Debatt: Kommentaar Andreas Kaju artiklile Hiina ja idealismi piirid

Poliitilise kommunikatsiooni spetsialisti Kaju häirib nn väärtuspõhise ja ennekõike moraalselt platvormilt lähtuva poliitika kalduvus „õõnsasse retoorikasse, mida poliitiliselt sisustada pole võimalik“, kuna ignoreeritakse reaalseid võimalusi endast kordades suuremas kaalukategoorias poksiva poliitilise toimija mõjutamiseks. Ehkki Kaju kinnitusel pole „idealistlikku välispoliitikat võimalik empiiriliselt maailmas tuvastada“, näikse tema probleemipüstitust juhtivat siiski vaikimisi eeldus, nagu viljelenuks need Eesti poliitikud, kes välisministeeriumi ja valitsusjuhtide (sic!) soovitatud madala profiili hoidmist dalai-laama visiidi ajal eirasid, Hiina suunal just niisugust naivistlik-idealistlikku poliitikat. Võiksime Edward Albee näidendis „Kes kardab Virginia Woolfi?“ peadpööritavalt spiel’iva George’i kombel küsida: kus on tõde, mis on vale? Leidub siis  rahvusvahelistes suhetes empiirilisi tõendeid idealistliku välispoliitika kohta või ei leidu teps?

Vastuolust saame näiliselt mööda, kui asetame „idealistliku välispoliitika“ ette täiendava epiteedi „õnnestunud/edukas/tulemuslik“. Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist välispoliitilist doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev idee – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik sümpaatia Tiibeti suhtes?

Kaju kritiseerib traditsioonilist väärtuspõhise ja pragmaatilise välispoliitika vastandust, ehitades aga oma argumendi üles seesinasele jaotusele ning konstrueerides oma kujuteldava vastase klassikalises õlgmehikese (vrd strawman) vaimus, et idealistliku välispoliitika põhukotti ikka kergem laiali puhuda oleks. Kannatada saab siinjuures mõlema välispoliitilise mõttetraditsiooni sügavus ja tõsiseltvõetavus. Realism välispoliitikas, mille poolt Kaju tahab seista, ei pea tähendama tingimata künismi – traagiline paratamatusetunnetus välispoliitiliste tegutsemisvõimaluste piiride osas on üks asi, väärtuspõhise välispoliitika pidamine aga puhtvormiliseks poliitilise kommunikatsiooni strateegiaks, nagu Kaju seda teeb, aga hoopis teine. Idealistliku välispoliitika tagant, mis on jäetud selle kritiseerimisest hoolimata hoopis defineerimata, aimub aga Kaju käsitluses kitsas ja kohati lausa Bushi-spetsiifiline demokraatia levitamise agenda koostöös ennetavate löökide doktriiniga.

Kes küll on need „paduidealistidest” Hiinale vastandujad Eesti poliitilisel maastikul?

Küsitavaid eeldusi ja vastuolulisi väiteid on tekstis veelgi – näiteks on raske nõustuda teesiga, mille kohaselt tähendas külma sõja lõpp rahvusriikide ajastu naasmist. Pigem kogusid siis just paralleelprotsessidena hoogu ühelt poolt ulatuslik killustumine ja teisalt üleilmastumine, mille käigus kasvas rahvusvaheliste majandusstruktuuride võim suuremaks traditsioonilise poliitilise võimu kontrollivast haardest, mille vilju „naudime“ Euroopa võlakriisi kontekstis praegugi.

Realistliku traditsiooni primitiivpostulaadi vaimus taanduks Eesti Hiina-poliitika ellujäämise vajadusele, mida kogu välispoliitika vastavalt teenima peaks. Kaju aga ei küsi, mida Eesti riigina „ellutulemise“ aluseks olevate väärtuste reaalne erosioon näiteks tiibetlaste põhiõiguste rikkumisi ignoreerides ikkagi kaasa tuua võiks? Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla „oma saatusest suurem“ – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval. Seda hoiakut jaatab tegelikult oma argumentatsioonis ka Kaju, segades siiski tarbetult vett idealistliku välispoliitika põhimõttelise vaenamisega.

Kes küll on need „paduidealistidest“ Hiinale vastandujad Eesti poliitilisel maastikul, kelle Kaju oma mõttelisteks heitluspartnereiks valinud? Pigem on tegu kujuteldavate vastastega, sest Eesti Hiina-poliitika ametlikest taotlustest Hiinaga „printsiibi pärast“ vastandumise soovi küll välja lugeda ei saa. Hiina valuline reaktsioon Eestis kõrgetasemelise kohtlemise osaks saanud dalai-laama visiidile on Eesti poolelt pigem vastu võetud poliitikas nii tavalise „tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati“-õlakehitusega. Kes siis Eesti poliitilise establishment’i seas kokkuvõttes eitaks või ignoreeriks Hiina tõusu? Uhmerdades kujuteldavaist naiividealistidest vastaseid, ilmub autor ise oma võitlusest ajuti küllalt banaalse realistina, kes maailmapoliitika põhitõdesid (nt diplomaatias „suurtega“ suhtlemata ei saa) omaenda ehitatud õlgmehikest korrale kutsuvalt meelde tuletab. Paradoksaalselt jõuab Kaju oma artikli teises pooles sisuliselt väärtuspõhise välispoliitilise platvormi kaitsmiseni – sest kuidas teisiti nimetada „stabiilsete ja demokraatlike riikide vöötme tegeliku laienemise ja inimeste reaalse elujärje paranemise“ sihti?

Leidub siis rahvusvahelistes suhetes empiirilisi tõendeid idealistliku välispoliitika kohta või ei leidu teps?

Lõpuks sedastab Kaju nii huvi- kui väärtuspõhiselt platvormilt mõistliku välispoliitilise miinimumprogrammi („kaasav lähenemine ei tähenda, et peaksime loobuma oma põhimõtetest, vaid pelgalt reaalse olukorra fikseerimist, kus loodame enda väärtusruumi laiendada läbi avatud dialoogi, mitte läbi konfrontatiivse retoorika, mille realiseerimiseks napib jõudu“), mis mõjub lahtisest uksest sissemurdmisena – on’s Eestis keegi sellele väikseima võimalikkuse välispoliitilisele eesmärgile otsesõnu vastu vaielnud? Sarnane segadus realismi kui kokkuleppelise poliitilise sildi ja realistliku poliitika sisu vahel valitseb autori üleskutses põhjendada Eesti osalust Iraagi- ja Afganistani-taolistel välismissioonidel „realistlikumalt“, st ausamalt, mitte täispuhutud retooriliste vormelite kaudu. Paraku sisaldab selline iseenesest väga mõistlik soovitus sisult kasina reaalsustajuga eeldust, nagu oleks poliitilises retoorikas võimalik mööda minna rahvusvahelises poliitikas vaikimisi valitsevast „mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale“-seaduspärast. 

Seega, vorm on see iva, jutt on kooruke, nagu tõdes juba luuletaja Jüri Üdi. Andreas Kaju on tuld võtnud Eesti väidetavalt „õõnsast ja deklaratiivsest retoorikast“ Hiina suunal, ent pakub oma väärtuspõhise välispoliitika kriitika taustal lõpuks ometi välja sisuliselt tugevasti väärtustele tugineva välispoliitilise käitumissoovituse. Mõistagi ei saa vastu vaielda, et Eestil on Hiina mõistmisel ja mõtestamisel veel palju õppida. Ainult päri saab olla ka hoiatusega, et Eesti-poolne halvustavalt orientalistlik eelhoiak Hiina suhtes oleks poliitiliselt äärmiselt lühinägelik. Head mõtted kipuvad aga lihtsustatud realismi-idealismi vastandusse ja nende traditsioonide sildistuste ja sisu vahel eksleva autori ajutistesse vasturääkivustesse laiali pihustuma, mistap ei jõuta artiklis ikkagi praktilise Hiina-poliitika seisukohalt olulisele leninlikule põhiküsimusele – „mis teha?“ – vastamiseni. Aga ega jõuta siingi.