Demokraatia eksport
Francis Fukuyama sõnul on kõiges süüdi see, et külm sõda lõppes nii pentsikult nagu ta lõppes. Kui Ronald Reagan võimule tuli, siis oli kõigile selge, et tegu on ohtliku utopistiga: mõtleks vaid, ta lootis külma sõda võita, tõeliselt võita, mitte kõigest kontrolli all hoida! Ent nii see täpselt läkski: külm sõda lõppes Lääne täieliku võiduga. Järgnes demokratiseerimislaine endises kommunistlikus Idas ning Washingtoni neokonservatiivide peas võttis maad arvamus, et demokraatia ongi iga ühiskonna loomulik olek, mille juurde need iseeneslikult naasevad otsekohe, kui türannia ahelad on murtud.
Et päris nii lihtne see pole, on Iraagi sõja kolme aasta järel selge. Demokraatia on tõenäoliselt seni ikkagi kõige parem valitsemisvorm – ehk teisisõnu kõige halvem, kui välja arvata kõik ülejäänud. Ent riigis, kus pole demokraatia kogemust võtta ei ajaloost ega isegi mitte Soome TVst, see päris iseeneslikult ei kehtestu. Väljast tulnud kehtestajatel võib küll olla palju head tahet, see aga ei anna veel teistsuguse ühiskonna sügavaks ümberkujundamiseks vajalikke oskusi. Liiatigi tõi Iraagi puhul kange demokratiseerimistuhin kaasa hoopiski tormakuse, läbimõtlematuse ja tõsise planeerimispuudulikkuse, mille mõru vilja maitsevad tänini nii iraaklased, ameeriklased kui ka Eesti jalaväerühm ESTPLA 12, mille soomusauto all just möödunud nädalal taas lõhkekeha õhiti.
Mõrud viljad ning koalitsiooniriikide poliitilised valimistsüklid on praeguseks sünnitanud lääne pealinnades tõsise kiusatuse mis tahes ettekäändel Mesopotaamiast ära tulla. Ent see oleks viga. Olgu kuidas on, iraaklaste – mis siis, et viletsa – Saddami-aegse elu pea peale pööranud riik võlgneb neile vähemalt järjekindla katse see taas jalule aidata. Kui ülesanne osutus oodatust raskemaks, siis tuleb järelikult rohkem tööd teha, mitte kiiremini jalga lasta. Seda enam, et jalgalaskmine transformeeruks antud juhul vägagi kiiresti uuteks julgeolekuohtudeks läänele endale: kodusõjakaoses Iraagist saaks hiljem läände suunduvatele radikaalsetele islamivõitlejatele selline elu- ja sõjaülikool, mille efektiivsusega võrreldes Talibani Afganistan kahvatub.
Küll aga tasuks Iraagis toimuva valguses kriitiliselt läbi mõelda ülejäänud jõuga demokraatia levitamise plaanid. Praeguseks võiks olla selge, et isegi kui plaan on õilis, võib üle jõu käivate ülesannete oskamatu teostamine asja hullemaks teha – ja seda õige mitmel rindel.
Lisaks, Hamasi valimisvõit Palestiinas ja Lääne pettunud-šokeerunud suhtumine sellesse tekitavad ka mõtte, et meie kujutlus Lähis-Ida demokraatiast on isegi mitme Iraagis oldud aasta järel ohtlikult naiivne: miks ometi eeldame, et araablaste juures peavad demokraatlikud valimised andma tulemuse, mis meile meeldib – kui oleme vagalt leppinud tõsiasjaga, et pool meie kodustest valimistest seda ei anna?!