Constanze Stelzenmüller: Euroopa väga eriline probleemne suhe
Järeleandmised Venemaale, Ukraina survestamine, kuulujutud USA-Venemaa kokkulepetest Nord Stream 2 torujuhtme avamiseks, tollimaksud, ähvardused Gröönimaa „ära võtta“, paremäärmuslike erakondade toetamine valimistel, keerutamine NATO teemadel: eurooplastele sai kiiresti selgeks, et Donald Trumpi teisest ametiajast kujuneb erakordne väljakutse Euroopa julgeolekule. Aga tuleb välja, et hirm – nii Venemaa kui ka muutliku meelega USA presidendi ees – on võimas vahend poliitiliste muutuste esilekutsumiseks.
Ainuüksi märtsikuu jooksul tuli Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen välja taasrelvastumise kavaga „ReArm Europe“; Prantsusmaa president Emmanuel Macron pakkus Prantsusmaa tuumavihmavarju laiendamist ülejäänud Euroopale; Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel toetasid 26 liikmesriiki (kõik peale Ungari) Ukrainat, 150 miljardi euro eest kaitselaenude andmist ning nii EL-i võlareeglite kui ka Euroopa Investeerimispanga laenamisreeglite leevendamist; Saksamaa muutis põhiseadust, et oleks võimalik hiiglasliku kaitsekulutuste ja investeeringute paketiga edasi minna; ja EL avaldas Euroopa kaitse valge raamatu, milles nähakse 2030. aastaks ette kulutuste sellist kasvu, mida on oodata ainult korra põlvkonna jooksul. EL on valmis käiku laskma oma nn survestamisvastase õigusakti, kui Trumpi administratsioon jätkab juuli alguses tollimaksusõda, mis praegu on pandud pausile.
Nende muutuste täielikuks elluviimiseks kulub aga aastaid. Ja täie hooga peetav transatlantiline kaubandus- ja valuutasõda võib Euroopa riikide majanduse ikkagi langusesse viia, kaitsekulutustele hoobi anda ja paremäärmuslasi innustada. Lähiajal jääb Euroopa erakordselt haavatavaks ja peab ettevaatlikult valima, mille pärast hakata lahingut lööma.
Seega on diplomaatia Washingtoniga tähtsam kui kunagi varem. Aga siingi tekib mõttekoht. Kas eurooplased peaksid üritama NATO-s ja Euroopa Liidus moodustada ühtse rinde, teades samas, et Trump paneb pahaks sääraseid kollektiivseid samme ja on arvamusel, et Euroopa koorib nende kahe organisatsiooni kaudu ameeriklasi? Või tuleks jätkata ja kasutada ära kalliks peetud kahepoolseid suhteid USA-ga, et leida võimalusi lepete sõlmimiseks, võita aega või vähemalt parandada meeleolu?
Lähiajal jääb Euroopa erakordselt haavatavaks ja peab ettevaatlikult valima, mille pärast hakata lahingut lööma.
Ameerikas pikka aega eetris olnud raadiosaates „Prairie Home’i seltsiline“ edastati korrapäraselt uudiseid ühest väljamõeldud kohast, Minnesotas asuvast Lake Wobegonist, mida tutvustati hüüdlausega „kus kõik naised on tugevad, kõik mehed näevad head välja ja kõik lapsed on üle keskmise taseme“. Sama eriline on suhe USA-ga peaaegu kõigil Euroopa riikidel: endisel omanikul ja praegusel lähimal partneril luureteabe jagamises (Suurbritannia), esimesel liitlasel võitluses brittide vastu (Prantsusmaa) ning sadade tuhandete sisserändajate pakkujatel (sisuliselt kõik Euroopa maad).
Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on alati pidanud USA-d endise Varssavi Lepingu Organisatsiooni ja Nõukogude Liidu küüsist vabanemise garandiks, kes annab jätkuvalt tagatise nende julgeolekule ja autonoomiale taas kokku liidetud Euroopas, kus domineerivad Pariis ja Berliin (eriti just Berliin). Ka sakslased on tänulikud USA-le, sest ameeriklased toetasid Saksamaa taasühinemist 1989.–1990. aastal, kui Prantsusmaa ja Suurbritannia olid sellele vastu. Mõni erisuhe tugines vägagi lähedasele isiklikule vahekorrale – Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani või Angela Merkeli ja Barack Obama vahel.
Erisuhe president Trumpiga kujutab endast aga teistsugust väljakutset. Tema esimese ametiaja jooksul said Washingtoniga suurepäraselt läbi Ungari autoritaarne peaminister Viktor Orbán ja Poola ülikonservatiivne peaminister Mateusz Morawiecki. Prantsusmaa president Emmanuel Macron lasi käiku sarmi, Suurbritannia peaminister Boris Johnson meelitused ja Saksamaa kantsler Angela Merkel sisulised argumendid; lõppkokkuvõttes ei mõjunud neist ükski taktika.
Trumpi teisel ametiajal jõudis erisuhetel põhineva diplomaatia vähemalt senine madalpunkt kätte siis, kui külla tuli Bideni võimuloleku ajal Washingtonis kiidetud kangelane, Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi; teda hurjutati ovaalkabinetis peetud ja televisioonis üle kantud kohtumise ajal, sest ta ei kandnud ülikonda, ja tal kästi lahkuda. Iirimaa peaministri (Taoiseach’i) Micheál Martini traditsiooniline külaskäik Valgesse Majja püha Patricku päeval läks aga edukalt (kui jätta kõrvale mõned teravad märkused selle kohta, et Iirimaa madalad maksud meelitavad ligi Ameerika ettevõtteid). Dublini diplomaadid olid aga vapustatud, kui vaid mõne päeva pärast sai sama au tunda vastuoluline MMA-võitleja Conor McGregor, kes tahab saada Iirimaa presidendiks ja järgib Trumpi eeskuju. Pärast ametisse nimetamist ei ole Trumpi külastanud Taani peaminister, kindel NATO ja Ukraina toetaja Mette Frederiksen, kelle kodumaad kutsus USA asepresident J. D. Vance halvaks liitlaseks, sest seal ollakse kindlad Gröönimaa suveräänses kuuluvuses Taanile.
Erisuhteid võib kasutada ja peakski kasutama Euroopa kaitseks, aga eurooplased peaksid olema ettevaatlikud, et neid ei mängitaks välja üksteise vastu
Üldiselt arvatakse, et seni on Euroopa liidritest president Trumpiga kõige paremini suutnud usalduslikke suhteid luua Suurbritanniast Keir Starmer (ikka on abiks, kui saad lubada kuningaga kohtumist), Soomest Alexander Stubb (suurepärane golfimängija), Giorgia Meloni (kes on Trumpiga tõesti lähedastes suhetes, aga püüab samas mitte minna vastuollu EL-is kokku lepitud seisukohtadega) ja Norrast Jonas Gahr Støre (kelle kodumaa riiklik investeerimisfond on oma varadest poole paigutanud USA-sse). NATO hollandlasest peasekretär Mark Rutte sai aga kõvasti kriitikat, kui ta ei kaitsnud Taanit ega Kanadat ovaalkabinetis peetud kohtumisel president Trumpiga, kes väljendas uuesti huvi nende alade omandamise suhtes.
Üks asi on selge: seekord on strateegilised ja ideoloogilised panused palju kõrgemad, sest sihikule on võetud Euroopa – lausa Euroopat ühendav projekt. Erisuhteid võib kasutada ja peakski kasutama selle projekti kaitseks, aga eurooplased peaksid olema ettevaatlikud, et neid ei mängitaks välja üksteise vastu. Igal juhul on kõigi pilgud pööratud Saksamaa uuele kantslerile Friedrich Merzile. Aga temal võib olla mõistlik järgida Baltimaade eeskuju ja saata ennast esindama hoopis välisminister.
Seotud artiklid
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.
Kai Kaarelson: Trumpi eesmärk on Trump suureks teha
Donald Trumpi ja Volodõmõr Zelenskõi pressietteaste Valge Maja ovaalsaalis 28. veebruaril pidi toimuma enne nende plaanitud päriskohtumist (mis lõpuks ära jäigi). Sellist praktikat presidentide kohtumistel vahel rakendatakse – tegu on n-ö doorstep etteastega, kus tehakse pilti ja presidendid esitlevad avalikkusele lühidalt, millest neil on plaanis omavahel rääkida. Tavaliselt ei kesta see rohkem kui mõne minuti, aga seekord oli ovaalsaalis jäetud ruumi ka küsimusteks. Kohal viibisid vaid hoolikalt valitud ajakirjanikud ning lõpuks vältas see kokku 50 minutit. Neist viimased 10 olid teravad.