COVID-19 ja selle mõju Venemaa süsivesinikega seotud algatustele Arktikas

NSV Liidu kokkuvarisemisest saati on Põhja-Jäämere äärsest viiest riigist suurim – Venemaa – järjepanu üritanud taastada oma kunagist geopoliitilist tähtsust ning laiendada majanduslikku, poliitilist ja sõjanduslikku mõju Arktikas. Piirkond on muutunud Venemaa riikluse ja rahvusliku idee strateegiliselt oluliseks komponendiks, kehastades ühtaegu kontsentreeritult Venemaa riikliku julgeoleku kõiki tahke: sõjalisi, poliitilisi, majanduslikke, tehnilisi, keskkonnaalaseid.¹

Üleilmne soojenemine ja jääkatte järsk kahanemine on tuntavalt avardanud Venemaa majanduslikke eesmärke piirkonnas. Lisaks võimalikule tulule Põhja-meretee arendamisest ja kasutamisest pälvib Arktika Venemaa tähelepanu oma hiiglaslike loodusvarade tõttu. Nii juba teada kui ka loodetavad loodusvarad Arktikas moodustavad tohutu osa Venemaa loodusvarade koguhulgast.

Vladimir Putini kinnitusel langeb Arktika teadaoleva maagaasivaru arvele 80 protsenti Venemaa kogureservist.² Kuigi Venemaa on juba ammu teada andnud kavatsusest majandust mitmekesistada, toetub see endiselt suurel määral naftale ja maagaasile. Et Venemaa maismaal paiknevad nafta- ja maagaasimaardlad tühjenevad kiiresti, on hakatud edasi liikuma Arktika kulukatele projektidele. Arktilise ja subarktilise energiakompleksi potentsiaal on kujunenud piirkonna arendamise eelistähtsaks sihiks.³ Venemaa Arktika tsooni kestliku arengu plaanide kohaselt peaks see saama kogu riigi „juhtivaks strateegiliseks ressursibaasiks” ja majandusarengu taganttõukajaks.

Kuid Venemaa olulisima naftatootja Rosnefti kaugelepüüdlik Arktika naftaprojekt („Vostok oil“) ja hiiglaslikud maagaasiprojektid (Yamal LNG, Arctic LNG 2) on sundinud Novatekki taotlema tohutut investeeringut. Praegune koroonaviiruse pandeemia, mis vapustas maailmamajandust ja langes kokku Venemaa – Saudi Araabia naftahinnasõjaga, võib kergesti seada ohtu Venemaa süsivesinikega seotud projektide arendamise Arktikas. Käesolevas artiklis püütakse anda uusimate andmetega täiendatud ülevaade peamistest energiaalgatustest Arktikas ja selgitada, mil moel võib COVID-19 neid mõjutada.

Arktika energiaalgatuste kaardistamine

Tänavu 2. aprillil ametlikuks saanud Venemaa uues energeetikastrateegias 2035 on esile tõstetud, et riigi kütuse- ja energeetikakompleksist peab saama „Venemaa majanduse vedur”.⁴ Kuna Venemaa peamiste nafta- ja maagaasimaardlate tootlus Lääne-Siberis on hakanud kärbuma, on aina pakilisemaks muutunud leida neile alternatiive. Et üleilmse soojenemise tõttu on Arktika jää hakanud kiiresti sulama, on Venemaa teinud suure panuse piirkonna süsivesinikega seotud projektide arendamisse.

Arktika süsivesinikest võib saada terve riigi strateegiline ressursibaas. Hinnangute kohaselt leidub Venemaa Arktikas 48 miljardit barrelit naftat ja 43 triljonit kuupmeetrit maagaasi, mida on enam kui ühelgi teisel piirkonna riigil. Seda on 14 protsenti nafta ja 43 protsenti maagaasi koguvarust.⁵ Juba 2017. aastal ammutati Arktikas 96,2 miljonit tonni naftat (ligikaudu 18 protsenti Venemaa toodangust) ja 568,9 miljardit kuupmeetrit maagaasi (ligikaudu 83 protsenti riigi kogutoodangust).⁶ Venemaa loodab, et 20 aastaga saab Arktikast tõeline Venemaa ja isegi maailma nafta ja maagaasi tootmise mootor.

Lisaks võimalikule tulule Põhja-meretee arendamisest ja kasutamisest pälvib Arktika Venemaa tähelepanu oma hiiglaslike loodusvarade tõttu.

Selle suurt pühendumist nõudva eesmärgi saavutamiseks kavatseb Venemaa muu hulgas laiendada ja arendada Arktika maismaal ja merepõhjas asuvaid maardlaid. Üleilmsest soojenemisest hoolimata on ilmastikutingimused Arktikas jäänud üsna karmiks. Seetõttu on nafta ja maagaasi ammutamiseks  ja tarbijateni toimetamiseks tarvis spetsiaalset taristut. Venemaa tahab kaasajastada ja luua energeetikataristut ja transpordisüsteeme, eriti Põhja-mereteed, mis võiks tuntavalt avardada Venemaa fossiilkütuste leviku geograafiat.

Venemaa nafta- ja maagaasitööstuse laienemisele põhja seavad piire eelkõige tehnoloogia ja investeeringud, mida on majanduslike sanktsioonide ning Venemaa ja Lääne vahel süvenevate geopoliitiliste pingete tõttu keeruline hankida. Pärast 2014. aastat on Ameerika ExxonMobil ja Briti BP, kelle käsutuses sellist tehnoloogiat leidub, Venemaa projektidest loobunud.⁷ Lisaks tõmbus Shell 2020. aasta aprillis välja ühisettevõttest Gazprom Neftiga.⁸ 2014. aasta augustist peale kehtivad sanktsioonid süvaveemaardlate naftavarude uurimise ja ammutamise varustuse ja tehnoloogia hankimisele.

Kõik see on tekitanud Venemaa ettevõtetele raskusi lepingupartnerite leidmisel.⁶ Neil endal pole aga piisavalt kogemusi veealuste maardlatega. Pealegi on ammutamiskulud Arktikas üldiselt suuremad kui teistes piirkondades. Venemaa energeetikaministri Aleksandr Novaki sõnul on nafta tootmise keskmine kulu Venemaal 10–15 dollarit barreli kohta. Selles sisalduvad nii operatsiooni- kui ka investeerimiskulud. Arktikas ulatuvad tootmiskulud vähemalt 50 dollarini barreli kohta.⁶ Võib üpris suure kindlustundega väita, et ükski mainitud asjaolu ei lisa Venemaa süsivesinikega seotud projektidele Arktikas külgetõmmet.

Ometi peab Venemaa Arktikat strateegiliseks piirkonnaks, kuhu on valmis riiklike huvide tagamiseks jõuliselt investeerima. Venemaa üritab meeleheitlikult muuta süsivesinikega seotud projektide arendamist Arktikas hõlpsamaks, otsides viise töid kiirendada ja nõutaval määral investeeringuid ligi meelitada.

3. septembril andsid asepeaministrid Dmitri Kozak ja Juri Trutnev vastavatele ametkondadele ülesande valmistada ette ja esitada valitsusele eelnõu, mis võimaldaks eraettevõtetel (küll riigiettevõtete kaudu) tegutseda Arktika mandrilaval.⁹ Samuti valmistasid Venemaa seadusandjad 2020. aastal ette järgmised strateegiliselt tähtsad dokumendid süsivesinikega seotud projektide arendamiseks, Arktika investeerimispotentsiaali võimendamiseks ja inimeste ligitõmbamiseks piirkonda:  presidendi määrus Venemaa Föderatsiooni riikliku poliitika aluste kohta Arktikas aastani 2035, Venemaa Föderatsiooni Arktika tsooni arengustrateegia ja riikliku julgeoleku tagamine aastani 2035 ning riiklik programm „Venemaa Föderatsiooni Arktika tsooni sotsiaal-majanduslik areng”.¹⁰ Süsivesinike ja veeldatud maagaasi tootmiseks, gaasikeemia arendamiseks ning uute veealuste maardlate hõlmamiseks Ohhoota mere põhjaosas, Barentsi mere lõunaosas, Petšora, Jaapani ja Valges meres on Venemaa pakkunud spetsiaalseid maksusoodustusi. Kaevandavad ettevõtted peavad tasuma esimesel 15 aastal vähendatud tootmismaksu nafta ja maagaasi pealt (vastavalt viis protsenti ja üks protsent).¹¹

Lisaks on riigiduuma heaks kiitnud seaduspaketi äritegevuse toetamiseks Venemaa Arktikas. Kõige selle tulemusel on piirkonnast saanud üks suur vabamajandustsoon ohtrate võimalustega investoritele. Venemaa hiiglaslikud nafta- ja maagaasikorporatsioonid, nagu Gazprom, Rosneft, Novatek, Lukoil, on ilmutanud soovi Arktikas edasi tegutseda. Siiski on äärmiselt usutav, et Arktika energiaprojektid jäävad edaspidigi väga kulukaks, aga kuna need on eelkõige tulevikku suunatud ja terve piirkonna arengu „kasvupunktid”, siis jätkab riik neisse investeerimist ja on ka tulevikus põhidoonor.

Koroonaviirus ja Venemaa energiasektor Arktikas

COVID-19 pandeemia on andnud vapustava hoobi kogu maailmamajandusele ega ole jätnud ühel või teisel moel puutumata ühtegi tööstusharu terves maailmas. Energiasektor pole siin erand. Nafta- ja maagaasitööstusele võib koroonaviirus anda juhmistava, energiaturge tõsiselt ümber kujundava hoobi.

Venemaal annab koroonaviirus energiasektorile kolmekordse löögi. Esiteks avaldab koroonaviirus vahetut mõju energiakompleksi töötajatele ja ettevõtete kestlikkusele. Teiseks toovad mitmesugused pandeemiaga seotud piirangud kaasa tõrkeid tarneahelates, majandustegevuse kahanemist ja energiaressursside nõudluse kärbumist. Kolmandaks on juba nõudluse langusest tingitud äge hinnavõistlus toonud kaasa hindade järsu langemise.

Üks peamisi ohvreid on olnud naftaturg. 2020. aasta esimesel viiel nädalal olid naftahinnad pöördumatus languses, mis tähistas kõige negatiivsemat trendi pärast 2018. aasta novembrit ning sundis naftat tootvaid riike ja OPEC+ kartelli märkimisväärselt korrigeerima seniseid hindu.

Lisaks on koroonaviiruse karantiini tõttu üleilmne naftaturg pidanud üle elama enneolematu nõudluse languse. Pole kuigi usutav, et Hiina ja India, maailma kaks suurimat naftatarbijat, suudaksid 2020. aastal kindlustada lisanõudlust. Isegi madal naftahind ei ole suuteline turgu päästma. Paljud eksperdid arvavad, et praegune kriis on maailma naftatööstuse ajaloos kõige rängem.¹² Venemaal langes nõudlus kütuse järele aprillis 45–50 protsenti.¹³ Lisaks raputas hinnasõda Saudi Araabiaga tõsiselt Venemaa positsioone traditsioonilistel müügiturgudel. Isegi eelarvega, milles naftahinnaks on arvestatud 40 dollarit barreli eest, võib pandeemia põhjustada kolme-nelja miljardi dollari tulu kaotust.

Praegune olukord ei tule kuidagi kasuks Venemaa haprale majandusele, mida on juba tõsiselt mõjutanud sanktsioonid, naftahinnasõda ja müügi kokkukuivamine. Sanktsioonid ei lase edasi minna seisma jäänud projektidel.

Maagaasitööstus on vähem kannatanud. Siiski on hulk tegureid, mis võivad olukorra muuta sama keeruliseks nagu naftasektoris. Hinnangute kohaselt võib maagaasi aastane nõudlus langeda 3–5 protsenti. Pandeemia mõju Venemaa gaasitööstusele on juba märkimisväärne. Aprillis tootis Venemaa 55,14 miljardit kuupmeetrit maagaasi, mida on 14,3 protsenti vähem kui mullu samal kuul.

Lisaks on Euroopas, mis kujutab endast üht Venemaa maagaasi põhitarbijat, soojem ilm ja koroonaviirusest põhjustatud karantiin vähendanud energianõudlust ja surunud maagaasi hinda alla. Gazpromi pikaajaliste lepingute hinnad on praegu kõrgemad kui hinnad Euroopa kauplemispunktides.¹⁴ Müügi kärbumine ja madal ekspordihind toovad kahtlemata kaasa eksporditulu ja riigieelarvesse laekuva tulu vähenemise. Gaasitööstusele tähendab see kokkuhoiurežiimi ja investeeringute kahanemist, Mis omakorda tähendab, et Venemaa energiaprojektid Arktikas jäävad ilma hädavajalikust rahastusest.

Selle kõrval on koroonaviiruse puhangud Venemaa nafta ja maagaasi ammutamise paikades sundinud ettevõtteid kiiresti oma äritsüklit ümber korraldama ja projektide elluviimist aeglustama just tervishoiu kaalutlustel. Paljud firmad, sealhulgas Gazprom, Gazprom Neft, Novatek, on pidanud kehtestama karantiini ja pikendama vahetuste tööaega.

Märtsis otsustas Jamali-Neenetsi autonoomse ringkonna kuberner Dmitri Artjuhhov kehtestada ringkonnas eriolukorra ja pikendada tööliste vahetusi maardlates kolme kuuni.¹⁵ Need meetmed tõid kaasa tööliste palkade ja ettevõtete kulude tõusu.¹⁶

Lisaks on äärmiselt keeruline, kui üldse võimalik, kehtestada kaevandamiskohtades karantiini, sest enamikus nafta- ja maagaasi maardlates ja tehastes on tööl kümneid tuhandeid inimesi. Üksi Jamali veeldatud maagaasi tehases töötab ligikaudu 30 000 inimest.¹⁷ Ligemale 10 500 töölist peavad jääma kokku Tšajandinskoje gaasiväljal Jakuutias. Oma kolmandik neist on nakatunud, Selle välja töölised lausa alustasid protesti töö- ja tervisetingimuste tõttu.¹⁸

Kokkuvõte

Maailmamajanduse kriisi tõuganud koroonaviirus avaldab tõsist mõju kavandatavatele energiaalgatustele Arktikas. Süsivesinikega seotud projektide edendamine Venemaa Arktikas on äärmiselt ebakindel ning sõltub peamiselt pandeemia ja sellest tingitud karantiini kestusest. Praegune kriis on näidanud, et nafta ja maagaasi pakkumine ja nõudlus ei hakka kasvama, kuni viirusest pole jagu saadud. Praegune olukord ei tule kuidagi kasuks Venemaa haprale majandusele, mida on juba tõsiselt mõjutanud sanktsioonid, naftahinnasõda ja müügi kokkukuivamine. Sanktsioonid ei lase edasi minna seisma jäänud projektidel.

Kuna rahvusvahelisel koostööl on aina kasvav tähtsus Venemaa energiaprojektides Arktikas, mõjutab edasist arengut väga tugevalt välisettevõtete suutmatus Arktika projektidesse (kaas)investeerida. Ent silmas pidades Venemaa enda keskendumist Arktika energiaprojektidele, ei ole ka usutav, et riik lakkaks kulutamast Arktikale eelarveraha.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane