiooni panuseks oli demokraatlike režiimide ülemaailmne levik ja kommunismi kokkuvarisemine. 1989. aasta revolutsioonid polnud küll ajaloo lõpp, kuid igal juhul pöördepunkt Euroopa demokraatiakogemuses. Neil õnnestus sobitada Euroopa pinnal liberalism ja demokraatia. Internetirevolutsioon andis uue tõuke kodanikuaktiivsusele ning muutis radikaalselt inimeste mõtlemis- ja käitumismustreid. Uus ajuteadus tõi aga taas emotsioonid poliitikasse ja poliitilistesse aruteludesse.

Just needsamad viis revolutsiooni seisavad demokraatia praeguse kriisi keskmes.

1960. aastate ühiskondlik-kultuuriline revolutsioon tõi ühtlasi kaasa ühiste eesmärkide tunde allakäigu. Kuuekümnendate poliitika mõjul hakkas aina tähtsustuma üksikisiku roll ühiskonna ja riigi arvel. Avaliku debati keskmesse tõusis identiteet: isiklik identiteet, seksuaalne identiteet, kultuuriline identiteet. Multikultuursust tabanud tagasilöögid on otseselt seotud 1960. aastate suutmatusega kujundada ühist arusaama ühiskonnast. Immigrantidevastase rahvusluse esilekerkimine on ohtlik suundumus, kuid see kajastab rohkem igatsust kogukonna ja ühise elu järele kui lihtsalt põlgust välismaalaste vastu. Samuti annab see märku, et modernse ühiskonna põrkuvaid nõudeid ei saa lepitada ega lahendada sellega, et püütakse poliitika taandada kõigest õigustepoliitikale.

1980. aastate tururevolutsioon muutis ühiskonnad jõukamaks kui kunagi varem, ent purustas positiivse seose demokraatia ja võrdsuse leviku vahel. 19. sajandi lõpust 1970. aastateni oli Lääne arenenud ühiskondades ebavõrdsus aina vähenenud. Reagani “ahnuserevolutsioon” peatas selle protsessi ja tõi kaasa hullumeelsuseni ulatuva rikkusejanu, kultiveerides ühtlasi valitsusvastaseid kirgi, mis seisavad olulisel kohal Lääne demokraatlike riikide praeguse valitsemiskriisi põhjuste seas. Tänase populistliku meelestatuse keskmes seisev inimeste mäss eliidi vastu tuleneb otseselt sellest, et enamik kodanikke kaldub pidama neoliberaalsete kümnenditega kaasnenud poliitilisi ja ühiskondlikke muutusi emantsipatsiooniks – ent mitte masside, vaid eliidi emantsipatsiooniks. Heas uues turumajanduslikus maailmas vabanes eliit ideoloogilistest, rahvuslikest ja kogukondlikest piirangutest. 1980. aastate tururevolutsiooni edu tumedamaks küljeks oli offshore-eliidi tärkamine.

Kołakowski avatud ühiskonna ennastmürgitava iseloomu rõhutamine on äärmiselt oluline demokraatiat praegu tabanud hädade mõistmisel.

Demokraatia ühiskonna normaalseks olekuks kuulutanud 1989. aasta Kesk-Euroopa revolutsioonid süvendasid tohutult ootusi demokraatia hüvede osas, millega külvati maha tulevase rahulolematuse seeme. Pärast 1989. aastat levis laialdaselt arvamus, et vabadest valimistest ja liberaalse riigikorra kehtestamisest piisab täielikult rahu kindlustamiseks, majanduskasvu edendamiseks ning vägivalla ja korruptsiooni vähendamiseks. Tegelikkus osutus ent keerulisemaks. Hiina näitas, et autoritaarsed riigid suudavad kindlustada kõrge majanduskasvu pikka aega. Demokratiseerimise läbikukkumine paljudes Kolmanda Maailma riikides näitas, et vabad valimised üksi ei too kaasa korda ja õitsengut. Ida-Euroopa kogemus andis märku, et piir demokraatia ja autokraatia vahel on Euroopa kõige vähem kaitstud piir. Eufooria, mida suutsid luua nõukogudejärgses ruumis värvilised revolutsioonid, ja sellele järgnenud masendus tõendavad kõige paremini, et 1989. aasta revolutsioone tagant tõuganud normaalsusutoopia ei sobi kuidagi 21. sajandi maailma.

Internetirevolutsioon killustas avaliku ruumi ja joonistas ümber seniste poliitiliste kogukondade piirid. Internetirevolutsiooni paradoks seisab selles, et kuigi see kindlustas teabevoogude vabaduse, ergutas see samuti suletud ruumide teket, mis ähvardavad killustada avalikku ruumi. Internetirevolutsioon andis inimestele jõudu tõusta võimulolijate vastu, aga ei tugevdanud kuidagi demokraatiale omast arutlusvõimet.

Vähem on ehk märgatud seda, kuidas on inimeste arusaama demokraatiast muutnud uued aju-uuringud ja turundustehnoloogiad. Uus ajuteadus aitas paremini mõista, kuidas inimesed mõtlevad, kuid sellest sai ka inimestega manipuleerimise vahend. Kui me tunneme kurvastust tänase demokraatliku poliitika avaliku intellektuaalse või antiintellektuaalse loomuse hääbumise pärast, tasuks meeles pidada, et üks uue ajuteaduse tähtsamaid avastusi on Drew Westeni sõnul see, et „18. sajandi filosoofide kiretu mõistus lubab meil ennustada 0,5 kuni 3 protsenti kõige tähtsamaid poliitilisi otsuseid, mida inimesed oma elus teevad”.⁴ Ajuteaduse revolutsioonilised avastused on toonud kaasa radikaalse lahtiütlemise ideepõhise poliitika traditsioonist. Karl Rove (USA presidendi George W. Bushi poliitikanõunik) on tõrjunud välja Karl Popperi ja tõusnud demokraatliku poliitika uueks prohvetiks.

Lühidalt öeldes ei jagune maailm enam selgeks demokraatia ja autokraatia vastuseisuks – selle asemel teevad pigem muret demokraatlike ühiskondade enda sisemised vastuolud. Meil tuleb karta demokraatia vaenulikkust demokraatia enda suhtes. Tõsine eksitus oleks pidada populismi tõusu tänases Euroopas mingiks patoloogiaks või ajutiseks nähtuseks. Populism on tulnud, et jääda, ning populismiajastul on pinged ühiskonna demokratiseerimise suundade vahel ning nende mõju demokraatliku valitsemise tõhususele peamised pinged, mis kujundavad demokraatia tulevikku.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.